Sel kuul tähistasid kõik eestlased emakeelepäeva. Sel korral ehk veidi teistsugusena kui tavaliselt. Ehk muutsid maailmasündmused meie oma keele tähistamise veidi sügavamaks? Ehk tekkis rohkem küsimusi: “mis siis kui…”? Minu jaoks muutusid need mõtted veelgi suuremaks austuseks ja alandlikkuseks. Meil on keel, milles rääkida ja laulda. Meil on keel, milles fantaasiaid kirja panna. Fantaasiaid, lugusid, laule ja jutustusi kirjutatakse eesti keeles iga päev. Mitte ainult kirjanike kaudu, vaid meie kõigi poolt.

Meil on keel, kultuur ja kirjandus, kuid ega seda, kuidas üht lugu paremini kirjutada, just kuigi sageli õppida saa. Seega kutsusin kirjanikke üles mõtisklema, mis on nende meelest see kõige olulisem, mida kirjutamise või kirjanikutöö juures meeles pidada. Et ülesannet veidi keerulisemaks muuta, sai seatud ka mahupiirid. Päris mitmes vestluses selgus, et need kõige olulisemad punktid on paljude jaoks ajas muutunud. Iga loo lugemise või kirjutamisega, oled jälle kübeke targem, mõtled veidi teistsuguste probleemide peale, leiad uusi vajadusi oma enesearenguplaani.

Ma küsisin neid punkte rohkematelt autoritelt kui siin näha saab, kuid paraku on elu selline, et parima tahtmisegi juures ei jõua iial kõike teha ning ilmselt siis kõike ei peagi. Kokku sain kaheksa kirjaniku mõtted. Igaüks sai kirja panna vaid viis - need, mis tundusid kõige olulisemad või siis need, mis tollel päeval esimesena pähe kargasid. Kui aga vaadata neid kõiki koos, joonistub siit välja mustreid, jätmata samas varju ainult korra mainitud mõtte. Ka too on oluline!

Annan ka sulle, hea lugeja, lugemisele kaasa väikese ülesande: püüa leida neist punktidest see üks, mis sind kõige enam kõnetab, ning mõelda, miks just see heliseb. Ja püüa leida ka see, mis iseendale neist kõige mõttetum tundub. Mõtle läbi ning saa iseendast teadlikumaks.


Veiko Belials

Alustada tuleb ilmselt sellest, et järgnev käib mu proosaloomingu kohta. Luuletustega on lood hoopis teisiti – need on minu jaoks pigem mäng sõnadega, mille puhul ma tihti ei teagi, milleni see viib. Proosas on lood teised.

Punkt 1. Ilmselt kõige olulisem, vähemalt selleks, et üldse kirjutama hakata, on lugu, idee. Ma ei suuda hakata tootma proosateksti, teadmata, kuhu see välja jõuab (kuigi tuleb tunnistada, et mõnikord tekib üllatusi ja kirjutamise käigus ilmub lõppu mu endagi jaoks ootamatu lisavint või –käänak). Jah, ma võin kirjutada mingeid lõike, kirjeldusi, isegi dialoogikatkeid, aga need jäävad siis seisma ja oma aega ootama, kuniks leidub midagi, kuhu need sobituvad, või kuni ma selle loo nende ümber kasvatan.

Punkt 2. Stiil. See hoomamatu miski, mis teeb reastatud lausetest teose. Sõnakasutus, lauseehitus, kirjeldused, teatud rütm ja harmoonia. Ei saa öelda, et ma valiksin stiili teadlikult, enamasti tuleb see kuidagi automaatselt, et üks lugu tuleb kirjutada nii, teine naa.

Punkt 3. Emotsioon. Lugedes võiks saada elamuse, vähemalt ma ise lugejana ootan seda. Nimetame seda siis kuidas iganes: sensawunda, katarsis, hingemattev idee, puänt vms. Kirjutaja ja lugeja eeldused elamusele võivad olla erinevad, seda juhtub, aga tekst, mis üldse mingil tasandil emotsioone ei puuduta – milleks selline?

Punkt 4. Korrektne tekst. Olen seda ennegi öelnud, et minu meelest on kahte tüüpi kirjutajaid. Ühed panevad parinal paberile kõik, mis torust tuleb, ja hakkavad seda siis töötlema. Teised töötlevad mõttes ja panevad siis kirja, mis valmis sai. Mina kuulun teise kategooriasse. Ma ei suuda ka musta tekstina panna kirja midagi, mis on grammatiliselt ja stiililiselt loetamatu. Ma tavaliselt töötlen seda kirjutamise ajal juba nii palju, et tulemus oleks enam-vähem selline, millega ma võiksin rahul olla.

Punkt 5. Tegelased. Ilmselgelt mu enda jaoks kõige nõrgem koht.


Manfred Kalmsten

1. Lõpeta kirjutamise teemaline onamine ja hakka kurat kirjutama!

2. Lõpeta kirjutamise teemaline onamine ja hakka kurat kirjutama!

3. Lõpeta kirjutamise teemaline onamine ja hakka kurat kirjutama!

4. Lõpeta kirjutamise teemaline onamine ja hakka kurat kirjutama!

5. Lõpeta kirjutamise teemaline onamine ja hakka kurat kirjutama!

See on minu arust põhiline ja ega mul seetõttu midagi lisada ei ole.


Meelis Kraft

*Otsi ideed, kus oleks võimalikult palju kütust. Piisavalt avara idee puhul on sul hiljem bensiini, mida kirjutamisel põletada.

*Tabuteemasid ei ole sinu jaoks olemas. Kasuta loo rääkimiseks kõiki võtteid, mida suudad välja mõelda.

*Kirjutamine on malemäng lugejaga, kusjuures kirjanikul on mustad malendid. See tähendab, et kirjanik on mängu alguses ühe käigu võrra maas, aga ta peab lõpuks partii võitma.

*Otsi lisakäiku. Lisakäik on loost läbi põimitud süžeearendus, mis muudab mängu pärast seda kui lugu on ära räägitud.

*Otsi täpseid detaile ja maali nendega maailm. Kirjelda nii vähe kui võimalik.

*Kõik keerleb loo ümber. Maailm, tegelaskujud, ajastu, tegevusliinid, süžee, detailid jms. on ainult ja ainult loo rääkimiseks.


Mairi Laurik

1. Kirjuta! Kirjuta soovitatavalt iga päev, sest kirjutamine on kirjaniku jaoks arengu alus. Ühtlasi on see ka ainus asi, mis aitab “kirjutamisblokist” (mida mina nimetan mõttelaiskuseks või motivatsiooni puudumiseks) üle saada.

2. Halva teksti kirjutamine on ok. Kui seda iga päev kirjutamise reeglit rakendada, on üsna paratamatu, et mõni päev jookseb jutt paremini kui mõnel teisel päeval. Ja see on ok! Iga teksti, mis kirja saab, ei pea ju sellisel kujul kohe avaldama, kuid ka halva teksti kirjutamine ja analüüsimine on olulised.

3. Loe selles keeles, milles kirjutad. Ulmevaldkondades tundub see kohati lootusetu mõttena, sest seda alamžanri, millesse kirjutada tahaks, ei pruugi meil kuigi palju omakeelsena olemas olla, kuid teises keeles lugemine muudab teksti lonkavaks, lause valeks ja isegi tegelaste mõtteraamistiku keelega kokkusobimatuks. Ma ise püüan ⅔ reeglit hoida ehk vähemalt kaks kolmandikku mu lugemisvarast on eesti keeles.

4. Püüa žanre! Igale žanrile on omased veidi erinevad võtted ja võimalused. Mida laiem on autori pagas, seda tõenäolisemalt suudab ta ise tummisema teksti luua. Võrdlus meie füüsiliste meeltega - suur emotsioon tuleb siis, kui haaratud on nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompamine. Samamoodi toimib vaimne maailm - õrnust, põnevust, uudsust, seiklust, mõtisklust ja palju muud on vaja kokku viia, et lugemisest elamus saaks. Loe terviseks ja katseta erinevaid žanre kirjutada (kas või jupikesi).

5. Aatomi planetaarne mudel. Loo pingekaart on kõik näinud - pinget kruvitakse, siis see kulmineerub, saabub katarsis ja seejärel suunatakse lugeja pingevabalt loost välja. Näitekirjanduse koolituselt jäi kõrvu mõte, mis laienes mu peas, ehk tegelikult peaks sarnane kaar kulgema läbi iga peatüki, kuid need väiksemad kaared koos moodustavad suure kaare. Ja väikese kaare sees on omad kaared, mis sunnivad lugejat iga lõiku neelama, miks mitte iga lausetki. Kui ma kunagi selle paremini selgeks saan, võidavad lugejad kindlasti.


Laura Loolaid

Alustuseks pean ära nimetama, et minu jaoks on kirjutamine üks ränk ja vaevaline protsess. Mitte et ma ei tahaks kirjutada, muidugi ikka tahan, lihtsalt et tekst tuleb väga raskelt kätte. Seepärast koosneb minu tekstiloome-arsenal peaasjalikult enese ülekavaldamise võtetest, et midagi tehtud saaks. noh, et üleüldse kunagi üleüldse midagi tehtud saaks.

1) kõigepealt pean kirjatöö enda jaoks ära määratlema - mahud, tähtajad, eesmärgid, vältimatu vajaduse tunnetus. Ebamäärane tähtajata asi, mille tegemata jätmine suuremat häda kaela ei too, on mu aju jaoks nähtamatu, niisiis üritan ma endale korraldada välispidised sunnimeetmed ja kohustusi kokkulepitud ajal kokkulepitud tükke ette näidata.

2) teiseks pean teadvustama, et tung töötada tekib töö käigus (nagu diiselmootor), niisiis pean end panema olukorda, kus kirjutamisest ei pääse. Tartu ulmekirjutamise töötoa neljapäevad täidavad seda eesmärki.

3) tööprotsessi käivitava kiirendina töötab mõnikord ka mõttevahetus või nuputamine, mis mõtted käesoleva teksti osas üles ärritab. Niisiis loen-kuulan regulaarselt mitmesuguseid kirjutamisalaseid nõuandeid (mõtteid käivitavad eriti hästi need nõuanded, millega ma nõus ei ole); samuti arutan teistega pooleliolevate tööde teemadel. 

4) Sarjast “loometöö on nagu pasandamine” - selleks, et sinu seest saaks midagi välja tulla, peab kõigepealt midagi sinu sisse minema. Enda sisse tuleb kogemusi koguda - lugedes, mängides, liikuvaid pilte vaadates, looduses liikudes, inimesi ja olukordi jälgides … Seejuures on kasulik mõtted tühikäigule jätta, aga kui midagi juhuslikku pähe torkab, igaks juhuks märkmena kirja panna.

5) Viies võte ei ole aga üldse enda ülekavaldamise vallast, vaid puudutab konkreetselt teksti viimistlemist. Lausete lihvimisel kasutan spikriks lihtsa keele / selge keele reegleid (loe siit). Eriti püüan eelistada kindlat kõneviisi, toimetamisel kaksan pikemad laused pooleks ja jälgin, et sisu poolest seotud sõnad oleksid lauses rohkem lähestikku.


Mann Loper

1. Pigem eesmärk kui põhimõte, aga – esitada endale iga tekstiga mingi väljakutse, teha midagi uudselt, teistmoodi, loodetavasti ka paremini. Sellest ka erinevate žanride vahel kobamine, mida natuke harrastada olen üritanud.

2. Kirjutamiseks tuleb aega jõuvõtetega võtta, maas see va aeg niikuinii ei vedele. Vahel, ah, tihtipeale tegelikult tuleb selleks mugavustsoonist välja ronida, trükkida mõni rida telefonis näiteks (praegu ka tipin telefonis). Ohjah see on samuti eesmärk ju – et ikka võtta seda aega.

3. Kirjutades peab huvitav olema. Eriti tore, kui maailmaloome nõuab millegi välja uurimist või natuke õppimist. Nagu uurimistööga – kui teema ikka käima ei tõmba, siis ei ole ka mõtet ponnistada, ei tule miskit välja.

4. Alati ei pea lihtne olema. See kõlab tobedalt, aga mõni päev on kirjutada hea lihtne, mõte jookseb, lause ka. Teine kord istud kinni ja proovid edeneda üht külge ees ajades ja siis teist. Ja ei lähe paremaks, kohe üldse. Lõpuks tuleb võib-olla üldse selg ees liikuma hakata, et tekstist midagi saaks. Aga selle ekslemiseta ei ole võimalik üldse enda jaoks keerulisema tekstiga maha saada.

5. Ideaalses maailmas võiks asjad elus olla tasakaalus. Ma ei ela kohe üldse ideaalselt tasakaalus elu ja maailm annab kah viimasel ajal soovida. Seega juhtub kirjutades ja mujalgi seda, mida tahaks vältida – ilget rabelemist ja hoogtööd, et midagi valmis saaks. Ma tahaks öelda, et põhimõtteks on ka „lubasid, siis tee,“ aga selle vastu olen juba eksinud. Küllap on siis vigade paranduse koht edaspidiseks eluks.


Maniakkide Tänav

Kuidas Mandi arvates kirjutada (seikluslugu).

1. Kirjuta seda, mis sulle endale meeldib.

• Kui sa ise ei ole oma looga rahul või ei taha seda üle lugeda, siis vaevalt sa looga lõpuni jõuad. Isegi kui jõuad lõpuni, siis vaevalt, et teisedki viitsivad lugeda seda, mis sulle endalegi ei meeldi.

2. Alusta kirjutamist konfliktist.

• Esiteks on nii lugejale huvitavam, teiseks saad ise ka aru, millest su lugu siis õigupoolest räägib.

3. Kui oled juba alustanud, siis kirjuta lugu alati lõpuni.

• Ainus viis õppida kirjutama alguse, keskpaiga ja lõpuga lugusid ja üldse õppida kirjutama lugusid lõpuni, on kirjutada need alati lõpuni.

4. Ära hakka liialt heietama, räägi asjast lühidalt ja selgelt.

• Kui sa oma loos pikalt ja laialt hakkad seletama ilma, et see tegevust või ideed mingiski huvitavas suunas edasi arendaks, siis paneb see minusuguse lugeja diagonaalis lugema.

5. Proovi järgmine lugu kirjutada alati veidi ägedam kui eelmine lugu.

• On endal huvitavam ja lugejal samuti.


Berit Sootak

Lugu alustades peab olema valmis sellesse universumisse täielikult sukelduma, olenemata kui võigas või vale või hoopiski lilleline see ei ole, sest on võimatu kirjutada head lugu, kui kirjanik ei ole sajaprotsendiliselt oma loodud maailma keskpunktis, kes kõike näeb ja kuuleb ja tunneb.

Kirjutamisel tuleb jääda iseendaks, kuid alati kompida oma võimekuse piire. Teiste kirjutamisstiili matkimine võib olla hea harjutus, kuid kirjanik peab leidma üles oma enda hääle ja jutustamisviisi.

Sealjuures ei tohi ennast ära unustada. Kui lugu ei taha edeneda, tähtajad kukuvad ja kursor virvendab valgel lehel, ent ühtegi mõtet ei tule, siis ei ole sina mitte halb kirjanik, vaid see lugu pole mõeldud sinu jutustada. Head lood võivad tulla ühe suure lainena, võib kuude haaval tilkuda, kuid ennast kirjutama sundides varastad sa endilt kõige olulisema – kirjutamisest mõnu tundmise.

Samuti on see mõistetav, et kohati võib olla keeruline suunata lugu ainult ühele teatud lugejaskonnale – lapsed, noored, naised vanuses 35-60, vanemad härrasmehed jne. Kirjutades hakkab lugu oma elu elama ja seda ei saa sundida millekski muuks, seetõttu peab lahti laskma oma ettekujutusest, kes seda kunagi lugema hakkavad, ja laskma lool endale ise lugejaskonda kasvatada.

Ning alati peab meeles pidama, et mitte kunagi ei ole liiga vara ega hilja alustada, (loov)kirjutamisel tuleb abiks kogu elu vältel õpitu ja meelde jäänud hetked. Ka teadusartiklid, reisikirjad, postkaardid, luuletuse kujul õnnesoovid või motivatsioonikiri on kirjutamine. Ei pea alustama suurelt, ei pea alustama väikselt, oluline on vaid see, et kui sinus peitub kirjutamispisik, vajab see väljapääsu.


Siim Veskimees

Esimesed 2 ei ole minu väljamõeldis, aga ma tõesti ei mäleta, millisele kuulsale kirjanikule neid omistatakse:

1. Istu laua taha ja kirjuta, mis pähe tuleb.

2. Sellega, mis pähe tuleb, on keerulisemad lood...

Siia võiks veel lisada, et kui midagi pähe ei tule, mine tee midagi muud, näiteks aiatööd, heegelda või sõida jalgrattaga. Mõnest võib väga hea aednik või jalgrattasportlane saada ja mõned lausa teenivad elatist heegeldamisega...

3. Tee tööd! Esiteks vasta küsimusele, miks keegi peaks lugema seda jura, mida sa paberile või arvutisse ajad? Teiseks, kuhu see asetub inimkonna viimase 3000 aasta loo jutustamise kogemuse kontekstis? Kolmandaks, mida sa sellega öelda tahad? Täpsemalt, mida sa sellega lisad mainitud 3000-aastasesse „lugudepaketti”? Seda kõike on vaja esmajoones sinule endale, aga kui sa oma lugejat kröömikegi austad, oled sa selle kõik läbi mõelnud.

4. Ära vägista teksti! Kui ei tule, ei tule (vt 2. punkti lisa!) Kui sa ei saa lugu kokku ühel meetodil, näiteks täiskirjutamisega, proovi teist, näiteks lugude miksimist või midagi sinnakanti või midagi hoopis kolmandat. Kui ikka ei tule kokku midagi, mis 3. punkti valguses looks kvalifitseerub, vt uuesti punkti 2 lisa. Kustuta, kirjuta ümber, kirjuta teist ja kuuendat korda läbi, tõsta ümber, kirjuta juurde. Kui ei viitsi ei taha ei jõua ei oska, siis loomulikult vaata taas p 2 lisa...

5. Kui sa ei kirjuta sahtlisse, ole valmis maailma ebaõigluseks! Kõigile on võimatu meeldida – ja sinu otsus, kas sa saadad nad mõttes karutagumikku ja jätkad või otsustad edaspidi oma aega paremini kasutada. Tee endale selgeks, kas sa jätkad kirjutamist nendele, kellele su kirjutatu meeldib, ja kas sa tahad või soovid muutuda, et neid oleks rohkem või oleks see hoopis teine seltskond. Aga ära hala – alati leidub veel üks loll, kes teab sinust paremini, mida ja kuidas sa peaksid kirjutama.



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0478)