«The Adam Project». Lavastaja Shawn Levy. Skydance Media, 11. märts 2022. 106 min.
Maailmas, mis on meile viimastel aastatel inimsoo pattude pärast kannatuseks kaela saatnud koroonatõve, Vene-Ukraina sõja ja Jaanus Karilaiu, väärime me vahetevahel ilusaid asju. Ilmselt ei vaidle sellele keegi vastu. Ameerika filmilavastaja Shawn Levy (kes on nullindatel minu suureks üllatuseks teinud hulka halbu filme nagu «Roosa panter» ja «Öö muuseumis») uusim linateos «Projekt «Adam»» on just üks selline väike ilus asi.
Filmisõbrad, kes eelistavad sügava tähendusega ja raskesti jälgitava süžeega kunstiliselt ja pildikeelelt novaatorlikke autorifilme või väikekodanlikule meinstriimile vastanduvaid punk-vaimust kantud friigifilme, võivad selle teksti lugemise siinkohal lõpetada ja minna sobilikumate tegevuste manu. Netflixi jaoks toodetud «Projekt «Adam»» on peavoolufilm, koguperekomöödia, hästi tehtud läikiv ja ilus moodne ulmefilm, kus on valemi järgi doseeritud emotsioone, draamat, äratundmist võimaldavaid inimsuhteid, vaimukaid dialooge, eriefekte, ulmelisi relvi, kosmoselaevu ja futuristlikke laboreid ning laheda pop-rocki saatel toimuvat märulit.
VIDEO: https://www.youtube.com/watch?v=IE8HIsIrq4o
Mingis mõttes, aga ainult mingis, sobitub see film samasse voolusängi Steven Spielbergi linalooga «Valmistub esimene mängija», ka siin on sellist 1980ndate vaimu ja hõngu tunda – aga teistmoodi. Igatahes on ka üks filmi puhul reklaamina tarvitatav kriitiku hüüatus: «Spielberg oleks selle filmi üle uhke!» Ilmselt olekski. Minu jaoks tulid seda vaadates esimesena meelde sellised väiksed armsad ulmefilmid 1980ndatest nagu «Sisekosmos», «Navigaatorilend» ja «Minu vaenlane». Filmid, mida ma esimest korda elus nägin kas Öö-TVs jupikaupa näidatuna või naabrite juures videofilmide õhtul vms. Ehk siis filmid, mille vaatamiskogemus seostub otseselt ja kindlalt televiisori ja mitte kinoga. Midagi olemuslikult telefilmilikku on ka selles loos – teda ei pea vaatama suurelt ekraanilt multipleks-kinos, kodus diivanil pere või sõpradega midagi nosides on sellele täiesti piisav vaatamisformaat.
Välismaised vaatajad on veel toonud välja paralleele filmidega nagu «Tagasi tulevikku» ja «Terminaator», aga siin ma peale temaatiliste – ajareis minevikku seoses iseenda saatusega – mingeid erilisi puutepunkte ei näe. Ka ei ole Levy film Zemeckise laadis 100% komöödia, vaid siiski nn draama-komöödia, kus koomilise dialoogi taustal toimub ka pisut katkiste peresuhete remont üle ajareisi aastakümnete. Viiteid neile klassikaks saanud filmisarjadele tehakse muidugi ohtralt.
Aga jah. Kui sa oled 12-aastane poiss ja leiad ühel ööl oma isa kuurist ühe täiskasvanud haavatud piloodivormis mehe, kes teab sinu, su ema värskeima kavaleri ja ka su koera nime ning oskab teda vait käratada, kelle seltskonnas su koer end üldse ebanormaalselt vabalt tunneb, kes oskab teie kodu külmkapi katkist ust automaatse tagantkäe liigutusega sulgeda, kellel on lõua all samasugune arm nagu sinul ja kes kannab su hiljuti surnud isa kella, sedasama kella, mis on parajasti ka su enda randmel, siis on üsna reaalne, et tegu on tulevikust pärit vanema versiooniga sinust endast. Eriti, kui teil mõlemal on üsna sarnane kaasteelisi häiriv sarkastiline huumorimeel ja mitte kinni seisev suumulk. Aga samas – kui sa avastad, et näed suureks saades välja nagu Ryan Reynolds, polegi asjad vast kõige hullemad.
VIDEO: https://www.youtube.com/watch?v=X9ebeNKkc08
Film räägibki sellest, kuidas Ryan Reynoldsi kehastatud piloot Adam Reed saabub varastatud kosmose/ajalaeval 2050. aastast meie aega, otsides oma minevikku kadunud armsama ja samuti piloodi Laura jälgi. Samuti on see tulevik üsna düstoopiline, seal valitseb üpris autoritaarsel moel Adami varalahkunud isa äripartner Maya, kes on Adami isa leiutatud ajareisi-tehnoloogia pannud oma isiklike võimuambitsioonide teenistusse. Ja õige pea mõistavadki aastas 2022 kokku saanud 40-aastane Adam ja 12-aastane Adam, et peavad veel 4 aastat tagasi minevikku minema, kui nende isa oli veel elus, et hoida ära selle düstoopilise tuleviku teke.
Nüüd, mina ei ole Ryan Reynoldsi filme ülearu palju näinud, aga saan aru, et ta on osalenud igasugu superkangelase kinokonservides ning et üldse on paljud selle filmi näitlejad paari- ja rohkemakaupa varemgi koos mänginud ning et see ei ole Adami isa mängiva Mark Ruffalo jaoks esimene kord ajareisi-tehnoloogiat avastada. :) Aga arvustustest olen veel aru saanud, et Ryan Reynolds mängib enamasti üsna ühesugust tegelast, sitas olukorras pidevalt teravmeelitsevat ja justkui enda kaitseks vaimukusi loopivat tüüpi. Ning välismaine kriitika on filmile ette heitnud, et lisaks Ryan Reynoldsile mängivad seekord Ryan Reynoldsit veel ka 12-aastast Adamit kehastav lapstäht Walker Scobell ja Adami isa mängiv Mark Ruffalo, kes kõik loobivad samalaadseid kilde ja on samasugused sarkastikud.
Aga seda kõike suht esmakordselt nähes on see üldiselt väga lahe! Kuidas Walker Scobell ja Ryan Reynolds teevad samasuguseid liigutusi ja manavad näole samu ilmeid, samasugust vihast nägu ja samasugust ninatarga-muiet. Walker Scobell on muidugi üldse hästi nunnu laps: pruugib tal oma suurte hirvesilmadega kaamerasse vaadata ja sa annad automaatselt sellele teinekord väikse sitapeana käituvale tüübile kõik andeks. Ja eks see täpselt nii ongi mõeldud. Ja muidugi jääd sa sellest aru saades omakorda mõtlema, et kas me varsti elamegi maailmas, kus meelelahutuslik kunstiteos suudab nii täpselt meie reaktsioone ette ennustada, neid esile kutsuda ja et kui filmi saab teha nõnda valemi järgi, siis kas varsti võiks säärase filmi valmis teha arvuti? Noh, et kui leiba võib igal hommikul köögis praadida üks väike läikiva kasti kujuline robot, siis miks mitte varsti ka filmi teha?
Veidi liiga magus see moos seekord ehk kohati on saanud, aga samas areneb kõik see nii kiires tempos, et sa ei jõua sellistele asjadele filmi ajal õieti mõtlema jääda (erinevalt ka kõige moodsamatest Eesti filmidest, kus montaaž on selline, et jõuad pimedas kinosaalis pea alati oma eluvalikuid kiruma hakata).
Ja filmi point on ju igati ilus ja isegi ulmeline. Kus üsna rahulolematuks tüübiks kasvanud suur Adam saab tänu ajareisile taas kokku oma isaga, kes saab teisel katsel ära parandada oma esimese kasvatus-soorituse vead ja puudujäägid. Mõlemad Adamid ja nende isa Louis saavad tänu sellele ajareisile toimunud taaskohtumisele oma lähedus- ja suhtumis- ning suhtlemisprobleemid ära remonditud ja edasine elutee on nende kõigi jaoks mõnevõrra elutervem ja parem kui esimeses ajaversioonis. Ja see loob üsna kena sümmeetria, kui suur Adam on lõpuks nõus mäletama, kui õnnetu ja tige väike Adam omal ajal oli ja kui väike Adam saab lõpuks aru, miks suur Adam on hoolimata oma cool’ist väljanägemisest, ajareisi-kosmoselaevast ja ägedatest relvadest endiselt õnnetu ja tige.
Filmi üks lahedamaid stseene on suure Adami ja tema Jennifer Garneri mängitud ema vahel toimuv vestlus baaris, kus suur Adam seletab – oma identiteeti muidugi avamata – emale, kuidas 12-aastane tema teda tegelikult üldse ei vihanud, otse vastupidi.
Ning see lõpp, kus Mark Ruffalo mängitud isa pea sugestiivselt kordab suurele Adamile, kui palju ta teda tegelikult armastab ja on alati armastanud, noh, see on lihtsalt ilus. Ehedad emotsioonid pärast pooleteise tunni pikkust killurebimist.
Filmi tekstiline pool ja see killurebimine on muidugi äärmiselt nauditav. Suvaline valik:
Adam kiusajale: Who talks like that? Did you order, like, a «Bully Starter Kit» on Amazon or something? I mean, do you even hear yourself?
Ema: He’s twice your size!
Adam: Everyone is twice my size. I’ve seen babies bigger than me!
Ema: It’s the third time you’ve been suspended for fighting!
Adam: I know, you’d think I’d be better at it by now.
Väike Adam suurele Adamile: God, it’s like I traded my brains for those muscles. It’s a shit deal!
Isa vanemale Adamile: My jacket looks a little tight on you. You look like a condom with buttons.
Ja noh, selliseid kilde ja elutervet ilkumist on terve see ülimalt hoogne film tihkelt täis topitud, nii et dialoogimeistreid tuleb küll maksimumpunktidega kostitada! Ja nagu sellest arvustusest on ilmselt aru saada, jäin mina filmi kui tervikuga väga rahule. Aga eks kõik sõltub eelhäälestusest ja ootustest. Lugesin ühte negatiivset arvustust ja vaadanuna siia kõrvale just värskelt üle TV3 pealt «Tagasi tulevikku» filme saab vabalt öelda, et samasuguse eelhäälestusega noile esmakordselt lähenedes (lülitades välja kõik nostalgianupud) on võimalik ka «Tagasi tulevikku» sama kergesti tümaks teha ja algosakesteks lõhustada. Kõik sõltub eelhäälestusest.
Igatahes Walker Scobelli näeb järgmisena siis Percy Jacksonina selle Rick Riordani raamatusarja uues Disney+ televersioonis, mida umbes praegu tegema hakatakse.
