Hallid päevad möödusid Vanamehe jaoks ühtlase eristamatu joonena – juba aastakümneid oli kordunud üks ja seesama tegevus – kaeva auk, keha mulda, juhtmed külge, muld peale. Järgmine päev korrata. Ja ülejärgmine päev taaskord. Ja taaskord...

Nelikümmend ja seitse aastat. Vanamees sülitas ja süütas värisevate kätega sigareti. Elu on karm ja julm ja võiks ju arvata, et nõnda pikk kogemustepagas kalgistab hauakaevaja südame, ent selgus, et seal jagub pisukest emotsiooni ka säärasesse vihma ja tormituule käes vaevlevasse novembriõhtusse. Vanamees oli matnud maha ühe väikese tüdruku. Vaevu seitsmene, võib-olla käis juba koolis, võib-olla veel viimane lapsepõlve õhtu enne koolipingi nühkimist. Siis aga – väike sõrmenips – ja see kõik ongi möödas.

Vanamees ohkas. Kõige raskem ongi just siis, kui mõni laps osutub Unelejaks. Täiskasvanuid matta polnud tema jaoks probleem. Neil oli juba pikk elu selja taga, nad olid miskit saavutanud, suutnud elust mõnu tunda. Aga lapsed – nemad ju alles alustasid oma eluteed – nii palju seikluseid, nii palju ootuseid ja kõik kui käega pühitud. Ja kui laps, kelle poolenisti välja kujunemata mõttemaailm jääb teostamata, osutub Unelejaks, on tulemuseks Uneilm, mille töötlemiseks ei jagu tavakasutuses olevast protsessorivõimsusest.

Tuul puhus merelt ja tõi Vanamehe sõõrmeisse soolaka niiskuse lõhna. Aga täna oli see kuidagi eriline. Selles lõhnas segunesid erinevad tundmused ja emotsioonid – kurbus, valu, rõõm ja naer, sekka veidi lapsepõlve kummeli ja sireli aroomi. Kuigi õige vähe, ent siiski äratuntavalt.

„Jumal küll, ainult mitte täna! Ainult mitte nüüd,” ahastas Vanamees silmi sulgedes. „Ainult mitte täna...”

Kusagilt kaugusest kandus Vanamehe kõrvu hobuse norsatus. Sellele vastas veidi eemalt teine ja siis ka kolmas. Midagi oli kindlasti toimumas, sest Vanamees teadis, et siinsel surmasaarel ei ole hobuseid. Kohe kindlasti mitte.

Künkalt viis alla väike jalgrada, mida ääristasid põlvekõrgused roosipõõsad. Külmade meretuulte poolt räsitud kibuvitsalised olid talve hakuks rootsudeks kuivanud ja suvisest õitemerest polnud jälgegi. Aga praegu asendus merelt tulnud sirelilõhn ülitugeva ja magusa roosilehaga. Otse Vanamehe silme all tärkasid roosinupud, avanesid ja hetke pärast närbusid taas. Vanamees kiirendas sammu. Kõige olulisem on hetkel üles leida tüdruk. Jõudnud oma pisikese treileri juurde, avas hauakaevaja kiiruga ukse, istus raskelt istmele, mida ümbritses juhtmepundar ning kinnitas laual oleva kiivri elektroodidega pea külge.

Treileri ukseavast vaatas sisse ükssarvik ja norsatas ähvardavalt.

* * *

Tüdruk istus aasal ja mängis. Ta oli avastanud uue mängu – kuhu iganes ta oma käe suunas, suutis ta oma kujuteldava pintsliga värvida pärismaailma lõunedit. Tema joonistused olid püüdlikult lapsemeelsed, rõhutades oma detailides noore aju jaoks olulisi tunnusmärke. Vanamees istus Tüdruku kõrval ja vaatas noore maalri tööd. Taamal sõid rohtu paar hiiglasliku peaga lehma, kelle tillukesed jalad maad ei puudutanud ja kes tänu üüratusuurtele udaratele nägid välja nagu tasakaalupunkti otsivad jonnipunnid. Vasakul terendas hiiglaslik vikerkaar koos selle ümber lendlevate sädelevate draakonite ja muude mütoloogiliste elajatega.

Tüdruk vaatas hetkeks Vanamehele otsa ja naeratas. „Kas pole mitte ilus?“

„On, tõepoolest on. Aga sa pead nüüd lõpetama.“

Tüdruku naer kadus näolt ja ta muutus kurvaks. „Jah, ma tean. Aga see kõik on nii ilus. Oh, kuidas ma sooviks, et mu vend ja ema seda kõike näeks!“

„Sinu vend ja õde on elavate ilmas.“ Vanamehe hääl värahtas. „Nad on elavate ilmas ja seal ei ole selliseid värve nagu on sinu maailmas. Aga sa ei saa värvida nende maailma, ükskõik kui väga sa ka ei tahaks, sest nende maailm ei ole selleks valmis. Ja pealegi võib sinu maalitu neile haiget teha!“

„Kuidas nii?“ Tüdruk võpatas ja jättis maalimise pooleli.

Vanamees teadis, et tal ei ole mõtet rääkida kvantolekutest, interdimensionaalsetest polarisatsioonidest ja muudest teaduslikest faktoloogiatest, mida ta isegi täiel määral veel mõista ei suutnud, kuigi oli Unelejaid juba pea pool sajandit matnud ja nende Uneilmade arvutiprogrammidesse teisendamise eest vastutanud. Seepärast tõusis ta püsti ja ulatas Tüdrukule käe. „Tule, ma näitan sulle ühte asja!“

Tüdruk tõusis ja võttis talle ulatatud käe vastu. See tundus noore lapsekäe kõrval kare ja parkunud, ent siiski tundis Tüdruk selles puudutuses midagi lihtsat ja siirast, usaldusväärset.

Vanamees viis ta künkast alla, mere kaldale.

„Kas sa näe – kui kenad hülged.“

„Jah, täpselt sellised nagu ma neid ükskord multifilmis nägin.“

Vanamees vangutas pead. „Kallis laps – aga hülged ei ole üldsegi sellised sinised ja mustade piirjoontega. Ja tule vaata siitpoolt – need hülged on kui õhukesed paberid, mille kõvem meretuul võib igal hetkel katki rebida.“

„Ma võin nad paksuks kah teha,“ ütles Tüdruk punastades. Tal oli häbi oma saamatuse tõttu. „Ma teen nad kohe paksuks ja siis järgmised on juba kohe sellised.“

„Ei, mu laps – ära seda palun tee. Meie näeme neid siin justkui paberile visandatud hülgeid, kuid tegelikkuses on need sadamakail lossimist ootavad paadid. Ja kuna meie maailmad ei ole päriselt üheks saanud, siis võib juhtuda, et ka inimesed nendes paatides võivad ühel hetkel saada üle joonistatud. Kas sa saad aru, mida ma räägin?“

„Sa tahad siis öelda, et kui ma joonistan paadi hülgeks, muudab see ka tegelikult paadi hülgeks?“

„Jah.“

„Aga ma joonistan siis parem hoopis paatide kõrvale! Jah, just nii ma teengi!“ Tüdruk viipas käega ja juba oligi olemasoleva hülgerivi kõrval terve suur hulk uusi, seekord parajalt pakse hülgeid.

„Ei-ei“ hüüatas Vanamees, „oota hetk. Ära tee enam midagi! Ma palun sind...“

Ent Vanamees teadis, et sellest jääb väheks. Isegi kui Tüdruk enam mitte midagi ei joonistaks ja kui ta ka kõik oma joonistatu tagasi võtaks, jääks Uneilm edasi laienema. Saarelt mandrile oli tekkinud uhke sild, mida mööda sõitsid kullatud kaarikud, sees istumas printsid ja printsessid. Mandril aga - Linnas - oli juba näha mõne pilvelõhkuja asemel kullast sibulakupleid, mis helkisid kuuvalguse sinakates toonides.

„Ära tee enam midagi...“ Vanamees neelatas, sest esmakordselt sai ta aru sellest, mida ta Tüdrukult järgmisena paluma peab. „Ära tee enam midagi, sest muidu võivad sinu ema ja vend samuti surra!“

Väike Tüdruk võpatas ja hakkas seejärel lohutamatult nutma. Kohmetu Vanamees üritas teda kuidagi lohutada. „Rahu-rahu, ära nuta. Ma olen sinuga. Jah, ma olen sinuga...“

„Ma... ma nii väga... üritasin, et oleks, ilusasti ja hästi,“ nuuksus Tüdruk. „Ja kus ma ise ei osanud, siis seal... seal ma mõtlesin muinasjututegelased ja multifilmitegelased sisse...“

„Ma tean, ma tean, lapsuke.“ Vanamees paitas õrnalt Tüdruku pead ja pühkis pisarad. Tüdrukul ja ka iseendal.

„Tõuse üles ja läheme nüüd ära.“

„Kuhu?“

„Ma ei tea, ma ei ole ise kunagi seal käinud. Aga see on koht teisel pool Uneilma.“

„Kas seal saab joonistada?“

„Ma ei tea.“

„Kas mu ema ja vend tulevad kah sinna?“

„Ma ei tea.“

„Aga kas sa tuled minuga kaasa?“

Vanamees vaatas üles, saarekünka poole ja imetles seda uue maailma ilu. Olgugi, et kohati nägi see värvide virr-varr välja nagu arusaamatuna tunduv kunstivool, oli selles siiski värviküllust ja fantaasiat ülevoolavalt palju. Ta teadis, et kui see Uni lõpeb, ei laiene Uneilm enam pärismaailma ja olemasolev jääb igaveseks mälestuseks Suurest Unelejast. Kas saavad siis inimesed Suurtes Linnades üldse teada, mis on olnud kaalul ja milliseid ohvreid toovad nende nimel teised inimesed?

„Jah, ma tulen.“

Tüdruk haaras krobelisest ja parkunud käest kõvasti kinni ja Vanamees tundis, kuidas temasse hoovas usaldust ja turvatunnet. Tüdruk ei kartnud enam ja oli valmis edasi liikuma.

„Lähme siis,“ sosistas Vanamees ja koos astusid nad sadamakai lõpus asuvast uksest läbi. Uks sulgus nende selja taga ja tõusva päikese esimesed kiired tsementeerisid Uneilma piirid. Künka tipul kasvas sadu ja sadu roosipõõsaid, mis tähistasid veel alles eile seal asunud hauakive ja nende roosipõõsaste kõrval seisis vana ja päevinäinud haagissuvila. Poolenisti haagisena, poolenisti piparkoogist majakesena seisis ta seal rosaariumi juures ja avatud uste vahelt oli näha Vanameest, kes hetk tagasi oli teinud oma viimase hingetõmbe ja selle nüüd välja õhkas.