„Mina välismaale ei kipu, ei kipu sinna tööle ega laulma, ma ei ole üldse mingi seikleja tüüp,“ ütles mulle mu klassivend Urmas, kui me oma kooli vilistlaste kokkutulekul pärast koolimaja saalis toimunud õpilaste kontserti rahvamaja poole jalutasime, et sealsest ühisest vestlusõhtust osa võtta. Teised me klassikaaslased olid juba ees minema hakanud, meie kahekesi olime aga jäänud oma kunagise muusikaõpetajaga trepile veidikeseks vestlema. Kuulsime siis ta käest, et kooli laulukoor läheb varsti välismaale lastekooride festivalile esinema ning mina kiitsin seepeale takka, et see on kindlasti väga tähtis kultuurimissioon.

„Vabatahtlikult ei läheks ma ka mingile missioonile, olgu see kodumaale või me liitlastele nii vajalik kui tahes,“ seletas Urmas samas vaimus edasi. „Ei taha ma minna ei Aafrikasse ega Ameerikasse, kui just ei sunnita. Turismireisegi olen teinud ainult sellepärast, et mu naine seda kangesti soovib. Vaid tema rõõmuks ja kodurahu nimel olen end vahel kokku võtnud ja lennukisse roninud. Mulle lihtsalt ei meeldi ringi tõmmata. Aga ometi on minust nüüd saanud üks maailma suurimaid rändureid, koguni kosmoserändur. Ma olen isegi Marsil ära käinud.“

Hakkasin selle jutu peale naerma ja mõtlesin, et klassivend on täna õige lõbusas meeleolus. Kooliajal tundus ta olevat küll üpris tõsine poiss, erilist naljasoont ta minu mäletamist mööda ei ilmutanud. Ta osales küll tublisti viktoriinidel ja olümpiaadidel ning tegi ka õpilaste teaduslikus ühingus mingit uurimistööd. Meid sidus siis ühine muusikahuvi ja me saime omavahel ka päris hästi läbi. Mängisime sellesama muusikaõpetaja juhatuse all kooli orkestris, vahetasime omavahel heliplaate, lindistasime neid ümber kassettmakkidele ja korraldasime paralleelklassiga koos peetud klassiõhtutel isegi paar korda diskosid. Temal oli välismaal sugulasi ja seetõttu oli tal ka palju parem plaadivalik kui minul, ehkki ma käisin nii sageli kui võimalik plaadipoodides luusimas, et uuele kaubale õigel ajal peale sattuda. Pärast kooli lõpetamist olime küll väga harva kokku saanud, sest tema läks õppima Tartusse, mina aga jäin Tallinna, ja seetõttu ma tema edasisest elust väga palju ei teadnudki.

„Ära sa naera siin midagi,“ jätkas Urmas siiski kummaliselt tõsisel moel, „ja ära ka arva, et ma olen lolliks läinud. Ma ei ole sellest asjast seni mitte kellegi rääkinud, aga see vaevab mind raskelt ja ma tahaksin siiski oma hinge natuke kergendada. Vaatamata kogu riskantsusele. Aga ma olen sind alati usaldanud ja seetõttu oleks hea su arvamust kuulda.“

Muutusin nüüd natuke murelikuks, sest naljatamise moodi see tõesti enam ei paistnud.

„Mis sa selle Marsil käimise all õige mõtled,“ pärisin klassivenda väheke terasemalt silmisedes, „mis metafoor see sul on?“

„See pole mingi metafoor, see ongi just täpselt nii,“ vastas Urmas ikka väga tõsisel ilmel. „Olen päriselt Marsil ära käinud, tõesõna. Ma tean, et see kõlab hullumeelselt ja seda on sul muidugi raske uskuda, aga las ma räägin oma loo ära, siis saad aru.“

Olime jõudnud jõe äärde. Veetase sängis oli madal, isegi kivid paistsid põhjast välja. Jäin korraks seisma, vaatasin kärestikulist vetevoolu ega osanud omalt poolt äkki midagi kosta. Asi tundus kuidagi kahtlane, minus hakkas idanema juba väike kartus, et klassivenna peas on midagi paigast nihkunud.

„Lugu algas nõndamoodi,“ jätkas Urmas, kui hakkasime jõekallast pidi edasi kiriku ja selle kõrval asuva rahvamaja suunas kõndima, „et ühel päeval helistati mulle mingilt tundmatult numbrilt. Kuidagi isemoodi laulvalt kõnelev naishääl teatas, et mind on valitud välja osalemiseks ühel väga tähtsal erimissioonil ja mul tuleb hakata selle tarvis ettevalmistusi tegema. Anti veel teada, et tegemist on suhteliselt pika, lausa mitu kuud kestva missiooniga. See võttis mind esialgu sõnatuks, aga küllap nad aimasidki, et peavad mulle kuuldu seedimiseks esmalt väheke aega andma ja lubasid varsti uuesti helistada.

Kui siis samalt numbrilt järgmine kord uuesti helistati, hakkasin kohe pärima, et mis ja kuidas, aga sain vaid vastuseks, et see on täiesti salastatud missioon. Top secret. Ütlesin siis, et ma ei saa nii pikalt töölt ega kodust ära olla. Seepeale teatati, et ärgu ma selle pärast üldse muretsegu, nemad ise hoolitsevad kõige korraldamise eest. Ja kujuta sa ette – kui ma õhtul kodus naisele mainisin, et mind tahetakse vägisi ühte pikemasse lähetusse saata, ise kartes, et ta hakkab seepeale nutma ja kurdab, et teda kunagi kuskile kaasa ei võeta ja et tema peab aina üksi koduseinte vahel passima, noogutas ta hoopis mõistvalt, öeldes, et talle on juba helistatud ja kõike selgitatud ja mul tuleb loomulikult minna. No ja järgmisel päeval tööl kutsus direktor mu enda juurde kabinetti ning teatas, et on andnud nõusoleku minu arvamiseks erimissiooni koosseisu. Ja et minu äraoleku ajaks jaotab ta mu tööülesanded teistele töötajatele laiali.

Ma olin täiesti jahmunud. Hakkasin siiski tasapisi ennast harjutama mõttega, et tegemist võib tõesti olla mingi äärmiselt tähtsa riikliku ettevõtmisega. Olin isegi veidi meelitatud, et just mind on välja valitud. Mingit erilist tahtmist kuskile sõita mul sellegipoolest ei tekkinud, aga ma sain ka aru, et seekord pääsu pole. Nii et kui sama naishääl kolmandat korda helistas ja palus juba samal õhtul kell kaheksa koos isiklike asjadega koduukse ees valmis olla, läksingi pärast tööd joonelt koju ja pakkisin kohvri ära. Mu kaasa oli üllatava agarusega igati abiks ja muudkui korrutas, et ärgu ma tema pärast muretsegu, et küll ta siin vahepeal hakkama saab. Kiitis veel koguni, et ta tundvat mu üle suurt uhkust.

Võtsin siis kell kaheksa kohvrisanga pihku ja läksin täielikus teadmatuses välja. Värava ees seisis musta värvi sõiduauto, mille tagumine uks ja pagasiruumi luuk avanesid otsekohe, kui ma ligi astusin. Panin kohvri pagasiruumi, selle luuk vajus vaikselt kinni ja ma istusin autosse. Ka uks läks iseenesest kinni. Jõudsin vaevalt mõelda, et kus see autojuht siis on, kui äkki rihmad mu keha ümber kinni plaksatasid. Ainult käed jäid vabaks. Masin hakkas otsekohe justkui iseenesest liikuma, sõitis asulast välja ja maanteele jõudes tõusis ootamatult õhku. Olin muidugi väga ehmunud.

Edasisest mäletan vaid seda, et kuskil pilvede udus sisenes auto mingisse teise lennumasinasse ja seal laaditi mind koos istmega, mille küljes ma rihmadega kõvasti kinni olin, kuskile ümber. Kui jälle üles ärkasin, olin juba Marsil. See selgus küll alles hiljem, sest kui ma mingilt diivanilt, kuhu mind oli lamama pandud, üles tõusin ja akna, või õigemini illuminaatori juurde läksin, ei osanud ma punerdavast kõrbevaatest suurt midagi välja lugeda. Mõtlesin, et olen vist kuskile Lähis-Ida või Sahaara kanti sattunud. Või hoopis Atacama kõrbesse.“

Urmas jäi korraks vait ja vaatas mulle otsa, justkui tahtes selgust saada, kuidas sihuke jutt on mulle mõjunud. Mina vangutasin imestades pead, oskamata endiselt midagi arvata. Seda, et UFO-d käivad Maa peal inimesi röövimas, olin mõnest ulmeloost lugenud küll, kuid tõe pähe polnud seda kunagi võtnud.

„Vaat kus lugu,“ laususin ainult ja jäin ootama, mida mu klassivend edasi kavatseb pajatada.

„Lähme õige jalutame veidi kirikuaias,“ sõnas Urmas, „seal on rahulikum rääkida.“

Kirikuni polnudki enam kuigi palju maad. Peagi keerasime kivist väravapostide vahelt kirikuaeda sisse ja Urmas läks oma jutuga edasi.

„Diivani ette lauale oli jäetud mingit sööki ja jooki. Kõht oli mul hirmus tühi ja eks ma proovinud siis natuke süüa. Pastataoline toit tundus üpris maitsetu, aga vastu just ka ei hakanud. Kohe pärast seda, kui olin kõhu täis söönud, ilmus mu ette õhku eestikeelne sõnum, millega paluti minna järgmisse ruumi. Too järgmine ruum osutus suureks saaliks. Saali keskel oli pikk koosolekute laud ja selle taga istus juba kümmekond inimest. Minu jaoks oli üks koht vabaks jäetud. Ütlesin siis tervituseks hellõu ja istusin samuti laua taha.

Varsti hakkas laua otsas istuv mees prantsuse keeles midagi rääkima. Prantsuse keelt ma ei oska, aga jälle ilmus otse mu silme ette eestikeelne tõlge. Sain siis teada, et Päikesesüsteemi planeetide haldurid on meid, see tähendab inimkonna hulgast valitud mehi ja naisi toonud oma Marsi baasi eesmärgiga koolitada välja Maa-pealsed andmekogujad. Neilsamustel halduritel olevat pidevalt vaja igasuguseid andmeid Maal toimuvate protsesside kohta ja kuna neil omal on selleks liiga vähe tööjõudu, on nad juba mitu sajandit sel otstarbel rakendanud taibukaid inimesi. Igast piirkonnast valitakse aeg-ajalt mõni inimene, õpetatakse ta välja ja tehakse ülesandeks etteantud küsimustikele vastuseid koguda. Töö ei olevat ülemäära raske ja preemiaks pidavat olema see, et sihuke andmekogujaks määratud inimene saab Maa peal ära elada pika ja õnneliku elu. Tal hoitakse silm peal ja hoitakse ka suuremate õnnetuste eest. Vastavalt oma soovidele lastakse teha head tööalast karjääri ja nii mõnigi andmekoguja olevat tõusnud oma riigis väga kõrgele positsioonile.

Sain veel pärastpoole kuulda, et mind valiti Eesti esindajaks ühe meie akadeemiku asemele, kes hiljuti vist peaaegu saja-aastaselt ära oli surnud. Hoiatati ka, et neil inimestel tuleb oma eriülesannetest vaikida. Suhelda sel teemal võib vajadusel ainult teiste sama koolituse saanud inimestega, kelle kontaktid kaasa antakse. Juhul, kui mõni teine isik, kes asjasse pühendatud ei ole, andmekogumise missioonist siiski kuidagi teada saab, võib juhtuda, et temagi rakendatakse mingil moel Päikesesüsteemi haldurite teenistusse. Aga rohkem selle kohta midagi ei seletatud.“

Kõndisime klassivennaga roostes ristide ja rohtunud haudade vahel ringi ja mul oli tema seltsis juba väga imelik olla. Olnuks ilm hämaram, võinuks isegi õudne hakata, sest mu vestluskaaslane näis olevat muutunud väga süngeks. Urmase lugu oli raske uskuda, normaalne see igatahes ei olnud. Proovisin siiski veel kuidagi kaasa mängida.

„No ja mis siis nüüd minuga juhtuda võib?“ küsisin, et midagi öelda.

„Ega ma seda õigupoolest teagi. Ma kõhklesin päris tükk aega, enne kui kellelegi sellest rääkida söandasin. Tunnistan sulle ausalt, et mul oli pärast Marsil toimunud mitmekuist koolitust, siis kui ma Maa peale tagasi jõudsin ja oma uusi ülesandeid täitma hakkasin, hinges üpris sant tunne. Ja see pole senimaani üle läinud. Tunnen ennast nagu mingi võõrriigi spioonina, just nagu oleks mind mõnda luureorganisatsiooni värvatud. Mul kui oma riigi patrioodil on seda pagana raske taluda. Olen mõelnud isegi meie Kaitsepolitseisse teatada, aga kuna ma tean, et sina töötad Siseministeeriumi süsteemis, otsustasin kõigepealt Sinuga nõu pidada. Ma proovisin alguses ka oma naisele ääri-veeri seda värki seletada, aga tema kuulas vaid lahke näoga ära ja järgmisel päeval ei mäletanud sellest enam mitte tuhkagi. Ja täpselt sama lugu kordus ühe mu hea kolleegiga, kellega üritasin ka sel teemal natuke rääkida. Mu jutt haihtus nende ajust täiesti arusaamatul viisil.“

Urmas raputas mõistmatult pead, lastes ühtlasi kuuldavale sügava ohke, kuid siis pööras pilgu üles kirikutorni tipu poole ja möönis, et ega ta elul muidu suurt midagi viga polegi. Pigem vastupidi. Naine olevat kodus igasugusest naaksumisest loobunud, lugevat ta soove lausa silmist ja tööl minevat ka asjad päris hästi. Olevat juba osakonnajuhataja kohtagi pakutud, sest paari nädala pärast pidavat praegune osakonnajuhataja miskipärast enneaegselt pensionile minema. Ja loteriil võitnud ta pere viimati päris korraliku summa, nii et varsti saavad juba hakata majaostule mõtlema.

„Mis andmeid sa pead siis koguma?“ pärisin veel igaks juhuks.

„Ah igasuguseid,“ kohmas klassivend seepeale, vaatas siis ehmunult ringi ja lisas peaaegu sosinal: „Ma ei taha praegu sellest rohkem rääkida.“

Ta vajus mõneks hetkeks mõttesse, seejärel aga, otsekui oleks kellegagi aru pidades radikaalselt meelt muutnud, lausus järsult:

„Ja üleüldse – parem unustame selle jutu. Ma ei teagi õieti enam, miks ma sinuga täna siia jutustama tulin ja seda kõike sulle rääkisin. Lähme nüüd kähku rahvamajja, seal hakkab vestlusõhtu kohe peale. Meenutame vanu häid kooliaegu, see teeb hingele alati head. Väga tore klass oli meil ju, eks ole, ja tahaks ka teistega väheke lobiseda.“

Rohkem Urmas minuga ei rääkinudki. Pole teda ka pärast vilistlaste kokkutulekut enam kohanud. Ja niisamuti ei ole ükski laulev naishääl minuga telefonis vestelda üritanud. Uurisin veel igaks juhuks järele, kas mu klassivennaga on ikka kõik korras – et ega teda viimati hullumajja pole pistetud, aga õnneks selgus, et muretsemiseks pole mingit põhjust. Mulle anti mõista, et peagi edutatakse mees osakonnajuhataja ametipostilt juba direktori asetäitjaks.


Urmase jutu panin siiski igaks juhuks siia kirja, sest mine tea, äkki tahetakse see ka minu mälust ära kustutada.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0468)