Kõul polnud aimugi, kust need mehed ilmusid, kuid veel enne, kui võõrad viisakalt rääkimise kaugusesse jõudsid, olid neil mõõgad välja tõmmatud. Eks vastasid siis Kõu, Hõbe ja Kaur tervitusele samamoodi - halja raua keeles. Nooruke Atko hoidis end meeste selja taha ning oli nüüdseks loodetavasti kaugemale pagenud. Atkol oli meheikka jõudmiseni veel mitu pikka aastat ees ning Kõu teadis täpselt, et kui pojal peaks koju jõudmise ajal olema näha ka kerge, saaksid nad kõik Anni käest korraliku peapesu. Praegu polnud Atkot õnneks näha ning Kõu sai löökide vahele vaid parimat loota. Need sitapead siin aga vajasid tõsisemat karistamist.

Kõu tõrjus löögi paremalt, lajatas kilbiga otse ees seisva punahabeme poole, kuid oli hetk hiljem siiski sunnitud taganema. Hõbe oli sammu taganenud ja praegu pidi veel kõrvuti hoidma. Liiga palju vaenlasi püsis veel püsti. Hetkel oli neid päris mitme võrra rohkem kui omasid. Siiani oli Kõu veel terve, kuigi vammus laperdas hoogupidurdavalt tuules, ja nii kavatses ta seisu ka hoida. Viimane polnudki nii lihtne, sest tema vastu sattunud lühike punapea võis olla oma löögis ebatäpsem, kuid kui need löögid pihta sadasid, olid need tugevamad kui habememiku omad. Kõu vandus järjekordset lööki tõrjudes, kui käsivarrest korralik valusööst läbi käis. Aga siis kaotas pisike korraks kaitse. Kõu kasutas olukorra ära ja ründas - löök paremalt üles ning siis kiirelt vasakult otse õlavarre pihta. Vaenlase valukiunatus kadus Kõu ründeröögatusse ning järgmisel hetkel jõudis Kõu üle langenud mehe juba järgmise punapäise vaenlaseni.

"Kuradi punapead!" karjus Hõbe, kes nägi ränka vaeva, et Kõule järgi jõuda ning vaenlast mitte enda ja sõbra vahele lasta. "Tea, kas kuskil on mõni saar, mis säänseid kasvatab!?"

"Saari on meres igasuguseid," hõikas Kõu löökide vahel vastu, "aga ega need maismaa nurgad paremad ole."

"Õigust räägid!" karjus Kaur sekka. "Aga need sitakotid peavad saama, mis teenitud. Vahet pole, kust nad tulnud on. Mu poolest võisid ka otse pilvedest alla sadada."

Punapead, nagu Kõu neid oma peas nimetas, taganesid veidi ning Kõu tundis verd keema tõusmas. Nüüd oli sees mõnus kuumus - miski, mis ütles, et võidujoovastus pole enam kaugel. Ta viskas kilbi käest, haaras maast langenud mehe mõõga ja raius kahe käega. Punapead taganesid veel, olid juba vastu majaseina ning hetkel, mil nende taga suur kahe poolega uks avanes, pudenesid nad kõik hiiglaslikku saali.

Kõu, tema järel ka Kaur ja Hõbe, kargas võõrastele järgi, et õppetund lõpuni viia. Kõu tõstis käe järgmise löögi andmiseks, kuid märkas siis, et pihk oli tühi. Kohta, kus enne oli mõõk, ilmestas nüüd vaid kimbuke tolmust õhku. Samasugune segadus ja mõistmatus tabas ka teisi, nii sõpru kui vaenlaseid.

"Rahu, rahu!" hõikas lähemale kiirustav kiitsakas poisinolk, kel pikkust vaevu Kõule õlani ning kaalu nii vähe, et ühest tolle rüüst saanuks Kõule randmekaitsme õmmelda.

"Mis kuradi rahu?" käratas Hõbe. "Need sitapead tulid meid mõõgaga torkima. Muidugi peavad nad oma õppetunni saama."

"Härra!" alustas kleenuke aupaklikult, aga kuidagi üleolevalt samal ajal. "Raamatukogu on rahu oaas. Siia tulles on tagatud kõikide turvalisus nii füüsilises kui vaimses mõttes. Meil valitseb siin arvamuste, mitte relvade paljusus."

Kõu vahtis, mokk töllakil, kleenukest poissi ega osanud midagi öelda. Pooled kuuldud sõnadest olid võõrad ning need, mida ta teadis, jäid ikkagi arusaamatuks. Mingit korralikku mõtet siit ei kostnud. Ja süüa siin raamatukogus ka ilmselt kuigi hästi ei antud. Hõbe ja Kaur olid näost üsna sarnased, kuid õnneks oli Atko isa juurde jõudnud ning tolle poisikluti mõistus oli kiirem.

"Isa, isa!" nõudis Atko Kõud varrukast sikutades tähelepanu. "Raamatukogu, noh! Mäletad, Lemmit andis sulle paki?"

"Ahjaa! Ah, muidugi," ärkas Kõu oma sisemisest segadusest. "Ma küll ei tea, mis meie šamaanil teiesuguste kiludega asja on, aga..." Ta otsis paunast välja ruunikirjaga kaetud kasetohu, millele oli kitsesõrg külge seotud, nahk peal ja puha. Kui Lemmit kuulis, mis suunas meestel minek on, oli ta palunud, et nood võimaluse korral raamatukogust läbi astuksid. Ei Kõu ega teised saanud päris täpselt aru, mis loom see raamatukogu on, kuid kuna Lemmit neid kohustusega ei sidunud, võisid nad sama hästi ka ruunikirja kaasa haarata.

Kui Kõu nüüd kirja kleenukesele andis, võttis too hetke kasetohu uurimiseks. Seejärel lõid tal silmad särama: "Jaa! Muidugi. Lemmiti pakk on juba aastaid valmis. Arvasime, et sellele ei tuldagi järgi."

Nende sõnadega oli kleenuke kadunud. Kõu pööras pilgu punapeadele, kes ikka veel sealsamas kõrval seisid. Pask küll, mõtles Kõu, heast kaklusest oli kahju. Punapead võisid olla nõrgemad, kuid võitlus oli olnud üsna tasavägine ja võit oleks maitsenud magusalt kui mesi. Punapeade nägudelt oli aimata, et ilmselt ei saanud nemadki sellest turvalisuse kontseptsioonist päriselt aru - käed rusikas, hoiak ründevalmis, kuid silmis mõistmatus.

"Nii, nii!" hurjutas kleenuke tagasi jõudes. "Ma rääkisin teile, et siin on arvamuste paljususe plats. Eestlased arvavad, et nemad võidaksid, iirlased on veendunud, et nemad võidaksid, mina arvan, et te mõlemad olete idioodid. Mõnel meist on õigus, mõnel teisel mitte, kuid meil kõigil on õigus oma tunnetele."

"Nii et siis iirlased," mühatas Hõbe, "ma ütlesin kohe, et saarlased. Lõuakuju on juba selline, et ega mandrikeeli õigesti välja hääldada ei suuda. See neil ilmselt kala söömisest selline imelik."

"Saaremaa omadel on sarnane tõesti," kinnitas Kaur.

Kõu pilutas silmi ja püüdis asjast sotti saada, kuid tema ei näinud ses lõuas küll mingit erinevust. Peagi hakkas aga kleenuke taas rääkima ja Kõu pööras pead, et tolle veidrast jutust paremini aru saada.

"Siin on Lemmitile tema ärakiri mesilindude ekstraheerimisest."

Kõu mühatas ja poetas saadud nutsaka pauna.

"Öelge Lemmitile, et meie raamatukogu fond on vahepeal kolmekordistunud ning ka neid tekste, mis teda kõnetada võiksid, on juurde tulnud. Raamatukogu on endiselt kõikidele avatud. Kui ka teie, poisid, tahate tähetarkust õppida, olete teretulnud. Meil on nüüd ka algajatele mõeldud tähelauad olemas."

Lõksu haistes tagurdas Kõu üsna kiirelt ukses välja ja kohe, kui ta uksepaku ületada jõudis, ilmus mõlemasse kätte taas mõõk. Ühe oleks ta raskuse ootamatusest peaaegu maha pillanud, kuid suutis õnneks viimasel hetkel haaret tugevdada. Kus oleks selle häbi ots olnud, kui mõõk enam käes ei püsiks!? Ta tegi veel paar ähvardavat liigutust iiri punapeade suunas ja keeras siis näoga tee poole.

"Noh, koju?" uuris Kaur. "Nüüd on vist kõik asjad aetud ja kaup vahetatud. Ja need sitakotid meid ka ilmselt enam ei tülita. Nägid teised üsna nigelad välja seal raamatukogu uksel."

"Koju," nõustus Kõu. Ta tõstis Atko vankrile ja andis hobusele hoo sisse. "Kuu aega minna ja kohal me olemegi!"

Linnast väljumine nõudis omajagu aega ja oskusi. Mitmel korral pidid nad aknast sadava solgi eest kõrvale põikama ning mõnel ratsanikul näis olevat nii kiire, et Kõu käed iseenesest rusikasse tõmbusid, kuid kodu poole oli hea minna, eriti kui päike siras ja linnud laulsid. Suvi käis kõrges kaares ning õhtud olid mõnusalt pikalt valged. Nii läks meel iga sammuga paremaks ja mõtted omasoodu uitama. Kuskil Kõu kuklas aga näris kleenukese raamatukoguhoidja jutt.

"Kuule, Hõbe, sina oled meist kõige targem."

"Olen," nõustus Hõbe enesekindlalt.

"Kas sa said aru, mida see "oaas" tähendab?"

"Ei, seda sõna ma kuulnud pole. Kui nüüd mõtlema hakata, siis see meenutab see mulle kangesti sõna "kloaak"."

Selle peale purskasid kolm meest laginal naerma. Alles mitu minutit hiljem suutis Kõu naeru piisavalt pidama saada, et poja hõikamisele vastata.

"Isa, miks te naerate?"

"Sest tead, poiss, Hõbe tegi just hea nalja. Ta ütles, et üks väljamõeldud sõna meenutab teist väljamõeldud sõna."

"Aga," ei jätnud Atko järele, "väljamõeldud sõnad võivad ju ka midagi tähendada või tähendama hakata."

"Muidugi võivad, poiss," kinnitas nüüd Hõbe oma autoriteediga, "ja mulle tundub, et saime just raamatukogust kaks sellist kaasa. Aga tead, inimene peab ikka natuke realistlikuks ka jääma. Isegi kui kõik see raamatutolm su aju vahele pressima kipub. Ei usu mina, et ma oma elupäevade jooksul midagi sellist näeksin, mille kohta ma "oaas" öelda tahaksin."

"Või "kloaak"! Seda nagu ei tahakski näha," piiksatas Kaur ja kolm meest purskasid taas naerma.

Atko istus vaikselt vankril ja vaatas enda ette. Suured võisid ju naerda, kuid tema oleks küll tahtnud tähestikulaua kaasa võtta. Atko oleks tahtnud ka sõnu välja mõelda ja neile tähendusi anda. Ja mõnes teises keeles võisid need sõnad juba olemaski olla, mõtiskles poiss.

 Päike paistis endiselt eredalt ning ühtegi sääske päikeselõõsas rajal rändajate poole ei lennanud. Atko lasi unistustel end kaasa kanda ja vaatas kaugusesse. Võimalik, et isegi tulevikku.



2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0481)