Käesoleva ajakirjanumbri ilmumise hetkeks on jõudnud/jõudmas poodidesse Maniakkide Tänava uus romaan „Muinaskuningas“. Kuna mul on kirjastajaga päris head suhted, siis oli mul võimalus seda raamatut enne trükkiminekut lugeda ning seeläbi saan taaskord teha nii, nagu kultuurmaailmas kombeks, kus arvustused ajakirjanduses ilmuvad samal ajal kui raamat poodidesse müüki jõuab.

Romaani tegevusaeg on ebamäärane muinasaeg, võiks öelda „eestalaste muistne vabadusvõitlus“, et umbes nagu „Vambola“ „Ümera jõel“, „Urmas ja Merike“ ja „Musta risti ikke all“ – kui nimetada vaid mõned värvikamad. Maniakkide Tänava „Muinaskuningas“ on peaaegu samasugune, kuid pole üldse sarnane. Välisvaenlast pole, on pigem nn siseriiklikud heitlused, küll on aga teispoolsust ja kõiksugu tumedaid ja veel tumedamaid fantastilisi elajaid ja elukaid. Kui kaanelt veelkord autori nime vaadata, siis ei tohiks ju taolised olendid üllatada.

Sündmusi käivitav probleem on niisama vana kui on inimilm. Vana kuningas, kel on tütar ja poeg – ja ega ma rohkem ei peagi vist ütlema –, kõik teavad ju niigi, et vana kuninga valduste pärast läheb löömaks. Ja ega autor ei pakugi venna-õe konflikti erilise üllatusena. Üllatuslikumad hetked tulevad mängu pigem ulmelisema poole pealt, aga ka seal, kus autor hakkab selgitama kuninga laste tegelikku olemust, nende tegude tõeliseid ajendeid...

„Muinaskuningas“ on suuresti üks lõputu madin ja märul, kus lugejal ei jää üle muud, kui vaid lehti keerata ja mõnust oiata. Kõlab kui mingi rollimängunohiku või larpari märg unenägu? Aga ei! Retked metsas ja soos, kindluse kaitsmine ja pidev mõõgatöö on vaid luustik, millele lugu toetub. Maniakkide Tänav on napilt, väheste sõnadega maalinud kombatava muinasilma, kus toimuv on küll ehk ootamatu, aga selle maailma vastuvõtmise ja omandamisega ei tohiks lugejal probleeme tekkida. Kuigi ajas ja ruumis pole midagi taolist eksisteerinud, on see kõik selline, nagu võinuks mingitel tingimustel olla, sest folkloor ja ajalooline seikluskirjandus on meid taolise asjus enam kui vastuvõtlikuks teinud.

Eraldi tahaks aga märkida Maniakkide Tänava sõna- ja nimeloomet – tal tuleb see hästi välja. Kui ma romaani esimesel leheküljel kohtasin haldusüksust kihlakond, siis korraks küll mõtlesin, kas kirjaviga, aga siis nägin veel ja juba ma harjusin. Isikunimedega on niisamamoodi, et Maideli, Hüüp, Minevane, Hõbe, Kale jt on esmakohtumisel ehk pisut võõrikud, aga mõni lehekülg hiljem on nad enam kui omased ning mõjuvad niisama loomulikult kui meid igapäevaselt ümbritsevad kristlikud, pseudokristlikud ja libapaganlikud pärisnimed.

Romaani lugedes ei saa lahti tundest, et autor oleks pärast eksirännakuid otsekui koju jõudnud ja nüüd püherdab mõnuga saunaesises heinas. Öeldakse küll, et autoril ei tohi mõnus olla, et lugejal peab olema, kuid kui autor oma loomingut naudib, siis kandub see nauding ka teosesse ja lugeja saab samuti nautida. Mina igatahes nautisin ja kui romaani lugemise lõpetasin, siis naeratasin õnnelikult.

Maniakkide Tänav

Muinaskuningas

Lummur

2022

192 lk

(Teaduse kaardivägi; nr 7)