„Meil kuluksid abikäed ära. Eriti veel sellised, kes laia ilma ei karda,“ kordas habetunud külavanem pakkumist. „Sellist võimalust ei tule tihti.“

Pakkumine oli tõesti hea. Siin oli korralik toit: kõik koostisosad kasvatatud oma aedikus või peenral, kasutatud filtreeritud vett. Kasvatamist toetati kohapeal ehitatud masinatega, mis ei näinud alati just väga uhked välja, kuid olid see-eest funktsionaalsed.

Siin oli turvaline. Nii nagu Ruutu külas, kasutati ka siin maksimaalselt ära seda, mis käepärast. Lähenev tehnika läks sassi kindlas raadiuses ning hakkas uuesti tööle täpselt küla piiri peal, kus ootasid lennukitest ja õhulaevadest välja kraabitud automaatkahurid.

Lisaks: kõik see oli jätkusuutlik. Tehnikat, mida kasutada, leidus siin, kunagisel sõjatandril, veel aastateks. Külavanema sõnutsi sattus vahel ka uut kraami – tehnika surnud tsoon, mis kahe tunni jagu perimeetrit kattis, kandis selle eest hoolt.

Kuid ometi...

„Kahjuks peame me edasi liikuma,“ sõnas major Tom.

Külavanem oli pettunud, kuid ei lasknud sel liialt paista. „Mispärast, kui ma küsida võin?“

Tom köhatas. „Meil on tööots, mis tuleb lõpuni viia. Peale seda ehk oleks mõeldav.“

Eenok sügas oma halli habet ja vangutas pead. „Kahju, maru kahju. Mitmed näitsikud hakkavad just naiseikka jõudma.“

Tom muigas mõttes. See oli külavanema poolt alatu trikk. Sealjuures ei lubanud ta ju tegelikult midagi, lihtsalt nentis fakti.

“Kahjuks on meil töö pooleli.”

„Ma austan teie pühendumust,“ sõnas külavanem viimaks. „Kui ma uurida võin, siis mis teie töö täpselt on?“

Major vaatas külaväljaku poole, kus tema reisikaaslane Skräppy rõõmsate kilgete saatel kohalike lastega tagaajamist mängis. Selles poisis elas lootus ning puhtalt selle pärast ei tohtinud ta missiooni pooleli jätta - isegi kui tal endal sellesse väga usku polnud.

„Me otsime rohelisi niitusid,“ sõnas ta vaikselt.

Eenok turtsatas, kuid ei öelnud midagi. Kõik olid kuulnud rohelistest niitudest, kuid vähesed uskusid, et need ka päriselt olemas olid.

Kaks meest tõstsid mõtlikult kruusid teega huultele. Peagi asetati need õrna kolksatusega lennukitiivast tehtud lauale tagasi.

Taamal oli kuulda Skräppyga mängivate laste huikeid, vihmutite sabinat ning raud-raua vastu lööke sepikojast.

„Enne kui me edasi liigume,“ sõnas Tom viimaks, „ehk saame üksteist ka praegu aidata?“

Isegi kui siin polnud nanovedelikku ega tipp-tehnikat, mida reisil vaja võis minna, oli siin värsket toitu – vaheldus toitepakkides olevale jälkusele.

„Tahad kaupa teha?“

Major noogutas.

„Raha on meie jaoks väärtusetu, nii et ainus, mida ma saan pakkuda, on vahetus. Eeldusel, et teil on mida vahetada.“

„Arusaadav,“ vastas Tom ning lasi peast läbi kõik imevidinad ja veidrused, mis neil kaasas olid. Maailm oli kummalisi asju täis. Leidlikult kasutades võis mitmest neist abi olla. Ta sobras kotis ja tõstis lauale vurri, mis vaevu pihku mahtus. „Mis sa sellest arvad?“

„Oleneb, mida see teeb.“

Major muigas ja tõmbas vurri käima. Algus oli tavaline nagu ikka, kuid paari minuti möödudes keerles vurr samas rütmis kui varem.

„Ma olen vahel lasknud sel magamise ajal kõrval keerelda, lihtsalt et näha, kui kaua see töötab,“ seletas major. „Vähemalt kaheksa tundi tuleb kindlasti ära, kui mitte rohkem. Pole olnud mahti kauem jälgida.“

Ta peatas vurri hoo ja püüdis selle kinni.

Vanamees ei teinud teist nägugi, kuid tema pilk reetis kõik. See vurr võis ajada igasugu masinaid ringi – olla lõppematu energia-allikas.

„Mis teil veel on?“ uuris Eenok.

Major võttis kotist, seekord Skräppy omast, järgmise vidina. Õige tehnikaga võis ka seda praktiliselt ära kasutada.

„See klamber on küll ühekordne, kuid see-eest võimas. Kinnitades selle millegi külge, kahekordistab see antud objekti kaalu... iga sekundi tagant uuesti... ja nii kuni jumal teab mis ajani.“

***

Tom pidas õhuvõrri kinni. Kaks tundi olid nad seda läbi surnud tsooni vedanud ning kaks tundi oli ta ka sellega sõitnud. Ülekuumenemise vältimiseks tasus masinale natuke puhkust anda.

„Skräppy!”

„Ma tean.“

Aeglane liikumine tähendas lisaohtu. Olgugi, et Skräppy Eenokiga ei vestelnud, mõistis ka tema, millega nad võisid kohtuda. Siin oli kunagine sõjatanner ning kõik, mida kasutati, võis mõjutada keskkonda. Major tundis vaid enda ajastu sõjatehnikat detailselt, kuid teadis varem kasutatust piisavalt, et seda karta. Oli seal nii geenimanipulatsioone, ründeroboteid, kui ka erinevaid gaase. Igasugu surmavat kraami. Häda oli selles, et keegi ei teadnud, mida see pika aja jooksul laias ilmas korda võis saata.

Major ise oli hea näide - keegi tema esivanematest lasi oma geene kohendada, et saada endale kullipilk ning nüüd seisis siin mees, kellel olid kanajalad ja tiivad seljal.

Tom lükkas laseri õhuvõrri lahtisesse küljetaskusse ning sammus ratast käekõrval lükates edasi. Kuigi majori nägemine oli Skräppy omast parem, polnud viimasel piisavalt jõudu õhuvõrri vedamiseks, seega pidi Tom tegema mõlemat. Õnneks oli Skräppyl kaasas konstruktor-maost lemmikloom Nuudel, kes hoidis pea püsti ja jälgis samuti ümbrust.

„Poldiküla oli tore koht,“ sõnas Skräppy, kui nad olid juba tükk aega jalutanud.

„Jah,“ kinnitas Tom. Koht ise oli tõesti tore ning söök hea, kuid ometi...

„Sa pole kindel.“

„See oli liiga hea,“ turtsatas Tom.

„Mida sa täpselt mõtled?“

Major Tom vaatas oma reisikaaslase poole. Skräppy nägi välja kui inim-lapitekk. Kogu tema keha koosnes erinevate inimeste juppidest ja ühenduskohtadest. See oli ka põhjus, miks tal oli laste seas tohutu menu. Ta oli midagi täiesti uut. Mitte keegi külas ei näinud isegi mitte sarnane välja. Ka majori kanajalad ja tiivad tekitasid paljudes huvi ja imestust.

„Sa liikusid rohkem ringi sel ajal kui ma külavanemaga juttu ajasin, eks? Nägid rohkem kohalikku rahvast?“

„Ju vist.“

„Ja kas sa märkasid midagi iseäralikku?“

„Nagu näiteks?“

„No ma ei tea. Kummaline nahavärv, lisa-kehaosad, soomused, kanajalad... Mis iganes?“

„Ei, kõik olid täiesti tavalised.“

„Aga tehnilised modifikatsioonid?“

Skräppy jäi mõtlikuks. „Kui sa nüüd ütled, siis ma ei näinud ühtegi.“

“Just!” Täheldas Tom mõrult. Kogu see kupatus oli liiga perfektne. Mitte kunagi varem polnud nad näinud, et kõik inimesed olid tavalised. Ja pagan võtaks, keskkond Poldiküla ümber ei soodustanud tavalist. See oligi teda algusest saati häirinud.

Äkki aretas Eenok inimesi samamoodi kui kihvlasi? Tehnika selle jaoks oli olemas. Perfektne inimene, tehtud tema enda näo järgi. Sellises külas oleks Skräppy ja Tom olnud kas raske töö tegijad või doonorid – igal juhul alamklass. Ning mis sai sel juhul neist, kes ei sündinud perfektsena?

Seda enam häiris teda Eenoki “pakkumine” noorte neidude kohta. Neiud polnud nende jaoks - kindlasti mitte. Üks naljakas mõte surus end Tomi pähe ja sundis ta muigama, Huvitav, kas Skräppy üldse teadis, mida neidudega teha? Ta oleks nendega arvatavasti lihtsalt kulli mänginud.

„Sss!“ lõpetas Nuudli ärev hääl tema mõtte.

Hetkega oli võrril jalg all ja Tom laskevalmis.

„Oota!“ sai Skräppy käsu ja major Tom kadus hetkega põõsaste vahele.

Skräppy tõmbas end võrri varju ning luges sekundeid. Ei möödunud viit minutitki kui saabus hüüe „Puhas!“ Skräppy ajas end püsti, jättis Nuudli masinat valvama ja lippas ettevaatlikult Tom’ile järgi – kui laskmist kuulda polnud, ei saanud siin olla midagi liialt ohtlikku.

Ta leidis major Tom’i väikese lagendiku ääres. Selle keskel oli end mingi taim kui ämblikuvõrk laiali sirutanud - juured ulatumas pea igasse soppi.

„Mida Nuudel nägi?“

Tom muigas. Seejärel sammus taime juurde ja nügis toikaga ühte suurematest mügarikest. Tume kera pudenes varre küljest ja veeres maha. Möödus pool minutit, kuid endiselt polnud midagi muud näha. Skräppy vaatas kahtlustava pilguga Tomile otsa.

„Iga hetk nüüd.“

Pahh! Mustast mügarast pahvatas õhku ähmane loor, mis meenutas kohati ämblikuvõrku, kohati seeneniidistikku. See lehvis mõne aja tuules, siis aga tuli kogu küljest lahti ja kadus puude vahele. Must kera aga pragunes kui munakoor ning surus hetkega pragude vahelt tihked juured pinnasesse.

Peagi nägi uus taim välja nagu osa suurest.

„Paljunemine? See ei tundu just väga efektiivne,“ sõnas Skräppy.

Major noogutas. „Siin mitte. Aga kujuta ette sellist taime kusagil mäe otsas. Seemned veerevad ära, saavad tuule alla, lendavad kuhugi kaljuprakku ja löövad juured sinna kinni,“ sõnas ta vaadates nende teekonna suunas.

Mõte oli hea, kõik oli loogiline, aga nii suurt mäge pidanuks nad juba ammu märkama.

***

Org nende ees oli kui pallimeri, täis looklevaid vetikalaadseid taimi, mille ümber ja kohal hõljusid heledad paunad – loojuva päikese kuma värvis need sooja oranži tooni.

Mitmed paunad olid lennanud kõrgemale kui kaljunukk, millel Skräppy ja Tom seisid.

See loodus oli midagi täiesti uut ning mõistlik oleks olnud seda ala vältida, kuid pallimeri ulatus nii paremal kui vasakul nii kaugele kui silm seletas. Kaugel eemal, otse nende vastas, võis aimata äärt, kuid aimduseks see hetkel pidi ka jääma - Tom oli liiga väsinud, et pilku teritada. „Teeme siia laagri,“ sõnas ta ja lükkas õhuvõrrile jala alla. „Homme vaatame lähemalt, millega tegu.“

Nende asukoht polnud paha. Kaljurahnu ääre peal leidus piisavalt varju pakkuvaid puid, mille all sai enamvähem ohutult öö veeta. Pealegi said nad siin puhates kummalisel orul silma peal hoida.

Skräppy asus õhtusööki tegema, samas kui Tom istus maha ja jälgis lummatult pallimerd. „Neis on midagi tuttavat,“ pomises ta enda ette.

„Need näevad selle pannkook-taime moodi välja,“ täheldas Skräppy.

Major Tom vaatas üllatunult kaaslase suunas, siis aga uuesti veidra oru poole. Tema reisikaaslane nägi kõike lapseliku lihtsusega ning pagan võtaks, tal oli õigus. Taimede värv oli enamvähem sama. Ka seemnepaunad olid sarnased – niipalju kui silm seletas.

Kuid nende kuju oli hoopis teine.

Ta pilku püüdis seemnemugul, mis lähedal asuva taime küljest lahti vajus. See liikus maapinna poole kuid enne kokkupuudet lõi kõrgele õhku, justkui oleks see millegi pealt põrganud. Õhus paiskas kera välja nahkja kotikese ning hõljus nii teiste samasuguste keskel. Kui paun maapinna lähedale jõudis põrgatas miski ta sealt jälle üles. Seepärast oli ka õhk nii paljusid pallikesi täis – need ei saanud maanduda.

Kuid ometi olid taimed orus laiali. Kuidagi olid seemned siiski maandunud ja kasvama hakanud.

Tom proovis pallikeste virvarris jälgida neid, mis maapinnale lähenesid. Enamik löödi üles tagasi, kuid üksikud pistsid välkkiirelt oma juured mulda. Miski proovis neid veel kiskuda, kuid mitte piisavalt tugevasti.

Kõikidel taimedel orus olid võimsad ja vägevad juured, kuid tüvi, mille tipus tumedad paunad, õhkõrn. Ometi ei näinud ta, et rasked seemned taimedele mingitki mõju oleks avaldanud.

Sel hetkel kostus metsik ruie ning Tom pööras ümber. Tema vastas seisis vahutava suuga kihvlane, kes tormas pöördesse ajanuna vabaduse suunas. Tom proovis kiirelt loomast kinni haarata, kuid asjatult – vedel kraam elaja peal oli teinud ta libedaks. Marus loom tõmbas kihvadega üle ta käsivarre. Major Tom võttis ehmatusest sammu tagasi ja...

„Tom!“

Raisk!

Major surus hetkega oma jalaküünised maasse ja lükkas tiibadega hoogu, et kaljurahnu äärel tasakaal tagasi saada. Tema ees tuiskas ruigav kihvlane otse orgu.

Loom langes, proovides saamatult jalgadega suunda kontrollida. Täpselt enne maapinnale jõudmist põrkas kihvlane kummipallina vastassuunas.

„Sitt!“ pomises Tom kibedalt, vaadates, kuidas ruigav õhtusöök pilvede poole lendab.

Siis tõmbas ta ninaga õhku.

Lõhnameel kinnitas öeldut.

***

„Kakskümmend kolm,“ sõnas Tom, jälgides suuremat mügarikku, mis oru teises otsas õhku paisati, ja sülitas maha. Raisk! See loll loom andis neile küll suurema sihtmärgi, mida pallimere virrvarris jälgida, kuid major Tom oleks eelistanud värskest lihast kõhutäit. Kihvlane oli aretatud liik ning Eenoki rahva oma oli eriti priske ja väga pehme lihaga. Ja ta oli vahetanud selle looma vastu oma põrkuri. See oli kõrge hind.

Ehk said nad vähemalt midagi muud püüda. Kott, mille loom enne täis lasi, oli laagriplatsist natukene eemal ning võis kasu tuua. Tom polnud siin veel kiskjaid kohanud, kuid kui nad olid olemas, pidid nad kindlasti võõra lõhna peale reageerima ning siis ootas neid koti all väikene, kuid kindlasti šokeeriv, üllatus.

„Päris pikalt lendab,“ märkis Skräppy ja võttis Tom’i kõrvalt tühja musta kausi, milles veel lusikas sees. „See tuletab mulle meelde...“

„Jah?“

„Mäletad seda, kui ma pakkusin, et meil võiks korralikud nõud olla ning sa olid sellele vastu, kuid me saime kokkuleppele.“

„Mis sellega siis on?“ mühatas Tom.

„Täna on sinu kord neid pesta.“

„Misasja? Ma ütlesin täiesti selgelt, et mina sellega ei tegele.“

„Ei,“ täpsustas Skräppy. „Sa ütlesid, et sa teed seda ainult siis, kui kihvlane lendab.“

Major Tom turtsatas. No selle peale võis küll ainult Skräppy tulla.

„Ta ei lenda,“ sõnas ta paari hetke pärast.

„Päriselt?... Mida ta siis teeb?“

„Ta kukub,“ sõnas Tom ja põrnitses maha. „Lihtsalt väga kaua.“

„Aga mis temast saab kui ta maandub?“ mõtles Skräppy valjuhäälselt.

See oligi peamine mure. Nad võisid ju samamoodi kihvlase kombel läbi oru põrkuda, kuid mis sai siis kui org otsa sai - üks hetk pidi see kukkumine lõppu jõudma. Kihvlase puhul polnud raske maandumine ju tegelikult paha. Liha saigi natukene pehmemaks.

Silmanurgast jälgis ta silmapiiri. Tumedat kogu enam ei paistnud. Kakskümmend kolm hüpet – seda ei tundunud liiga palju.

„Eks me homme vaata.“ Tom hõõrus värsket haava käe peal. See oli murettekitav. Mitte haav ise – sellega sai Skräppy edukalt hakkama – vaid kihvlase käitumine. Enamasti vältisid nad inimesi. See aga oli piisavalt pöördes, et üht rünnata ning haav ei näinud välja nagu lihtsalt ripse. Elajas oli teda rünnanud. Peamiselt taimetoiduline loom oli löönud kihvad tema käsivarde.

***

Major saatis hommikuse päikese kumas järgmise lameda lutsukivi oru poole lendu. Kihvlase kriimustatud käsi andis küll tunda, kuid mitte väga palju – Skräppy oli selle hoolikalt kinni õmmelnud.

Lame kivi põrkas kergusega taimede vahel ning isegi läbi nende.

Jah, muster oli sama.

Neil oli probleem.

Kivi lennutee muutus iga põrkega, justkui oleks see kergemaks muutunud ning sellega kadus ära ka liikumise inerts. Täielikult ta küll paigale ei jäänud, kuid sellega riskida polnud mõistlik - põrkuda terve igaviku kusagil pallimere keskel ei tundunud väga ahvatlev.

Ta vaatas õhuvõrri poole. Selle paneele oli mõningase jõuga võimalik ümber liigutada nii, et need andsid pigem tagant tuult, kuid see oli ka kõik. Neil oli vaja lisatõukejõudu, nagu näiteks põrkuri oma. Raisk! Ja et nad selle vastu vahetatud kihvlasest kah ilma jäid. Kuigi Tom polnud enam kindel, et tahtis selle looma liha süüa. Kõik külaelanikud olid füüsiliselt liiga perfektsed ning major Tom teadis, et iga õnnestumise taga oli hunnik ebaõnnestumisi. Neil olid kihvlased, kes lõid hea meelega oma kihvad lihasse. Panna kaks ja kaks kokku ei tundunud liiga keeruline.

Äkki tungis ta ninna räme lebra – hullem kui mädamuna. Haisuga koos tormas puude vahelt välja ka ähmi täis Skräppy. „Virvailves!“ hingeldas ta. „Panin talle haisuka.“

„Persse!“ Hetkega oli major Tom’i relv laskevalmis. Kiirelt peksis ta õhuvõrri moodulid oma kanajalgadega tahapoole, jälgides samal ajal puudepiiri. Laserist selle elaja vastu asja polnud – vähemalt mitte sellisel kellaajal – kuid ehk ehmatas see looma vähemalt ära. Siin oleks aidanud vaid põrkur... Persse küll!

Skräppy hüppas masinale, tõmmates kõhu peal kinni seljakotti.

„Oled kombes?“ uuris Tom ning lükkas masinale elu sisse. Ta seisis endiselt õhuvõrri kõrval, relv valmis.

„Jah,“ vastas Skräppy napilt, tõmmates kiirelt koti klappi kinni.

„Läks õnneks. Minek!“ Major Tom hüppas Skräppy väikese keha selja taha õhuvõrril, haaras lenksu ja andis gaasi.

***

Esimene põrge oli jube. Veel kõhedamaks võttis kõhu alt aga kurjalt kähisev olevus, kes neile kaljuservalt järele vaatas. Tõusva või loojuva päikese käes oli virvailves pidurdamatu näljane ja võitmatu jõud. Siiski polnud loom rumal ning vältis pallimerd.

Järgmise tõusu ajal kihistas Skräppy juba naerda ning kiljus rõõmust ning nii jätkus iga järgnevaga. See ei jätnud Tom’i tummaks – ta suunurgad tõusid aegamööda üles. Näha kedagi tundmas siirast rõõmu oli selles maailmas haruldus.

Kilgete saatel möödusid hüpped kiirelt – õhuvõrr lükkas neid püsivalt aina rohkem ja rohkem edasi. Majori arvutuste järgi oli juba pool kihvlase lennust läbitud ning nende suund seatud nii, et nad maanduks kihvlasele võimalikult lähedale.

„Juhuu!“ kilkas Skräppy järgmise tõusu ajal ning jäi siis ette silmitsema. „Seal oleks nagu saar!“

Major vaatas kaugele ette ja urises läbi hammaste. Raisk! Kihvlane ei jõudnud mitte oru teise äärde vaid maandus selle keskel kõrguval alal. Pallimerd oli veel vähemalt teine sama palju teed.

Nüüd kõrgemalt vaadates hakkas oru kuju majorile ka midagi meenutama. Siin ja seal paistsid pinnase ja taimede alt välja erinevad tumedad tükid, justkui rauast seinad.

Järjekordne „Pots! -Juhuu!“ andis Tomile võimaluse saart paremini vaadata. Ta lülitas kotkapilgu sisse ja jäi õiget kõrgust ootama. Kui kaks kolmandikku tõusust läbi, lükkas ta suurenduse sisse – tühja ei tasunud seda raisata.

Saar ei tundunud väga loomulik, pigem jäänuk mis-iganes õhulossist. Selle pind oli sile kui klaas ning läikis päikese käes kergelt rohekalt.

Major pilgutas silmi. Midagi selles vaatepildis oli häirivat, kuid ta polnud kindel mis.

Põnts! Juhuu!

Saareni oli veel üks põrge ning nüüd nägi ta selle pinnal veel midagi. Need olid justkui külmakambri...

„Persse! Persse! Persse!“

„Mis on?“

„See kraam seal ... ,“ hüüdis Tom. „See on biomass.“

Pannes peas kõik jupid kokku oli see ju elementaarne. Siin hukkus või maandus kunagi suurem õhulaev. Selle keskel olev kamber, mis sisaldas väärtusslikku, kuid äärmiselt ohtlikku biomassi, jäi ilusasti puutumatuks, samas kui muu selle ümber hävis. Ning siis, mingil põhjusel, langes osake massist kambrist alla. Ning voila, uus liik oli hetkega sündinud. Liik, mis sündis tänu kukkumisele ning toitus raskusest. Loodus läks sellega lihtsalt kaasa.

Tom peksis rusikaga kiiruse limiteerija paneeli lahti ning asus selle taguseid juhtmeid kiiresti omavahel ühendama. Limiteerija pikendas masina kasutusiga, mis Poldikülas oli mõistlik, kuid hetkel täiesti ebaoluline.

Otsad koos lükkas major gaasi põhja. „Juba parem!“ Kolmandik kiirust oli kui leitud.

„Aga kihvlane?“

„Pole praegu tähtis!“

Skräppy vaatas rohelist vedelikku ja ajas pea viltu. „Mis siis juhtub, kui me sinna sisse kukume?“

„Ma ei tea ja ma ei taha teada,“ urises Tom läbi hammaste.

Biomass oli loodud elu kopeerima. Tegemist oli äärmiselt ebastabiilse ainega, mis vajas laevades spetsiaalset kambrit, et täpselt töötada. Siin oli see elanud lahtisena juba kes teab kui kaua – tuule, vihma ja mille kõige muu keskel. Sellest massist võis oodata kõike.

Tom lülitas sisse kotkapilgu kalkulaatori. Võrri kiirus küll nihutas nad edasi, kuid praeguse arvutuse järgi oleksid nad maandunud ikkagi saare ääres, mitte teisel pool.

„Meil on vaja lisakiirust või kaalu!“

„Kaalu? Mul on klamber.“

„Siia!“

Kiirelt haaras Tom klambri ning kinnitas selle võrri külge. Vähemalt üks vidin, mida Poldiküla ära ei ostnud. Raisk, et ta selle põrkuri...

Õhuvõrr, mis nüüdseks kaalus juba kordades rohkem, kihutas maapinna poole, põrgates sealt sama tuhinaga üles tagasi.

Kui nad olid juba peaaegu saare keskpunktis, hakkas võrr langema. Major krigistas hambaid ning sõtkus tulutult gaasikangi – ainus mida see tegi, oli närvide rahustamine ning sedagi halvasti. Rohkem sellest masinast välja pumbata ei saanud.

Olukord oli sitt. Nad olid maandumas otse biomassi järve äärde. See oli napp, aga täpselt ebapiisav sooritus. Ainus, mille peale nad said loota, oli see, et ehk polnud vedelik seal sügav ning nad said masina kiirelt massist välja lükata.

See muidugi tähendas, et nad pidid massi sees kõndima, kuid kui paremat võimalust ei olnud...

„Seal toimub midagi!“ hüüdis Skräppy läbi tuhiseva tuule ja näitas näpuga.

Tõepoolest. Suur osa rohelisest pinnast mullitas.

Major vaatas seda paar hetke. Siis läksid ta silmad suureks.

„Pea alla!“ hüüdis ta Skräppile ning surus end võimalikult masina ligi.

Järgmisel hetkel kõlas tuhm põntsatus vastu võrri põhja. „Ruig!“

„Mis see-„ alustas Skräppy, kuid juba sumbus ta hääl põntsatuste rahesse. Põnts! Ruig! Põnts! Ruig! Põnts! Põnts! Põnts! – lajatas miski üha uuesti ja uuesti vastu masinat, kui tihe kivisadu otse alt, mis viskas langeva õhuvõrri tasakaalust välja. Nad lendasid nii kuis jumal juhatas – loperdades keset õhku. Üks löök eemaldas küljepeegli, teine teise, kolmas lõi vasaku survemooduli lömmi. Tom surus küünised masina külgedesse ning hoidis ennast ja Skräppyt elu eest trajektoorilt paiskunud masina küljes kinni – biomassi kukkumine tähendanuks ebameeldivat surma.

Põnts!

Ootamatu vaikus.

Tom lükkas kinnisilmi kalibreerija sisse. Kas mehhaanika sellise kiiruse ja raskuse peal ka töötas, seda ta ei teadnud, kuid nii edasi keerutada nad ei saanud.

Masin tegi veel paar tiiru ning siis läks õnneks – leidis tasakaalupunkti.

Tom tõstis ettevaatlikult pea. Nad olid saarest möödas, põrkamisega ära nihutatud, kuid ka vähemalt sada korda raskemad kui enne, ning kihutasid oru põhja suunas.

„Hoiaaakhh!“ Vaid suu korraks paotamine oli liig – tuul oli piisavalt tugev, et tahtis lõualuu ära rebida. Major pani käiku kogu oma jõu, et hoida nii ennast kui ka Skräppyt masina küljes kinni. Neil oli vaja see hüpe ära kannatada.

Maapind lähenes tohutu kiirusega. Tuul kiskumas kõrvu peast kihutasid nad oru põhja poole

Kokkupõrke hetk oli hirmutav, kuid selle asemel et neid laiaks litsuda, lükkas miski neid maapinnalt üles. See oli nende senini kõige suurem hüpe, kuid selle asemel, et lustlikult kilgata, hoidis Skräppy end juba kabuhirmus kinni.

Nad kihutasid pilvede poole. Tuul rebis ära võrri juba lömastatud paneeli ning logistas rattaid - kaua see kupatus koos ei püsinud. Neil oli vaja maha saada ning seda enne, kui masin langema hakkas. Tom vaatas Skräppyt enda ees.

„Hoia lenksu!“ andis ta käsu. Kui Skräppy juhtimise töö üle võttis, tõmbas Tom tema seljakoti rihmad rohkem laiali ning surus oma käed rihmade vahelt läbi. Siis võttis ta ka kätega Skräppy ümbert kinni.

„Kolme peal laseme lahti! Üks...Kaks...Kolm!“ Major lükkas tiivad laiali ning kui langevari tõmbasid need nad õhuvõrri pealt ära. Masin ise aga langes juppe hüljates alla, valmistudes järjekordseks hüppeks - kui suur selle kaal võis juba olla, ei osanud major isegi mitte aimata.

Liueldes liikusid nad oru vastaskalda poole.

Pilved nende ümber peegeldasid valgust mürgistes toonides. Päikese eest lendas mööda helkiv plasmatihaste parv - nende kriisked helisemas kõrvus. Nende all sündimas uus ilm täis kihvlasi: kõik ruigavad, põrkuvad, maandumisest poolsurnud, lihahimus ja kaetud sitaga.

Tom turtsatas. See oli see maailm, milles Tom ja Skräppy elasid. See oli nende normaalsus. Eenoki perfektsuse jaoks polnud siin ruumi.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0462)