“Mul on vaja lihtsalt korraks omaette olla,” ütles Rosalie jooksutosse jalga tõmmates. “Mul on tunne, et mu pea varsti plahvatab.” Ta astus tõtakalt üle maas vedeleva legokuhja ning koduuksest välja, jättes piriseva kolmeaastase ja tusase abikaasa omadega ise hakkama saama. Enne tänavale minekut toetas ta veel korraks selja vastu seina ja hingas sügavalt sisse, nautides vaimu paitavat haruldast vaikust. Siis surus ta klapid kõrvadesse, valis taustaks oma lemmikjooksumuusika ning lasi jalgadel selle rütmis liikuma hakata.

Sel korral trenn tavapärast pingelangust kaasa ei toonud. Kodus pooleli jäänud tüli keerles naise mõtetes ja silme ees, tuues silmanurkadesse pisarad, mida ta kõigest väest üritas tugeva vastutuule kaela veeretada. Kuid ta ei suutnud end enam kauem petta. Tema unistused olid purunenud, ta tundis end selles abielus väljapääsmatus lõksus. Iga uus päev tõi kaasa sama vana jama - joriseva põngerja, lõpmatud majapidamistööd, nappiva raha ning pideva kaugenemise mehest, kellega ta oli seitse aastat tagasi otsustanud kogu ülejäänud elu veeta. Terav lootusetuselaine veeres ootamatult üle Rosalie, kiskudes tema kõhu krampi ning sundides teda peatuma. Ta vaarus kõrvale ja toetus lähima puu najale.

Nägemata kedagi enda lähedal, lasi Rosalie kaua tagasi hoitud valu valla. Ta kükitas, soe puutüvi vastu selga, ning lubas pisaratel vabalt voolata. Läks tükk aega, enne kui ta suutis rahuneda ning silmad kuivatada.

Lõpuks ajas ta end püsti ning pistis käe taskusse pabertaskuräti järele. Taskurätti ta ei leidnud. Selle asemel jäi talle näppu midagi kandilist. Ta õngitses selle taskust välja ning jäi seda kortsus kulmul põrnitsema. Ese tundus olevat autovõti, sest sellel oli kaks avamise ja sulgemise sümboliga nuppu, kuid puudus süütelukku lükatav osa. Mida põrgut? arutles naine omaette ning pistis käe ka teise taskusse, et kontrollida, ega seal midagi kummalist ei leidu. Sealt leidis ta aga vaid väga tavalise taskuräti, millega oma lörisevat nina puhastada.

Nina nuusatud, vaatas Rosalie enda ümber. Ta oli parkmetsas, millest ta joostes tavaliselt kõrvalt möödus, kuid kuhu tema jalad teda tol hommikul justkui iseenesest kandnud olid. See metsatukk tundus aga pisut hooldatum kui ta harjunud oli. Ta märkas eemal kollast prügikasti, millist ta varem Tallinnas näinud ei olnud. Imestunult hakkas naine pargist välja kodu suunas liikuma. Ta tõstis randme, et kellaaega kontrollida ning jäi paugupealt seisma - kell ei olnud tema oma. Oma armastatud väikse kuldrihmaga analoogkella asemel leidis ta randmel ilutsemas roosa nahast rihmaga suureekraanilise nutikella, mille ekraaniservas kaardus kiri „Aeg on tee ja aeg on minus“. Ta kortsutas kulmu ja silmitses nüüd tähelepanelikumalt ka oma riideid ja jalanõusid ning avastas üha kasvava üllatusega, et needki ei olnud täpselt need, mille ta kodus selga oli tõmmanud - värvi ja tegumoe poolest küll sarnased, kuid siiski väikeste erinevustega.

Rosalie tardus. Tema peas oli üks suur küsimus - mis toimub? - ning kümme erinevat teooriat sellele vastamiseks, alustades võimalusest, et ta joostes kukkus ja pea ära lõi ning nüüd koomas viibis, lõpetades vana hea ma-näen-vist-und seletusega. Ta sulges silmad, hingas paar korda sügavalt sisse ja välja ning otsustas vaadata, mida unenägu edasi toob.

Otsustavalt hakkas ta kodu poole liikuma. Mõne hetkega oli ta pargist väljas. Ta jõudis parkimisplatsile, millel seisis päris mitu autot. Mõnda mudelit nägi ta esmakordselt. Äkilise inspiratsioonipuhangu mõjul sirutas ta käe oletatava autovõtmega ette ning vajutas avamisnuppu. Platsi kaugemas nurgas vilgutas üks hõbehall voolujooneline Mersu seepeale sõbralikult tulesid ning Rosalie kõndis selle poole.

Autouks avanes sujuvalt ja hääletult ning naise suu vajus märkamatult lahti, kui tema pilk haaras heledat nahksisustust ning ulmelisena mõjuvat armatuurlauda. Ettevaatlikult nihutas ta end juhiistmele ning leidis, et iste oli talle täpselt sobivas asendis. Süütelukku ta ei leidnud. Selle asemel avastas ta rooli lähedalt sõrmejäljelugeja. Uudishimulikult vajutas ta pöidla vastu jahedat skännerit. Seepeale ärkas armatuurlaud ellu ning ekraanile konsooli keskel ilmusid valikud: kodu, töö, sisesta sihtkoht. Ta valis kodu. Seejärel oli tal võimalus valida autopiloodi ja manuaalse juhtimise vahel. Igaks juhuks otsustas ta autopiloodi kasuks. Käivitus küll konditsioneer ja mängima hakkas muusika, kuid masin ei hakanud liikuma. Selle asemel vilkus ekraanil meeldetuletus turvavöö kinnitamise kohta. Rosalie klõpsas vöö kähku kohale ning auto hakkas sujuvalt sõitma.

Sõit viis läbi naisele enamjaolt tuttavate tänavate. Kuna ta ise ei pidanud juhtima, sai ta keskenduda aknast avanevale vaatepildile. Tööpäevahommikused tänavad olid üpris inimtühjad, silma hakkasid üksikud tervisesportlased või koerajalutajad. Rosalie pani tähele, et tänavapildis puudusid harjumuspärased nõukaaegsed paneelmajad. Korrusmaju oli küll ridamisi, kuid need oli tema jaoks võõra arhitektuuriga ning omanäolised. Mitmete hoonete katustelt ja seintelt paistsid linnaaiad.

Umbes veerand tunni pärast jõudis auto eramajade rajooni ning keeras avanevate väravate vahelt sisse ühe helesinise suure aiaga maja ette. Rosalie patsutas autost väljudes oma taskuid. Midagi koduvõtmele sarnanevat ta sealt ei leidnud. Ehk on siis keegi kodus, mõtles ta ning kõndis ukseni. Uks aga oli lukus. Naine vajutas korraks kellanuppu ja kuulis majas helisevat viisijuppi. Kui keegi paari minuti jooksul avama ei tulnud, helistas ta uuesti kella. Sama tulemus. Kodu on, aga sisse ei saa. Naine uuris ust pisut lähemalt ja avastas, et silmaga nähtav lukk puudus sellel hoopis. Selle asemel leidis ta ukselingi kohalt tikutoosisuuruse seadme, mis tundus olevat midagi kaardilugeja sarnast. Veelkord otsis naine oma taskud läbi, kuid ühtki kaarti ta neist ei avastanud. Siis tuli ta mõttele. Ta tõmbas varruka oma kella eest ära ning viipas sellega kaardilugeja moodi asjanduse ees. Kostis vaikne klõps ning uks avanes lingivajutuse peale.

“Tere, ma jõudsin tagasi!” hüüdis Rosalie majja astudes oma tavapärase tervituse. Kuid väikeste jalgade padina ning madala mehehääle asemel vastasid talle konditsioneeri vaikne kohin ja tühja maja hingus. Nüüd haaras ärevus naise endasse. Ta tormas tosse jalast võtmata läbi alumise korruse tubade ning kiirustas siis trepist üles. Kõik toad olid piinlikult korras, kuskil ei paistnud pesemata nõusid ega laokilejäetud mänguasju. Mänguasju polnud kohe üldse. Ma elan siin majas üksi! tabas mõistmine Rosalied, tõmmates külma juti läbi kogu tema olemuse.

Ta vajus trepimademele istuma, süda kurgus peksmas. See peab olema uni! See peab olema uni! kordas ta iseendale, kuni ärevushoog hakkas tasapisi taanduma. “See on kindlasti uni,” lausus ta lõpuks otsustavalt ning tõusis. “No vaatame, kuhu see nüüd edasi tüürib.”

Ta märkas eemal kapinurgal peent nahast käekotti. Ta haaras koti kätte ning hakkas selle sisu läbi tuhnima. Talle jäid näpu vahele tavapärane pabertaskurätipakk, taskupeegel ning huulepulk. Siis leidis ta kiipkaardil töötõendi, kus seisis tema neiupõlvenimi. Tõendil ilutsesid ka firmanimi - Rohelised Elamud - ning pilt Rosaliest endast. Fotot vaadates tõusid naise kulmud kõrgele ja ta kiirustas peegli juurde. Asümmeetriliseks lõigatud lühikesed blondid juuksed ja ninarõngas! “No tere hommikust!” ütles ta iseenda peegelpildile.

Hommik, tööpäeva hommik! Ma peaksin ilmselt tööle minema, koitis Rosaliele. Ta sikutas jooksusärgi seljast ning ta nina ütles talle, et dušš on hädavajalik. Küll on alles reaalne unenägu, käis ta peast läbi, kui ta kiiruga uhkes vannitoas jaheda vee alt läbi lipsas. Kalleid ja kvaliteetseid riideid täis kapist leidis ta endale selga ühe tagasihoidlikuma klassikalise lõikega pükskostüümi. Toimetades jooksid tema mõtted tuhatnelja. Midagi oli töötõendil seisvas firmanimes tuttavlikku. Lõpuks meenus talle, kuidas ta oli neli aastat tagasi kandideerinud tööle firmasse, mille nimi oli Rohelised Majad, kuid oli tööpakkumisest loobunud, kui sai teada, et ootab last. Pakutav töökoht oli olnud tema unistus, mis kunagi tõeks ei saanud. Kas neil kahel võis mingi seos olla?

Tööle jõudmine oli lihtne, ta toksas vaid valikut töö, pani turvavöö kinni ja sujuv sõit algas. Rosalie süda peksis, kui ta suure klaasist hoone uksest sisse astus. Saanud vastuvõtulauast sooja tervituse, heitis naine kiire pilgu majajuhile ning sõitis liftiga üles kuuendale korrusele. Tal oli hea meel näha, et tegemist ei olnud avatud kontoriga, kus ta oleks pidanud kolleegide vahel laveerima ning teesklema, et ta kõiki tunneb. Selle asemel jalutas ta mööda hommikuselt rahulikku koridori, heites pilke mõlemale poole klaasist uste kõrval seisvatele nimesiltidele. Tema enda nime kandva ruumika töötoa leidis ta koridori lõpust. Uks oli lukus, kuid avanes töötõendi viipe peale.

Päris hirmutav oli olla kohas, kus Rosalie oma tööst midagi ei teadnud. Ta istus ning avas laual seisva sülearvuti kaane, lootes südamest, et see ei nõua mingit teadmata parooli. Õnneks avanes masin kiiresti ja automaatselt näotuvastusega ning naine pääses kergelt ligi kõigile oma dokumentidele. Vaid tunnikesega oli ta saanud päris hea ülevaate ökomaju tootvast firmast, nende kasutatavatest tehnoloogiatest, hinnaklassist ning klientidest. Teda vaimustas, et eestlased olid jätkusuutliku eluviisi omaks võtnud ning nii nende firmal kui ka konkurentidel läks turul hästi. Samas täitis teda kahjutunne kaotatud võimalusest tema elus - tundus, et see töökoht oli tõesti justkui temale loodud.

Peale pikka istumist tundis Rosalie, et tahaks jalgu sirutada. Ta oli näinud oma ustest mitmeid kolleege ühele poole liikumas ning naasmas, kruus käes. Mõni neist oli talle naeratanud, teised käegagi viibanud. Kõigest sellest järeldas naine kaht asja: ta oli kolleegide seas hinnatud töötaja ning kuskil asus kööginurk, kus leidus ka ehk kohvi. Ta ajas end laua tagant püsti ning pistis nina ettevaatlikult ukse vahelt välja. Igaks juhuks soovis ta leida ajahetke, kus võimalus mõne kolleegiga kohtuda oleks minimaalne. Kuna kööginurgasuunaline liiklus tundus olevat vähenenud, seadis ta sammud samas suunas, kuhu oli töökaaslasi märganud minevat. Võttis ainult mõne hetke, enne kui ta otsitava leidis. Tegemist ei olnudki niivõrd kööginurga kui lihtsalt puhketoaga, mis sellel õnnelikul hetkel oli inimtühi. Ühe seina ääres seisis köögikapp kohvimasinaga, sealsamas kõrval veeautomaat, teisel pool ruumi diivan ning paar tugitooli. Juhust kasutades tegutses Rosalie kiiresti, kuid vaikselt. Ta avas sahtleid ning kapiuksi, kuni leidis hunniku kruuse. Kohviautomaat oli küll talle tundmatu mudel, kuid ta suutis sellest siiski ühe latte välja võluda ning suhkrutoosist lusikatäie magusat õngitseda. Ta oli just oma saagiga ruumist lahkumas, kui astus sisse üks mees. Rosalie needis mõttes koridoripõrandaid katvaid vaipu, mis olid summutanud mehe sammude kõla.

“Hommikust, Rosalie,” tervitas mees teda. “Sa oled täna väga omaette hoidnud. Kõik hästi?” Rääkides toimetas ta ka ise kohvimasina kallal, ometi ei saanud naine lihtsalt minema kõndida ning leppis tõsiasjaga, et väike jutuajamine on möödapääsmatu. Mees pööras end hetke pärast tema poole ning vaatas talle vastust oodates küsivalt otsa.

Rosalie polnud kindel, kas tema süda peksis olukorra ootamatusest ning ärevusest või nende läbitungivate roheliste silmade pilgust, mis niigi kena näo vastupandamatuks tegid. Ta tundis mehe vastu ootamatut automaatset alateadlikku tõmmet, mis muutis teda veelgi kohmetumaks.

“Ah, muidugi, kõik on hästi,” pomises ta pilku ära pöörates, endal kõrvad õhetamas. “Lihtsalt tööd on palju.”

Mees naeratas. “See on ju ainult hea, mis? Ma loodan ainult, et sa puhkamast ei unusta.” Ta võttis masina alt tassitäie värsket kohvi. “Muide, me läheme väikse seltskonnaga täna kinno. Tahad ka tulla?”

Naine ei teadnud, mida sellest ettepanekust mõelda, kuid otsustas peale kiiret mõttepausi vooluga kaasa minna. “Olgu peale, pane mulle info sõnumisse, eks?”

Ta pöördus minekule ning oli peaaegu uksest väljas, kui mees veel lisas: “Päris hull jutt nende portaalide kohta, kas pole?”

Rosalie pöördus kannalt ringi. “Mis portaalide?”

“No tead küll, need paralleeldimensioonide portaalid, mis viimasel ajal siin-seal ootamatult avanenud on. Mingil moel on inimeste teadvus erinevate maailmade vahel nende kaudu liikunud.” Jälgides naise üllatusest ja vaiksest mõistmisest üha suurenevaid silmi, lisas mees: “Sa tõesti pole sellest kuulnud? Kus kivi all sina küll elanud oled?”

“Oh, nüüd tuleb meelde küll,” lausus Rosalie kiirustades. “Vabanda, mul on täna pea laiali otsas, tegelen suure kliendiga. Peangi nüüd minema.” Ta tagurdas uksest välja, lävel peaaegu komistades.

Enda ruumi jõudes ei raisanud ta kohvi joomisele aega. Ta otsis kohe üles rahvusliku uudistekanali, kus leidus kummalise, teadlasi segadusse ajava nähtuse kohta päris mitu artiklit. Viimaste nädalate jooksul oli välja ilmunud oma paarkümmend inimest, kes väitsid, et olid oma igapäevaseid toimetusi tehes äkitselt avastanud, et nende maailm oli drastiliselt muutunud nagu elanuks nad kellegi teise elu. Kellelgi ei olnud head põhjendust, mis või miks oli nendega juhtunud, paralleelmaailmad oli vaid üks teooriatest.

See on päriselt, tabas mõistmine äkitselt Rosalied. “See kõik on päriselt!” ütles ta jahmatusega. Tema süda tõmbus valust kokku - tema abikaasa, tema tütar, kogu see elu, millest ta nii meeleheitlikult veel selsamal hommikul oli tahtnud eemale pääseda, kõik see võis olla tema jaoks jäädavalt kadunud. Ta haaras oma koti ja jooksis avara kabineti ust tagantkätt kinni lükates ruumist välja. Keegi hüüdis teda, kui ta liftis 0-korruse nuppu vajutas, kuid teda ei huvitanud, kes see oli või mida temast taheti.

Seekord ei kasutanud ta autopilooti, kuna teadis täpselt, kuhu sõidab. Kogu tee püüdis ta end veenda, et tagasitee on olemas. Ta lihtsalt pidi selle leidma. Metsa juurde jõudes parkis ta auto hooletult ning lõi ukse kiiruga kinni, jalad juba iseseisvalt puudesalu poole liikumas.

Kus see on? vasardas tema peas, kui tema pilk ühelt puult teisele rändas. Miks ei olnud ta hommikul oma ümbrusele suuremat tähelepanu pööranud? Kui ta arvas end üsna õiges kohas olevat, hakkas ta puid järjest läbi proovima, toetades selja kord ühe, kord teise tüve vastu. Iga kord silmi sulgedes ootas ta, et leiaks neid jälle avades midagi muutunud olevat. Peale kümmekonda katsetust oli ta juba meeleheitel. Põskedelt alla voolavad ripsmetušised pisarad määrisid tema valge pluusi mustaplekiliseks ning silmad kipitasid neisse sattunud meigist. Kuid ta ei saanud alla anda!

Lõpuks märkas ta eemal kollast prügikasti, mis talle hommikul silma oli hakanud. See pidi olema õige koht. Ta sulges silmad ning üritas meenutada talle enne avanenud vaatepilti. Siis keerutas ta mõne puu ümber, kuni leidis enda meelest õige.

Ta oli juba puule lähemale astumas, kui peatus järsult. Kas ma ikka päriselt tahan tagasi minna? kerkis läbi paanikaudu tema meeltesse küsimus. Oli ta ju alles selsamal hommikul vaevelnud lõksus olemise tunde küüsis, lootnud ja oodanud mingitki väljapääsu. Ja nüüd, kui see võimalus oma elu teistmoodi elada kandikul tema ette asetati, oli ta valmis ummisjalu vanasse tuttavasse olukorda tagasi jooksma. Tema süda hakkas korraks veelgi kiiremini lööma, kui ühed rohelised silmad tema mällu kerkisid. Kuid ei, praegu ei olnud muud valikut.

Ta toetas selja vastu puutüve ning pani silmad kinni.

“Kui seal üleval keegi olemas on,” ütles ta, “siis palun, luba mul koju tagasi minna. Mu pere vajab mind.”

Tema süda peksles kõrvus, kui ta ettevaatlikult silmad avas ning prügikasti poole piilus. See oli täiesti tavaline Tallinna prügikast! Ta heitis pilgu oma randmele ning leidis sealt oma vana armsa seieritega käekella, mille tema abikaasa oli talle kolmandaks pulma-aastapäevaks kinkinud. Hommikuste spordirõivaste asemel kandis ta koduteksasid ning dressikat, kuid tal polnud mingit tahtmist hakata juurdlema selle üle, kuidas see vahetus oli saanud toimuda. Selle asemel pühkis ta tänulikult oma pisarad ning hakkas kiirustades kodu poole astuma. Vaid korraks viskas ta pilgu üle õla, et õige puu asukohta oma mällu jäädvustada. Nii igaks juhuks.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0565)