Indrek Hargla koostatud nõialugude antoloogia on nüüd ilmunud ja 13. mail toimus Prima Vista kirjandusfestivali raames selle esitlus. Tutvustame lugejatele antoloogia autoreid. Intervjuud ilmusid algselt ühekaupa kirjastuse Raudhammas Facebooki-lehel.
Kaas: Marge Nelk
Mika Keränen, lugu “Agnes”.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
Mika: Minu nimi on Mika, see hääldub nagu siga, kuigi kirjutatakse K-ga. Olen Tartu kirjanik ja mind tuntakse salaselts Rampsu loojana. Selles sarjas olen kirjutanud juba 11 raamatut. Mulle meeldivad pigem pikad lood. Eriti vahva on kirjutada midagi mitu kuud jutti.
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale “Eesti nõid”? Kas kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
Mika: Vestlesime Indrek Harglaga Tampere raamatulaadal kirjandusest ja ta küsis, ega minul pole soovi pakkuda midagi antoloogiasse. Ma olin just lõpetanud ”Minu Karjala” käsikirja ning tekkis selline tunne, et prooviks natuke auru välja lasta ja kirjutada midagi enda jaoks täiesti uut.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
Mika:
”Kas su lüpsipink oli trotüülist?” küsisin ma.
“Must lepp,” vastas ta rahulikult.
Nägin Tampere raamatulaadal ühte Soome luuletajat, kes käis ringi lüpsipingiga. Minu meelest võiks tänapäeva nõial olla just selline peos, kui ta kõnnib linna peal. See on näiliselt väike detail, aga minu enda jaoks on sellised pisidetailid tihti lausa käivitavaks mootoriks lugude juures.
Heli: Millega praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
Mika: Jätan saladuseks, aga mõni mõte mul on.
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
Mika: See ei ole minu missioon, ma lihtsalt kirjutan, mis tahan.
Foto: Mika Keränen
Siim Veskimees (SV), lugu „Valvur“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
SV: Eks ma alailma alustan jutu kirjutamist ja töö muudkui laieneb ja laieneb ja välja tuleb romaan… Tõsisemalt: kirjutan enamasti hard-SF-i, mulle meeldib modelleerida ühiskonda ja maailma ja enamasti sellepärast valin romaanimahu, mis annab võimaluse n-ö korralikult lukku sisse minna. Aga loomulikult on ideid, mida on sobiv väljendada lühemas vormis.
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale “Eesti nõid”? Kas kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
SV: See lugu sündis puhtalt antoloogiale mõeldes. Et mida ma võiksin kirjutada, mis oleks ausalt Eesti nõidadest, aga – vt eelmist vastust. Nii ma siis kasutasin võimalust mööda eesti rahvajuttude motiive-narratiive-butafooriaid, kuid žanriliselt on lugu ikkagi SF.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
SV: Loost otseselt mitte, aga lubatagu siinjuures üles lugeda: mul oli kunagi üks hea tuttav naisterahvas, kes tõsimeeli rääkis, et nad kevadriitusel peatasid aja (minu arust oli paremal juhul tegemist kanepi ületarbimisega...). Puutusin kunagi 90-ndatel kokku tegelasega, kes on mingil määral selle loo antikangelase prototüüp, ja mind alati hämmastas, et tema ümber tiirles (silma järgi) gümnaasiumitüdrukuid. Mu vanaisa sugulased elasid Kuusalus ja vastav osa tegevusest on asetatud tallu, mida lapsepõlvest mäletan.
Heli: Millega praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
SV: Nüüd kohe mais peaks tulema välja uus romaan, jutukogu ootab (juba üle pooleteise aasta) kulka toetust ja järgmine romaan on ka põhimõtteliselt valmis – ikka tuleb!
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
SV: Ühelt poolt: ei mingit missiooni. Loomulikult ma austan lugejat ja proovin pakkuda parimat, kuid tegelikult kirjutan ainult ja täpselt seda, mida tahan. Teisalt, eks ma ikka arvestan majanduslikke realiteete ja eeldan, et kui meil kord juba on kulka, siis see toetab. Aga arvestades, kui faking sitaks närused on need toetused, on meil kultuur juba surnud ja me tegeleme enesepettusega, püüdes jätta muljet, et veel ei ole. Nii et majanduslikus mõttes ilmselt ikkagi kirjutan missioonitundest...
Foto: Meelis Meilbaum
Tuuli Tolmov, lugu“Katariina juhtum”.
Olen ulme- ja noortekirjanik. Kõige kodusemalt tunnen end fantaasiakirjanduses, sest see annab vabaduse luua mulle sobiv maailm. Olen õppinud Tartu Ülikoolis arheoloogiat ning õpetasin viis aastat ajaloo- ja ühiskonnaõpetust. Seega ei tohiks üllatusena tulla, et minu lugudes on alati oma koht ajalool, mütoloogial ja pärimusel. Ulmet ja ajalugu saab väga hästi kokku segada. Lühijutte kirjutan ma vähe, romaani mõõt on minu jaoks kuidagi põnevam. Hetkel tegelen oma etnofantaasia sarjale kolmanda osa lihvimisega (“Neetud taevakivi” ja “Põhja nõid” järg). Loodetavasti saab see avaldamisküpseks veel selle aasta sees, aga lubada ei julge.
Lugu antoloogiale “Eesti nõid” ei sündinud sugugi kergelt. Kui alguses nõiateema välja käidi, siis ma tegin küll väikese ajurünnaku, kuid ühtegi lugu sellest ei sündinud. Eks oli ka väike tõrge ees, kuna päriselus olen sensitiivide osas skeptik. “Katariina juhtum” sündis hiljem, peale Jaan Sudaku magistritöö “Luupainaja sotsiaalne funktsioon Kihnu ühiskonnas” lugemist. Luupainaja, unehalvatus – see tuleb ringiga tagasi minu esimese romaani “Aristarkhovi meetodi” juurde. Luupainaja Eesti versioon tundus minu jaoks väga põnev ja nii sündiski loo peategelane unenõid Margo.
Foto: Tuuli Tolmov
Heinrich Weinberg (HW), lugu „Lahke mehe tasu“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
HW: Hobikirjanik Weinberg, mida välja öeldakse ikka eestipäraselt, nagu kirjapildis on... Hetkel 43-aastane, veidi halliks läinud juustega eesti mees, kes käesoleval ajal elab soo serval onnis. Tõe huvides tuleb muidugi öelda, et see on täpsemalt raba ja sinna on koduuksest ca 100 meetrit ja „onn“ on siis 35 aastat vana suvemaja, mida hakkasime kõpitsema paar aastat tagasi ja avastasime selle käigus, et tegelikult on seal märksa mõnusam kui suurlinnakära ja -sagina keskel Paides. Olen abikaasaks oma naisele, isaks 3 lapsele, kellest 1 on täiskasvanu, 2 käivad veel koolis, kuid ainult 1 on enamasti kodus. Ja siis on meil veel koer ka: kesk-eesti haski, oma kuulsusrikka tõu ainuke esindaja terves maailmas. Kirjutamise käigus tundub, et enamasti kipuvad mu lood pigem kasvama pikemaks, mitte jääma lühemaks. Üheks läbivamaks jooneks minu lugudes on miskit pidi katkised inimesed ja nende teekond iseenda kokku lappimise suunas, kuhu loo vältel ilmtingimata kohale ei peagi jõudma. Huvi pakuvad ka keskkonna küsimused ja ajalugu, kuid pigem „mis oleks võinud olla (teisiti)“ või „mis võiks juhtuda tulevikus“ stiilis ajalugu. Vähem tunnen rõõmu „vidinatest-pudinatest“.
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale “Eesti nõid”? Kas kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
HW: Alustuseks on minu meelest alati ülimalt äge, kui Hargla või Sulbi otsustab mingi antoloogiaprojekti käima lükata. Taolisi antoloogiaprojekte võiks tegelikult rohkem olla. Seega kui kuulen, et miskit tehakse, siis ikka üritan. Konkreetsemalt on selle loo paari tegelase osas prototüübiks inimene, keda võib Paide linna vahel ringi kulgemas näha juba ilmselt rohkem kui kümme aastat. Olen püüdnud mõistatada, mis võiks tema hinges toimuda ja kumb siis on lõpuks õnnelikum inimene – mina või tema...?
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
HW: Keda mis intrigeerib, eks ole... Võbolla kaks asja: ole ettevaatlik oma soovidega – need võivad täide minna. Ja oluline on olla inimeste vastu siiralt hea.
Heli: Millega praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
HW: Äsja ilmus minu teine autorikogumik „Puruks ja pool ringi tagasi“, mille tarbeks sai ka eraldi üks lugu kirjutatud, mis juba pikemat aega kuklas tiksus. Ja seal on veel üks jutt, mis ilmub esimest korda just nende kaante vahel. Tulevikku vaadates on ilmselt kavatsusi rohkem, kui jaksu neid ellu viia, nii et kui Jumal annab ja me elame, siis romaane ja jutte ja veelkord romaane ja veel rohkem jutte :)
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
HW: Kui missioon, siis pigem ikka alateadlik... Ma päris selline lippude-loosungite ja ristiretkede tüüpi inimene ilmselt ikka pole. Ma kirjutan ulmet kahel põhjusel: ma soovin jutustada enda jaoks olulisi, häid lugusid, lootuses, et teistele ka korda läheb. Mis vahest õnnestub paremini ja teinekord mitte nii väga. Ja mulle isiklikult meeldib ulme üle kõigi teiste žanrite. Millest võib vabalt järeldada, et kui mul on hea lugu, mis ei ole ulme, siis selle jutustamist ma ära ei põlga. Hetkel pole lihtsalt ühtegi sellist tärganud.
Foto: Merle Rüütel
Kadri Pettai (KP), lugu „Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
KP: Pikemate lugude kirjutamist pole ma siiani ära õppinud, kuigi igal aastal luban endale, et nüüd, nüüd tõepoolest olen lõpuks ometi nii kogenud ja küps, et kirjutan valmis midagi mitmekihilist ja kopsakat nagu pulmatort – aga heal juhul saan aasta jooksul hakkama pannkoogi või paariga. Mind kõnetab aja- ja kodulugu, folkloor, muistendid – aga ennekõike inimene, kuigi mõnikord ka loom nende lugude sees. Näiteks on mul juba mitu aastat tagasi kirjutatud lugu sellest kassist, kes „Kullaketrajate“ muinasjutus ära põletati. Eks ses loos on teisigi tegelasi, aga kõik algas ikkagi kassist. Loo esimese versiooni saatsin EKL romaanivõistlusele ka, aga igati teenitult jäin märkamisest välja. Nüüd näen väga hästi, mis kõik romaanist puudu oli. Kosun, kogun end, ja saabub aeg, mil täidan lüngad.
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale „Eesti nõid“? Kas kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
KP: Algul oli mul plaanis lõpuni kirjutada üks teine lugu. Venitasin, venitasin. Viimaks olin juba kindel, et olen maha kantud, keegi ei oota enam mult mingit nõialugu. Selgus aga, et rong pole veel läinud, rong on veel ehitamata ja raudteedki vist alles mõõdetakse. Siis võtsin ette jutu, mille olin mõne aasta eest saatnud ulmejutuvõistlusele, aga mis polnud sealt saanud mingisugustki tagasisidet. Lõikasin maha kõik, mis nüüd, mitu aastat hiljem, oli ka minu jaoks ilmselge tühijaur, ja lisasin mõned lõigud, et nõiavärk selgemalt silma torkaks.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
KP: Oh. Ma pean selle faili siis uuesti lahti tegema? No olgu, see on lihtsam, kui oma teksti lugemine juba ilmunud raamatust...
„Nüüd veel saapad, müts, sall, mantel ja kindad. Mantlitaskusse läbutelefon ja rahakott. Taskurätipakk, palsamitotsik. Võtmed. Nuga. Jaht võis alata.“
Heli: Millega praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
KP: Kirjutan. Oodata ei ole midagi. Pooleli on kohutavalt palju asju, eneselegi ootamatult on isegi lõpetatud päris palju asju, aga kas ja millal neist midagi ilmub, ei oska öelda. Olen ammu aru saanud, et vajan konkreetset tellimust, väljakutset, ülesannet, siis suudan midagi ka valmis kirjutada. Vahepeal, kui kõik mu katsetused jutu- ja romaanivõistlustel märkamata jäid, võtsin vastu otsuse, et aitab küll, enam ei võistle. Nüüd olen valmis oma otsust muutma. No vaatap.
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
KP: Oi ei, missioonisõdalane ma kindlasti pole, ulmikute seaski põen petturi sündroomi. Ulme lihtsalt juhtub, kui ma kirjutama hakkan. Hiljuti vastasin ulme teemadel veidi pikemalt Reaktorile, siit saab lugeda https://www.ulmeajakiri.ee/?ulmkonnakroonika-04/22
Foto: Kadri Pettai
Meelis Kraft (MK), lugu „Elurikkuse kaitseala“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
MK: Olen Eesti kirjanik, kellelt on erinevates kohtades ilmunud umbes 30 juttu. Raamatuid, kus ainult minu nimi peal, on hetkel kaks: jutukogu „Saared“ ja ulmeromaan „Veealused“. Varasematel aegadel meeldis rohkem lühemaid lugusid kirjutada, sest siis suutsin kogu lugu korraga hoomata, aga kuna juttudega pikemas perspektiivis kaugele ei purjeta, hakkasin mingil hetkel romaanide peale mõtlema. Nüüd arvan, et pigem jäävad jutud sähvatusteks pikemate tekstide vahele. Turvalisematel aegadel jõudsin miskipärast tihtipeale apokalüptiliste teemadeni. Nüüd tõmban ilmselt tagasi, kuni rahulikumad ajad jälle tagasi tulevad. Apokalüpsist on tore lugeda kamina valgel, villased sokid jalas ja teetass auramas, mitte maailmas, kus zombid poolearulise pealiku luulu saatel oma alaväärsuskomplekse välja elavad. Usun, et mu lood lähevad pigem helgemaks.
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale „Eesti nõid“? Kas kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
MK: Ma olin vist üks viimaseid, kes selle rongi tagumise vaguni käepidemest kinni sai. Tähtaeg oli lühike ja sellestki läks kolmandik kaotsi, kuna esimese nädala raiskasin ühe teise loo peale, mis ei hakanudki tööle. Abikaasaga arutades jõudsime kuidagi küsimuseni, et kust nõiad üldse tulevad? Jutt tuli antoloogiale, ma ei usu eriti, et ma ise oleks sel teemal mõtteid mõlgutama hakanud.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
MK: "Üks, kaks, kolm sõpra
Tulid külla, üle välja
Mis ma neile süüa annan?
Kure luid, konna päid
Vana varsa sääreluid"
Heli: Millega sa praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
MK: Hetkel kirjutan uut käsikirja, aga see ei ole ulmežanr. Samaaegselt käib töö toimetajaga, et suve lõpuks oleks ilmumisküps paranormaalne noortepõnevik „Tiuhkamäe“.
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
MK: Kui keegi hakkab tarka panema teemal, et ulmežanr on kuidagi alaväärtuslik „väärtkirjanduse“ kõrval, osutub mu süütenöör väga palju lühemaks kui paljude muude teemade puhul. Võiks öelda, et püüan jõudumööda aidata, kuigi õiged selle missiooni edendajad on need, kes organiseerivad ulmeüritusi, koostavad ja kirjastavad antoloogiaid ning kõikidel muudel viisidel skeenet elus hoiavad. Aitäh Raudhambale ja Eesti ulmekogukonnale!
Foto: Lilian Vuks-Ivanov
Laura Loolaid (LL), lugu „Pahavara“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
LL: Olen Tartust. Püüan tasapisi metsa kolida. Loen ja mängin, kui jõuan (praegu väga ei jõua), annan oma aega vabatahtlikuks tegevuseks (aga mitte liiga palju!), natuke teen raamatukogus ausat tööd ka. Juttudest kipuvad kõige paremini välja kukkuma need sellised keskmised. Ega mul neid väga palju ei ole ka, aga senise valimi pealt tundub nõnda. Teemade puhul püüan leida mingeid seni kokkusegamata kombinatsioone või tähelepanuta jäänud ühenduskohti. Kreutzwald kosmoses, raadiolampidest tehismõistus, mikbioomi programmeerimine, taktikaline folkloor… Ka on mu meelest oluline teatav koha- või kohalik tunnetus, mis teeb kirjutatud maailmad usutavamaks ja lisab tüüpsüžeedele särtsu. Stiilis „mis sellest, et on Arne-Thompsoni motiiv see-ja-see, tegevus toimub meie kuuri taga!“
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale „Eesti nõid“? Kas sa kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
LL: Idee väljatöötamine algas murest, et nõiandus ei ole üldse minu teema. Sellepärast teadsin algusest peale, et lugu hakkab sisaldama teadus- või tehnoulme elemente. Sealt edasi liikus mõte juba üsna kindlalt Laulupeomuuseumi-jutus kasutatud maagilise ja digitaalse maailma segule. (Varasema jutu jaoks laenasin omakorda elemente ühest Indoneesia arvutimängust.)
Uus jutt „Pahavara“ toimub niisiis maailmas, mida on muutnud Laulupeomuuseumi-jutu sündmused. (Eelloo lugemist uus jutt ei eelda, aga huvilised leiavad selle näiteks Reaktori juttude kogumikust „Tuumahiid 5. Fusioon“ või tooremal kujul otse Reaktorist.)
Kirjutades ma seda ei teadvustanud, aga pärast panin tähele, et digimaagilise Tartu soppides ilmneb kindlasti rollimänguseikluse Shadowrun mõjutusi. „Sirbis“ ilmunud Komi nõia artiklisari sütitas mõtteid (ühe tsitaadi näppasin ka). Ja kõige kaasaegse all on muidugi kohaliku pärimuse kultuurikiht, osalt lapsepõlves loetu kaudu („Emand kaseladvas“! „Puujalaga katk“! „Kaarnakivi“!), osalt folklore.ee andmestikus õngitsemise tulemusel.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
LL: „Kuskil kaugel, teises maailmas läbis kätt terav valu. Kui ma püüdsin selle eest ära vingerdada, kajas kõrvus kime kukelaul. Vaevaliselt avasin ma silmad. Arvutiekraanil vilkus Tiksutaja abiprogrammi kiri: „Tagasikanne valmis. Sessiooni lõpp.““
Heli: Millega sa praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
LL: Üks suurem asi on käsil. Kunagi Reaktoris otse-puusalt-versioonina ilmunud Tagala-juttu töötlen tõhusamaks ja kirjutan teist osa otsa. „Peagi“ ei julge küll lubada.
Kolleeg Jansiga on ka koostöö käimas ja Tõldre raadioamatööride maailma lisandub paar lugu veel.
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
LL: Tunnen, on teadlik, edendan nii omaette võpsikus, kui avalikult ja kambakesi Reaktoris. Samas, isiklike tähelepanekute najal julgen öelda, et see vastuolu ja vastuvõtt puudutab küllaltki väikest osa rahvastikust. Nn tavaline lugeja ei valuta kõhtu žanrilise tõupuhtuse üle ja ei küsi, kas üht või teist asja ikka tohib lugeda. Justnimelt nendele tavalistele lugejatele (kui mõni pahaaimamatult ette satub) räägin ettekäänet ootamata, et kas teate, selliseid jutud on olemas, selliseid asju ilmub siinsamas teie nina all, katsuge hambaga järele. Seda räägin neile ka, et ulme mõiste on nüüd avaram kui ennemuiste.
Foto: Laura Loolaid
Karen Orlau (KO), lood „Vaba ja õnnelik maailm“ ning „Mõõkade emand“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
KO: Kirjutan tõeliselt harva ja kui, siis lühilugusid inimeseksolemise uutest mõistmistest ja üllatustest. Läbi ulmelise võtme, sest see on mänguline ja võimaldab palju. Loovus on mõistuse mängulust, nagu keegi kunagi ütles.
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale „Eesti nõid“? Kas kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
KO: Viimase kümnendi jooksul olen valdavalt sahtlisse kirjutanud, sest standardid iseenesele lähevad aina kõrgemaks. Mu jutte saab sahtlist „kätte“, kui veenvalt küsitakse. Seekord küsiti.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
KO: „Vägivaldne suremine on uskumatult ebamugav. Ja vägivaldne sündimine võib inimese lõpuks ajada us-ku-ma-tult vihaseks.“
See on üsna suvaline tsitaat, sest – miks mitte. Tekst on lugeja oma, lugeja loeb sealt endale ise selle, mis loeb.
Heli: Millega sa praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
KO: Kirjutan valdavalt erialaseid asju. Digitaalsest maailmast. Tehisintellekti eetikast. Reaalsuse uutest formaatidest. See on ju ka osaliselt ulme, vist, aga selle lisandiga, et on põrgulikult praktiline. Ja väga sügavalt inimeseksolemise teemal. Ulmet kirjutan ikka ja küsijate jaoks aeg-ajalt sahtlipõhjas midagi ikka on.
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
KO: Ma olen tegelikult maskeeritud Jack Sparrow ja minu missioonitunne on temaga võrreldav. Teen lihtsalt seda, mis mulle endale meeldib. Kuigi see, mida inimesed arvavad, kas siis ulmest või minust kirjanikuna, on ju teoreetiliselt huvitav, ei sütita see mind eriti tegudele. Arvaku ulmest, mida tahavad. See ei muuda minu lugusid ei rohkem ega vähem väärtuslikuks.
Ainus vähegi missioonitundele sarnanev tegur, mis mind (ulme)lugusid kirjutama mõjutab, on austus oma esivanemate vastu. Mu suguvõsas on põlvede kaupa olnud võimsa sõnaväega naisi. Kui ma üldse midagi püüan, siis nende – ja oma tütarde – vääriline olla. Muuseas, müstilisse nõiakunsti ei usu ma üldse, olen sügav skeptik, aga mõtte või sõna jõud pole mingi müstika, see on ikka üsna päris asi minu maailmapildis. Seepärast ma nii teadlikult kui alateadlikult sinna nõiateemasse aeg-ajalt satungi.
Foto: Vivian Ainsalu
Jaagup Mahkra (JM), lugu „Aafrika nõiad“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
JM: Olen põline tartlane – elan, töötan ja õpin siin linnas ja kirjutan ka, kui aega on. Kirjutan lühemaid ja „keskmisi“ ehk jutustuse/lühiromaani mõõtu jutte. Olen säärase õnnetu saatusega kirjanik, et mu juttudes on harilikult (minu enda arvates vähemalt) ideid terve pisema romaani tarbeks, aga võhma selle kirjapanekuks ei jagu ja seetõttu tulevadki minu sulest need „keskmised“ vormid. Loodan ise, et ajapikku asi paraneb ja saan ka päris omanimelise romaaniga maha. Nii kirjaniku kui inimesena kõnetavad mind eeskätt kauged paigad, ajad ja rahvad, mis jäävad meie mugavast, turvalisest, steriilsest, maagia- ja müstikavaesest igapäevaelust võimalikult kaugele. Ehkki ma tunnen elavat huvi just kaugema ajaloo ja eelajaloo vastu, olen ma vist rohkem kirjutanud paari-kolme sajandi vanustest aegadest. Kui ma ei leiaks, et see teema on lootusetult ajale jalgu jäänud, siis võiks ma jäädagi kirjutama koloniaalajastul toimuvaid seiklus/õudusjutte. Ka käesolev jutuke sobib tegevuspaiga mõttes nondega ühte patta panna, ehkki see toimub lähitulevikus.
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale „Eesti nõid“? Kas kasutasid mõnda oma varasemat
ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
JM: „Aafrika nõiad“ oli juba aastaid mu peas nukkunud ja oma aega oodanud. Nagu minu puhul enamasti kombeks, sai see alguse ühest dramaatilisest stseenist, mida ma ette kujutasin ja mille ümber ülejäänud lugu lumepallina moodustuma hakkas. Milline koht see kõige esimene oli, ma enam päris kindel polegi – võimalik, et stseen rohutirtsudega või siis hõljuv ilgus kuuvalgel lagendikul. Paaril varasemal korral, kui ma loo kirjutamist kätte võtta üritasin, tundus see lõpuks mulle ikka liiga mastaapne või liiga karmi teemakäsitlusega ja jäi seetõttu soiku. Kui aga „Eesti nõia“ kogumik välja kuulutati, sain ma aru, et just siia on see jutt loodud ja tuleb iga hinna eest teoks teha. Ja siin me nüüd oleme.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
JM: „Kongo Demokraatlikku Vabariiki enam ei eksisteerinud, aga inimesed ja nende kannatused ei olnud kuhugi kadunud. Seda sai Siiri teada veel enne, kui missiooni varustus oli lennukilt maha tõstetud. Kohalike poolt kanderaamiga lennukile toodud sidemepuntras laps vehkis metsikult oma ainsa, labata jalaga ja ulgus läbilõikavalt. Lennuk viis lahkudes lapse kaasa ja Siiri ei saanudki teada, mis temast sai. Lennuraja aset täitva niidu kõrval asus küla, mille kõrvale missioon oma haigla üles seadis. Nädal hiljem rampväsinult telki ronides uskus Siiri, et on näinud kõike, mis ilmas koledat näha on.“
Heli: Millega praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
JM: Hetkel olen ma paariaastase kirjandusliku põua lõppstaadiumis – vihmapilved kogunevad, mussoontuuled on teel ja loomingulised võrsed valmistuvad tärkama. Hakkan suvel tegelema oma jutukogu või romaaniga – tõenäoliselt esimesega, aga kui sulg hästi jooksma hakkab, siis miks mitte ka teisega. Kui konkreetsemaks minna, siis on mul pooleli üks paljutõotav ühisjutt Joel Jansiga ja mitu vana looideed, millelt tuleks tolm maha raputada.
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
JM: „Missioon“ on üpris jõuline väljend ja seda ma enda tegevuse juures kasutada ei julge. Kuid on väga hea, et Eestis on säärane üpris mitmekülgne ja elujõuline ulmeskene ning mul on hea meel selle arengusse oma väike panus anda.
Foto: Liisi Sepp
Joel Jans (JJ), lugu „Vennaarm“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid?
JJ: Sündinud olen Võrus, elan Elvas ja töötan Tartu Ülikoolis süsteemiadministraatorina. Ulmet olen kirjutanud üsna lühikest aega ehk kuskil 11 aastat. Lugenud olen seda märgatavalt kauem, ehk alates neljandast klassist. Murdepunktiks osutus „Insener Garini hüperboloid“, mille ühel suvel Elva laadalt ostsin ja mis avaldas sedavõrd võimsat muljet, et tekitas tahtmise veel sarnaseid raamatuid lugeda. Mis puutub lugude pikkusesse, siis kui ma kirjutama hakkasin, eelistasin lühikesi juppe, ehk selliseid, mida sai tunni-kahega valmis teha. Nüüd ei oska ma juba aastaid nii lühidalt kirjutada ja ma olen märganud, et mida aeg edasi, seda pikemaks mu tekstid kasvavad.
Heli: Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
JJ: Indrek Hargla on minu arust väga tabavalt öelnud, et ulme kõige olulisemad teemad on: kust me tuleme ja kuhu me läheme, ja ma olen märganud, et kõik mu viimase aja jutud-romaanid keerlevad vähem või rohkem nende kahe teema ümber. Lisaks on mulle just viimased aastad hakanud väga meeldima alternatiivajalugu ehk „mis-oleks-kui“ stiilis mõttemängud (aga ka need mahuvad vist teatud mõttes sinna „kust me tuleme“ alla).
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale “Eesti nõid”? Kas sa kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
JJ: Kasutasin varasemat ideed. Kui päris aus olla, siis pole nõiad kunagi mu huviorbiidis tiirelnud, ja esimesed kaks asja, mis neid mainides silme ette tulevad, on luua seljas lendavad kurjad vanatädid ja mingi popp telesaade, mistõttu võttis loo väljamõtlemine omajagu aega. Ühel hetkel tundus, et annan juba loobumisvõidu, kuid siis meenus mulle üks väga ammune idee ja kirjutasin selle baasil täiesti uue jutu. Tõsi, nõida ei sisalda ka see, kuid vähemalt on seal üks nõiaraamat J
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
JJ: Tüüpilise autorina olen ma enda kirjutatu suhtes üsna tekstipime ega oska öelda, mis lause võib töötada ka ilma kontekstita. Seega jätan selle küsimuse vahele ning parimate mõtete ja tsitaatide väljaselgitamise lugejatele.
Heli: Millega sa praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
JJ: Hetkel on mul sahtlis kaks romaanimustandit (üks on toimetaja käes, teist toimetan ise) ja Laura Loolaiuga kirjutame eellugu ja järjelugu viimasel Ulmeühingu jutuvõistlusel teise-kolmanda koha saanud „Moskva Häälele“ :)
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
JJ: Arvestades, et tegelen lisaks kirjutamisele ka veel kirjastamise, Reaktori-nimelise ulmeajakirja vedamise ja MTÜ Ulmeühingu asjade korraldamisega, võib ilmselt üsna julgelt öelda, et selle kirjandusliigi edendamine on minule rohkem kui vaid alateadlik missioon J Eks peamiseks teguriks on siin asjaolu, et ulme on mu kõige lemmikum kirjandusžanr juba päris väikesest peale ,ja oma rolli mängib ka see, et ulme on pidevalt alamehitatud. Ehk olles peavooluautor võtaksin ilmselt asja märgatavalt rahulikumalt, sest erinevaid ajakirju, seltsinguid ja muid institutsioone on seal enam kui küll. Ulmes on aga selle väiksuse tõttu iga inimese panus selgelt näha ja samamoodi ka iga aktiivse tegija kõrvalejäämine.
Foto: Ragnar Vutt
Berit Sootak (BS), lugu „Tammetalu perenaine“
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
BS: Ise ma ennast päriskirjanikuks veel ei pea, pigem olen ma tudeng või kirglik reisija ja toiduarmastaja. Tagasi vaadates olen enne oma debüütraamatu ilmumist kokku kloppinud üsna mitmeid asju, kuid seda ainult endale, kusjuures alles hiljuti meenus mulle, et olen teismelisena kirjutanud World of Warcraft arvutimängu põhjal ühe üsna põneva fanfictioni (fännikirjutis), aga ka kõik eelnev on kuidagimoodi seotud müstika, fantaasia või kõige üleloomulikuga. Eks see vast ongi nii, et ma kirjutan sellest, mida ma päris elus kogeda ei saa, ent läbi selle terve protsessi sukeldun kuskile sinna maailma, kus maagia on päris, võiks isegi öelda, et see on minu jaoks olnud omamoodi teraapia, millest kukkus siis kogemata välja „kirjanikuks“ sildistamine. Tulenevalt sellisest mediteerimisest on mul kergem ja ka mõnevõrra hingetoitvam kirjutada midagi pikka, millega saab kuude vältel oma aju kärsatada ja unetuid öid veeta. Romaani puhul on rohkem ruumi mängida, kirjeldada pealtnäha mõttetuid asju, mis võivad hiljem tähtsaks võtmeks osutuda. Lühijutte on mul seevastu palju keerulisem kirjutada, sest maailma sisseelamine võtab juba nädalake, ja siis avastad, et ongi juba jutt läbi ja pead selle maailmaga hüvasti jätma.
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale „Eesti nõid“? Kas sa kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
BS: Ühe ägeda nõiajutu idee tuli mulle juba ammu, ma üritasin seda justkui plastiliinist voolida nii suvel, sügisel ja talvel, aga lugu ei tahtnud minu dikteerimisel edasi minna. Ju siis oli selleks vale hetk minu elus või on see lugu kellegi teise kirjutada. Igatahes tahtsin ma antud kogumikule kindlasti oma panuse anda ja alustasin täiest puhtalt lehelt. Parasjagu olime Eesti sünnipäeva puhul vaadanud „Tõde ja Õigust“, sealt tuli ühtäkki hea nõia mõte ja lugu sai valmis 2–3 päevaga. Siis tundsin ma küll, et selle jutu kirjutamiseks oli minu jaoks õige aeg ja õige koht.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
BS: „Iga naine on nõid. Igal naisel on vägi, mida meestel ei ole. Ja kui sa väga usud, tõesti usud, ja jätad Piibli kappi peitu, siis teed sa needuse põrmuks. Sinu hinges ja kontes on ka see iidne vägivõim, ja see tahab väljapääsu.“
Heli: Millega sa praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
BS: Kirjutan lõputööd! Ei, aga tegelikult olen Hingelinnu saaga kolmanda osaga pusinud pea kaks aastat ja olen hetkel tupikus, ei oska edasi liikuda. Üle poole on valmis, täitsa valmis võiks saada sügisel.
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
BS: Nagu eelnevalt öeldud, siis ma kirjutan sellest, mida poleks justkui olemas. Tähtsusetut argielu võime vaadata telekast või lugeda ajakirjast - see mind ei paelu. Võiks isegi öelda, et ma kirjutan iseendale, et mulle see lugu meeldiks, et ma tahaksin seda ise lugejana lugeda. Ehk oskaksin ma kunagi sellele paremini vastata, et miks ja mida ma edendada tahan. Võib-olla seda, et Eesti noored ei peaks kehvasti tõlgitud ja võõrapäraste nimedega young adult fantaasiat lugema, vaid et neil oleks see võtta kohe oma emakeeles ja tuttavate kohtadega Eestimaal.
Foto: Karli Juhkam
Meelis Friedenthal (MF), lugu „Abracadabra“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud? Kuidas sündis lugu antoloogiale „Eesti nõid“? Kas kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
MF: Töötan ülikoolis, uurimisteemaks mõttelugu varauusajal. Antoloogiale kirjutatud jutt oli mul juba mõnda aega plaanis, see põhineb tõestisündinud lool, isegi mitmetel tõestisündinud lugudel. Samas oli mul tahtmine kasutada ja katsetada muinasjutu stiilivõtteid, st skemaatilised isikud, vähene motivatsioonikirjeldus, tegevuste kordused, ajahüpped. Üldiselt annavadki lühemad lood võimalusi katsetada igasuguseid pähetulnud mõtteid ja ei pea väga muretsema, kuidas see kõik suuremasse tervikusse sobib. Teemadest, millest kirjutada, on mulle ilmselt ajalugu oluline, õigemini mitte ajalugu kui selline, vaid asjaolu, et ajad muutuvad ja meie muutume ühes nendega ning olles muutunud, ei usu me, et kuidagi teisiti oli ka võimalik elada. Ehk siis mind huvitavad muutused.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
MF: Oluline moment loost? Oluliseks tsitaadiks võiks pidada lauset: „A“. See on seotud erinevate mõttetraditsioonidega, alguse ja otsaga, ühetähesuutra ja alephiga.
Heli: Millega sa praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
MF: Praegu kirjutan romaani, see on vaja lõpetada nüüd suve jooksul.
Foto: Tiina-Erika
Mann Loper (ML), lugu „Musta kivi nõidus“.
Heli: Tutvusta end põgusalt! Kas sa eelistad kirjutada lühemaid või pikemaid lugusid? Millised teemad sind isiklikult kõige enam kõnetavad ja millest sa ikka ja jälle kirjutama kipud?
ML: Erialalt olen ajaloolane, õpin Tartu Ülikoolis doktorantuuris. Kirjutada üritan nii pikemaid kui lühemaid tekste, mõlemal on omad head ja vead. Eelistustest just rääkida ei saa, maht sõltub eelkõige jutust endast. Teemadest... eks vist isiku vabadus ja valikud tulevad ikka ja jälle sisse.
Heli: Kuidas sündis lugu antoloogiale „Eesti nõid“? Kas sa kasutasid mõnda oma varasemat ideed või leidsid inspiratsiooni just sellele antoloogiale mõeldes?
ML: Tegin selle endale üsna keeruliseks. Antoloogias ilmunud jutt on seoses ühe veel päris pooliku ja pikema tekstiga. Ühenduseks on sama tegevuskoht ja osad tegelasedki, ehk siis sama maailm – maagiline-mütoloogiline Tartu. „Musta kivi nõidus“ sündis paljuski vajadusest mõelda korralikult läbi poolelioleva loo eeldused ja põhjused, anda oma hääl ühele olulisele tegelaskujule.
Heli: Kui sa peaksid oma loost välja tooma mingi eriliselt kõneka katkendi/tsitaadi/mõtte, mis lugejat intrigeeriks ja sinu loos iseäranis oluline on, siis mis see oleks?
ML: „Reet oli siiski enda eest seista püüdnud, öelnud välja, et ta vajab nõidust. Hennu vastus kajas tal siiani meeles: „Noor inimene, saate ju aru, et nõukogude viljastavates tingimustes ei saa mingit nõidust või nõidumist olemas olla. Partei on põhjalikult selgitanud, et ei ole Jumalat, ei ole deemoneid-ingleid ega muud üleloomulikku, ja muidugi ei ole mingit nõidust. On revolutsioon ja igapäevane sotsialistlik võitlus meie riigi ülesehitamise nimel.“ Seepeale oli Reet öelnud, et parteilastel ei ole nähtavasti hinge ka, südamest rääkimata. Deemonid, haldjad, libahundid ja kõik muu on ometi vägagi päris, deemonid on siinsamas meie kõrval, meie eludes, alati hämaruses ootamas.“
Heli: Millega sa praegu kirjanduse vallas tegeled? Kas on peagi oodata mõnda sinu kirjutatud algupärandit?
ML: Selle aasta algus on olnud vaiksem aeg kirjutamise mõttes. Elu ja hull maailm... ja teist, akadeemilist laadi kirjatööd on olnud teha vaja. Aga aasta algul ilmus minu kolmas romaan „Inglite linn.“ Järgmiseni läheb kardetavasti nüüd aega.
Heli: Ulmekirjandus kui žanr on Eestis üsna vastuoluliselt vastu võetud. Kas sa tunned, et sinu teadlik/alateadlik missioon on just selle kirjandusliigi edendamine, ja miks?
ML: Kindlasti on ulmekirjandus igati aus žanr ja mõistagi väärib edendamist. Minu jaoks on ulmežanris kirjutamine loomulik. Ei ütleks, et ma teen seda erilisest missioonitundest. Pigem mulle lihtsalt meeldib ja sobib, ulme võimaldab rohkem.
Foto: Eike Loper
