inglite linn

Lummur, 2022, 200 lk

Mann Loper on sündinud aastal 1985, „Inglite linn" on ta kolmas romaan. Loperi „Kellest luuakse laule" mulle täitsa meeldis, huvitav segu tõusva päikese maa värgist ja maavillasest loost. Mõlemad on kirjutatud pigem nooremale lugejale, YA (young adult) on siinkohal ehk paslik kasutada. Eraelus on Loper pidanud mitmeid ameteid, olnud näiteks ajalooõpetaja, ennast defineerib igavese üliõpilasena, kes hetkel doktorantuuris on.

Kui hästi natuke puudutada siinse lühiromaan/romaani sisu, siis oli Suur Sõda, peale seda juhtus Rike, nüüd on alles jäänud Linn, mida kontrollib TI (tehisintellekt). Inimesi on alles küll, aga nad on masinate hoole all, kes vahel nii mõnegi inimese elu võtavad. Raamatu sündmustik on nähtud peamiselt läbi neljateistaastase Lonni silmade, kes proovib Linnast välja rabeleda ning tahab kogu sellest supist sotti saada.  Loo lahtirulludes selgub, et inimesi on ka väljaspool Linna, samuti masinad ei pruugi igalpool olla kuripahad. Stiil on suures osas seikluslik, meenutab mingis mõttes natuke arvutimängu oma lakoonilisuses.

Üks lahe detail raamatus on Lonni pihuarvutis olev Alexa, selline keskmine virtuaalne assistent, kellele saab anda häälkäsklusi. Siin on kurb-armsaid episoode, kus murest murtud ja üksik Lonni otsib tuge Alexast ning nende dialoog on selline kohmakas ja võluv.

Minu kui „patsiga poisi” jaoks on järjest rohkem tänapäeval eesti ulmes kasutatav TI endiselt harjumatu väljend. St ma ühtepidi väga hindan seda, kui üritatakse leida emakeelseid väljendeid, samas n-ö „päriselus", väljaspool ulmekirjandust, on ikka kasutuses AI (artificial intelligence). See ei seganud lugemast, ei muuda mu arvamust raamatu suhtes karvavõrdki – küll aga pidin oma remargi taaskord üles täheldama.

Tehniliselt meeldis mulle raamatu juures väga mitu detaili. Esiteks lõpus olev sisukord, ma jumaldan sisukordasid. Teiseks Liisa Berezkin illustratsioonid, mis väga hästi lugu ilmestasid. Kolmandaks raamatu lõpus olev Jüri Kallase ülevaade Mann Loperist ja raamatust. Mu jaoks oli selles mõttes kõik ülihästi paigas, et toetavad üliolulised nüansid olid kõik, kõik olemas. Müts maha ja kraaps tegijate ees.

Siin raamatus on mitmeid hoovuseid. Üks osa on jah siis seiklusjutt maalt ja merelt (hea küll, merd siin pole), kus jõuturvises noored masinate eest põgenevad ning läbi tule, vee ja vasktorude ronivad. Märksa põnevam on aga see maailm, millega Lonni järjest kohtub, kus hakkab järjest selguma, mis on TI-de taga, kuidas toimus see katastroof ning mis on elu mõte. See on lummav ja põnev lugu, mille puhul mul on jube kahju, et siin kaante vahel ning sellise vormi juures tuli mingis mõttes mahupiirang ette, st nooremale lugejale suunatud raamat ongi oma põhjalikkuse tasemega. Seega...

...lugemise ajal mõtlesin ma mitu korda, et kas oleks võinud äkki seda raamatut jõuliselt toimetada ning vormida  natuke teistsuguseks. Mis on muidugi ju endiselt veel ka võimalik, saab näiteks sama ainest edasi arendada mõnevõrra teiste rõhuasetustega järgmises romaanis.  Igal juhul läks mul mõte lendama – ma ise kärbiks hoolega seikluslikkuse-poolt, kas vähendaks või üldse teeks ümber kogu seda seikluslikkust, kus minnakse kuhugi, teel on raskuseid, on põnevust, natuke saab vahel tausta kohta midagi teada. Seda on siin raamatust minu hinnangul suurusjärgus kolmandik kuni pool. Kui see kõvasti ära tihendada ning selle asemel tuua sisse arutlevat, filosoofilist, mõtisklevat osa, mis aitab loo ajalugu ning tausta avada, siis minu silmis paistab siin midagi ulmeklassika-maigulist küll (täpsemalt kippus lugemise ajal „Tagasitulek tähtede juurest"  meenuma).

Praegusel kujul on raamat ka sümpaatne, tegelikult ongi igal raamatul oma lugeja ning noorema inimese jaoks on „Inglite linn" vägagi mõnus, ma pakun. Eks ma lugesin värskelt alla ka Philip Pullmani „Salarahvast", mis hoolimata oma vigadest on just kogu tumedate ainete maailma põhjalikkuse poolest klass omaette. Seega miks ka mitte „Inglite linna" keskkonda edasi arendada? Ma pakun küll, et siin on kuhjaga potentsiaali – ning kindlasti mitte tavalise seiklusloona, milliseid on piisavalt kirjutatud. Pigem just sellise ajatu vestena, kus läbi ulmevõtme tänapäevaseid, igavikulisi muresid lahatakse. Sest see osa on siin raamatus ikka väga hästi üles joonistatud – lihtsalt seda oli natu-natuke vähe. Tahaks rohkem.

Kisub vist natuke (v)irisevaks, et pole nagu olemasoleva tulemusega rahul... ei, seda ka mitte. Rohkem on mu jutt mõeldud selle nurga alt, et kui on jutte juba trobikond ja kolm romaani ka kirjutatud, siis võiks juba mu silmis hakata mõtlema, et mis saab edasi. Seepärast tõin ka välja selle raamatu plusspunkte ning fantaseerisin sutsu võimalike tulevikustsenaariumide kohapealt. Samas korralik YA on ka vägagi vajalik – ning mu silmis saaks siit arendada välja veel sügavama loo.

 

4/5

inglite linn

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0937)