Kuidagi jõudis see partii kirjanikuni.

Kirjanikul tuli idee.

1965. aastal avaldas inglise ulmekirjanik John Brunner romaani Squares of the City, mis nomineeriti ka Hugole. Romaan on päris ainulaadne, kuna sisuliselt on tegu malepartiile sõna otseses mõttes liha luudele peale kasvatamisega. See tähendab, et igale malendile vastab üks tegelane raamatus ning sündmustik järgib täpselt malendite käike eelmainitud partiis (nii hästi-halvasti kui see on võimalik). Eriti hästi on vastavus jälgitav nuppude löömisel, kui raamatutegelane kaob. Enamasti lüüakse ta maha, aga mõni satub ka vanglasse.

Tegevus toimub väljamõeldud Lõuna-Ameerika riigi Aguazuli vastrajatud pealinnas Ciudad de Vadoses. Loo peategelane on Austraalia transpordispetsialist Boyd Haklyut, kes on kutsutud tuttuue – vaid 20 aastat vana ja täiesti tühja koha peale nullist üles ehitatud – ja ühtse projekti järgi rajatud linna transpordi kitsaskohti üles leidma ja neid parandama. Mees aga avastab, et linna ilusa fassaadi taga peituvad nii rassilised kui sotsiaalsed probleemid, mis osutuvad romaani lõpuks lahendamatuteks. Oma osa saabuvasse kaosesse annab ka tõsiasi, et linnapea, kes on ühtlasi ka riigi president, ja riigi peaminister lõbustavad end nö elavmalega – sundides reaalseid inimesi käituma nendevahelise malepartii nuppude suhetes. Ainult Haklyut jõuab sellele jälile. Olukorda iseloomustab täielikult dialoog tegelaste viimasest arveteklaarimisest:

„Kas te arvate, et ma olen ettur teie mängus?“

„Miks ettur? Te olete ju ratsu!“

Raamat tegelikult kubiseb malevihjetest. Lisaks raampartiile mängivad tegelasedki omavahel korduvalt malet, raamatu esmatrükile on eessõna kirjutanud maletaja Edward Lasker, kes, tõsi küll, pole mitte esimese suurusjärgu täht ja kelle maleline kõrgaeg oli selleks ajaks ammu möödas, aga kes siiski on arvatud USA Male Kuulsuste Halli. Raamat on varustatud ka autoripoolse järelsõnaga, mis toob ära ka tabeli nuppude ja tegelaste seostega.

Kahjuks pole järelsõnas aga mainitud ei autori suhet malega, tema mängutugevust ega ka mitte seda, miks autor just selle konkreetse partii välja valis. Tegu ei ole kaugeltki kõige tuntuma ega silmapaistvama mänguga ja seda isegi mitte nende kahe maletaja vahelistes partiides. Siiski peab nentima, et Brunner ilmselgelt valdas malemängu ja mitte päris algaja tasemel. Pealegi ei olnud interneti-eelsel ajastul konkreetselt selle partii käikude ülesleidmine kindlasti mitte kõige lihtsam ülesanne, sest siinkirjutaja näiteks ei suutnud põgusal otsimisel leida mitte ühtegi maleraamatut, kus see partii sees oleks.

Ju läheks selleks vaja konkreetset matšipartiide kogumikku, sest partii, millest kõik algas, on mängitud male maailmameistrimatšis 1892. aastal tollase malemaailmameistri Wilhelm Steinitzi ja ühe XIX sajandi lõpu parima nuputõstja venelase Mihhail Tšigorini vahel. See polnud nende kahe esimene omavaheline heitlus ning selleski matšis on mitmeid palju säravamaid partiisid kui see Brunnerit inspireerinud mäng.

Steinitz-Tšigorin 1892, MM-matši 16. partii.

Läbi klõbistada saab mängu siin:

https://www.chessgames.com/perl/chessgame?gid=1036356

Seejuures kolm viimast käiku jäävad raamatus tegemata, kuna peategelane valge ratsu kehastajana saab mängust teadlikuks ja pääseb elimineerimisest.