Millegipärast tekitavad noorte neidude kirjutised minus kommenteerimise soovi. Ma pole neist ühegagi isiklikult kohtunud, võib-olla on Helina Ravasoo varjunimi, mille all keegi habemetüükaline vanamees kirjutab? Olen selliseid vanamehi kohanud, kes internetis noore naisena esinevad. Muide, see pole praegu oluline.

Tavaliselt on minu arvustused üsna kritiseerivad. Seekord ei ole. Kirjutasin oma vaimustuse väljendamiseks. Tegelikult ei suutnud ma leida loost ainsatki viga. Hinne BAASis oleks puhas 5. "Stalkeri" valimisel tasuks seda juttu meenutada.

See tekitab muidugi mõtte, kas "Algoritm ja armastus" ongi nüüd tekst, mis läheb eesti kirjanduse ajalukku. Aga ei lähe ja sellepärast ei lõpeta ma siin oma arvustust, vaid kirjutan edasi.

Mina kuulun inimeste hulka, keda reklaamid väga häirivad. Olen oma elu sättinud sedasi, et ei kasuta selliseid kanaleid, mis alailma reklaami pritsivad, näiteks pole mul sotsiaalmeedias kontot. Helinal vist on ja reklaamiuputus hakkas talle närvidele käima. Ja ta ei taha maksta 100 münti päevas reklaamide vältimise eest, mina ka ei maksaks. Peategelane Miia on kokkuhoidlik nagu minagi, see tekitab hingesugulust.

Miia käsutab üsna suuri summasid, ilma et peaks pealtnäha kellelegi aru andma. Tema sissetulekute kohta pole vihjatudki. Tavaliselt annavad koolilastele raha vanemad, aga isa ja ema olemasolu kohta pole sõnagi öeldud, võib-olla elabki Miia oma õega kahekesi ilma vanemateta.

Tegelaste elu on virtuaalreaalsusest põhjalikult läbi imbunud. Mõtlesin, kuidas see võimalik oleks, ja jõudsin oletusele, et nad polegi reaalsed, vaid elavad ainult virtuaalis. Kuid Helina suudab sellegipoolest oma tegelastele kaasa elama panna.

Mulle jäi mulje, et Miia on alaealine. Tema vanem õde käib ju samas koolis. Niisiis on alaealisel Miial hästi palju raha kulutamise võimalusi, millest ta tavaliselt taipab küll keelduda, aga paljud lapsed seda ei suuda. Alaealised on mõnevõrra vastutustundetumad. Küllap sellises ühiskonnas kulutab mõni laps kogu oma käsutuses oleva raha tühja-tähja peale ära, aga mis temast siis saab, see jääb teadmata.

Tehisintellekti (edaspidi TI) pidev sekkumine igaühe ellu tekitab mõistetavat vastumeelsust. Ja see omakorda soovi saboteerida. Seda saab teha sajal ja tuhandel moel. Kujutlegem, et TI nõuab kümnesekundilist kommentaari hambapasta kohta. Kas ei võiks öelda: «Kivirünta punta änta, paravänta, vasviilingi suski tavaara, ass sarapilli jassi, karlitteri jonni ai kukkuri leijooni.»? Kümme sekundit täis, mõõtsin stopperiga. Ja kas see vastus oleks vähem informatiivne kui see, mida Miia ütles? Pole ju! Eeldatavasti on TI kiusamine ühiskonnas levinud. Ja omavahel arutatakse seda, mida keegi on proovinud TI-ga teha ja millised on olnud tulemused.

Kujutlegem, et keegi läheb koolist koju teist teed mööda kui TI soovitab. Et ta otsustab hakata taimetoitlaseks või, vastupidi, keeldub taimetoitlane olemast. Kas sellised asjad tekitavad TI-ga probleeme? Kas sellised asjad on üldse võimalikud?

Kas ühiskonnas ei valmistata mingeid tasuta allalaaditavaid äppe või rakendusi, mis kogu suhtluse TI-ga blokeerivad?

Helina võiks kirjutada "Algoritmile ja armastusele" järje. Võib-olla mitu juttu samast ühiskonnast, võib-olla romaanigi. Järg võiks vastata niisugustele küsimustele. Kas kõik selle ühiskonna tegelased on tõepoolest pelgalt virtuaalreaalsuse sünnitised? Kui jah, siis kes tegelasi loob ja millise eesmärgiga? Kas Miia ja Angela elavad tõepoolest kahekesi ilma vanemateta? Missugused on nende sissetulekuallikad? Mis saab selles ühiskonnas lapsest, kes on kogu oma raha ära kulutanud ja end nii-öelda lõhki laenanud?

Kujutlegem, et Miia lõpetab keskkooli. Kas TI ütleb talle: «Sulle soovitatud töökoht on McDonalds. Selleks, et valida teistsugune töökoht, maksa ...» Kas TI ütleb: «Sulle soovitatud abikaasa on ...» Ja kes on oma raha varem ära kulutanud, see peabki leppima TI määratud töö ja abikaasaga. Kas nii?

Kuid õigupoolest pole see peamine, mida ma järjelt ootan. Peamine teema on hoopis muu.

Hoiatusžanri eesmärk on juhtida tähelepanu ühiskonnas valitsevate suundumuste varjukülgedele. Põhimõtteliselt toimub sama poliitikas. Poliitik peab näitama, mis on ühiskonnas valesti, ja pakkuma lahendusi. Kriitika osa on Helinal suurepärane, aga ta ei paku probleemile lahendust ja see ongi peamine põhjus, miks tema jutt eesti kirjanduse ajalukku ei lähe. Kritiseerimine ongi märgatavalt kergem kui lahenduste pakkumine, see tähendab, et Helina on tööst ära teinud lihtsama osa ja jätnud keerulisema tegemata.

Lenin kirjutas 1913. aastal, et ühiskonnas tekib revolutsiooniline olukord, kui ülemklass enam ei suuda ja alamklass enam ei taha vanal viisil elada. See on selge, et kõigil on kõrini TI ülemäärasest sekkumisest. Aga kuidas on ülemklassiga, mille moodustab TI? Kui TI loeb kartulikrõpsud Davidi huvide hulka, sest David palju krõpse sööb, siis on selge, et mõnes hoopis tähtsamas küsimuses teeb TI veel suuremaid vigu ehk teisisõnu on TI ühiskonna juhina nii mõneski mõttes ebakompetentne. Seega on Helina kirjeldatud ühiskonnas juba olemas revolutsiooniline olukord. Revolutsioon võib puhkeda iga hetk, aga ka millalgi hiljem või üldse mitte.

"Algoritmile ja armastusele" kuluks ära järg, kus kirjeldatakse, kuidas ühiskond püüab korraldada revolutsiooni TI vastu. Revolutsioon võib võita, aga võib ka lüüa saada. See ei pruugi olla kirjutatud revolutsionääri seisukohalt, vaid võib vabalt olla Miia pilgu läbi – nii, nagu tema toimuvat näeb ja mõistab. Miia võib revolutsioonis jääda kõrvalseisjaks, ehkki autori soovil võib ka midagi enamat teha – mis see ainult olla võiks? Ning loomulikult pole revolutsioon "Üks inimene lõhkab kolm pommi ja maailm muutub". TI andmed on nii palju dubleeritud maailma nii eri kohtades, et kolme pommiga ei tee midagi. Revolutsiooni teeb ühiskond, mitte üksikisik.

Kujutlegem, et TI lakkamatu nähtav juuresolek kaob. Kas inimesed üldse oskavad ilma selleta edasi elada? Mõni võib arvata, et oskab, ja seda ihata, aga võib selguda, et ei saa ikkagi ilma hakkama.

Laiematest suundumustest ühiskonnas pole "Algoritmis ja armastuses" midagi räägitud. Helina on valinud lihtsa lahenduse ja kirjutanud vähenõudliku jutu. See ongi tore, et ta on ära tundnud ja realiseerinud idee, millest jõud üle käib. Ma parem ei hakka tooma "Reaktorist" näiteid, kus autor on võtnud ette mastaapse idee, millega pole hakkama saanud, ja ma tunnustan Helinat selle eest.

Kuigi "Algoritm ja armastus" on suurepärane jutt, ei saa Helina Ravasood väljapaistvaks kirjanikuks pidada, enne kui ta pole võimeline kirjutama revolutsioonist samas ühiskonnas.


Taivo Rist

kevad 2022


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0613)