Kakskümmend aastat pärast Ämblikmehe kinolinale toomist võtab režissöör Sam Raimi ette teise Stan Lee ja Steve Ditko loodud markantse tegelase Doktor Strange’i, kes nägi esmakordselt ilmavalgust koomiksisarja „Strange Tales“ 110. numbris aastal 1963. Müstiliste võimetega Doktori teine linateos on järg nii 2016. aasta esimesele osale kui ka eelmise jaanuari sarjale „WandaVision.“ Ehkki pealkiri „Hullumeelsuse multiversum“ lubab kamaluga pöörasust, keskendub film pigem oma kahele peategelasele, läbi mille avalduvad loo peamised tugevused ja nõrkused.

Kummalisest unenäost ärgates kohtub Doktor Stephen Strange America Chaveziga, kes suudab reisida läbi erinevate paralleeluniversumite. Võimet jahib aga tumeda maagia küüsi langenud (endine) Tasuja Wanda Maximoff, kelle kinnisidee taaskohtuda oma reaalsusest kustutatud lastega ähvardab hävitada kõik, kes jäävad tema teele ette.

Kui „WandaVision“ võttis inspiratsiooniks koomiksi „House of M“ (2005), on Doktor Strange’i teise osa allikaks „Avengers Disassembled“ (2004), mõlemad Brian Michael Bendise sulest. Olles esimeseks Marveli projektiks, mille süžee lähtub nii filmidest kui telesarjadest, kulutab film suure osa esimesest vaatusest, seletamaks sarja mitte näinud inimestele, millest nood jäid ilma. Kõrvuti dimensiooniuksi avava America Chavezi monoloogidega sellest, kuidas täpselt multiversum töötab, ning üritusega siduda erinevatest meediumitest algmaterjali süžee ja temaatika Strange’i eelmise osaga, kannatab film suuresti selle käes, et kõigepealt tuleb leida lahendus, kuidas pressida kolm-neli harali lõngaotsa läbi pisikese nõelasilma. Seetõttu ei saa ka imestada, et lugu on tugevaim siis, kui keskendub tegelaste sisemaailmale, mitte värvikatele paralleeluniversumitele.

Benedict Cumberbatch ja Elizabeth Olsen on kahtlemata filmi parimateks osadeks. Mõlemad mängivad oma rolli emotsionaalselt ja köitvalt. Esile tuleb kindlasti tõsta Olsenit Wandana, kes üheaegselt lapsi leinava ema ja meelt kaotava kurikaelana kõnnib mööda seda peent joont usutavalt ega hüperbooliks paisumata. Tegelase mõistes on ta kahtlemata üks mitmekülgsemaid ja huvitavamaid Marveli antagoniste/antikangelasi. Samuti sobib Raimi stiil Strange’i maailma. Nii nurgeliselt peadpööritavad kujundid, psühhedeelsed kaadrid, mis ujuvad tegelaste silmadesse, ning õuduselementidega vürtsitatud stseenid oleks kui loodud tegelase juurde, kes tõi 60. aastatel müstitsismi Marveli Silver Age’i perioodi. Leidlikumaks stseeniks on Strange’i võitlus oma alternatiivse versiooniga, kus kumbki tulistab klaverinoote ning milles Danny Elfmani muusika voolab kaklusega täiuslikult ühte.

Filmi teema – kaotusega leppimine (või selle kontrollimine) – avaneb läbi kolme peategelase erineval moel. Strange kaotas armastatu, Chavez vanemad, Wanda lapsed (varasemalt veel vanemad, venna Pietro/Quicksilveri, abikaasa – kahel korral, vabaduse, riigi, rahvuse ja mõistuse, aga noh, kuidagi tuleb fookust hoida), ning kõik igatsevad millegi järele, mida ei ole enam võimalik taastada (erandiks Chavez, kes ei ole veel õppinud oma võimeid piisavalt kontrollima, ent eeldatavasti on tema ainsaks, kel säilinud lootus). Wanda mõrvarlikku pöördesse suhtub netiavaruste rahvas üsna kahetiselt, kuid arvestades, et ta on Marveli kinouniversumis tegelaseks, keda on kõige enam vasardatud, ei saa imestada, et ta meel ka ühel (või kahel) hetkel murdus. Wanda on võtnud Tasujate lööklause, et kaotus tuleb taastada „Maksku, mis maksab,” pisut liiga ekstreemselt südamesse.

Sedasi jõuame ka filmi nõrkusteni, milleks peamiseks on tõik, et Doktor Strange on Wanda loo jätkuks läbi ja lõhki vale tegelane. Süžee mõttes on arusaadav, miks just Scarlet Witch valiti pahalaseks – on ta ju MCU kõige võimsam maagia valdaja ning jõuvahekorras Strange’ist isegi pügala võrra kõrgemal. Ent eelnevaid filme kammides avaldub nukker tõsiasi, et kumbki ei ole üksteisega sõnagi vahetanud ega samas stseeniski olnud ning see, et mõlemad oskavad võlukunsti, ei ole kahjuks piisav taust emotsionaalse sideme loomiseks. Et veel haavale tabasco’t peale tilgutada, tuleb tõdeda, et Marvelil oli juba olemas täiuslik tegelane, läbi kelle Wanda lugu edasi jutustada: Hawkeye.

Nii Wandal kui Hawkeyel on ühine ajalugu – viimane oli neiule vanema venna rollis, mõlemad võitlesid Tasujate kodusõjas ühel poolel, kogesid Wanda venna surma – nimetas ju Clint oma pojagi Pietro järgi. Ka temaatiliselt on neil palju ühist. Mõlemad kaotasid abikaasa ja lapsed ja liikusid valu peletamiseks mõrvarlikule rajale, kust ei ole pealtnäha moraalset tagasiteed. Kui ehitada kahe tegelase vahelist suhet ja sidet üles kolme erineva filmi vältel nii tegevuslikult kui temaatiliselt, peaks andma mõlemale ka ühise resolutsiooni. Kohe tuli meelde „Kääbiku“ triloogia, kus kaheksa tundi valati Thorini ja Balini õpilane-mentor suhtele vundamenti ainult selleks, et klimaatilises stseenis seisaks Balini asemel Dwalin. Ainus tunne on pettumus. Wanda ja Clinti juures jääd aga pärast filmi kibedalt mõtlema, kui palju emotsionaalseid ja temaatilisi võimalusi oleks andnud nende sideme edasiarendamine.

Ülejäänud puudustest tuleks välja tuua, et vaatajad, kes pole „WandaVisionit“ näinud, võivad tunda end suhteliselt segadusseaetuna, ent isegi sarja näinuna võib Wanda sedavõrd kurjamiks muutumine paista pisut liiga äkilisena. Palju on räägitud Illuminaatide grupist, kelle hulka kuuluvad filmis ka Fantastilise Neliku Mr. Fantastic (John Krasinski) ja X-meeste Professor X (20 Century Foxi filmides teda kehastanud Patrick Stewart), ning ehkki kinos oli X-meeste filmide tunnusmeloodiat ja Professori 90. aastate multikast tuttavat nö. mind-wave’i efekti mõnus näha, polnud keegi neist loo mõistes sugugi vajalik, ning kui grupp asendada suvaliste teiste Marveli tegelastega, poleks midagi muutunud. See näis pigem turundusvõttena, et need tegelased kuuluvad nüüd Disney-Marveli filmivaramusse ning oodake tulevikku. Positiivselt oli aga slasher’i episood, kus Wanda neidsamu Illuminaate voltis, visuaalselt üsna võimas ning mõne surmastseeni puhul tahtnuks heameelest hüüda „Mortal Kombatist“ tuttavat tunnuslauset „Fatality!“. Emotsionaalselt kehitasid aga lihtsalt õlgu.

Wanda Maximoff/Scarlet Witch on läbi koomiksiajaloo olnud pidevalt tegelane, kes vaheldub healase-pahalase rattal vastavalt sellele, kes teda kirjutab, kuid see on ka võte, mis on muutunud aastate jooksul üsna ärakäiatuks. Tundub, et iga kord, kui keegi ei oska temaga midagi uut peale hakata, piisab vaid tagavarasahtlist pakk kaarte välja tõmmata ja valida üks 52-st „Wanda läks hulluks“ variandist, mistõttu ootan ka, et keegi leiaks lõpuks tema vorpimisele pisut positiivsema lahenduse. Niisamuti ei ole kaasa aidanud tema mineviku pidev ümberkirjutamine, ning 2014. aasta retcon, mille kohaselt Wanda ja Quicksilver ei ole enam Magneto lapsed, paneb mu ikka veel tahtma hambaid tangidega välja tõmmata.

„Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis“ on pisut kahetine, ehkki enamjaolt korralik film. Näitlejatöö, Sam Raimi stiil, õuduselemendid ja Marveli senise filmimustri laiendamine on kõik teeninud ära heakskiidu, ning Scarlet Witch on kahtlemata üks Marveli huvitavamaid tegelasi. Pisut kohmakas ülesehitus ning kibe tõik Strange’i-Wanda (olematus) suhtes jätavad mõru maitse, niisamuti nagu võimalused, mille oleks toonud Hawkeye ja Wanda sidemele teenitud tulemuse andmine. Vaadates Marveli tulevasi projekte, ei pane seal otseselt midagi südant kiiremini põksuma, kui ehk „Galaktika Valvurite“ kolmas osa välja arvata või ootus, mida Daredevili, Fantastilise Neliku ja X-meestega peale hakatakse, ent nondeni on veel tükk aega minna. Küll aga elab soov, et see maailm ei muutuks sedavõrd laialivalguvaks ja pelgalt sisuloovaks, nagu koomiksid ise.