hellblade1

Ja oli jälle hetk, mil ajus kiskus umbseks ning ma otsisin mõnda kolmandas isikus hack and slash mängu. Sellist, kus peab end läbi kollihordide raiuma, et vabastada tee järjekordse kirstuni, mis sisaldab nänni uute sädelevate turviste ja leegitsevate mõõkade näol. Teate ju sedasorti mänge küll, eks ole. Kui hästi läheb, saab lõpus printsessi ära päästa ja puha.

Alustuseks ütlengi, et „Hellblade: Senua’s sacrifice“ ei ole sedasorti mäng. Absoluutselt mitte. Ei mingeid varandusekastikesi. Nii nagu alustad, nii ka lõpetad ja ainuke asi mis muutub, on see, et sa saad uue mõõga, aga see on selline story-driven värk.

Ja kollide kohapealt, et mitte et neid poleks, on, aga nende juppideks hakkimine moodustab vaid napilt poole kogu mängust. Võitlusmomendid on miskid, mis tekivad aeg-ajalt. Ülejäänud aja veedad sa üsna lineaarse ülesehitusega kuid visuaalselt sigalahedas maailmas ringi joostes, ümbruskonnast ruunimärkide kujutisi otsides, illusioone purustades/kokku sulandades ja vahel ka mõtlemisega, et mida fakki ma nüüd tegema pean.

„Hellblade“ ongi kõhedusttekitav, õõvastav ja surmsünge segu hack and slashist, mõistatuste lahendamisest ja ajukepist.

Siin mängus ei ole healthbari, ega ka mitte mini-mapi, millel helendaks küsi- või hüüumärgikesed. Ei, sa oled üksi. Oled ainult sina ja hääled sinu peas.

hellblade2

Eluspüsimise anatoomia on, et kui sa saad liiga palju pihta, siis sured ära ja seega, kui Senua hakkab võitluse ajal liiga vaevaliselt komberdama, siis väldi aeg-ajalt pihta saamist. See laeb su nähtamatu healthbari uuesti täis.

Ja surra ei saa sa lõputult. Kohe esimesel veerandil pakub Senua ennast pimedusele ja sellel on tagajärg. Pimedus võtab ta käe ja iga kord kui sured või mõne suurpahalase tapad, levib see mööda su kätt aina ülespoole ning kui peani jõuab, oled sa surnud. Ükskõik kui üllad on su kavatsused - kurjust ei saa võita kurjusega...

Teine, mis sind rännates aitab, on focus ehk keskendumine. Vaja läheb seda nii mõistatuste lahendamisel kui ka lahingus. Kas siis mõne kolli eriomaduste nullimiseks, varjust välja toomiseks või lihtsalt igale võitlusmängule kohustusliku bullet-time’i aktiveerimiseks.

Maailma poolest on „Hellblade“ põhjala mütoloogiast täidetud mäng. Selline sõge, pööreterohke ja nõelterav lugu, mis on täidetud kurbuse, valu, vihkamise ja hirmuga. Infot poetatakse sulle tükkhaaval ja sedagi justkui vastu tahtmist. Selge on ainult see, et Senua plaan on minna Helheimi, et sealt enda surnud kavaler tagasi tuua. Aga surnute maailma valitseja Hela pole jumal, kes kergekäeliselt kedagi elavate hulka tagasi lubaks.

Nii peadki sa rajama endale tee avades ruunilukku pandud väravaid ja lüües maha erinevaid pooljumalaid, põgenedes pimeduses varitsevate kollide või sind labürindis jälitavate tuledeemonite eest ja kõike selleks, et jõuda sihtmärgini, ainsaks saatjaks sosinad sinu peas.

Mängu helitaust on asi, mida ei tohi eraldi märkimata jätta. Rohkem kui lihtsalt märkimisväärsed on juba ainuüksi need tõsisele psühhoosile viitavad sosinad, mis su tegevust kommenteerivad, omavahel vaidlevad või aeg-ajalt ka natuke nõu annavad. Just selle viimase pärast tasub nendele erilist tähelepanu pöörata. See on mäng, mis nõuab, et su meeled oleks valvel. Et sa teaks, millal keegi sind võitluse käigus selja tagant ründab või millal pimedusse peitunud koll sind rünnata kavatseb.

Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et see on heas mõttes mäng haigetelt inimestelt haigetele inimestele. On palju sarnaseid jooni „Dark Soulsiga“, aga nii vähe kui neid saab võrrelda, siis pean mainima, et vähemalt minu hinnangul lööb „Senua’s Sacrifice“ „Dark Soulsil“ jalad alt. Ausalt. See on veel süngem, veel jõhkram, veel parem.

See on mäng, mis jätab sinusse jälje.

hellblade3


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.6481)