Jagame korraldajate loal vastset Ajajooksikute raamatuklubi salvestust. Külas on April White, temaga vestleb Maarja Kruusmets. Eestikeelne tekst on kohati pisut kärbitud ja lihtsustatud.

Intervjuule lisaks pakume lugemiseks tõlkekatkendit raamatust „Marking Time”.

Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/j5cyO79j26g

Maarja: Tere tulemast maikuu raamatuklubisse! Täna on meil külas April White ja me tutvume tema raamatuga „Marking Time”. April, tervitused Tallinnast. Kus sina praegu asud?

April: Lõuna-Californias, Los Angelese kandis.

M: Raamatuklubis huvitab meid muuhulgas autorite kogemus lugejana. Mis on su lemmikžanrid?

A: Minu lugejatee algas fantasyst, kooli ajal lugesingi peamiselt fantasyt ja teadusulmet. Mõneks ajaks triivisin põnevike ja detektiivilugude lainele, aga neist loobusin siis, kui minust endast sai eradetektiiv - raamatutes oli lihtsalt nii palju eksimusi. Siis jõudsin tagasi ulmežanride juurde ja hakkasin avastama uuemaid ulmeautoreid - tore, sest mitte kõik vanemad tekstid ei pea ajaproovile vastu. Viimase 5-10 aasta jooksul olen hakanud puhtalt meelelahutuseks lugema üldisemalt romantikat ja ajaloolisi armastuslugusid. Püüdsin raamatute valikul hoiduda süngematest ja poliitilisematest teemadest, sest päris maailmas leidus seda niigi palju. Praegu loen romantika vahele ka noorteraamatuid - oleneb tujust.

M: Kas mäletad - mis oli kõige esimene raamat, mida lugesid?

A: Päris esimest ei mäleta, aga osa varajast lugemisvara on hästi meeles. Mul oli lapsepõlvesõber, kes käis Waldorf-koolis, mis oli minu tavakooli-kogemusega võrreldes täiesti teistsugune. Viiendas-kuuendas klassis lugesid nad Anne McCaffrey Perni-sarja ja sõber utsitas mind ka lugema. Ma olin kohe kõrvuni sees ja lugesin läbi kõik, mis McCaffreylt leida õnnestus. Veel mäletan, kuidas kaheteistaastasena olin koos isaga Himaalajas mägimatkal ja kuidas me leidsime seal raamatupoe. Poes leidus ingliskeelset kirjandust, raamatud, mille matkajad olid enne rajaleminekut maha jätnud. Seal avastasin mitu lugu Enid Blytonilt - selle hetkeni ei olnud mul Inglismaa laste- ja noorteraamatutest ainugi. Hiljem otsisin need lood juba oma lastele lugemiseks üles.

M: Oled lugemispisiku lastele ka edasi andnud?

A: Oo jaa. Tore on, et nii palju lastele ja noortele mõeldud kirjandust sobib ettelugemiseks. Lugesin oma poistele pisikesest peast Harry Potterit ette - suurem sai kaks korda kuulata - ja pikkadel sõitudel kuulasid nad seda juba audioraamatuna. Mõlemast on saanud usinad audioraamatu-sõbrad. Ilmselt ka seetõttu, et ma kavaldasin raamatute ettelugemisega endale nii tihti võimalust aega maha võtta - lapsed mängivad, mina loen neile.

M: Jah, meil jäi ettelugemine pooleli viienda raamatuga, loodan, et edasi loeb ta juba ise. Järgmine küsimus tulebki minu pojalt, kes parajasti loeb Jeff Kinney Äpardi päeviku sarja - kes on sinu lemmikkunstnikud?

A: Kuna sa andsid mulle ettevalmistamiseks varuaega, siis jõudsin ma lähemalt uurida noorema poja raamaturiiulit, sinna on nimelt maandunud mõlema poisi lapsepõlve-raamatukogu. Näiteks see raamat ämblikust ja kärbsest Tony DiTerlizzi piltidega. Neil Gaimani „Wolves in the Walls” - nii lugu kui pildid on toredad ja seda on vahva erinevate häältega ette lugeda. Järgmiseks Annette Langeni „Kirjad Felixilt” - võrratu kujundus; mahaunustatud mängujänku maailmareisi saadavad lehekülgedele kleebitud päris ümbrikud koos päris kirjadega. Selle raamatu vaatamine tekitab endalgi kirjutamistuhina! Laste ja noortekirjanduse pildid on midagi erilist ja neid raamatuid ei raatsi ma ilmselt kunagi ära anda.

M: Need on need emade rõõmud: ma ise olen viimastel aastatel niipalju lasteraamatuid lugenud ja avastanud uusi lemmikautoreid. See tuleb raamatukoguhoidja töös samuti kasuks, sest nii oskan õpilastele palju paremini soovitusi anda. Veel üks küsimus noorelt lugejalt! Missuguse raamatutegelasega on sul enda arvates kõige enam ühist?

A: Minu raamatusarja kolmandas raamatus on kaks tegelast, poisid Connor ja Logan, nemad kirjutasin üsna üks-ühele oma poegade pealt maha. Kirjutamise ajal kupatasin nad majast välja jalutuskäikudele ja tee peal vastasin nende küsimustele kirjutamise ja loo kujunemise kohta, jutustasin, mida nende kujumuutjatest tegelased parasjagu loos teevad. Ühe tegelase puhul oli juba selge, et tema võtab hundi kuju, aga teist alles nuputasin. Selle peale vaatas teine poeg mulle otsa ja teatas, et loomulikult suudab tema tegelane võtta ükskõik mis kuju! Sellest jutuajamisest võrsus üks mu lemmikstseene kujumuutjate-laste ja nende ema vahel.

M: Need tegelased on niisiis päriselust võetud. Aga su teised tegelased, näiteks Sarah?

A: Sarah on mu kõige esimene tegelane sarja esimesest raamatust. Temasse olen palju iseennast kirjutanud - kes ma tegelikult olen, kes ma sooviksin olla, omadused, mida ma teiste inimeste puhul imetlen, sekka elu õppetunde, mida oleks tahtnud varem teada … Tegelane ja tema lugu kujunes nii, et istusime abikaasaga kümblustünnis, mida kutsume hellitavalt Mõttekojaks (Think Tank), ja arutasime hommikukohvi kõrvale looga seotud küsimusi. Eeltööks lugesin tol ajal ka päris palju noorteraamatuid, mis mulle väga meeldisid. Mulle endale tundus, et mul ei jätku piisavalt tähelepanu selleks, et ehitada üles seitsmekihilist lugu, aga nii kolm kihti, see tundus paras. Parajalt seiklusmadinat, parajalt tegelase avamist. Palju oli momente, kus tegelane kogeb midagi esmakordselt, nagu hirmud, armumised, seiklused. Ühelt poolt teadsin, et kirjutan noorteraamatut, aga teiselt poolt teadsin, et ma ise soovin midagi sellist lugeda. Pärast raamatu ilmumist näitab lugejate statistika, et 75% lugejatest on naised, 10% on pensionil mehed - see teeb rõõmu! Noorte lugejateni jõuab see sari pigem ringiga, vanemate kaudu ja mulle see sobib. Sest lõppeks tahtsin ma ise lugeda tegelasest, kellel on raskusi oma vanematega, kes peab kohanema võõras ajas, kes kohaneb ja leiutab käigu pealt lahendusi. Tal ei ole aasta 1888 kohta käsiraamatut, ta peab oma mõistuse abil hakkama saama ja ta peab õppima teisi usaldama. Küllap on siin paras annus autobiograafiliselt olulisi momente.

M: Noortekirjandust lugedes olen tihti meeldivalt üllatunud, kui palju leidub seal uudseid vaatenurki, mida „suurtekirjandusse” võibolla ei lisatagi, sest see kõik on ju vana ja teada … Aga tegelikult on meil ikka palju õppida.

marking time cover

M: Kuidas sa oma kirjanikuteed alustasid? Kas sul on alati olnud tung kirjutada?

A: On küll ja oma osa on sellelsamal Himaalaja-matkal. Läksime mägedesse keset kooliaastat ja õpetaja andis mulle hunniku kodutööde asemel tühja kaustiku sõnadega: „Kui tagasi jõuad, tahan seda lugeda”. Suurepärane ülesanne, mida soovitan teistelegi õpetajatele. Kuue nädala jooksul jälgisin ma mõttega oma päeva kulgemist. Jälgisin kõike just loo jutustamise võtmes: mis on põnev, mis naljakas, mis lisab elulisust, kui selle kõik õpetaja jaoks kirja panen. Austasin oma õpetajat ja olin väga tänulik, et ma ei pidanud kodutöödega mässama, nii et kui ma talle täiskirjutatud päeviku üle andsin, tundsin küll uhkust, aga ka hirmu, mida õpetaja arvata võiks. Õpetajal oli muidugi hea meel reisipäevikut lugeda, mulle aga andis see kogemuse, kuidas päriselt lugeja jaoks kirjutada. See kogemus saatis mind ka läbi ülikooli ja peagi vahetasin juura-ained keele ja kirjanduse vastu. Ülikoolis sai mu lemmikaineks loovkirjutamine. Ja kui mõtlen praegu õpingujärgsetele töökohtadele, siis ametid olid erinevad, aga igal pool oli olemas mingi jutuvestmise või kirjutamise aspekt. Lõpuks, kui mu abikaasa hakkas välismaal tööl käima, leidsin, et on aeg kirjutamine tõsiselt käsile võtta, mitte ainult sel teemal mõtteid heietada. See otsus langes ajaliselt kokku indie-kirjastamise tõusuga ja teadmine, et vajadusel saab raamatuid ise välja anda, andis veel julgust juurde.

M: Osaliselt vastasid sa juba mu järgmisele küsimusele kirjastamise kohta. Ma tean, et paljud tuntud autorid on alustanud isekirjastamisest, kuidas sinuga lugu oli?

A: Kirjutamine ise koos tagasiside ja parandustega võttis kaks aastat. Siis tegin läbi käsikirja pakkumise (query) protsessi - koostöös agentidega pakkusin poole aasta jooksul käsikirja erinevatele kirjastustele. See protsess oli huvitav ja keeruline, paras katsumus enesekindlusele. Saatsin oma 50-60 pakkumiskirja, kõik erinevate agentide järgi kohandatud, ja vastu sain neli mõtestatud vastust. Agendid ütlesid, et lugu on hea, hästi kirja pandud ja uudne, aga liiga pikk,150 000 sõna, noorteraamatuna ei saa kirjastusele nii pikka teksti maha müüa. Mulle tundus see argument naeruväärne - nagu juttu oli, siis Harry Potteri viienda raamatu maht on 240 000 sõna. Samas esimene raamat oli 90 000 sõna pikk, nii et ma saan nende mõttekäigust aru. Ma ei olnud ise kirjastamismaailmas sees, nii et mahtude hindamine oli omaette küsimus. Igatahes kärpisin esialgset käsikirja soovituste põhjal 20 000 sõna võrra. Samal ajal jätkasin nuputamist, kuidas saaksin ikkagi täisteksti avaldada, näiteks järjeloona. Ja just siis, kui mu enesekindlusest olid vaid riismed järel, võtsin end uuesti kokku ja otsustasin, et on aeg oma teksti kvaliteeti uskuda. Kuuga tegin endale selgeks vormistamise, üleslaadimise ja kaane kokkupaneku ja andsingi raamatu ise välja. Ja kui siis laekus esimene arvustus väljastpoolt tuttavate ringi, oli see nii uskumatult kosutav elamus! Sajanda arvustuse puhul korraldasin juba peo ja arvustuste hulgast sai mu isiklik edu-mõõdupuu. Indie-autorid ei teeni kunagi üheainsa raamatu pealt eriti palju, aga kui koguneb juba suurem tööde hulk, muutub teenistus jätkusuutlikumaks. Ja seda jätkusuutlikkust saab mõõta arvustuste hulgaga. Peagi sain endale toimetaja palgata - asendamatu töölõik nii suurkirjastamise kui isekirjastamise puhul - tema alustas tööd teisest raamatust. Pärast kolmanda ilmumist töötas toimetaja uuesti läbi ka esimese raamatu, nii et teksti kvaliteedi osas on nüüd suurem kindlustunne.

M: Kuidas sa praegu raamatuid välja annad, oma jõududega või kirjastuse kaudu?

A: Mõlemat moodi. Romantilise põneviku puhul teen koostööd ühe väikekirjastajaga, aga ajarännu-ulmeraamatute puhul tundub, et ma olen nende publikuga ühel lainel. Osa minust pelgab ka kogu suurkirjastustega lävimise protsessi. Praeguseks on mul 11 raamatut - piisavalt suur töödepagas, et olla õppinud oma publikut leidma. Minu lugejaskond ei ole ülisuur, aga mu lugejad on kaasatud ja heatahtlikud, me teame, mida üksteiselt oodata. Nii et ajarännu-raamatuid annan täie kindlusega ise välja. Aja möödudes olen kirjastamisprotsessi kohta ka järjest rohkem õppinud, leidnud häid juhendajaid, ja saanud omakorda enda teadmisi teistele edasi anda. Tänuväärne kogemus. Ma ei ole ka päris kindel, kas tänapäeva kontekstis on suhted suurkirjastustega nii elutähtsad kui vanasti, siis kui ilma kirjastajata jäi su lugu lihtsalt lugemata. Muidugi on ka praegu võimalik kirjastuse abil laiema publikuni jõuda, aga see pole enam kõigi jaoks ainuvõimalik lahendus.

M: Toimetajat sa juba mainisid. Kas enne teksi toimetaja kätte andmist kasutad ka proovilugejate abi?

A: Igatahes. Ja erinevatel žanridel on erinevad proovilugejad. Taas on oluline usaldus. Näiteks oma toimetajat usaldan ma pimesi. Samamoodi olen ma kindel, et proovilugejad leiavad tekstis küsitavad kohad päriselt üles ja sunnivad mind nende küsimuste üle mõtlema. Teiselt poolt on nendel ilmselt piisav usaldus minu vastu - nad teavad, et ma ei solvu tagasiside peale, ei võta teksti kohta käivaid märkusi isiklikult. Selline tagasiside on autorile hindamatu, sest muidu töötame me omas mullis, kuni mõtetest saab kirjalik tekst. Aga lugu ei ole enne olemas, kui teine inimene on seda lugenud.

M: Kui palju sa oma lugejatega suhtled?

A: Päris palju. Mul on oma lugejate jaoks kinnine Facebooki-grupp. Tegelikult tahaksin ma Facebooki üldse vältida, aga kahjuks päris ilma ei saa. Nii ma piirdun väiksemate ja kinnisemate gruppidega. Muidugi kuulun ma Tempus Fugitives gruppi - seal ma ei suhtle küll töiselt, aga teiste postitusi loen ikka. Minu lugejate grupi nimi on Kick-ass Heroines - marulised kangelannad - aga liikmete seas on nii naisi kui mehi, postitatakse erinevaid lugemiskogemusi. Kõik liikmed on sinna kuidagi minu tööde kaudu sattunud, nii et raamatumaitse osas on ühisosa olemas. Aga sinna postitatakse ka lugusid erakordsetest naistest, oma koht on taadinaljadel, üleüldse on tegu abivalmi ja toetava seltskonnaga. Minu kogemus näitab, et otsene suhtlus - olgu see siis raamatuüritustel, väikses võrguseltskonnas või klassi ees nagu sina iga päev … Kirjutamise ajal oled sa maailmast ära lõigatud, alles inimestega rääkimine avab selle, mida teised su tekstist kätte saavad. Nii et otsene suhtlus ja otsesed kontaktid on mulle olulised ja annavad mulle autorina jõudu. Mõnikord ma kipun suhtlusest hoiduma või peidan ennast, kui kirjutamine on ikka veel pooleli ja lugejad ootavad, või siis vajan ma aega oma akude laadimiseks, enne kui saan uusi lubadusi anda.

M: Kick-ass Heroines on grupile nii vahva nimi, sest ma nii naudin tugevaid naistegelasi. Neid on mõnikord raske leida, ka tänapäeval, ka noorteraamatutes, aga seda olulisem on nende kohta lugeda, neilt õppida. Oma kodulehel kirjutad sa, et oled pidanud erinevaid ameteid. Sinu raamatut lugedes panin tähele, et oled väga palju eeltööd teinud. Vist on abi ka peetud ametitest, aga kui palju oled pidanud kirjutamiseks uurimistööd tegema?

A: Tohutult. Ja uurimine on kirjutamisel mu meelistöö. Ma ei suuda ilma netiühenduseta kirjutada, sest kogu aeg tuleb ette jooksvaid küsimusi: kus miski kaardil asub, kuidas mõni maja välja näeb, mitmed ajalooalased detailid. Isegi kui ma kirjutan kaasajast, leian ma ikka mõne ajaloolise nükke, mida lähemalt uurida, sest see on mu enda jaoks huvitav. Sellest tuleneb ka minu nõuanne teistele autoritele: kirjuta seda, mida sa ise tahaksid lugeda. Kui sa ise oled mõnest teemast sisse võetud, siis küllap leidub lugeja, kes samast teemast vaimustub. Mida enam ma mõne ajalooperioodi või paiga kohta teada saan, seda rikkalikumalt suudan ma vastavat stseeni edasi anda ja seda huvitavamaks muutub süžee. Sest küllalt on asju, millest kirjutamise peale ma poleks muidu ealeski tulnud, aga uurimise käigus sattus huvitav fakt näppu. Näiteks see lühiromaan, pandeemia ajal kirjutatud, sirgus juhuslikust faktist, et Edgar Allan Poe oli enne oma surma mitu päeva teadmata kadunud. Kui ta siis Baltimore’ist leiti, tuterdas ta ringi, seljas tundmatud riided, ajas segast juttu ja kordas nime „Reynolds”. Mina võtsin mõttest kinni: neli päeva kadunud, tähendab ilmselgelt ajarändur.

M: Agatha Christie oli samuti aasta otsa kadunud - ehk on ka seal ajarännulugu peidus! Minu küsimused said nüüd otsa. Kas soovid lõpetuseks veel midagi lisada?

A: Seoses sellega, et „Marking Time” sari saab kümneaastaseks, on mul on plaanis uue kujundusega ja lisasisuga uustrükk ning ma soovin uusi lugejaid leida. Nii et küsin hoopis sinult, võttes arvesse su kogemust õpetaja, raamatukoguhoidja ja Tempus Fugitives grupi liikmena. Kes on sinu arvates need lugejad, kelle tähelepanu peaksin nüüd uustrüki kaudu rohkem püüdma - kes oleksid sarja lugemisest huvitatud, aga praegusel kujul ei ole seda avastanud?

M: Suurepärane küsimus raamatuklubile! Las liikmed avaldavad arvamust ja mai lõpus vaatame vastused üle. Aitäh veelkord tulemast, April!

april white

https://aprilwhitebooks.com/

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1006)