sibling

Adam Hall "The Sibling", Playboy Press, 1979, 301 lk

Allolev lugemiskogemus on varem ilmunud Goodreadsis ning Lugemise Väljakutse FB grupis. Kuna aga nendesse internetinurkadesse paljud ulmehuvilised ei satu, siis Reaktori lahkel loal ilmub natuke kohandatud tekst siin. Oma peas sätin kõnealuse raamatu sellesse kategooriasse, kus on “Raamatud, mida keegi ei loe”, mis tähendab muigamisi seda, et peavooluulmelugejate jaoks jäävad osad ulmeraamatud lugemata. Reaktoris olen kirjutanud näiteks Koidu Ferreira tetraloogiast „Domineeriv värv” või Eiv Elooni “Kaksikliigist.

Hoiatan kohe ette, et ma küll hullult palju ei taha sisu lahti kirjutada, samas kuna ilmselt seda raamatut niikuinii keegi rohkem ei loe, eesti keelde ka vaevalt et tõlgitakse, siis pigem olen rohkesõnalisem.

Peale Barbara Cartlandi lugemist (ei, ma ei tee nalja… aga las see lugemiskogemus jääda teiseks korraks) tahtsin lugemiseks hoopis midagi muud, midagi tumedamat, ehk ka sügavamat. Adam Halli raamat jäi näppu kui potentsiaalselt vähe vanem pehmekaaneline õudukas, ilmus esimest korda aastal 1979, mu eksemplar ongi seesama, sama vana kui mina. Tähendab, ega ma täiesti kindel polnudki, mis raamatut nüüd lugema asun, kuna netist leitav info oli kas liiga üldine või vastupidi, liiga detailne. Kuna aga raamat oli äärmiselt kutsuv juba kaanepilti vaadates, siis asusin hea meelega lugema. Kiirelt avastasin, et väljaandjaks on Playboy - lihtsalt taustinfoks, et kuigi seda brändi kiputakse teadma kui seksuaalse vabameelsuse maaletoojat, siis tegelikult oli kogu see maailm märksa laiem, paljud kirjanikud on ajakirjas oma lühijutte avaldanud, rockist polkani. Rääkimata siis näiteks raamatutest, kus "põrutamiskirjandust"... no ilmselt oli, aga taas, pigem oli Playboy maailm see, kus sai vähe julgemalt rääkida millest iganes ja avaldada kraami, mille peenemad pirtspersed teinekord ära põlgasid.

Adam Hall on Elleston Trevori pseudonüüm. Ta spioonikaid on eesti keelde tõlgitud ka, Mirabiiliaski on omal ajal ilmunud Quilleri sarjast "Quilleri memorandum". Ma pole seda autorit varem lugenud, ka "The Sibling" jäi näppu üsna juhuslikult.

Eesti keeles polegi head sõna "sibling" tõlkimiseks. Tähendab see tänapäeval õde või venda, varasemalt siis sugulussidet, kus vähemalt üks lapsevanem oli ühine. Hea Jüri Kallas aitas välja, pakkudes välja sõna "kaim", mis sobib väga hästi. Seega, raamat "Kaim" räägib vennast ja õest, Raffist ja Debbyst, kes pole teineteist mõned aastad näinud ja kohtuvad teismeeas kuueteistaastastena (poiss oli vist isegi seitseteist). Neid hoiti vahepeal teineteisest eemal, kuna koos juhtus nende vahel päris hirmsaid asju, armastavad lapsevanemad otsustasid, et äkki annab aeg arutust. Laste suhe võtab taaskohtumisel järjest kuumemaid tuure, see raamat pole tihkelt seksi täis või muul viisil põrutamisromaan, pigem on see üsna sensuaalne lugu, kus on jah ka krehvtisemaid kohti (tegelikult isegi koht, üksainus eriti kuum stseen), aga kokkuvõttes on juttu inimloomuse tumedamatest pooltest, kus seksuaalsus on lihtsalt üks paljudest normaalsetest osadest, millest me elu koosneb. See, et nende kaante vahel läheb lugu eriti omamoodi krussi, on hoopis teine asi. Pealegi on see lugu vahel ikka hästi ilus, vahepeal liigub väga õudsetel radadel. Võrratu kombinatsioon.

Siin raamatus on mitu paralleelmaailma. Üks on siis jah noorte Thelma ja Louise või Bonnie ja Clyde lugu, mille kõrval aga jookseb kopitava kõrgema klassi rada. Kus inimeste elud on tühjad, napsutatakse ja igavletakse. Raamat algab kohe matusega, kus surnukirstuks on väga uhke luksusauto. Tegelikult ka, inimene maetakse hunnitus autos, mis kraanaga koletusse hauda tõstetakse. Kui siis matmise ajal kogemata juhtub nii, et kivi pääseb liikuma, kukub alla puusär... st autole ja kriimustab seda, judisevad vaatavad inimesed õudusest.

Ahjaa. Ulme. On või? Ega ma ju väga sellel osal oma jutus ei peatunud, eriti kuna mulle meenutas see romaan vägisi gooti õudust, kus ebaloomulik, ulmeline element võib olla. Aga ei pruugi. See raamat pole kindlasti tinane ja tolmunud pastišš; kui ma loen võõrkeelse romaani läbi mõne päevaga, siis peab selles midagi olema, mis köidab. On ka, inimese hullumine oli küll Kingi "Hiilguses" juba paar aastat tagasi võrratult üles joonistatud, aga ega Adam Halli oma ka kehv pole (kuigi mis seal salata, King on kunn). Kaimu-raamatus on veel paras osa Stockholmi sündroomil, lisaks meenus mingil hetkel mulle äraspidiselt Georges Bataille "Silma lugu", kus ka peategelased üsna noored on.

Siiski. Ulme? Puhas, stiilipuhas ebaloomulik õudus? Ei. Võika meeleolu, häiriva miljööga õudne lugu? Kahtlemata! Ning see pole ka lugeja ninapidi vedamine, mida gooti horroris vahel kohtab. Pigem on siin jäetud lugeja otsustada, et mis siiski toimus ning kui ulmeline kõik oli. Samas olgem ausad - see pole üldsegi oluline, vähemalt minu arvates. Raamat on aus värk, mekib hästi ning las see olla, et kui "puhas" ta nüüd ikkagi on. Juba kaanepilt koos tekstiga, mis lubab romaani, mis nõretab hirmust ja ihast - äärmiselt kutsuv sellises camp-komplektis. Ning see pole siin suvaline odav pehmekaaneline ja -sisuline värk - mõnus ja jälk amps. Pole ka ülihea "viieline", on just selline paras, mis jääb lugejat mõneks ajaks saatma. Oh need lapsepõlve süütud mängud, ja-jaa...

Muide - raamatu tegevus toimub jõulude ja uusaasta kandis. Seega kogu see trall on hetkel küll möödas, aga kuna mul oli lugemise hetkel veel värskelt meeles, siis lisas lugemisele veel eraldi toreda mõõtme.

4/5

sibling

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1323)