spellslinger1

Interneeduses on igast huvitavaid nurki ja nurgataguseid ning enamjaolt olen ma neisse komistanud kuidagi juhtumisi. Üks nurgatagune, kuhu ma pikemalt pidama jäin, on Facebooki grupp „Global Girls Online Book Club”. Grupis on liikmeid 9500, vaid sutsu rohkem kui „Lugemise väljakutse” grupil. Grupi algataja ja vedaja ning suur osa liikmeid on Austraaliast, päris palju on inimesi Uus-Meremaalt, järgmine suurem punt on ameeriklased, pisut britte ning selliseid mitteingliskeelseid ei olegi mulle väga silma jäänud. Kuigi, ega ma seda gruppi just üleliia tähelepanelikult ka ei jälgi, aga aegajalt pistan nina ukse vahelt sisse ja vaatan, et mis nüüd toimub. Üks üsna vägev asi, millega grupi administraator(id) on hakkama saanud, on see, et nad korraldavad nn autoripäevi. Ühe-kahe päeva jooksul postitab sinna gruppi keegi kirjanik 4-6 postitust ning avab end lugejatele lähemalt. Millest kirjanik lähemalt räägib, on tema valik, aga tavaliselt alustatakse päritolust, mainitakse ära esimene ja uusim raamat, kõneldakse tööelust või hobidest, räägitakse kirjanikutöö köögipoolest. Kirjanik võib esitada postituses küsimusi ja võib ka ärgitada endale küsimusi esitama. Neid autoripäevi on olnud päris mitu ja kui ma võtan raamatupoodide edetabelid, siis tegelikult on nad sinna gruppi vägagi tuntud autoreid postitama saanud. No natuke tundmatuid ja debüüte on ka, aga see ei ole ainult algajate autorite huvi sellises grupis selliseid postitusi teha. Üsna tihti loositakse välja ka kommenteerijate vahel auhind, enamasti e-raamat. Ulmekirjanikud on seni olnud üsna vähe esindatud, enamasti on autorid kaasaegse tõsielulise või natuke atsakama romantika kirjutajad (ja kui aus olla, siis suurem jagu grupiliikmeid paistavad olevat ka sedasorti kirjanduse lugejad), aga mõned ulmelisema kirjanduse loojad on olnud ka.

Ma tavaliselt neist autorivärkidest osa ei võta, aga kui jäi silma, et päeva autor on Sebastien de Castell, siis jäin kaaluma, et no tema käest võiks ju päris mitmeid asju küsida. Sebastien de Castell on Kanada autor, kes on kirjutanud enamjaolt fantasy-žanris. Tema „Greatcoati” sarja kuuluvad „Traitor's Blade” (2014), „Knight's Shadow” (2014), „Saint's Blood” (2016) ja „Tyrant's Throne” (2017) ja seda sarja on iseloomustatud kui kõrgfantaasia ja kolme musketäri kohtumist. Noorte-fantasy sarja „Spellslinger” kuuluvad „Spellslinger” (2017), „Shadowblack” (2017), „Charmcaster” (2018), „Soulbinder” (2018), „Queenslayer” (2019) ja „Crownbreaker”. Samas maailmas jätkub „Argosi” sari, seni on ilmunud „Way of the Argosi” (2021) ja „The Fall of the Argosi” (2021).

Ma ise olen lugenud „Spellslingeri” sarja. Ja mulle täitsa meeldis.

Esimene raamat sai valitud, sest kaanel oli kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnumeetri nii kõrgel skaalal olevate loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, nii et olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel on rändur, kartograaf, kelle kaardid on mängukaartide sarnased, kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja orav-kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob ning koos nad rännuteele läevad.

Võlurpoiss Kellen õpib teekonnal nii mõndagi, vahel on õpetajaks punapäine Ferius, vahel keegi teine. Orav-kass Reichis kujunes iga järgneva köitega mu lemmikuks. Teemad, mis raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, ajalugu, võim, usaldus, tulevik.

Kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist: mõnusalt loetav rikkalikus fantaasiamaailmas toimuv kaasaelamapanevate kangelastega põnevate pööretega lugu, mis pakkus nii meelelahutust kui kaasamõtlemist. Kui igasugused võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis orav-kass oli midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle tegelase pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane). Minu isiklik lisarõõm oli, et raamatus kujutatud kaardid sobisid nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda. Ja ma olen selle mõttega nii nõus.

spell sari

Ja ongi aeg autori poole pöörduda. Need küsimused tekkisid mul „Spellslingeri” sarja lugemise põhjalt ja olid sellised hetke ajel puhta uudishimu küsimused. Kui ma enne oleks järele mõelnud, et ehk võiks see küsimuste-vastuste voor ka Reaktorisse jõuda, oleks ma võib-olla midagi teisiti küsinud, aga las olla siis nii. Sebastien de Castelli lahkel loal Reaktorile:

K: Kas oled osalenud LARP-il?

V: Ei ole. Aga see tundub lõbus, nii et võib-olla kunagi.

K: Kui hea sa mõõgaga oled?

V: Ma olin päris hea epeevehklemises ja olen üsna hea rapiiri ja pikkmõõgaga, kuigi viimaste puhul olen pigem ekspert lavavõitluses.

K: Milliseid kaardimänge sulle meeldib mängida?

V: Ma ei mängi eriti kaardimänge, viimati oli vist „Cards Against Humanity”.

K: „Magic the Gathering“?

V: Ma olin lausa sõltuvuses iPadiga mängides. Pärielus olen mänginud vaid mõned korrad.

K: Mis sa arvad tarokaartidest?

V: Tarokaardid on põnev nähtus ja huvitav viis uurida, kuidas me loome seoseid kaartidel olevate piltide ja sümbolite ning meie enda elusündmuste vahel.

K: Kas sulle meeldivad maakaardid?

V: Mulle meeldivad kaardid! Ma ei oska neid väga hästi joonistada, kuid kaart, mida kirjastaja kasutas (ilma minu loata) „Traitor's Blade” varasemates trükkides, oli see, mille olin salvrätikule joonistanud.

K: Kas sa teed ka ise münditrikke?

V: Ei, aga võib-olla ühel päeval...

K: Kas sulle meedib „Buffy the Vampire Slayer”?

V: Ma armastasin Buffyt.

K: Mis on su lemmikajalooperiood?

V: Tõenäoliselt hilisrenessanss/varauusaeg Euroopas. Mul on sel aastal plaanis kirjutada romaan, mille tegevustik toimub 1650. aastate Veneetsias.

K: Kassid või koerad?

V: Kassid!

K: Aitäh!

Tänan Sebastien de Castelli huvitavate lugemiselamuste, toredate vastuste ning loosivõidu eest! Loosivõiduks oli raamatukaanekujundusega mälukaart, mis saabus just parajal ajal, et olla ka eksponaadiks raamatunäitusel „Mäng on mäng” Tartu Linnaraamatukogus.

sebastiendecastell

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0991)