marking time cover

Kellakeeraja

Mu ema oli jälle haihtunud.

Ta tegi seda regulaarselt iga kahe aasta tagant ning tema puudumine tähendas seda, et me kolime jälle … varsti. Nii et ma tegin seda, mida alati, kui leidsin toitu täis tuubitud külmkapi ja kirjakese - ma jooksin. Kõhukrambid ja ehmatanud kass olid minu ainus seltskond, kui sprintisin müüril pimedal kõrvaltänaval. Müür lõppes kitsa piluga, mis eraldas tubakapoodi ja tätoveerimissalongi, ning ma litsusin end ehitiste vahelt läbi, sõrmenukid telliste karmidest äärtest puretud. See oli vabajooks, mida küttis varajane superkangelaslugude dieet ja metsik vajadus iseennast ellujäämisrežiimi matta. Lasin endal paari meetri kõrguselt jalgadele maanduda, libistasin end läbi tätoveerimissalongi katkise ukse ning hüppasin siis keldritrepi käsipuud toena kasutades keldrikorrusele. Minu kopsud põlesid, kuid mu käed olid kindlad, kui oma seljakoti avamiseks peatusin. Hingasin sügavalt sisse, libistasin end ühe riiuli taha ning astusin Veneetsia allmaailma.

Keeluajaaegne rummivedajate tunnel jagunes kaheks, millest suurem oli juba kaetud värvilise grafitiga, mis tundus pigem üksteise ületrumpamise kui kunstina. Kitsam tunnel oli täis topitud kaste, pakkimisaluseid ja muud koli, mis hoidsid lihtsamat ligipääsu eelistavaid täägijaid eemal. Vanadel kohtadel oli ajalugu ja ma armastasin ajalugu - eriti kõike peidetut, salajast või maa-alust - mis tähendas, et täistuubitud tunnel ei heidutanud mind, vaid oli kui graveeritud kutse.

Kuulsin aerosoolvärvi sisinat just siis, kui ümber nurga keerasin. Kaks respiraatoritega bängerit visandas kiirustades tääge ning, kuigi nende joonistamisoskus oli korralik, oli tegemist gängi- ja territooriumimärkidega. Nii palju kui minusse puutus, olid bängerid kihvadega lambad. Kellelgi, kes nii väga kuhugi kuuluda tahtis, ei olnud piisavalt enesekindlust üksi seismiseks. Ja üksi oli kõik, mille peale inimesed elus kindlad võisid olla.  Pöörasin ümber nurga ning lipsasin läbi teises otsas oleva avause enne, kui bängerid mind nägid.

Pikk kitsas käik oli justkui minu enda isiklik kunstigalerii, ajalooliste täägidega, mis tundusid pigem visioonide kui vandalismina. Silmahakkavaim tääg oli pärit 1972. aastast, mille oli märkinud keegi Doran - see oli spiraalne sümbol, mis nägi välja iidne ning pisut keldilik. Spiraal, mida ma tahtsin kopeerida.

Panin oma taskulambi põlema ja rott kihutas mööda tunnelit minema. Värisesin tahtmatult, kujutledes haigusetekitajaid kandvaid kirpe olendi seljast jooksu pealt maha hüppamas, siis suunasin tule enamjaolt tellistest koosnevale seintele selles kitsas ruumis. Dorani spiraali kõrvalt leidsin puhta krohvilaigu.

Asetasin taskulambi põrandale, suunates valgusvihu üles nagu küünla, avasin oma seljakoti ning tõmbasin välja teise maailmasõja aegse gaasimaski. Lisaks soovimatusele endale vähki tekitada, kandsin maski oma näo varjamiseks. Must kapuutsiga dressikas kattis seljale seotud tumekuldses patsis juukseid ning neid väikseid kurve, mida olin seitsmeteistkümne eluaasta jooksul suutnud kasvatada. Gaasimaskiga nägin välja kui ükskõik milline suvaline täägija - kõhn, kiire ning ebamääraselt meessoost. Selleks, et näha, et olen tegelikult tüdruk, oleks keegi pidanud mulle üpris lähedal seisma, kuid ausalt öeldes ei pääsenud mulle keegi kunagi nii lähedale.

Sobitasin punasele värvipudelile uue otsa ning alustasin spiraali keskelt. Värv kandus pinnale kergelt ning selleks ajaks, kui neljanda ringi juurde jõudsin, oli minu rinnus pakitsev raskus järele andma hakanud. Päikesesarnased ringid oli hea viis märkida minu aega, mil elasin nii lähedal Los Angelese rannale, et nad peaaegu joonistasid iseend. Kuid siis muutusid asjad kummaliseks: spiraalid hakkasid … helendama. Justkui piiluks päevavalgus läbi uksepragude. Võimatu tavalise Kryloni värviga. Öösel. Pimedas tunnelis. Ilmvõimatu. Lülitasin taskulambi välja, et paremini näha. Võib-olla mõjutasid mind värviaurud.

Miski liikus. See rott? Kivistusin oma kohal ja nägin tunneli kaugemas otsas liikuvat varju. Mul oli suurepärane öine nägemine ning ma armastasin pimedust, kuid varjud hirmutasid mind. Pimedus oli lihtsalt pime. Varjud võisid olla mis iganes.

Miski oli seal ning mul oli aeg minna, nii et mu aju lülitus hetkega põgenemisrežiimi. Võisin oma seljakoti maha jätta, kui mul oli vaja joosta, kuid see oleks võinud olla ka relv. Libistasin värvipudeli tagasi kotti just sel hetkel, kui tunneli sissekäigu poolt kobistamist kostus. Olin lõksus. Olid need bängerid või keegi teine?

“Kutt, siin all ei ole midagi.” Surfarihääl. Selge, keegi teine.

“Ma ütlen sulle, mees, ta ütles, et see asi toimub täna öösel. Me peame hoidma seda tüüpi põgenemast.” Teine sosin kostus närvilisena. Need naljamehed olid paha peal väljas ning ma surusin end vastu seina, et tellistega üheks saada.

“Siin ei ole kedagi. Sinu info on ekslik.” Midagi Surfaja hääles muutus. Nagu oleks keegi teine just sisse astunud. Keegi, keda Surfaja kartis.

“Minu “info” pole kunagi ekslik. See on õige tunnel. Täna õhtul. Tom nägi seda.” Kolmas hääl kõneles vaikselt briti aktsendiga. Inglase hääl oli libe ja roomajalik, mis pani mu sisemuse mingil põhjusel keerama.

“Kutt, Tom kardab sind nii väga, et ta ütleks sulle, et sa oled Inglise kuningas, kui ta arvaks, et soovid seda kuulda. Ja nüüd mõtlen mina, et viiskümmend kulli pole piisav tasu.”

“Lahku praegu ja sa ei lõpeta kunagi üle oma õla vaatamist.” Libediku vaikne õelus pani mind värisema. Ma uskusin teda ning instinktid karjusin mulle, et ma põgeneksin.

“Ma tahan näha, mis on tulemas. Pane tuli põlema.” Närvilise Kuti hääl oli ebalev.

“Ei mingit tuld!” karjus Libedik liiga hilja. Valgusvihk tabas mind otse rindu.

“Mis pagan see on?” Olin väga õnnelik, et mul ikka veel respiraator ees oli. Kuid Libediku järgmised sõnad saatsid hirmujudinad mööda mu selgroogu alla.

“Võtke ta kinni!”

Pöördusin kandadel ning kihutasin mööda tunnelit minema. Kui olin lambivalguse ulatusest väljas, sirutusin mõlema seina poole ning sooritasin oma parima Ämblikmehe imitatsiooni, peaaegu lennates kõiki nelja jäset appi võttes mööda seinu üles. Mu selgroog surus vastu tunneli kaarjat lage ja ma sulgesin silmad “kui mina ei näe neid, ei saa ka nemad mind näha” põhimõttel.

“Kuhu ta kadus?” kriiskas Närviline Kutt. “Ta oli just siin!”

Libediku hääl kõlas pimeduses külmana. “Kasuta lampi. Ta on ikka veel siin tunnelis.”

“No ei ole! Ma ütlen sulle, ta kadus.” Surfaja kõndis otse minu alt läbi. Ja nagu enamik inimesi, ei vaadanud ta üles. Sellepärast olidki laed nii head peidukad.

Kivistusin, kui Libediku lambi valgusvihk Dorani spiraalile sattus. Ta puudutas seda õrnalt ning korjas siis üles minu respiraatori. Ma ei näinud tema nägu, kuid arvasin, et ei unusta kunagi tema häälekõla.

“Sa ei saa end minu eest peita, väike Kellakeeraja.”

Ma värisesin tema sõnades peituva ähvarduse peale. Kellakeeraja? Tal oli pihus vale tüdruk ja ainult tahtejõud hoidis mind vaiksena.

Lõpuks, mõned vandesõnad ja tühjenev patarei hiljem, roomasid Libedik ja tema käsilased minema.

Minu öine nägemine taastus ja ma olin üksi. Tegin ämblikukõndi mööda seinu tagasi alla ning kohmitsesin oma taskulampi otsida. Tahtsin siit juba läinud olla. Leidsin läbi keldri tee tagasi tätoveerimissalongi juurde ning pidin just koti selga viskama, kui see mu käte vahelt ära rebiti. Tormasin trepi suunas ja põrutasin vastu lihaselist kogu. “Oh!” Mees maandus raskelt ühele põlvele.

“Võtke ta kinni!” hüüdis üks madal hääl.

Mitte minu vabal tahtel.

“Seis! Politsei!”

Sulgesin ohates silmad. See ei saanud hästi lõppeda.

 

Vahel võisin küll legaalse serval elada, kuid ma ei olnud halb inimene. Ometi olin ma siin, sõites koju kahe ärritunud politseiniku seltsis. Inspektor Lihamägi, nimetatud tema massiivse rinna auks, mis oli kaotamas võitlust gravitatsiooniga, oli vigastanud oma põlve, kui ma kogemata talle otsa jooksin, ning oli eriti häiritud olnud faktist, et ma olen naissoost. Tuleb välja, et ma lõin kõvasti.

“Nii et sa arvad, et oled päris karm, mis? Seal all sodimas eraomandit.” Lihamäe partner oli lühike ülbe Napoleoni tüüpi mees.

“Tunnelid on piirkonnavabad.” Pilk, mille Napoleon mulle läbi tagaistme ees oleva võre viskas, oleks olnud ka siis vähem valus, kui selle küljes oleks pistoda olnud. Lihamägi neelas alla itsituse ja vaatas siis skeptiliselt esiaknast välja. “Windward ja Pacific ütlesid sa?”

“Me elame Veneetsia rannaturu kohal pööningul.”

“Meie?” Napoleoni häälest kostus pilge,  mis mulle ei meeldinud.

“Minu ema ja mina.”

“Tema nimi?” Tal oli käes kirjutamisvalmis märkmik.

“Claire Elian.”

“Isa?”

“Surnud.” Minu hääl püsis täiuslikult ühtlasena.

“Hmm. Ema elukutse?”

“Kunstnik.”

“Arvata võis. Paneb oma lapsele nimeks Saira, millegi normaalse ja hääldatava asemel.” Ma ei vaevunud osutama asjaolule, et ta just oli seda hääldanud.

Juhatasin neid kõrvaltänavasse ja trepist üles. Võti oli mul juba pihus, kui leidsin ehmatusega, et ma ei vajagi seda. Uks oli ristseliti lahti.

Lihamägi vaatas kahtlustavalt minu poole. “Kas sina jätsid selle nii?”

Raputasin pead ja Lihamägi oli välgukiirusel minu ees, relv käes, andes Napoleonile märku valvel olla. Elutuba oli pahupidi pööratud, kunstitarbed, raamatud ja paberid igal pool. Kõndisin Lihamäe kannul ema magamistuppa ja tõmbasin järsult hinge. Täielik kaos. Krabasin ema peatsilaua alla peidetud võtme ja avasin värvikapi. Passid ja sularaha olid ikka veel seal, kuid antiikne kellakaelakee, mille minu isa oli emale miljon aastat tagasi kinkinud, oli läinud. Napoleon liitus meiega köögi poolt. “Tühi. Ei mingit märki sinu emast.”

“Ta on tööl.” Vale maitses mu suus halvasti. Ja mis veel hullem - nad teadsid seda.

Napoleon naeratas. “Siin on telefon. Helista talle.” Tõbras.

Ma ei liigutanud. Napoleon noogutas Lihamäe poole. “Kui ta ükskord sees on, ei näe ma suurt võimalust, et ta välja saaks, eriti kui nad seda näevad.”

“Kes? Kui kes näeb seda?” Mulle ei meeldinud haletsus Lihamäe silmis.

“Lastekaitse.” Napoleon oli ohtlikult ennasttäis. “Nad on alaealiste puhul esimene kutse.”

“Ma olen seitseteist.”

“Californias ikka veel alaealine.”

“Mul on Suurbritannia pass.”

Napoleon näppas selle mu sõrmede vahelt. “Immigratsioon on minu järgmine kõne.”

Jõllitasin teda ning Lihamägi tundis end ilmselt halvasti, kuna tema toon pehmenes. “Oled sa kindel, et sul ei ole kedagi, kellega võiksime ühendust võtta?”

Vaatasin Lihamäelt Napoleonile otsa ning püüdsin end tahtejõuga tagasi hoida. “Mu ema jõuab paari päeva pärast tagasi.”

“Siis võib tema sulle järele tulla, kui ta suudab paberimajandusest läbi närida enne, kui sind mujale suunatakse.”

Lihamägi vaatas mulle silma sisse. “Meil on vaja pereliiget, Saira. See peab olema keegi, kes suudab sugulussuhet tõestada.”

Tundsin suus veremaitset. Keegi oli olemas.

See keegi ootas mind, kui astusin Londonis British Airwaysi lennult maha: Millicent Elian. Nägin viimati oma vanaema, kui olin kolmeaastane, kuid ometi läks tema välimus kokku minu mälestusega pikast, raudsete silmade ja sünge suuga rangest naisest. Mu ema ei sallinud teda. Polnud ka üllatav, arvestades viisi, kuidas ta mind pilguga mõõtis ilmselt kaaludes, kas ma olen vaeva väärt. Muidugi ei olnud ma kitsastes teksades, sõdurisaabastes ja kapuutsiga dressikas riietunud mulje avaldamiseks. Täiuslik tänavate jaoks. Mitte nii muljetavaldav pesuehtsa Inglise daami silmis.

“Ma näen, et oled oma kasvu isalt pärinud.” Millicenti toon ei olnud meelitav.

“Tere, Millicent.” Ma teadsin, et peaksin olema viisakam ja kutsuma teda vanaemaks, arvestades faktiga, et ta päästis mind just kasuperesse sattumisest, kuid ta ei olnud kuidagi seda tiitlit välja teeninud.

“Ja tema kombed ka, ma näen.”

“Ma ei oska öelda.”

Millicent vaatas mind nii, nagu hakataks mind tema kinga pealt maha pühkima. “Vähemalt oled sa Claire’i nägu.”

“Ega sa vist minu emast midagi kuulnud pole.”

Millicenti silmad tõmbusid pilukile. “Kui kaua ta on ära olnud?”

“Teisipäevast alates.”

“Neli päeva. Ta helistab homme või hiljemalt esmaspäeval.”

Ma vahtisin teda. “Kuidas sa seda tead?”

Ta ignoreeris mind. “Minu auto ootab.”

Muidugi ootas. Millicenti uhke hall Rolls Royce ootas lennujaama lähedal kõnnitee ääres ja tema uhke hall autojuht hoidis meie jaoks ust lahti.

“Koju, Jeeves,” ütles ta täieliku autoriteediga.

“Jeeves? Sa teed vist nalja.”

“Ma ei tee nalja.” Millicenti näoilme ei muutunud.

Jeeves püüdis mu pilgu tahavaatepeeglis ning pilgutas mulle väga aeglaselt. See silmapilgutus ei olnud palju, kuid oli siiski midagi.

“Ma usun, et käid veel koolis?” Millicenti pilk oli otsekohene.

“Jah.” Uus kool iga kahe aasta tagant. Mitte eriti abistav sõprade leidmisel, mis mulle sobis, kuid ajas mu ema hulluks. Ta ei saanud aru, et pidevale uuele õpilasele olid sõbrad nuhtluseks. Minu jaoks oli kergem lihtsalt taustaga ühte sulada ning seitsmeteistaastasele vabajooksjast grafitikunstnikule oli see rusikareegel.

“Siis alustad sa esmaspäeval St. Brigidi internaatkoolis.”

“Internaadis? Ma ei usu.”

Millicent rääkis järsult. “Meie perekond on St. Brigidi koolis käinud 1554. aastast alates ja mulle on vastuvõetamatu, et sind ei ole seal kunagi haritud.”

“Arvestades sellega, et sa lõid mu ema perekonnast minema, ei ole see üllatus.” Kõndisin juba õhukesel jääl - võisin sama hästi ka vaadata, kas see murdub.

Minu täielikuks üllatuseks Millicent peaaegu norsatas. “Ma ei löönud teda perekonnast minema. Ta jättis meid maha.”

“Muidugi.” Ütlesin seda vaikselt, kuid see oli täis sarkasmi ning tema silmad ahenesid.

“Saira Emily Elian. Meeldigu see sulle või mitte, sina oled daam ja ka käitud daamina minu läheduses. Kas see on selge?” Vaatasin eemale. Minu ema ei olnud minuga range ja olin harjunud tegema põhimõtteliselt kõike, mida tahtsin. See asi Millicentiga ei olnud kommetes, vaid kontrollis.  Minu üle. Tema tahtis seda ja mina ei tahtnud seda ära anda.

Hingasin enda kõrval oleva akna uduseks ja hakkasin eemalolevalt sõrmega joonistama Dorani spiraalimärki Veneetsia tunnelist, kuid tundes kuklas Millicenti põletavat pilku, pühkisin akna puhtaks.

Rolls Royce pööras pikale sissesõiduteele, mida ääristasid hiiglaslikud puud. Need panid mind end tundma kui väike tüdruk, kes astub muinasjuttu - sellisesse, mis on täidetud kurjade kuningannade ja võlutud metsadega, mis neelavad eksinud lapsi oma sügavustesse. Kui puud lõppesid, kõrgus meie ees massiivne ehitis. See paik tundus oma keelavate kiviseintega kui kindlus ning tajusin, kuidas Millicent mind jälgis.

“Tere tulemast Eliani mõisa.”

 

marking time cover

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0511)