Harry Harrisoni suhe malega oli üsna kahetine – ühest küljest oli ta aktiivne nuputõstja ja intervjuusidki, kus jutt vahel maleradadele suundus, on ta andnud märksa rohkem kui korra. Teisalt tuleb nendestsamadest intervjuudest välja ka see, et hoolimata mitmetest suurmeistritest sõpradest oli ta mängutugevuselt just „nuputõstja“, kes tema oma sõnade järgi „võidab Robert Sheckley vastu ühe mängu viiest, samas kui Sheckley omakorda võidab keskmise tugevusega maletaja vastu ühe mängu viiest“.

Oma autobiograafias nimetab ta (tsiteerin) „oma mitte kõige säravama malekarjääri kõrgpunktiks maleajakirja Chess Review illustreerimist“. Ajalooannaalid kinnitavad tõepoolest, et alates 1946. aasta detsembrist ilmus järgmise kolme aasta vältel igas ajakirja numbris paar šarži ja mõned illustratsioonid.

Ning kui male ja ulme üldjuhul omavad üsna vähe kokkupuutepunkte, siis tulevane ulmekirjanik leidis juba siis neid hõlpsalt ja pidevalt.

On märkimisväärne, et ajakiri avaldas ka lugejakirja, milles karikaturisti tänatakse. Maleajakirjanduses on tegu äärmiselt kummalise seigaga.

Päris kummaline on aga see, et mingil hetkel vormus karikaturisti looming sisuliselt pildisarjaks pealkirjaga „Ajalugu male kaudu“. Olgu siinkohal näha vaid paar ulmelisemat pildikest sellest seeriast:

Registrid omistavad Harry Harrisonile ka midagi, mida on üldse üpris vähestel kunstiinimestel CV-sse kirja panna – nimelt maleraamatu illustreerimise. Jutt käib tuntud ameerika malepopuliseerija Irving Chernevi 1948. aastal ilmunud raamatust „The Bright Side of Chess“. Siinkirjutaja isiklikult küll ei suutnud kättesaadud trükisest illustratsioonide autori nime tuvastada, aga see polnud ka kõige paremini säilinud eksemplar või oli siis tegu mõne teise trükiga. Tõsi, illustratsioonide osa piirdus raamatus vaid peatükkide vinjettidega.  

Ja lõpetuseks üks sõbralik šarž eestlasest, kes häirimatu rahuga ohjas malelaual möllavaid rajusid.