Kogumik “Viimase sõja viimane sõdur” pakub lugejale kolmteist peamiselt viimasel paarikümnel aastal avaldatud vene lühiteksti sõjast ja inimlikkusest rasketes oludes. Arvestades Venemaad puudutavaid poliitilisi ja sõjalisi arenguid, siis kogumikus käsitlust leidev teema on päris aktuaalne, aga samas avab ka veidi just selle rahvuse vaatepunkti sõjale ja selle tulemustele. Varasemalt on Veiko Belialsi poolt avaldatud Venemaa autoreid tutvustavad kogumikud mulle väga hästi sobinud, seega olid ka seekord ootused kõrged. Ma ei oska öelda, kas põhjuseks käsitletav teema või lihtsalt lugude kvaliteet, aga tulemus oli kohati veidi igav ning keskpärane meelelahutus.

Julia Ostapenko “Pool tuubikest vedelat õnne”

Veidi depressiivne “Tähesõdalaste” stiilis lugu, kus küll pealiskaudselt soovitakse ratsionaalselt tegutseda, aga see ei tule kuidagi välja ning tehakse loogika- ja tõenäosusteooria-vastaseid kangelastegusid. Loo tempo on mõnusalt kiire ning sisu märulirohke.

Juri Nesterenko “Stamp”

Parajalt pööreterikas krimilugu toimumas võõrplaneedi baasis. Loo ülesseadmise ja ka lahenduse käigus oleks tahtnud taustamaailma veelgi rohkem tundma õppida: osa nüansse jäi justkui tabamata. Loo lõpp aga oli väga huvitav ning lahenduskäik koos puändiga suurepärane.

Igor Ogai “Kiri maalt”

Loo tempo on suhteliselt uimane ning algus venib eriti. Samas, antud loos suudab peategelane võrdlemisi lihtsalt lugejale naha vahele pugeda ning talle kaasaelamise tähe all kulgeb lugu oma üsna huvitava lõpuni. Siingi jääb tänu loo lühidusele puudu just maailmaloomest: maitse saab suhu, aga suurem isu jääb rahuldamata.

Sergei Kazmenko “Pingutage kujutlusvõimet”

Minu jaoks antud kogumiku kõige segasem ja emotsioone mittetekitav lugu. Bürokraatlik omavaheline intriigide punumine ja vaidlemine ei paku isegi kosmosetsivilisatsioonis mitte mingit elamust. Jutu idee oli iseenesest hea, aga küllalt palju juba kasutatud ning antud loo ülesehitus ei suutnud midagi uut juurde tuua.

Sergei Kazmenko “Kaitsjad”

Sama autor ja eelmisele loole väga sarnased lugemisemotsioonid. Võib-olla nii palju oli parem, et jutt oli väheke asisemate teemade üle. Samas, loo puänt oli jälle pigem tavaline ja paljukasutatud.

Maksim Horsun “Lahkudes “Marrakechilt””

Kindlasti üks huvitavamaid lugusid siit raamatust nii oma maailmaloome kui ka loo sisu poolest. Lugejat veetakse kogu jutustuse vältel mööda jäljerada: vihjeid poetakse parajal hulgal ning igav ei hakka. Sarnaselt sümpaatsele peategelasele proovib ka lugeja suuremat pilti kokku panna ja aru saada, mis juhtunud on. Jällegi tahaks, et kogu võõrrassi puudutavat taustainfot oleks rohkem, aga loo formaati on seda niigi juba üsna korralikult sisse pakitud.

Aleksandr Zoritš “Kirved ja Lootosed”

Maailmaloome poolest isegi väga hea lühiromaan: võõrtsivilisatsiooni põhialused olid väga hästi läbimõeldud, tehnilised detailid lihvitud ja põhjendatud, ka tegelased suutsid sümpaatiat tekitada. Mis aga ei meeldinud, oli kogu loo laialivalguvus, hüplikkus ning pikaleveniv tegevusliin.

Andrei Kokoulin “Elame veel”

Mõnus triller väikese tehnotvistiga. Lugu läks väga kiiresti käima, kõik vajalikud detailid anti lugejale loo käigus ja pinge säilis lõpuni. Minu jaoks antud raamatu üks parimaid jutte just oma ülesehituse poolest – ning ega sisulgi viga olnud.

Mike Gelprin “Peaaegu nagu inimestel”

Antud raamatu romantiline vahepala, küll vaid küborgite vahel, aga siiski. Peamiselt uuritaksegi loo käigus, et mis ikkagi teeb inimesest inimese ning millal kaotab ta oma inimlikkuse. Novelli lõpus keerati vinti veelgi peale ning õnnelik lõpp sobis antud loole ideaalselt.

Mihhail Klikin “Reamees nr 73029”

Olgugi, et antud lugu oli väga lühike, oli tal kõik elemendid korralikult paigas: ladus jutustus, sisupöörded, taustamaailma detailide avamine. Ja eks antud loo moraal olegi, et kui on vaja sõdida, siis põhjuse ja mooduse leiab alati. Tulevad ka need, kes tunnevad ennast just lahinguväljal kui kalad vees.

Mihhail Klikin “Viimase sõja viimane sõdur”

Kogumiku nimilugu on meisterlikult kirja pandud ning peategelase kannatused ja kurnatus kandub ka lugejateni. Kui midagi ette heita, siis veidi uimast tempot ning natukene liiga etteaimatavat lahendit.

Andrei Livadnõi “Kohtumine jumalaga”

Korraliku maailmaloomega lugu, kus olustik on väga arhailine, kuid samas roboteid täis ning tehnilisi detaile jagatakse lugejale igal sammul. Atmosfäär justkui mõnes iidses müüdis või legendis. Lisaks on lool ka teine, veidi kaasaegsem tegevusliin, mis esimesega ristudes tekitab kahe maailmatunnetuse kokkupõrke ning emotsioonidest tulvil lahenduse. Mõlema poole kogemused ja kokkupuutest arusaamine on totaalselt erinev. Viimases peatükis proovitakse ka kaasaegsemat tegevusliini kokku võtta, aga minu arvates lörtsib see veidi eelnevalt nii hästi ülesehitatud paatoslikku olustikku.

K. A. Terina “Tinalendur”

Veidi segane lugu sõjaveteranidest, keda ühiskond sõjast tagasi ei oota, ning noore inimese hirmust, kuidas vastata ühiskonna standarditele ning proovida sobituda kogukonda. Minu jaoks veidi liiga aeglase tempoga ning ei tegelased ega ka sisu ei kõnetanud.