tõnis

Eelmisel kuul kirjutasin, et Erektori jutte ma ei arvusta ja leian midagi muud selle asemele. Söön oma sõnu! Ma ei kavatsenud hoiduda Erektorist seetõttu, et jutud ei sobiks või et kui õpilased näeks mind pornot lugemas, saaks nemad ja nende vanemad ja mu kooli juhtkond kreepsu ja läheksin sotsiaalpedagoogi juurde rääkima oma huvidest ja selle sobilikkusest koolikontekstis ja saaksin kuulda loenguid oma väärikusest või vääritusest. Ma soovisin esialgu vältida Erektori arvustamist seetõttu, et esimesel korral oli jutte mustmiljon, nende lugemine ja muljetamine võttis palju aega ja seejärel ütlesin endale: „Enam küll mitte.” Eelmisel korral oli neid samuti palju ja tundsin kergendust, et pääsesin. Seekord oli aga 6 juttu, enamik väga headelt kirjutajatelt. Nii et siin ma olen.

Viimane barrikaad

Tim Hornet

Naisdoktor ja sõdur püüavad kosmoselaeval oma viimastel eluhetkedel hakkama saada nakkava tulnukorganismiga, mis on mõlemat tabanud. Need kogunevad mõlema kubemesse – kas neil õnnestub organiseerida organismist vabanemist… orgasmi abiga?

Tegelt see sisukirjeldus veidi valetab (orgasm polnud inimeste vahendiks, vaid tulnuka omaks), aga tahtsin alliteratsiooni kasutada ja kes mind ikka karistab.

Lugu on okei. Ma tõtt-öelda sisukirjeldust kirjutades taipasin, et ma ei saanudki viimseni aru, mis oli kontekst - ksenobakter, põgenemine päästepaati, kahe viimase ellujäämine ja tegutsema sundiv tulnukbakter, mis panuste peale mängiti (kas see „bakter” või nakkus vms oli juba eos surmav, kui ohtlik see on, kas inimeste surm ei laseks sel edasi levida), mis laevalt nad põgenesid, kas lõpus ilmunud laev oli suht juhuslik või mingi nende laevastiku laev… Nendin, lugesin veidi diagonaalis, ent üleüldises plaanis oli selle jutu emotsioon selge – põgenemine ja veidi üllatunud kebens ja mingi puänt.

Kebens oli ebaseksikas, sest mees oli nii kohmetu – naine palus võrgutavaid sõnu, mees kiitis tema kõrvu. Naljana küll mõeldud, aga sealt edasi jäi nende mürgeldamine umbes samaks kaks-sammu-edasi-üks-samm-tagasi-asjaks. Lisaks jäi see seksistseen mõnevõrra suvaliseks kähkukaks, kargamiseks, pigem füüsiliseks äratehtavaks aktiks kui sisemiseks sunniks või möödapääsmatuks, meeli ja mõistlikkust ületavaks tungiks.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-viimane-barrikaad


Tark mees... kuskil

Kadri Pettai

Lugu juba suure osa elust läbi elanud Emmast, kes ühel hetkel kassi paitades palub, et saaks kunagi taaskord kogeda päris riista – ja sobivat huumorimeelt ja head südant ja suurt aju. Kass läheb ja toobki ühe nutsaku.

Mängib minavormi ja kolmanda isikuga – avalõigus tehakse need piirid hägusaks. Sealt edasi läheb loo mumst huvitavaima osana lahti lühike elulugu kõigi nende tegudega, mida ta oli enda puhul välistanud (huvitaval kombel minu jaoks ka loo seksikaim osa – midagi on neis äravõrgutamistes ja võimatustes, mis pani alateadvuse kihama). Edasi on tore ja huvitav, iseenesest tobe lugu oli esitatud nii, et ei hakanud tobe.

Polnud ka otseselt kuigi seksikas, sest lõppeks oli justkui tegemist kõneleva dildoga. Vähemalt emotsioon oli selline. Huvitav oli siiski. Tänavust Erektorit tasus lugeda juba ainuüksi selleks, et tutvuda Kadri Pettai loomega. Või taastutvuda? Ei mäleta, et oleks varem teda lugenud.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tark-mees--kuskil


NR115Cere ja 003

Krafinna

NR115Cere oli robot, kes leidis prügimäelt ammuse 003-e, otsustas selle taastada kuskilt sealtsamast leitud masinaga, millegi bioprinteritaolisega – ja esimese puudutuse järel uppus sellesse…

Selline sisukokkuvõte kõlab ehk mõneti banaalselt, lugu on ent kõike muud. Peenelt kirjutatud lugu, mis näib olevat inspireeritud kas Strossi „Saturni lastest” või Pixari „Wall-E-st”. Ühelt poolt tekitab neid seoseid äravisatu ja kadunud inimkonna jäägi seast salvestamis- või taastamisväärse otsimine („Wall-E”), teisalt see seksuaalne ja võrgutamisele orienteeritu masinate olemuses („Saturni lapsed”). Viimaks ka masinate intensiivne omavaheline seksuaalne tõmme (mõlemad).

Seksikuse kohapealt – Kalmsten nimetab seda erootikast õhkuvaks asjaks, ma olen ehk veidi rohkem jalaga-perse ses asjas ja tundsin, et teemad olid küll õhus, ent mitte minu erootilist närvi kõditaval moel. Või kõditasid peenelt erootiliselt, aga mitte räigelt pornograafiliselt, mida ma ise pigem otsin neist teostest. Pigem oli lihtsalt huvitav näha masina nokitsemist ja asjatamist. Lõpustseen oli küll kulminatsioon ja katarsis, ent pigem põnev poeetiline intensiivsus ja mitte n-ö kätt püksiluku poole sundiv pornograafilisus.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-nr115cere-ja-003


Kuidas vabaneda kassinahast?

Maniakkide Tänav

Tõlvet pidi sel päeval jääma üksi valvama kaht kuju, millele lähenemine oli rangelt keelatud. Need kujud olid jumalike mõõtmetega ja kujutatud peagi algavas kebensis. Ometi ilmub sinna üks naine, karvane ja sabaline ja… väga tiirane. Tõlvet läheb teda takistama, millega muudab maailma jäädavalt.

Seda lühiülevaadet kirjeldades taipasin täpsemini, mis on Maniakkide Tänava süžeevalikutele iseloomulik – soov lahendada asju nii, et lahendus poleks „normaalsuse tagamine”. Kui ta kirjutaks Pimeduse Isandast, kelle tulek tooks endaga kaasa maailmalõpu ja peategelane peab ta hävitama, et säilitada status quo’d, siis võite kindlad olla, et maailm põleb.

Nüüd mõne sõnaga žanrispetsiifilisest tõhususest (ehk kas seksistseenid mõjusid) – enam-vähem. Hea oli see, et need kirjeldasid pidurdamatut seksuaalset tõmmet, kuitahes maagilist. Mingist hetkest läks see veidi üle võlli, muutus pigem naljakaks kui erutavaks (üleüldine orgia võib nõnda mõjuda). Nii oli tegemist justkui pornograafilise õuduskomöödiaga. Lõpus, kui ilmusid räiged olendid, kellesse suhtuti hagridiliku nunnutamisega, sai see tunne veel kinnitust... Lõbus jutt, võib soovitada küll.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kuidas-vabaneda-kassinahast


Parem mutant kui inimene

Manfred Kalmsten

Villier ja Reida on just lõpetamas mürgeldamist ja lähevad missioonile, mutante hävitama. Mutandid mõjuvad üldiselt nagu zombid, ainult et nad ei taha ajusid, vaid kebensit. See on nende viimane kord minna ühiselt missioonile.

Enne loo algust nendib autor, et tegemist on kummardusega B-kategooria ulmeteostele. Lugema asudes eeldasin, et see tähendab ette vabandamist, et on halb, aga et peabki olema halb, „sest et on B-kategooria”. Lugedes tundus aga, et oli. Hüva, oli üks meeletult suurte tissidega naine (vist ainus röögatult suurtega isik neis juttudes…?), oli valitsuse salaprojekt – ent muu osas oli ootamatult normaalne proosa, korrektne ja üsnagi realistliku stiiliga.

Võib-olla tekitab seda tunnet minus asjaolu, et siin kirjeldati nüanssi, mis eriti elavalt tuli silme ette (õigemini, ninna): selleks oli pika mürgeldamise järgne postkoitaalseist aroomidest täidetud tuba. Seks on kõiki meeli valdav tunne ja Kalmsten kirjutas mumst hästi meelest, mis kipub aina unarusse jääma kirjanduses (aga mis on ometi üks kõige ürgsemalt ja tooremalt mõjuvaid tundmusi). Võib-olla teised kirjutasid lõhnadest ka, aga Kalmstenil siis kõige ilmekam lõhnalause.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-parem-mutant-kui-inimene


Oliivikarva silmad

Mairi Laurik

Üks kirjanik on südalinna kultuurikeskuses kirjanduskonverentsil ja ootab, jälgib ürituse jätkumist ja lõppemist, kuni tema kõrvale ilmub mees, koledate silmadega, ent muus osas üpris hurmav. See võrgutab ta ära ja minnakse eemale nahistama. Ilmneb siiski, et too on vampiir – ent mitte tavaline vereimeja, vaid…

Autor on nentinud, et raamatukogude teema (sest raamatukogude aasta projekt jätkub) ja seksi sissetoomine saab olema väljakutse, aga vast saab hakkama. Mulle endale on aga raamatukogud tundunud üllatavalt seksikad kohad – vajadus olla vaikne, samas on nii palju nurgataguseid. Ja asjaolu, et tudengite bucket list’i kuulub ülikooli raamatukogus nahistamine (teised kaks olid Zavoodi “Kodulaul” ja kaarsillast ülekõndimine – mõlemad miski, mis on nüüd varasemast raskemaks tehtud või võimatud, aga ülikooli rams on siiski alles ja veelgi nurgatagusterohkem kui minu ajal!), teeb kogu asja veelgi elevusttekitavamaks.

Vahest seetõttu oli selle jutu vampiiriga mürgeldamine minu jaoks kõige elevileajavam seksistseen ses Erektoris – olin teemale juba eos vastuvõtlikum. Ja samas oli tegemist jutuga, mille lugemist alustasin mitu korda – esimene stseen ei haakinud end minu külge ja niimoodi mitu korda.

Lahendus jäi minu jaoks hästi veidi-veidi segaseks, ma nimelt päris täpselt ei saanud aru kirjanike väest ses maailmas. Ehk võinuksin algust jälle lugeda, see näis mulle esiti virtuaalreaalsuse kirjeldusena, aga vist oli midagi enamat. Vahel on see kummastusega lugemine teksti viga, seekord asi pigem minus – tunnen, et autor ei kirjutanud seda halvasti lahti, uus ja huvitavat tüüpi vägi lihtsalt, pealegi on tegelastevahelised dünaamikad ja emotsioon ju igati selged –, aga lugemismulje kirjelduses seda mainimata jätta tundub ka vale.

Loodan, et SüKu mainimine ei tee seda lugu alternatiivajalooliseks ja et sellest saab asja – aga see ei puutu praegu juttu enesesse.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-oliivikarva-silmad


Valel ajal õiges kohas

Triinu Meres

Sanji on röövitud oma pere poolt ja viidud abiellumiseks üksikule saarele. Minategelane näeb teda ja valib ta välja, et just temaga magada ruumis väljaspool aega.

Meres pöördub taas oma science fantasy maailmade poole, kirjutades feodaalseist oludest ja erivägedega aadlikest. Kas on tegemist ka sama(de) maailma(de)ga, mis tema varasemates Reaktori- (või Erektori-)juttudes, ei oska ma hinnata. Ent jääb sarnane mulje.

See oli kõige eelmängupõhisem tekst. Kui mõni kiirustab kohe lõppmängu juurde, mõni tegeleb võrgutamisega (mis on ka justkui eelmäng, aga siin on siiski vahe – praeguses tekstis ei olnud ju eelmängu ollagi), siin oli põhituum ent ses viimases üleskütmises enne akti ennast.

Meres kirjeldab huvitavat dünaamikat – seksida sooviv jõupositsioonil naine ning üsna abitu, ent asjaga siiski vabatahtlikult kaasatulev noor Adonis. Olles noor ja piltilus ja räigelt tagasihoidlik mees, polnud mul raske sellesse sisse elada mehe positsioonilt (või noh, ehk mitte nooruse või piltiluduse poolest, aga tagasihoidlikkus vahel siiski), aga vaheldust pakkus küll. See dünaamika aitas seksistseeni õrnemaks teha, ses mõttes käisid stiil ja sisu kenasti käsikäes.

Mingi osa minust viriseb, et ses loos pole muud lahendust peale seksuaalse rahulduse, millel pole nagu muud põhjust peale selle, et naine seksi soovis. Ei ole kõikematvat tungi, on pigem soov selle mehega olla, sest ta on teistest mõnevõrra ahvatlevam. Ja kui seksitud, siis võib ju korrata, võib hiljemgi seksida, aga jääb kuidagi veidi ripakile. Omamoodi ongi see sobivaim lahendus – seks ei pea maailma muutma, see ei pea viima suure armastuseni ja sellega kaasnev ei pea muutma kõike. Piisab ka lihtsalt ilmekalt ja ilusalt kirjeldatud (küllaltki pingevabast) ühtimisest.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-valel-ajal-oiges-kohas

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0470)