29. aprillist 1. maini toimunud HÕFF ehk Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival oli järjekorras seitsmeteistkümnes, isiklikult minule aga kolmeteistkümnes kord osaleda. Kui üle-eelmine HÕFF toimus koroona tõttu virtuaalselt ning eelmine lükati samal põhjusel mitu korda edasi ja toimus lõpuks ebatüüpiliselt-kammerlikumalt augustis, siis tänavune festival oli taas traditsioonilisel ajal ning etteruttavalt võib öelda, et kahe vahepealse aasta koroonatakistused said edukalt ületatud. Noh, et oli taas seda õiget melu jne. Festival, see on loomulikult ja eelkõige filmid, aga on ka külgnevad üritused, melu ja suhtlemine.
Isiklikult minu jaoks algas tänavune HÕFF juba enne ametlikku algust – Lääne Maakonna Keskraamatukogus ehk Haapsalu raamatukogus toimus Andrzej Sapkowski lugemispesa avamine ja mina pidin seal rääkima Sapkowskist ja poola ulmest. Tegu oli n-ö mõttelise jätkuga eelmise aasta üritusele, mil samas kohas avati Stanisław Lemi lugemispesa.
Poola saatkonna avaliku ja kultuuridiplomaatia spetsialist Slawomira Borowska-Peterson näitab eelmise aasta Lemi-juubeli tuules valminud «Robotite muinasjuttude» seinakalendrit ning räägib sellest ja hiljem ka pisut Sapkowskist. Foto: Marko Kivimäe
Pärast lugemispesa avamist sai lahendatud pisut olmeküsimusi ehk auto-asjad hotelli viidud ja Haapsalu kultuurikeskusesse tagasi tuldud, kus sel ajal algas ka festivali ametlik avamine ehk „Nosferatu 100. Remiks“. Äraseletatult siis tummfilm „Nosferatu“ (1922), mida oli pisut tihkemaks lõigatud ja mida kohapeal helindas ansambel Kriminaalne Elevant. Põhifilmile järgnes veel samalaadne lühifilmiüllatus ning siis oligi aeg avatseremooniaks. Öeldi kõnesid, tehti kingitusi, visati morni nalja ja räägiti tõsiselt ning kõige lõpuks kuulutati festival avatuks. Avamisjärgselt sai punasel vaibal ka ehtsa Nosferatuga pilti tehtud.
Ulmeühingu žürii nn punasel vaibal: Jüri Kallas, Veiko Belials ja Kalver Tamm. Foto: Aron Urb
Seejärel juhatasin ma sisse retroprogrammi filmi „Insener Garini hüperboloid“ (1965). Rääkisin kokkutulnutele Aleksei Tolstoi romaanist ja selle ekraniseeringutest. Kuna ma olin Garini-filmi vähemalt kolm korda juba näinud, siis tormasin ma oma sissejuhatuse lõppedes suurde saali, et vaadata põhiprogrammi raames linastuvat filmi „Põhjalane“ (2022). Lootused olid suured ja alguses tundus, et lootus/ootus saab tasutud, aga ei. Filmi edenedes mu õhin lahtus ning filmi lõppedes olin ma üsna nõutu. Jah, oli ägedat visuaali, müstikat, toorest vägivalda, aga oli ka tühja diiplemist, ekraaniaja raiskamist ja vaataja tüütamist. Kärpima oleks pidanud ja julmalt. Filmi suurim häda oli aga tahtmine istuda n-ö paljudel toolidel, et see tundus suisa peamine eesmärk olevat. Otse loomulikult istuti nii mõnestki toolist mööda ja tulemuseks sai üsna nõutukstegev toode, mis võinuks kirja minna muusikavideona kui polnuks nii pikk ja lohisev. Ei, ma pole pettunud, pigem nõutu.
Laupäeva päeval rääkisime me Veiko Belialsiga rahvale sõnast „ulme“, sõna autorist Henn-Kaarel Hellatist, tema romaanist „Naiste maailm“, raamatusarjast „Mirabilia“ ja üldse ulmest. Kuna rahvast kogunes ja huvi oli, siis läksime me rääkimisega üsna hoogu ja seetõttu jäi nägemata värskete Eesti lühifilmide kassett „Õudne Eesti“.
Küll aga oli kindel plaan vaadata Mart Sanderi uut filmi „Kuues saladus“ (2022) ja seda me kambakesi ka tegime. Mart Sander ise ütles oma filmi kohta, et talle meeldivad Agatha Christie kriminaalromaanid, aga kuna need on tal kõik loetud ja juurde neid enam ei tule, siis pidi ta ise ühe tegema. Filmina. Tunnistan, et mind tükk aega pisut häiris Mart Sanderi filmide teatav amatöörlikkus, aga iga aastaga jäi seda vähemaks ning filmiantoloogiaga „Kõhedad muinaslood“ (2019) leidsin, et ma ei pea enam tegema erilisi mööndusi – lihtsalt vaatan ja naudin. „Sanderi õuduste tund“ (2021), nagu ka tänavu HÕFFil esilinastunud „Kuues saladus“ olid minu jaoks juba absoluutselt kindel kraam. Äh, mis mina – HÕFFi publik hindas neid samuti kõrgelt. Eks Mart Sander isegi pärast filmi tunnistas, et ta teeb neid filme just HÕFFi publikut silmas pidades ning rääkis, kuidas ta filmi „Kuues saladus“ kahele seltskonnale näitas ja kuidas reaktsioon oli praktiliselt olematu ning kuidas HÕFFil publik täpselt õiges kohas ja sobilikult reageeris.
Filmi „Härg“ (2021) polnud mul plaanis vaadata, aga vestluse käigus tekkis tunne, et järsku peaks siiski proovima. Kiiduväärt tunne, sest koos filmiga „Kuues saladus“ oli see minu tänavuse HÕFFi suurelamus. Lihtne ja brutaalne lugu, mil kerge üleloomulik jõnks ka juures. Filmi oleks arukas vaadata võimalikult puhta lehena, sest siis on elamus kõige võimsam. Ilmub välja üks mees, kes kümme aastat eemal olnud. Keegi ei taha uskuda, et just see mees on tagasi, aga ta tapab, tapab palju, tapab jõhkralt. Hästi intensiivne film. Samal õhtul oli plaan veel midagi vaadata, aga me läksime kambaga kohvikusse, istusime, inisesime vaikses ekstaasis, vestlesime laisalt ja püüdsime tulla tagasi reaalsusesse.
Pühapäeval vaatasin Jakuudi ehk Sahha filmi „Kopter“ (2021), mis linastus HÕFFi nn fookusprogrammis. Tunnistan, et film oli paras pettumus. Ei, heaks filmiks olid eeldused olemas, aga lavastajal mõlkus meeles midagi muud ning mina vaatajana sain tähendustiine kulgemise Jakuutia metsikus looduses, mis segatuna peredraamaga andis küll huvitava sissevaate sealse maanurga elu-olusse, aga kunstiline elamus jäi minul küll saamata.
Pühapäeval külastasin ma ka Ukraina toetuseks peetud filmikraami oksjonit, kus tehti täitsa ägedaid pakkumisi. Vaatasin ka lõputseremooniat, kus tehti teatavaks festivali auhindade võitjad ning kus teiste seas astus üles ka ulmeühingu president Veiko Belials ja kuulutas välja ulmeühingu žürii otuse parima ulmefilmi asjus. Navigaator Pirxi auhinna sai Hispaania düstoopne lühianimatsioon „Sõlm“ (2021).
Lõpetuseks mainiks veel ära Läti filmi „Samueli rännakud“ (2021), mida ma ise küll ei näinud, aga kes nägid, need kiitsid seda suisa ülevoolavalt. HÕFFi programm on tihe ja alati jääb mõni film nägemata, kuid keegi su tuttavatest vaatab, kiidab ja niimoodi paned pealkirja kõrva taha ja kunagi ikka ära vaatad.
Järgmine aasta jälle...
