Minu seekordsest HÕFFist kujunes kuidagi märkamatult mittejõudmiste festival. Eeldasin juba enne kohale jõudmist taibukalt, et tee-ehitajad ei ole kuskile kanti jõudnud, ja nii oligi. Linn nägi välja üpris samasugune, nagu eelmise HÕFFi ajal mullu augustis – üles songitud ja liikluspiirangutega. Ajasin auto ringiga kultuurimaja parklasse ja asju sisse tassides sain ukse juures kokku Jürka ja Enega ning fuajees ootas meid juba ees Lemmi. Jürka pidi kohe alustuseks rääkima jälle Poolast (taas augusti deja vu – siis oli lihtsalt teemaks Lem, nüüd Sapkowski). Aga asjade tassimine võttis aja ära ja seekord ma teda kuulama ei jõudnudki. Küll aga tegime seekord punasel vaibal pilti. Sellest olin ma seni suutnud kuidagi kõrvale hiilida. Igal juhul saime peasaali vastu nurka tekitada endale jälle mõnusa pesa, mida raamisid Ulmeühingu bänner, raamatumüügilaud ja lage toetav tugitala. See pesa oli meie laager ja kohtumispaik, kus saime raamatuid müüa ja vabadel hetkedel tiksuda.
Enne avamist viisin auto majutuskohta ära ja klaarisin ära ka piinliku segaduse meie ööbimiskohtadega (olin entusiastlikult kinni pannud terve keldri, 10-12 kohta, aga siis selgus, et majutusime lõpuks ainult kolmekesi). Igal juhul saime kõik sõbralikult lahendatud ja võisin rahuliku meelega kultuurimajja tagasi minna.
Avamine ja Nosferatu tummfilm oli häälestuseks täpselt paras, aga Nosferatust palju lahedam oli sinna otsa boonusena näidatud (üllatus)tummfilm šotlaste aediku (Scotland Yard) detektiivi deliirsetest sekeldustest poltergeist-vanaisaga (1928. aastal valminud Harold L. Mulleri sürrealistlik õuduskomöödia „There It Is“).
Suklese vastuvõtt sai seekord pika mõtlemise järel üksmeelse otsusega ohverdatud „Põhjalase“ altarile. Eks sinna altarile ohverdati filmi jooksul palju elusid, meie omad jäid õnneks alles, aga minu isiklik mulje oli siiski pettumusesegune. Liiga üles kiidetud oli see põhjamaine kättemaksusaaga ja ekraanilt nähtu oli küll efektsete võitlustega ning nõrgus eepikast, aga ei suutnud mitte millegagi üllatada. Alexander Skarsgård kõndis ringi, pea ees ja õlad kangelt püsti, nagu oleks tal permanentne radikuliit (tea, kuidas tal sellega võidelda õnnestus?), film oli liiga pikk ja jäi kohati venima – kaks tundi ja kuusteist minutit oli ilmselgelt liig, oma pool tundi oleks vabalt võinud välja lõigata ja tervik oleks sellest ainult võitnud.
Korra juba tundus, et vähemalt lõpp tuleb ebatraditsiooniline ja peategelane murrab oma kultuuriruumist ja pärandist välja, aga kus sa sellega! Aga noh, karmide meeste värk – ei saa ju koos naiste-lastega muretut vanaduspõlve nautida, kui kusagil on võimalik surma saada! Nii saavadki Frodo ja Guglunk – vabandust, Amleth ja Fjölnir – vulkaani lõõmas kokku ning alustavad rebimist selle nimel, kumb enne Valhallasse saab.
Ühesõnaga – kui elamust tahate, minge parem Eggersi eelmist filmi vaatama – „Majakas“ oli tõeline maiuspala, suurepäraste näitlejatöödega suurepärane film, saavutus, millel on määratud kesta kauem kui sel suhteliselt mõttetul mõõgaga vehkimisel.
Õnneks oli festivalil ka tõeline kättemaksulaksakas – laupäevaõhtune seanss „Härg“. Oh sa tont (sõna otseses mõttes), kus seal oli alles emotsiooni ja vägivaldsust! Ja kättemaks oli palju kättemaksum kui selle nahkadesse mähitud lihasmäe müttamine. Küllap mõjus seegi, et „Härja“ peategelane nägi välja selline kaisukaru moodi tüüp, mis nihestas ta teod ikka ääretult räigeks. Ja lõpp, no see keeras veel oma ootamatu vindi peale. Elamus oli nii võimas, et otsustasime kogu seltskonnaga üksmeelselt mitte seda järgmise seansiga rikkuma minna, vaid istusime lihtsalt poolteist tundi kohvikus ja tundsine end mõnusalt. Igal juhul tänavuse festivali võimsaim film.
Reede õhtu (õigemini öö) lõpetasin mina Iraani juurtega Briti-Ameerika režissööri Ana Lily Amirpouri filmiga „Mona Lisa ja verekuu“. Omamoodi kiiksuga ja samas nunnukas tervik, samas vist tõesti kogu festivali parima heliribaga film. Väga hea muusika valik, laheda kiiksuga omamoodi armas lugu. Ei kahetsenud, et vaatama läksin.
Laupäev algas mõneti üllatuslikult ses mõttes, et meil (lisaks mulle Jaan, Kalver ja veel keegi Kalveri sõber, kelle nime ma kahjuks ei tea) õnnestus ära võita HÕFFi mälumäng ja saada auhinnaks kast õlut koos mõne ulmeraamatuga. Kulus marjaks ära.
Lätlaste „Samueli rännak“ oli pööraselt lõbus olnud, ise ei näinud, sest meil oli Jürkaga ettekanne Henn-Kaarel Hellatist, ulmest, Mirabiliast ja muudest ulmesarjadest, ja me rääkisime lihtsalt ajast üle ja ei jõudnud seansile. Nagu me ei läinud ka eelmisele seansile, et mitte otse saalist ettekandele tormata. Nii juhtuski, et esmakordselt jäid mul nägemata ka lühikate programmid, mida ma alati olen vaatamas käinud. Õnneks mõned neist olid mul nähtud, nagu ka täispikk „Maasikahäärber“, sest nende hulgast pidime Jürka ja Kalveriga välja valima Navigaator Pirxi auhinna laureaadi – parima SF-filmi (mille sai siis lõpuks Pablo Polledri „Sõlm“).
Ja otse loomulikult ei kujuta keegi enam HÕFFi ette ilma Mart Sanderi filmideta, nii et laupäeval läksime loomulikult vaatama tema värsket täispikka linatööd „Kuues saladus“. Tundub, et Mart on aina paremini leidmas oma käekirja ja stiili. Kui varasematel aastatel jäi mind pisut häirima ta ülevoolavus, veidi liigne maneerlikkus ja ülemängimine/lavastamine, siis seekordne lugu lausa nõudis seda. Valjemaid ja vaiksemaid turtsatusi kostis saalist pea kogu filmi vältel, aga vähemalt üks repliik ja lisaks ka üks kaadrivahetus panid rahva ennastunustavalt naerda möirgama. Pole siis ime, et „Kuues saladus“ võitis publiku preemia.
Suurem osa pühapäevast kulus minul niisama kulgemisele ja festivali õhustiku nautimisele, kuni jõudis kätte lõputseremoonia. Enne veel tehti kiiroksjon Ukraina toetuseks, pakkumisele läks Eesti filmidega seotud kraami ning Mart Sanderi juhtimisel saadi kiiresti kokku üle tuhande euro. Siis tuligi ametlik osa, käisin laval ära, kuulutasin välja parima SF-filmi ja oligi aeg pikk kodutee ette võtta.
Tuleb tunnistada, et HÕFF on üsna salamisi mu ellu hiilinud ja kevad ilma Haapsaluta tundub kentsakas (nagu üle-eelmisel aastal juhtus, kui festival virtuaalselt tehti). Kui mullusel erakorraliselt augustis toimunud HÕFFil kummitas veel tuntavalt koroona, mille kohalolu omamoodi varjuna tunda oli, siis tänavu oli jälle „nagu vanasti“. Rahvas ei olnud festivali ära unustanud, oli melu, oli jälle see festivali-tunne, oli kuidagi mõnus. Soovitan soojalt.
