Jagame korraldajate loal vastset Ajajooksikute raamatuklubi salvestust. Külas on Rysa Walker, temaga vestlevad Maarja ja Philippe. Eestikeelne tekst on kohati pisut kärbitud ja lihtsustatud.
Intervjuule lisaks pakume lugemiseks tõlkekatkendit raamatust “Timebound”.
Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/5QWPdKqq0IQ
Philippe: Tüüpiline küsimus - mis andis sulle esimese raamatu kirjutamiseks tõuke ja inspiratsiooni?
Rysa: Mitu asja korraga. Mingis vormis olen ma kogu aeg kirjutanud, põhiliselt teadustekste. Ligi kümme aastat õpetasin politoloogiat ja ajalugu; enne seda töötasin sõjaväebaasi näiteringiga - tegime elulistel teemadel näidendeid. Niisiis ma juba kirjutasin. Õpetades panin tähele, et paljud tudengid juba vihkasid ajalugu, nad olid juba otsustanud, et ajalugu on kuiv ja igav. Mind selline suhtumine masendas ja asja parandamiseks püüdsin neile jutustada lõbusatest ja veidratest juhtumistest, mida ajaloos on ette tulnud. See pani neil silma pisut rohkem särama, aga mina leidsin, et oleks ju tore juba varem vahele segada, enne, kui nad otsustavad, et ajalugu on igav.
Nõnda hakkasin kirjutama lugusid, siis veel pealkirjaga “Times Twisted Era”. Esialgu tahtsin kirjutada veel noorematele, aga sain aru, et keskmisele koolieale hästi ei oska, pigem sobib mulle noortekirjandus (young adult). Siis vihastasin õppeasutuse peale, otsustasin õpetamisest aja maha võtta ja hoopis raamatu valmis kirjutada. Juhtus nii, et sain isekirjastatud raamatu eest Amazoni uue tulija auhinna. Ja nii ma jäingi põhikohaga kirjutama.
Maarja: Mainisid õpetajatööd. Kas otsustasid just sellepärast noortekirjanduse kasuks?
R: Mu õpilased olid enamasti juba täiskasvanud 30-40ndates. Noortekirjandus sellepärast, et äkki õnnestub lugejatel enne sabast kinni saada, kui nad ajalugu vihkama õpivad.
M: Kooli raamatukoguhoidjana loen ise päris palju noortekaid ja vahel tundub, et noorteraamatutes suudavad autorid teatud teemasid isegi paremini käsitleda, kui täiskasvanutele kirjutades. Kuna pean ise palju noortele mõeldud materjali läbi töötama, siis häid noortekaid leida on suur rõõm.
R: Aitäh! Ma ise lugesin samuti palju noortekaid, kui “Ajakütkes” kirjutama hakkasin. See sell, kest just intervjuud segas, ja ta väikevend niisamuti olid siis sirguvad noortekalugejad. Lugesin eeltöö korras, et neile sobivaid teoseid leida ja et meil oleks, mida pärast arutada. Ka see kallutas mind rohkem noortekate suunas.
M: Kes on su lemmikautor ja mis sind tema töös kõnetab?
R: Olen suur Kingi-fänn, juba lapsepõlvest. Tema teostes hindan ma kõige rohkem vist tegelasi ja dialooge. See läheb mulle korda ka sellepärast, et rakendan kirjutamisel sarnast meetodit - panna tegelased teatud olukorda ja vaadata, mis sellest välja tuleb. Ka mina kirjutan niimoodi, mitte ei tööta süžeed algusest peale välja. Üliharva tean ma kirjutades, kuhu tegevus lõpuks välja jõuab, või isegi, kes lõpuks ellu jäävad. Ja sellepärast läheb King mulle väga korda.
P: Väga paljud autorid meie intervjuudes on Kingi lemmikuks nimetanud, nii et tema mõju on suur.
R: Küllap on oma osa tema raamatul “Kirjutamisest”. “Kirjutamisest” ja “Danse Macabre” ka - tööprotsessi ja žanri lahtimõtestamise pärast.
P: Mind huvitab alati, mida autorid loevad. Mis sul praegu pooleli on? Ja kui palju sul üldse on aega lugeda?
R: Võtan päris palju aega audioraamatute kuulamiseks. Silmadega on probleeme ja parem säästan neid kirjutamise jaoks. Praegu on kuulamisel Nnedi Okorafori “Noor” ja Louanne Smithi “The Raven Spell”.
M: Kui saaksid ükskõik millise autoriga (elus või surnud) koos lõunatada, siis kelle sa valiksid?
R: Võiks ju arvata, et King, aga see üks kord, kui ma teda päriselt kohtasin, hakkasin nii hullusti pudrutama, et ta pidas mind vist napakaks. Seda ei tahaks korrata. Valin hoopis Shirley Jacksoni. Ta oli omamoodi ja veidrik, oma aja kohta feminist. Ilmselt peaksin küll ette vaatama, et mulle naha vahele ei poeks või toitu ära ei mürgitaks. Aga igav see lõunasöök kindlasti ei oleks! Tema teosed, eriti lühilood, aga ka “Me oleme alati lossis elanud” on mu lemmikute seas. Nii et Shirley Jackson.
M: Žanridest ja autoritest rääkides - kas on žanre, mida sa üldse lugeda ei taha?
R: Mulle ei istu eriti argiportree tüüpi raamatud. Eelistan ikka ulmet, põnevikke ka, kui neis on üleloomulik element sees. Aga vastumeelsus tekib umbes nagu tõsielu-televisiooni puhul: ma tean küll, et see pole “päris päris”, aga kui tegevus toimub siinsamas maja taga, siis on mul igav. Raamatud, kus on palju kirjeldamist, aga tegelastega midagi ei toimu, on mulle igavad. Vesternitest sai isu täis, sest mu vanaema jumaldas neid. Vesterne ja Harlequini naistekaid. Raamatuid oli lademes, aga mina neid lugeda ei tahtnud.
P: Mind huvitavad kirjutamisega kaasas käivad harjumused. Kindlad kirjutamispüksid, snäkid kirjutamise juurde…
R: Kohv! Kindlasti kohv. Hilisematel õhtutundidel ka väike vein või burboon, et mõtted õigele rajale suunata. Kohvile tasakaaluks. Pean oma tähelepanuvõimekust keemiliselt häälestama.
M: Kui praegu uuesti algusest kirjutama hakkaksid, siis mida oma raamatutes muudaksid?
R: Alati jäävad mõned sõnad ette. Ma ei suuda omaenda tekste trükitud kujul lugeda, sest leian alati pisiasju, mida oleks tulnud teisiti teha. Kuulamisega on teine lugu. Mu raamatuid loeb enamasti sisse Kate Rudd ja kuulates avaneb täiesti teine maailm. Aga teksti lugeda ma ei suuda. Sisu ja süžee poole pealt… See ei pruugi loole kasuks tulla, aga tihti, kui jõuan triloogia kirjutamisel teise-kolmanda osani, siis kirun ennast, et loo nii keeruliseks ajasin. Kõik need erinevad tegevusliinid tuleb ju lõpuks kokku tõmmata. Selles staadiumis saabub paanika, kuni ma endale meelde tuletan, et eelmised triloogiad said valmis kirjutatud, saab see ka. Samas, kui ma lood lihtsamad teeksin, kas need siis enam mu lugejatele meeldiksid, seda ei tea ju ka. Selles mõttes ei olegi väga palju, mida tagantjärele muuta.
M: Mõeldes võimalikele segadustele erinevate tegevus- ja ajaliinidega - paljud siin grupis on Nathani proovilugejad ja kui tema lugudes midagi segaseks jääb, anname kohe teada. Kes sinul järge pidada aitab?
R: Mul on samuti usaldusaluste proovilugejate grupp. Mõne lugejaga on koostöö kestnud teisest raamatust saadik. Abikaasalt saan samuti tagasisidet, eriti praeguse sarja puhul. Minul ei ole tugevat loodusteaduste tausta, temal on. Nõu kulub ära, sest praeguses sarjas on teadust rohkem kui varasemates.
P: Sina kui ajaloolane - kui satuksid kogemata ajaloos kuhugi, kus sul tuleb elupäevade lõpuni olla, siis mis aja ja paiga sa valiksid?
R: Raske küsimus. Muidugi on palju kohti, kuhu tahaks külla minna. Aga kui peaks alatiseks paigale jääma, siis ma ei valiks väga ammust aega, juba naiste õigustele mõeldes. Kui ma peaksin rändama oma praeguses kehas, siis läheks nii viisteist aastat tagasi ja püüaks natuke sündmusi mõjutada. Aga peale selle - ma ei ütle, mida ma muudaks, aga paar aastat ehk hüppaks tagasi.
P: Ilmselt peab ka olema selline ajastu, kus saab vabalt kohvi.
R: Oh jaa, kohv on kohustuslik!
M: Räägime nüüd raamatust “Timebound”. Tegu on noorteraamatuga. Kellelt sa rohkem tagasisidet saad, noortelt või täiskasvanud lugejatelt?
R: Rohkem kommenteerivad täiskasvanud lugejad. See võib olla lihtsalt Amazoni ökosüsteemi eripära, samas paljud täiskasvanud loevad noortekaid. Arvan, et mu lugejate keskmine vanus jääb 35 aasta kanti. Samas oleneb lugejaskond ka keelest. Näiteks Brasiilias turustati raamatut edukalt teismelistele ja sealt saan just teismeliste lugejate teateid.
M: Kui palju sa lugejaskonnaga suhtled?
R: Suhtlen päris palju. Saadan aegajalt uudiskirja - vast mõned korrad aastas. Mul on grupp Chronos Repo Agents, kuhu lisaks proovilugejatele kuulub ka muid lugejaid, kes näiteks kaante kohta arvamust avaldavad. Olen ka FBs ja Twitteris. Mujal platvormidel mitte, ei taha uusi asju õppida. Üldiselt suhtlen lugejatega küll, kuigi mitte alati raamatute teemal - politoloogia ja ajalugu, eksole. Kui lugeja ei soovi mu poliitilisi sõnavõtte kuulda, siis tasub tal FBs pigem vaadata kontot RysaWalkerBooks, mitte mu isiklikku kontot.
P: Küsin vahele hoopis tegelaste kohta. Kuidas sa neile nimesid paned?
R: Oleneb. Kõrvaltegelased võivad saada suvalise robot-genereeritud nime, mis mulle meeldib. Peategelaste nimed muutuvad töö käigus, sest proovin neile erinevaid nimesid “selga”. Kate oli algusest peale Kate, ei teagi miks. Kui mul oleks tütar, oleksin talle vist Kate nimeks pannud, võibolla sellepärast. Olulisemate tegelaste nimed selguvad ja muutuvad samuti töö käigus. Tähendusi ei maksa nimedest otsida, rohkem vaatan, kuidas nimi keele peal tundub.
M: Võtamegi korraks Kate’i ette. Mulle meeldis, kuidas sa lahendasid ajas rändamise tehnoloogia, medaljoni ja valikutega. Samal ajal tema armukolmnurk mulle väga usutav ei tundunud. Võibolla ma lihtsalt ei mõista teismeliste värki, aga ka Kate ise ütleb loos, et teda pole kordagi suudeldud ja siis korraga kaks poissi…
R: Jah, see oli tema jaoks veider. Kaks asja, mida noortelugudele ette heidetakse - armukolmnurgad ja armastus esimesest silmapilgust - vaidlen vastu, et mul ei ole esimesest silmapilgust. Raamatu mõõtes toimub armumine tõesti ruttu, aga tegelaste jaoks möödub mitu kuud. Nad puutuvad pikema aja jooksul kokku ja vastastikune tõmme areneb. Päris teismelised armuvad samuti ruttu. Need suhted ei pruugi kaua kesta, aga noor ise usub, et nüüd ongi igavene armastus. Vanemast peast võib meelest minna, kuidas see käis. Armukolmnurga kirjutasin jah sihilikult sisse ja selle lahenduse ka. Paljude noorte puhul näeb nii palju seda suhtumist, et kui üks armastus saab otsa, on kogu maailm hukas jne, aga ma usun, et õnnelik võib olla ka mitme erineva inimesega erinevatel asjaoludel. Nii ma kirjutasin Kate’i niisugusesse olukorda, kus ta oligi erinevate asjaolude puhul kahes erinevas õnnelikus suhtes. Nii et kõik see oli sihilikult kirjutatud. Kõigile ei meeldi, aga on sihilikult.
P: Mulle meeldib, kuidas sa kirjeldad Chicago maailmanäitust. See ajastu jõuab tihti raamatutesse, sest mõjub ka praegu eriliselt. Aga sinu kirjeldused tekitasid tahtmise ise kohal olla.
R: Tänan! Selles osas mind aidati. Tegin loengute jaoks progressiajastu esitlusi, sealhulgas maailmanäituse kohta. Muuhulgas sain kasutada simulatsiooni, mille abil sain ise seda ruumi kogeda. Ja kui sarimõrvar samas keskkonnas liigub, siis see laseb ümbrust elavalt kirjeldada.
P: Kui su raamatust tehtaks telesari või film, siis keda sa peategelastena sooviksid näha?
R: Tavaliselt juhtub nii, et kui asjaks läheb, on unistuste osatäitjad juba õigest east välja kasvanud. Aga arvan, et Hailee Steinfeld sobiks Kate’i mängima, Kiernan Shipka sobiks, Mckenna Grace samuti. Teistest tegelastest - Jamie Lee Curtis oleks võrratu Catheriene’i osas. Poisid on kõik juba omaaegsetest kujutlemistest vanemaks saanud … Jensen Ackles nooremana, praegustest noortest ehk Logan Lerman.
M: Põikan korraks kõrvale. Sa ütlesid, et lugedes ei teki sul visuaalset ettekujutust, aga kuidas on siis, kui sa kirjutad? Kas kujutad vaimusilmas tegevusi ette?
R: Seda on pisut keeruline seletada… Ütleme, et tihti kirjutan ma esimeses isikus just sellepärast, et ma näen maailma otse tegelase silmade läbi, kujutlen vahetult nende kogemust. Selles mõttes on mul visuaalne ettekujutus olemas. Lugedes see mehhanism ei tööta. Aga kirjutades olen tegevuse sees kohal. Püüdsin hiljuti üht asja kolmandas isikus kirjutada ja andsin kohe alla - teadsin, et suudan seda lugu jutustada ainult esimeses isikus.
M: Tagasi raamatu juurde. Sinu pahalane on loonud oma usuorganisatsiooni ja kavatseb kogu maa üle võtta. Millest selline idee tuli ja kas kõhklesid ka? Sellise teemaga riskid ju paljude pahameelega…
R: Kummaline küll, aga äärmuslikud usurühmitused tavaliselt ei arva, et selline kirjeldus nende pihta käib. Tavaliselt nad eeldavad, et jutt käib mõnest teisest usust. Minult on küsitud, kas võtsin oma sekti eeskujuks mõne kindla usu - ei võtnud. Ma lihtsalt leidsin, et selline teguviis oleks loogiline, kui keegi tahaks ajalugu oma näo järgi vormida, ajalugu ümber kujundada. Ma ise kasvasin üsna äärmuslikus kristlikus keskkonnas, nägin, kuidas usku rakendatakse nii hea kui kurja eesmärgi nimel. Nägin, kuidas usku kasutatakse selleks, et edendada rassismi, seksismi, homofoobiat - seda poolt ma muidugi heaks ei kiida. Aga tõelist ohtu näen ma praeguseaja arengutes, kus võetakse tuttav usk nagu kristlus, jäetakse kõrvale selle usu juurde kuuluv sotsiaalse õigluse komponent ja selle asemel keevitatakse usk kokku Ayn Randi filosoofiaga stiilis “sain oma noosi kätte, ülejäänud võivad p-sse minna”. Ameerikas (ja küllap ka mujal) on peavoolu usuliikumistes selline suhtumine praegu väga levinud ja kui selle suhtumise kritiseerimine peletab kedagi mu raamatust eemale, noh, siis peletab. Ma ei ole mingil juhul usu vastu. Ma ei ole ise küll väga usklik, aga mul on sügav austus kristlaste ja teiste usklike suhtes, ma tean, et usku saab headuse nimel rakendada. Aga ma olen näinud, kuidas usku kasutatakse kurjasti. Ja kui meil on ajarändur, kes soovib maailma vallutada, siis kindlasti on tema arsenalis ka usu kurjasti kasutamine. Sest täpselt nii töötab see siin ja praegu.
P: Kui sul oleks võimalik oma kirjanikuteel midagi tagantjärele muuta, siis mida sa muudaksid?
R: Raamatutes jääksin selle juurde, mis juba kirjutatud on. Võibolla muudaksin turunduse osas üht-teist. Näiteks põnevike jaoks kasutaks natuke teistsugust kirjanikunime. Aga lugudes suuri muudatusi ei teeks.
M: Aitäh, Rysa, et meiega vestlesid. Sul on uus tööpäev algamas?
R: Tegelikult lähen just magama! Kirjutan hoopis öösiti.
M: Sellisel juhul head und!
