Hodder & Stoughton, 2012, 1008 lk 

Selles raamatust on koos neli lühiromaani, millest kaks („Raamatukogupolitseinik" ja „Salaaken, salaaed") on eesti keeles ilmunud. Seega kahte olen varem lugenud, praegu lugesin läbi need, mis olid mul lugemata, lisaks kasutasin  oma varasemaid lugemuskogemusi. King kirjutas lühiromaanid peale alkoholivõõrutusravi, ta ise pelgas, et äkki need on kuidagi teistsugused või lugejale ei sobi. Sobisid, sobisid hästi.

Lars Hokansoni illustratsioonid

Kui nüüd hakata mööda raamatut minema siis:

„The Langoliers" ehk eesti keeles „Langoljeerid" on osadele tuttavad läbi miniseriaali, kus on koos väike eelarve ja soov teha suuri asju. Ma mäletan, kui seda sai kunagi Soome televisioonist vaadatud, eriti just lõpp on seni eredalt meeles. Hiljuti vaatasin ka üle – eks eriefektid on tänapäeva mõistes kohmakad, aga see lisab oma võlu. Aga kuidas on lood algmaterjaliga, siinse tekstiga?

Ega ma ei mäleta enam seriaali nii detailselt, kuigi vaatasin selle mõned aastad tagasi üle. Küll aga kui näiteks meenutada üht olulist tegelast, kes paberit käristas, siis ma ei mäleta, et filmis oleks nii palju ta tausta avatud, kui seda on raamatus tehtud. Kuidas ta üles kasvas, millised olid vanemad, kuidas läks koolis ja nii edasi.

Kui korraks rääkida „Langoljeeride“ sisust, siis see on sci-fi ja horror’i segu, ilmselt rohkem „tavaline" ulme. American Pride Airlinesi lennufirma lend number 29 peaks jõudma Bostonisse, poole lennu peal aga ärkavad kümmekond magavat inimest, märkavad, et lennuk on tühi, vaid nemad on alles. Isegi piloote pole, lennuk lendab autopiloodil. Edasine ongi siis see, kuidas nad hakkama saavad, kuidas maandutakse Bangoris, Maine’s, mis on ka täiesti inimtühi ja elutu. Hästi lühidalt selline see lugu ongi.

Minu jaoks on raamat ja seriaal sellised, mis on mõlemad väga head, nad täiendavad kenasti teineteist ning on samal ajal olulised, pole nii, et üks on parem kui teine. See rusuv ja näriv meeleolu on ehk seriaalis isegi võimsam, tühjad lennujaamavaated ja kõrvulukustav vaikus – liikuvas pildis tulevad paremini välja. Tekstina on needsamad hetked ka võimsad, juurde tuleb tegelaste sisemaailm ja taustalugu, mida siin pole ehk küll nii palju, kui Kingi mõnes teises raamatus, kus ta võib kohati üsna psühholoogilisi romaane kirjutada, mida teatakse küll rohkem horror’ina. Lisaks on tekstina igal pool detaile, mis võivad ka seriaalis kajastuda, aga saab keskenduda, vahepeal tagasi lehitseda, üle lugeda, süveneda.

Seriaal ja lühiromaan on üsna sarnased, sama oli ka näiteks „The Green Mile"-ga, kus nägin filmi kõigepealt, paar korda. Kui lugesin rohelise miili raamatut hiljem esimest korda, siis see oli endiselt hea, aga teatud uudsus või võlu oli puudu, mis üldiselt esmalugemisel on. „Langoljeeridega" õnneks nii ei olnud, raamat oli ikka võimas, kuigi sarnasus oli tuntav.

Kokkuvõtvalt – raamatu väga kõva avapala, meeldis nii, nagu King parimatel hetkedel mulle istub.

 5/5

„Salaaken, salaaed"

Ehe King. Peamine liin on õuduslugu sellest, kuidas eduka kirjaniku Mort Rainey  ukse taha ilmuv tüüp John Shooter väidab, et Mort on temalt lühijutu varastanud. Mort loeb Shooteri käsikirja ning on jah äärmiselt tuttav ja ülisarnane. Samas on Mort oma loo kirjutanud varem, seda on aga raske tõestada, kuna algselt ilmus kõne all olev pala hoopis ajakirjas, seda ajakirjanumbrit on aga raske hankida. Edasine ongi paras painaja sellest, kuidas Mort üritab oma nime puhtaks pesta.

Aga see on ainult pinnavirvendus. King räägibki tihtipeale mitut lugu korraga, ka siin on tegelikult juttu hoopis minevikukuraditest, mis pingeolukorras välja tulevad. Lahkuminekuvaludest, mis mehi väga rängalt räsivad. See lühiromaan kulus mul päris kiirelt, aga siin on tegelikult niii palju koos. Nii mõnigi inimene on seda omal ajal nimetanud parimaks eesti keeles ilmunud Kingiks – noh, ma isegi ei oska nii võrrelda, kuna väärt Kinge on eesti keeles mitmeid (ning mitmed veel tõlkimata). Küll on aga kindlasti see raamat, mis mulle väga meeldis ning tunnustan kõrgeima hindega.

Kui korraks rääkida raamatu eestikeelsest tõlkest: tõlge oli täiesti hea, mõned tehnilised mured olid poolitamisega ja küljendusega, need aga ei seganud. Tähendab, tõlke juures oli üks naljakas detail – sõber raamatukoi küsis veel ise raamatut lugedes, et kas ma tean sellist Kingi raamatut (väljavõte raamatu avasõnast, mis on Kingi kirjutatud): „Paari aasta eest ilmunud raamatus „Kannatus" püüdsin ma jõudumööda näidata, kui suur on kirjanduse mõju lugejale." Mul jooksis selle peale algul juhe kokku, sest kuna ma olen teinud Kingi raamatutest omale ka nimekirja, et mis loetud, mis mitte, siis pealkirjaga „Kannatus" raamat ei olnud küll tuttav, ei eesti ega inglise keeles. „Desperation" ei klappinud ka ajalises vaates, mis muidu oleks olnud midagigi sinna suunas. Tükk aega ikka nuputasin ilma Kingi bibliograafait avamata. Aga siis ajasin lõpuks ikka näpuga järge, vaatasin millal on „Salaaken, salaaed" ilmunud ja jõudsin raamatuni „Misery". Nojah. „Salaakna, salaaia" ilmumise ajaks polnud „Misery" veel eesti keeles ilmunud ning ei teatud nähtavasti, et see on peategelase nimi, mitte „kannatus". Aga see selleks.

Vägev raamat.

5/5

"Raamatukogupolitseinik" . Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Kui Haapsalus Samaaria misjonipoes jäi see eestikeelne raamatuke näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub, kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.

Kusjuures see raamat võiks staažikatele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.

Kusjuures lühiromaani alguses on ka juttu sellest, kuidas kirjanik sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.

Kui rääkida teemadest, mis kellelgi kirjanduses vastu hakkavad või lausa märksõnadest, mida sooviks enne lugemist teada, et saaks vajadusel kohe raamatu käest panna... see raamat on üldiselt selline pigem koomiline ja leebelt õudne, küll on aga üks väga räige stseen, mis oli ausalt üteldes enda jaoks äärmiselt üllatav. Üllatav siis selles mõttes, et pole Kingi tekstis kohanud lapse seksuaalset ärakasutamist. Ei pane seda autorile pahaks, kirjandus ongi peegel, millest maailm kogu oma ilus ja valus lugejale vastu peegeldab. Aga lihtsalt, et te teaksite.

Lugemist ei kahetse, aga on kahtlemata üks lahjemaid Kinge, mida lugenud olen. Aga noh, edasi saab ainult paremaks minna.

2/5

Raamatu võtab kokku "The Sun Dog" - "Päikesekoer" eesti keeli (kuigi nimi on mitmetahulisem, kuid selleks peab looga kursis olema). Siin on üheks  n-ö peategelaseks Polaroid Sun 660 kaamera, mis teeb vähe veidraid fotosid. Teismeline Kevin saabki selle fotoka sünnipäevaks, rõõm jääb üürikeseks. Poiss viib kaamera parandusse ning siis hakkab lugu alles tegelikult lahti kerima.

Veel leiab siit loost vanamees Reginald Marion "Pop" Merrilli, keda kohtab põgusalt ka lühijutus "Laip" (eesti keeles ilmunud "Isemoodi aastaajad" kogumikus). Päikesekoera-lugu on üldse  omamoodi mõtteline sild, siin on ka kaudseid seoseid "The Dark Half" and "Needful Things" romaanidega. Väga otsene viide on "Cujo" romaani sisule, seega kui "Cujo" on lugemata, siis tasub võtta see kõigepealt ette, seejärel siinne päikesekoer.

Eks see ikka õudus ole, küll leiab siin ka kamaluga taaskord võrratut väikelinnaelu, eriti noore pärispeategelase Kevini isa loost, kelle noorepõlveelu on tihedalt seotud vähe vanema härrasmehe Pop Merrilliga, kes pole täitsa Taruk, küll aga omab mitmeid tsutt sarnaseid ebameeldivaid jooni.

Kokkuvõtvalt: selline tore lugu. Eie ole sisuliselt midagi väga erilist, teatud mõttes harilik King, mis on tegelikult ikka päris hea ja mõnus lugeda.

3/5

Kui raamat kokku võtta: kaks ägedat lugu, üks lahja, üks korralik keskmik. Tuleb kokku selline "4", miinusega, Kõiki lugusid julgen soovitada peale "Raamatukogupolitseiniku", mis pole küll kõige kehvem King, see tiitel on jagatud "Elevation"-i ja "The Colorado Kid"-i vahel. Aga see on omaette teema.

Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Näidendid, filmikäsikirjad... eks näis. Hetkel on mul loetud 48 raamatut, 16.04.2022 seisuga on Kingil neid kokku umbes 80. Täpset numbrit on raske ütelda, kuna erinevates keeltes on ta raamatud ilmunud erinevates vormides.

Ülevaate väljakutsest leiab siit: 

https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing