2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.


"Korras!" raporteeris hüperruumi operaator. "Väljumine hüperruumist miinus seitse sekundit."

Niipea kui Sten lause lõpetanud oli, hakkas tema ümbert kostma esmase kontrolli raporteid:

"Peamootor korras", "surve normaalne", "Hoiatusandur esimese kodara elektrisüsteemis. Asume kontrollima", "Inimvigastustest teated puuduvad"...

Esimene tund pärast hüperruumist väljumist oli alati elevust täis. Elevust jagus väljumisjärgsesse aega pea sama palju kui ärevust viimasesse tundi enne hüperruumi sisenemist. Steni jaoks oli sellest saanud rutiinne töö, lihtsalt selline, mida ta ise juhtis, kuid teisalt mõistis ta ka meeskonnakaaslaste ärevust - hüperruum oli inimmõistuse lineaarsusele endiselt üsna hoomamatu ning natuke liiga palju esimesi füüsilisi katsetusi lõppes laeva või meeskonna hukuga. Enamasti suisa mõlemat korraga. Nüüdseks oli küll hüperruumi omadusi palju paremini mõistma hakatud ning tehnoloogiat kõvasti edasi arendatud, kuid hirm oli visa kaduma. Hirm oli siin juba pea mütoloogiline, kulgedes vanavanemate juttude kaudu väikelaste unenägudesse, et nood siis suurtena saaksid hüperruumi sisenemise eel ärevust ning sealt väljudes elevust tunda.

"Sel korral suuremate möödalaskmisteta," kinnitas kapten pool tundi hiljem kõikide kõlarite kaudu. Sten pööritas silmi - oma kahekümneaastase karjääri jooksul polnud ükski tema juhitav laev tõsisemalt viga saanud, kuid meeskonna rahustamiseks oli iga kord vaja kapteni selget kinnitust, et just sel korral kulges kõik valutult. Alati ikka hoiatusenoodiga hääles, et meeskond liiga julgeks ei muutuks.

"Radar! Otsi lähimat raamatukogu."

Seegi oli traditsioon. Sten lükkas end toolilt eemale, tema töö oli tänaseks tehtud, kuid hõikas enne lahkumist veel astrogaatorile:

"Ma keeran end pikali, aga ajage mind üles, kui raamatukoguni jõuame. Mul oleks huvi seda külastada."

Astrogaator noogutas, kuid ruumi tagumisest osast visati õhku nööge:

"Noh, mis, päikesesüsteemi porno tüütab ära juba?"

Sten raputas vaid vaikides pead.

"Kuule sa vaata teda! Teab ta üldse, mida porno tähendab? Pigem otsib mingeid põnevamaid krimisid, et meid järgmisel hüppel osavamalt ära kärsatada," tögati teisalt.

"See on päris hea plaan!" ei saanud Sten nüüd märkimata jätta. "Võibolla on siinses raamatukogus hüperruumi õnnetuste täieliku loendi uuendatud versioon koos musta kasti sisukirjeldustega. Neist annaks kindlasti päris põnevaid ideid hankida."

"Hoia oma näpud sellest eemal!" 

Paanika astrogaatori hääles oli ehe. Isegi nüüd, mil nad olid enam kui kümme aastat samas laevas sõitnud, jäi hirm meest painama. Sten astus kaaslasele lähemale, patsutas korra õlale ja vastas ausalt:

"Näähh, mul on veidi vanem loend niigi olemas. Kust, kurat võtaks, ma teie arvates siis õppinud olen, kuidas siukesi jamasid mitte teha. Eks ikka paljuski neilt, kes pole veakohti ära tundnud."

Nende sõnadega liikus Sten ukse juurde. Veel enne väljumist kõlas astrogaatori hõige:

"Raamatukogu leitud! Orienteeruvalt viie tunni tee."

Nüüd oli magamisega juba pisut kiire! Isiklikuks puhkealaks määratud ruum oli juhtruumile üsna lähedal, kuid selle hinnaks pidi ta ruumi veel kuue meeskonnaliikmega jagama. Kaks insener-programmeerijat olid end magama keeranud, ilmselt juba hüppe ajal, ning selle nohina saatel uinus ka Sten kiiresti. Pagan, ta oli väsinud.

 

"Mõne minuti pärast alustame põkkumist!"

Sten ajas vaevaliselt silma lahti. Kogu keha karjus pikema une vajadusest, kuid sellele pidi keskenduma hiljem. Kui ta ei tahtnud järgnev jumal teab, kui pika aega peamiselt ülelugemistega tegeleda, tuli nüüd ennast kookonist välja lükata.

"Viis tundi, öeldi," porises Sten. "See siin on pigem nagu viis minutit olnud."

"Õigupoolest kuus ja pool tundi," vastas puhkepausile lubatud astrogaator. "Mu esmane hinnang oli kübe optimistlik. Aga kui raamatukokku sisse astuda tahad, pead liigutama hakkama. Vaevalt nad üle poole tunni põkkumisele ja liitmisele kulutavad."

"Mis kuradi raamatukogu," pomises üks noortest, kelle lärm üles äratanud oli.

"Standardliigutus pärast hüperruumi," vastas Sten.

Sten muigas, kui nooremprogrammeerija nina kookonist välja lükkas ja mõistmatu ilmega Steni vaatama jäi. Karl oli meeskonnaga alles hiljuti, vist suisa viimases peatuspaigas, liitunud. Muidu tore poiss, aga kosmosekultuuri osas veel täiesti harimata, vaevu paarikümneaastane poisike, kelle esimene tõsisem töökoht oligi Kuuõgijal.

"Rulli end parem välja ja tule kaasa!" utsitas Sten. "Näed ka tõelist infoliiklussõlme. Sellist, mille kõrval laeva ühendused kahvatuvad."

Karli umbusk oli värskendav, tõi ka Stenile meelde oma esimese retke majakasse või kosmilisse raamatukokku. Eeldused ja nähtu jooksid toona sel määral vastuollu, et Sten nägi raamatukogu pärast veel kaks kuud unes.

"Ja võta heaga mõni optiline mälu kaasa! Saad uuemat lugemisvara hankida ega pea laeva kitsukese filmivaliku peal hulluks minema."

"Kitsukese?"

"Usu mind, mõne aastaga ammendab see end täielikult. Lemmikžanrid saavad vaadatud ja pekkis sa omadega oledki. Pealegi on raamatukogu vaatamisväärsus."

Midagi lisamata asus Sten tegutsema. Vorm korda, hambad puhtaks, kiire kohvituub ja kaks ampsu. Karl oli ka end magamispesast välja keerutanud ning järgis vanema kaaslase samme üsna punkti pealt.

Laeva läbis värin ning õrn gravitatsiooniline tõmme libistas lahtised esemed toa ühe seina poole. Seegi oli  vaid raamatukoguga põkkumise eripära - põkkumise sujuvamaks kulgemiseks väljastas raamatukogu kunstliku gravitatsiooni, sikutas lugejaid enda poole. Aga võibolla oli see hoopis teadmisjanu, mis inimesi ja laevu raamatukogu poole tõmbas.

"On aeg minna! Uuem kirjandus ootab."

Neil polnud aega vaatetekile minna, muidu oleks Sten noormehele esmalt raamatukogu välispilti näidanud ning selle ehitust kirjeldanud. Standardse raamatukogu juures oli alati vähemalt kaheksa põkkumispesa - kaks suurematele alustele ning kuus väiksemat. Kuus tükki ühes ringis ning suuremad siis tippudes, kui nii võis öelda. Kuuõgija oli meeskonna suuruselt pigem väiksemapoolne laev oma viiekümne liikmega, harjunud laadijaid sadamatest  palkama, sest elutud kaubad ei vajanud teekonna vältel teenindavat personali. Kuid laev ise oli üksjagu suur ning suurlaevade koha peale oli seda enamasti mugavam liita. Seda kõike püüdis Sten nüüd nooremale kolleegile ka selgitada, kui nad koos lüüsi poole jalutasid.

 

Lüüsi lähedusse oli juba enne neid kogunenud paras hulk inimesi. Enamik neist ikka samad - kapten, astrogaator, esimene radar ja majandusjuht olid igavam valik, neil kuulus raamatukoguretk oluliste tööülesannete hulka. Ülejäänute hulgas leidus aga absoluutselt kõikide valdkondade esimesi, teisi või kolmandaid tegijaid. Nende hulgas leidus ka nägusid, keda Sten vaid põgusalt teadis, kuid pikemalt tutvuma polnud trehvanud.

"Kõik suured juhid," sosistas Karl, hääles ilmselge aukartus.

"Tavaprotseduur kohalike uudiste kuulamiseks," kehitas Sten õlgu, kuid otsustas siis ikkagi täpsemalt selgitada: "Valguskiirus, eksole, seab piirangud tavapärasele infoedastusele. Seega kogu enne hüpet saadud info võib olla ebamugavalt vananenud, isegi teise süsteemi raamatukogust hangitu võib vananenud olla, kuigi siin liigub info teisiti. Me oleme kaubalaev ja seame oma teekonna selle järgi, kus ja kui mugavalt saab tööd teha. Raamatukogudevõrgul on mingid omad unikaalsed võimalused. Need suudavad infot edastada valgusekiirusest kordades kiiremini, seega piirkonnasiseselt pea hetkega. Piisab kui mõni uudis lähikonna planeedil või jaamas raamatukokku jõuab ja juba teavad seda ka kosmilised majakad. Suured ninad panevad selle järgi paika meie lennu täpse marsruudi ja võimalused."

"Aga kuidas...?"

"Hei, ära minu käest küsi! Ma tean, kuidas laev läbi hüperruumi viia, aga infoedastamisest ei tea ma midagi."

"Infoga on sama lugu," sekkus Steni taga seisnud mees, üks neist, kelle kohta Sten suurt midagi ei teadnud. Vanem lüheldane mees, kes toimetas mootorite kallal ning hoidis muul ajal pigem omaette. "Info pannakse füüsilistesse pakkidesse ja saadetakse hüperruumi pidevtunneli kaudu teele."

Sten pilgutas mõistmatusest silmi. Midagi selles kontseptsioonis oli tuttavat, kuid samas ka üle mõistuse käivat. Elus- ja eluta objektide hüperruumirändest teadis Sten nii palju kui tehnilise poole pealt võimalik ja teoreetilise poole pealt vajalik oli. Aju liikus koos mõistuse ja mõtetega, seda küll, kuid mõtted ilma ajuta?

"Sten, hüperruumi operaator," lükkas Sten käe ette. Ühe lausega oli mehaanik suutnud end piisavalt huvitavaks teha, et Sten soovis meest paremini tundma õppida ja hiljem ehk koos hüperruumi kohta mõne pikema arutelu pidada. Neid, kes tema valdkonnast midagigi teadsid, leidus vähe. Tõsi, üks inseneridest oli Steni dublant, kui midagi juhtuma peaks, kuid Stenil endal polnud tolle mehe oskustesse ega tähelepanusse suuremat usku. "Me pole vist tutvunud, kuigi ilmselt oled sa laevas juba paar aastat liikunud."

Mees võttis käe vastu, kuigi silmist ja suunurkadest võis lugeda, et formaalsuse täitmise asemel kibeles ta hoopis muust rääkima.

"Lauri, mootoriruumi mehaanik. Enne töötasin raamatukogude peal. Olin üks neist, kes nägi, kuidas  Gigant programmi püsti lükkas ja ise kolinal ja tagasi vaatamata pankrotti läks."

"Kaua sa seal siis töötasid?"

"Nelikümmend viis aastat peaaegu. Alustasin kümneaastasena - testisin peamiselt, kas suudan süsteeme ära lõhkuda. Ja sealt oli juba üsna loogiline jätk, et kuna ma seda värgendust veits tundsin, siis läksin ka nende palga peale."

Lüüsi sisemine uks avanes ning vestlus katkes. Kõikide pilgud olid pööratud esimesele viiele, kes raamatukogu poole liikuma hakkasid. Kui uksed nende viie taga sulgusid, kerkis sumin taas. Vestlused jätkusid nagu poleks need iial katkenud.

"Millega sa siis suurema osa ajast tegelesid?"

"Ehitasin hüperinformatsiooni füüsilist mudelit." Mehe silmad lõid rääkides särama. "Idee on selles, et kui sa võtad mateeria ja selle kokku surud, tekib must auk. Kui sa võtad aegruumi ja selle kokku pressid, tekib uus versum, vähemalt teoreetiliselt, kuigi seda pole keegi veel ehitada suutnud. Aga kui sa uudised kokku surud, saad materiaalse eseme, mida hüperruumi kaudu edasi visata."

Lüüsiuksed avanesid ning Lauri jutt katkes taas poolelt sõnalt. Järgmised viis astusid uste vahele, et raamatukogu poole kulgeda, ülejäänud ootajad libisesid lüüsiuksele lähemale.

"Põhimõtteliselt oli kõige jaburam, aga kasumlikum, Gershteni avastus, et osa informatsiooni suudab teatud energiavahemikus ise barjääri ületada ja hüperruumi kaudu edasi liikuda. Noh, kogu iidne jutt sellest, et miski ei levi uudistest kiiremini, vastab tõele. Ja tõele vastab ka see, et halvad uudised levivad veel kiiremini. Halbadel uudistel on energiabarjäär madalam ning nende omavõnkumine sobivas vahemikus, seega spontaansed ruumihüpped imelihtsad tekkima. Minu asi oli need detailid vaid kokku koguda ja süstemaatiliselt ja töökindlalt liikuma saada."

Lüüsiuksed avanesid taas.

"Meie kord minna," torkas Sten vahele.

"Suurepärane! Teooriast ongi rohkem kasu pärast seda, kui mingi visuaal tekkinud on."

Sten juhtis Karli lüüsiuste vahele.

"Mina olen sage raamatukogukülastaja, aga poiss on esmakordne," hõikas Sten selja taha Lauri poole.

Laeva sisemised lüüsiuksed sulgusid, seejärel avanesid välimised ning nende taga raamatukogu õhulüüsi välimised uksed. Veel ühed uksed ja nad olidki raamatukogu üsna ruumikas fuajees.

Karl püüdis tundmatut ruumi silmadega haarata. See oli veider segu vanaaegsest tumedate riiulitega raamatukogust ning kosmoselaevast. Paksu metallpõrandat kattis mustriline vaip ning tänu õrnale tehisgravitatsioonile oli see tõepoolest põrand. Mitte midagi sellist, mis liikumist raskeks või kukkumist valusaks teinud oleks, kuid aitas siiski keha õigetpidi hoida. Arvukate laudade peal oli loendamatu hulk erinevaid ühenduspesasid.

"Klassikaliselt on esimeses ruumis turismimaterjalid," juhendas Sten ja utsitas kaaslast edasi astuma. "Pesade kaudu saab muidugi kõigele ligi, aga kui tahad mingite žanride üle mõtiskleda või mõne autoriga enne laenutamist tutvuda, hoia kollase sildiga ukse poole."

"Turismiinfo on puhtalt ainult selleks, et piirkonna võim end esindatuna tunneks," torkas Lauri juurde. "Me naersime ikka, et see on mõnele türapeale paras emmipikendus."

"Räägid ilukirjanduse paigutusest ka?" küsis Sten Laurilt, kui nad järgmisesse, veel suuremasse ruumi jõudsid. Siin looklesid riiulid kaares vasakule ja paremale, võttes enda alla tohutuid meetreid, sisu poolest veel tuhandeid meetreid enam.

"Eip! Ilukirjandusest ega selle laenutusreeglitest ei tea ma midagi enamat üldisest. Polnud minu töö. Mina tegelesin tõesti vaid raamatukogude võrgu füüsilise poolega. No ja nipet-näpet kõige muuga, aga seda pigem üldisemate printsiipide raames."

"Tuleb välja, et lugeja vaade on vahel olulisem kui jumala oma."

Lauri võpatas selle peale, kuid noogutas vaikselt.

"Vohaa!"  Karl pidi end pidurdama, et ootamatult tema ette ilmunud raamatukoguhoidja hologrammkujutisest mitte läbi kõndida. Vana, klišeelikult hallipäise ja krunniga raamatukoguhoidja kujutis nägi nii ajalooline ja igavikuline välja, et tema pealt oleks tahtnud tolmu minema puhuda. Vähemalt juhul, kui vanadaam midagi hologrammist kehalisemat oleks olnud.

"Me oleme möödasõidul," vastas Sten pärast tervitust. "Otsin ajaviitekirjandust. Ole hea ja üllata mind! Selles salves on ruumi tuhandele raamatule."

"Kellena sa töötad, võõras?" uuris raamatukogu malbelt.

"Hüperruumi operaatorina, kuid sa leiad seadmest mu eelmise valiku ja nimekirja kümnest raamatust, mis mulle loetuist enim meeldisid."

Raamatukoguhoidja noogutas, pöördus seejärel Karli poole ja uuris noormehe eriala ja eelistusi. See vestlus osutus hoopis pikemaks, sest värskelt koolilõpetanuna polnud Karlil suurt midagi öelda. Isegi tema lemmikraamatud kippusid olema valikust "õpetajad käskisid lugeda".

"Kui huvitav," pomises holograafiline raamatukoguhoidja. "See on esimene kord, mil on vaja sisse lülitada viimased muudatused. Empaatiline irratsionaalsus on funktsioon, mis just esmakülastuste korral aidata suudab. Mitu raamatut ma valin?"

"Tuhat!" vastas Sten enne kui Karl midagi öelda jõudis. Sisetunne ütles, et poiss alustab raamatukogukülastusi mingi lollusega - näiteks kümne raamatuga pooleks aastaks. Seda oli Sten ise teinud. Järgmisel korral vandus ta end maa põhja, sest siis oli tal vaja loogiliselt mõtlevale virtuaalse raamatukoguhoidjaliidesele selgeks teha, miks ta vajab suuremat arvu raamatuid ning kuidas neid valima peaks. Tehisintellektiga vaidlemine oli absoluutselt viimane asi, mida inimene soovida võiks. See lihtsalt ei andnud alla, ei mõistnud loogika kohatist ebaloogilisust ega seda, et inimene pole valmis programm, vaid muutub ajas ja eelistustes. Pikapeale sai ta hakkama ning aastatega tekkis viisakas kasutajakogemus, kuid pooli neist jamadest sai lihtsate vahenditega ära hoida.

"Tu-tuhat, siis," kinnitas Karl kogeledes. Raamatukoguhoidja näitas, kuidas seadet sisestada ja lubas sellega peagi tegeleda, kuid tarkvarauuendustega pidavat minema mõned minutid.

"Oota!" hüüatas Lauri. "Millised tarkvarauuendused?"

"Kasutaja ei pea kõiki tehnilisi detaile teadma," vastas raamatukoguhoidja, võluv ja emalik naeratus huulil. "Sellised pisidetailid kurnaksid lugejat liialt."

"Protokoll 7-3-8-0-6-Euler!" nõudis Lauri.

Hetk hiljem muutus kõikide vanaema - hallipäine prillidega raamatukoguhoidja - nooreks kostüümi ja kõrgeid kontsi kandvaks siresäärseks naiseks.

"Härra Gellardi, ma ei tundnud teid koheselt ära," teatas tütarlapse hologramm asjalikult. "Teie tuvastajas on ilmselt rike."

"Mul ei ole tuvastajat kaasas," rehmas Lauri. "Milline on viimaste uuenduste pakett ning kes selle autoriseeris?"

"Lihtsam on kuvada kui rääkida," vastas hologramm. "Autoriseerimisprotokoll toetub kaosejoone kolmandale punktile."

"Kuva väikeruumi peaekraanile!" nõudis Lauri ja seadis sammud paremale. Sten ja Karl järgnesid mehele, kes paistis ootamatult vähemalt kümme aastat noorem, viis sentimeetrit pikem ja kordades võimukam.

"Ettevaatust!" teatas Lauri järgnenud kaaslastele veel enne, kui nad korralikult ruumi siseneda jõudnud olid. "Ilmselt oleks mõistlik kuskilt kinni hoida. Raamatukogu! Palun gravitatsiooni - 0,7g."

Väikeruum oli hubase sisustusega ümar ruum, millel oli väga selge orientatsioon ka ilma gravitatsioonita. Seinu katsid riiulid sadade raamatutega - igaüks kosmoseraamatukogu uhkus. Sellel, millest peagi pidi põrand saama, kinnitus mitu suurt pehmet tugitooli ja diivanit. Sten toetas end veel enne lause lõpetamist vastu suurt sinist tugitooli. Hetk hiljem, kui kunstlik gravitatsioon jõnksakuga võimsamaks keerati, tänas ta end selle otsuse eest. Peamiselt kosmoselaeva kaalutusega harjunud Karl leidis end aga näoli põrandalt, samal ajal kui Sten näilise rahulikkusega tugitooli libises.

"Näita mulle viimase uuenduse pakette ning nende loojaid!" nõutas Lauri samal ajal. Ekraanile kuvati terve nimekiri erinevatest muudatustest koos programmi saatnud programmeerija või ettevõtte nimega. Mõned paketid äratasid tähelepanu oma pealkirja või sisukirjelduse, teised tootja tõttu. Lauri avas iga silma torganud paketi koodi ja püüdis kiirkorras probleemkohti tabada.

Suurele ekraanile jooksis info, mis Stenile midagi ei öelnud, kuid noor Karl paistis teksti sama suure vaimustusega lugevat kui Lauri. Seega haaras Sten enda tagant riiulist ühe raamatu, avas selle ja valis teose. Õhukesed interaktiivsed lehed võisid sõrme all tunduda paberina, kuid vanaaegse raamatu tunnetus oli pelgalt emotsionaalne. Iga kaane taga peitus tuhatkond raamatut, mille seast valida sai ning lehekülgedel visualiseerus just õige tekst koos illustratsioonidega. Tehnoloogia oli sedavõrd hea, et isegi kerged kõrgendused olid paksema värvikihiga kohtades sõrme all tunda.

 

"Mida te otsite?" uuris Karl pool tundi hiljem

"Sihilikke sitapäisusi," vastas Lauri aeglaselt. "Raamatukoguvõrku hetkel tegelikult ei arendata, seega on uuendustepakett ootamatu. Kogu ettevõte läks pankrotti. Majakad, mis püsti said, on olemas, ülejäänud ootavad, et inimkond ise raamatukogude vajalikkusest sel määral aru saaks, et neid rahastama hakkab. Raamatukogud on ehitatud teadmiste majakaks, aga ka oaasiks, kus vaimset ja emotsionaalset turgutust otsida. Kui keegi praegu arenduspaketi saadab, on see kahtlane. Näe, see siin! Väike muudatus, kuid selle saatja on Kaarna korporatsiooniga seotud ettevõte. Kaarna korporatsioon on infopakettide hüperruumi kontseptsioonile juba aastaid küüsi taha ajada püüdnud."

"Nad võiksid ju lihtsalt mingitesse olulistesse majakatesse kontori organiseerida?" pakkus Sten raamatust pilku tõstes.

"Haa! Aga nad ei saa. Kogu raamatukoguvõrgu kontseptsioon rajaneb avatusel. Iga infopakett, mis siit teele pannakse, jõuab peagi igasse majakasse ning jagatakse iga lugejaga, kes seda soovib. Ärilises plaanis pole see just parim lahendus. Pelgalt reklaamkanalitena on aga saadaval paremaid ja  tugevamalt mõjutavaid kui raamatukogu pakutav."

Lauri avas järgmise kahtlase paketi ja süvenes taas koodi.

"Seal on viga!" hõikas Karl mõned paketid hiljem.

"Kus? Mis?"

"Esmalt olid eraldajad ühikulisena defineeritud, aga see uudispakett eeldab midagi muud. Tähendab, et ma tegelt ei tea, mis tolle "muutuja" jupi taga toimub, aga siuke lahendus kõlab ebaloogiliselt."

"Õige! Hmm, see on tõesti ebaloogiline."

Lauri lasi koodi kinni, liikus paarist järgnevast pealkirjast avamata üle ning peatus empaatilise irratsionaalsuse paketil.

"Mille poolest see silma jäi?" uuris Karl end õige pisut ettepoole toetades.

"Tundmatu tegija. Üksiküritajatelt võib tulla originaalseid lahendeid, aga enamasti selgub, et tegemist on mõne suurema korporatsiooni noorema variisikuga. Raamatukogudel on sellega mõned probleemid olnud."

"See tundub normaalne olevat."

"See näib põhjalik olevat," teatas Lauri mitukümmend minutit hiljem. Mees hõõrus peopesadega silmi ja oimukohti ning pärast kergeid õlaringe püüdis taas ekraanile keskenduda. "Kurat, see kõik nõuab suuremat tööd, korralikku tiimi ja palju muud, mida raamatukoguvõrk endale hetkel lubada ei saa. Ega ilmaasjata uuendused külmutatud saanud, kui korporatsioon pankrotti läks. Süsteem töötas, töötab tänaseni, vajadusel lihtsalt veidi kohmakamalt ja individualistlikumalt."

"Te olete siis programmeerija?" uuris Karl ettevaatlikult. Iga minutiga kasvas tema austus vanamehe ees, kelle ta algselt arvas lihtsa mehaaniku olevat. Selliste üle olid nad koolikaaslastega korduvalt naernud, sest mehaanika esimene reegel näis olevat ajas muutumatu - võta kõige suurem kruvikeeraja ja peksa seni kuni probleem kaob. Aga tema kõrval istuvast vanamehest kiirgas autoriteeti. Too käsutas raamatukogu tehismõistuslikku hoidjat, puuris end läbi programmikoodide nagu oleks see igapäevane tegevus. Kõik see kokku tekitas Karlile paraja peavalu.

"Nääh, hingelt pigem insener. Programmeerimine oli vajadusest juurde õpitud oskus. Või, noh, olgem ausad, isegi mitte programmeerimine, vaid koodilugemisoskus. Me oleme raamatukogus! Vaadake ringi, noormees! Kõik, kes suudavad raamatuid lugeda, pole kirjanikud. Isegi nende seas, kes loetut nautida suudavad, pole kirjanike hulk kuigi suur. Mina olen koodi osas aga kuskil veerimise ja ladusa lugemise vahepeal."

"Raamatukogu!" nõudis Lauri hetk hiljem. "Ole hea ja paku meile kohvi! Kui meil on kord võimalus gravitatsiooni nautida, siis võime samahästi lubada endale ka luksust kruuside ja kuuma joogi näol. Kuidas te oma kohvi soovite?"

Saanud Stenilt ja Karlilt vastuse, täpsustas Lauri tellimust.

"Niisiis," venitas Sten, kui kohvikruusid lauale maandusid, "härra Gellardi?"

"Lauri Kelder, Kuuõgija mootorimehaanik," vastas Lauri kuivalt. "Kõik muu on ebaoluline või iganenud."

"Miks Kuuõgija?" uuris Sten. "Kuuõgija on väike ja tähtsusetu kaubalaev, mis ei suuda iial mingeid suuri muutusi tuua ega suurt raha leida."

"Kuuõgija kapten eelistab sõite, mis liiguvad eri süsteemide vahel. Ma olen aru saanud, et üks tema peamistest väidetest on, et kui ta juba on hüperruumi operaatori palganud, siis tuleb see kulu ka tasa teenida."

"Parima hüperruumi operaatori," parandas Sten. "või vähemalt ühe tippudest. Me pole minu teenistuse ajal ühtegi kaubalaadungit tuksi keeranud ja see ise ütleb juba päris palju."

"Ei vaidle vastu - veel üks lisapunkt just Kuuõgija kasuks. Ja kui sa liidad siia kapteni kinnisidee iga väljumise järel raamatukogu külastada ning oma meeskonnale pea terve päev raamatukogupuhkust anda, oli valik üsna ilmne. Ma võisin kindel olla, et saan üsna regulaarsete intervallide tagant raamatukoguvõrgule pilgu peale heita. Varasemal paaril korral on mul õnnestunud diskreetselt teistest eemalduda ja individuaalruumis olukorda kontrollida, kuid empaatilise irratsionaalsuse pakett tekitas minus just selle sama - empaatilise irratsionaalsuse - ja ma avasin suu natukene liiga kiirelt."

Järgmised paar tundi kulgesid taas suhtelises vaikuses. Karl näis olevat täiesti sõnatu ning Sten ei teadnud, kas põhjuseks on see, et poiss polnud oma nooruse tõttu Lawrence Gellardi nime kuulnud või milleski muus. Alles siis, kui kapten oli teatanud, et viibimise lõpuni on jäänud tund aega, jõudis Lauri paketini, mille avamisel ta esmalt päris mahlakalt vandus.

"Haa! Täpselt see, mida ma kartsin."

Lauri tõusis otsustavalt püsti, lasi gravitatsiooni välja lülitada ja uuris raamatukoguhoidjalt kapteni asukohta. Enne lahkumist jäi ta siiski veel korraks seisma: "Raamatukogu! Kuidas on seis eluhoiusüsteemidega?"

"Hapniku ümbertöötlemine normis, kesta õhukindlus tagatud, vee taastootmissüsteemid toimivad."

"Toit?"

"Farm on töökorras, varud kümnele inimesele üheks aastaks."

"Jätkusuutlikkus?"

"Vähemalt viie raamatukoguhoidja jagu, tagavarasüsteeme sisse arvestamata."

Noogutanud endamisi, pööras Lauri end taas minekule. Uudishimulikult järgnes Sten ning kohe Steni kannul liugles ka Karl. Lauri ei kõhelnud ust avades ning raamatukogu ei hoidnud seda tema eest ka lukus. Juhtkond vaikis poolelt sõnalt, kui kolm meest sisse tormasid. Esimene radar taastus kõige kiiremini:

"Kuidas te sisse saite? Me lasime ukse lukustada."

"Kapten!" alustas Lauri radarist väljategemata. "Ma annan sisse lahkumisavalduse, mis jõustub kohe."

"Astud laevalt maha?"

"Just nii. Astun raamatukogu teenistusse."

"Raamatukogu?" turtsatas radist põlglikul.

Kapten võttis mõtlemiseks hetk aega, kuid muigas siis: "Minu teada läks Gigant juba mitme aasta eest pankrotti. Idee tasuta teadmistest on küll tore humanitaarne tegevus, kuid see sõi ära Galaktika suurima kontserni kõik ressursid. Sina ju ometi teadsid seda?"

"Ma olin kohal nagu kapten teab. Insener süsteemis, mida ehitas mitte üks filantroop, vaid sajad tuhanded mehed ja naised, kes uskusid siis ja usuvad ilmselt järjekindlalt edasi, et vaim ja hing vajavad rändamiseks sama kiireid laevu kui füüsiline keha."

"Lauri Kelder, teie lahkumine kõlab emotsionaalse ja irratsionaalse otsusena, kuid me teadsime algusest peale, et see päev võib kunagi tulla. Minu poolest võite vabalt ka siia jääda. Kuni järgmise planeedi või jaamani peame vastu ja sealt leiame loodetavasti ka vastutustundliku mehaaniku. Oskate ehk kedagi soovitadagi."

"Emotsionaalne irratsionaalsus - see näib olevat tänase päeva märksõna," vastas Lauri laialt naeratades. "Ometi pole raamatukoguvõrgu toimimises mitte mingit seost neist kummagi märksõnaga. Ma ei leia, et selles oleks vähimatki irratsionaalsust, kui meil on majakad, mis päästavad elusid. Nende elusid, kes janunevad teadmise järgi, lappimaks laeval ohtlikku leket või vältimaks konfliktipiirkondi. Rääkimata vaimse tasakaalu taastamisest ja säilitamisest! Sinu oma meeskond haarab siit kaasa tuhandete viisi ilukirjandust, et vaikusehetkedel vormis püsida ja laeva väiksusega toime tulla."

Kapten noogutas, surus korra Lauri kätt ja soovis mehele edu. Stenile näis nagu oleks mingi vastastikusele kokkuleppele jõudmine kapteni pilgus kumanud.

"Me tuleme paari aasta päras siit läbi," lubas kapten. "Võime su edasi viia, kui vaja. "

 

"Ma kohtusin Lawrence Gellardiga," kordas Sten, kui nad tagasi oma väikesesse puhketuppa tagasi jõudsid. "See mees on legend! Rohkem kui ühes mõttes."

"Ma arvasin, et Gigant on kõvasti vanem," lisas Karl vaikselt. "Ma arvasin, et ta on ammu surnud."

"Aga ei ole. Ja vaid peotäis inimesi teab, et ta endiselt raamatukogumajakaid edasi arendab. Või, et emotsionaalselt irratsionaalne. Haahh! Selles mehes on rohkem ratsionaalsust ja sihikindlust kui me sinuga terve elu jooksul kokku näha saame."

"Noh, tegelikult, seda et," pomises Karl vaikselt punastades, "selle emotsionaalse irratsionaalsuse programmi kirjutasin mina. Esmalt oli see koolitöö, kuid siis kasvas suuremaks ja mingi hetk saatsin ära. Ma ei teadnud, et raamatukoguvõrgu pankrot oli tolleks hetkeks juba mitu aastat tagasi välja kuulutatud. Igal juhul - kolm aastat tööd ja ei sentigi raha."

Sten patsutas isalikult noore kaaslase õlga. Ei, vanamees võib ju pelgalt toiduga hakkama saada, aga noorele jääks sellest väheks.

"Ilmelt ütleks härra Gellardi selle peale: tere tulemast raamatukokku!" vastas Sten pilkavalt ning asus lugerist seekordset raamatusaaki uurima.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0471)