Napilt päev enne samust augustikuud toimus Eestis üks pikisilmi oodatud sündmus. Jah, uus Reaktori number tuli välja, kuid lisaks sellele sai lõpuks vihmasele päevavalgele ka „Hilise Lõikuse“, millest on Reaktoris ka varem räägitud, uus mäng.

Eelnev seeria lõppes kuus aastat tagasi suurelt – nii suurelt, et seda nimetatakse mängumaailmas Teiseks Pauguks. (Siit saab lugeda viimase mängu kajastust.) Seekordne mäng toimus mitmeid generatsioone peale Teist Pauku ning olgugi, et tegemist polnud nö seeria algusega, vaid olustikumänguga, andis see võimaluse uutesse rollidesse ja fraktsioonidesse sisse elada.

Järgnevalt mõned hetked ja meenutused läbi Tehase sõduri Nuki silmade.

Kuna tervet päeva detailselt kirja panna on pea võimatu, on siin paljuski tegemist kirjandusliku üllitisega, mis üritab edasi anda antud mängu ägedust ja emotsiooni.

Kõik ei toimunud täpselt nii kuis kirjas ja kirjanik vabandab, kui kellelegi kogemata liiga tegi.

Pilte aitasid valida mängijad, autorid on kirjas pildi all, pilte töötlesid Kristjan Laane ja Roland Helerand.

-------------------------------------------------------------------------------

Osa 1. Halvad ended

Küla sissepääs. Autor: Elloco.

Nuki kohendas patsi, mis hoidis higiseid juukseid silma sattumast, ning rüüpas linnulaulu ja putukapinina saatel hommikuõli. See oli hea enne. Vaid üksikutel päevadel nende pooleteise nädala pikkusel rännakul oli hommik vaikne – ühel neist kaotasid nad oma meediku.

Kibe mälestus pani ta huulde hammustama.

„Hommikust, Nuki!“

Hetkega oli sõduri relv valmis, kuid ta langetas selle kohe. See oli Iiris, nende bio, taskud täis erinevat lõhnavat kraami. Nuki polnud kunagi täpselt mõistnud, kuidas see detox’i ja muu jama keetmine käis ning kuidas Iiris alati õiged taimed leidis, kuid see polnudki tema asi teada. Tema asi oli õigel hetkel päästikule vajutada ja teinekord vajutamata jätta.

„Hommikut sullegi. Kõik kakssada?“

„Kakssada,“ kinnitas Iiris.

Nuki tõmbas valjuhäälselt ninaga õhku. „Kuhu Lebra jätsid?“

Iiris turtsatas. See oli tavaline nali. Lebra oli Tehase kütt ning oma töös paganama osav – küll aga tähendas see seda, et ta haises püsivalt, et mitte loomadele oma kohta ära anda.

„Jäi skautima. Lubas kahe tunni jooksul kohale jõuda. Kui mitte otse laagriplatsi, siis ehk kõrtsi, kui siin selline asi olemas on.“

Nuki noogutas.

Lebra pärast ei pidanud muret tundma. Too sai oma toitmisega ise hakkama.

„Aga Einu ja Sepp?“ uuris ta.

Nende salk oli segamini. Eelmisel päeval kohtuti Rundiussiga ning see lõi kõik nende plaanid sassi ja paiskas rahva laiali. Neil olid küll sidevahendid olemas, kuid siin need ei töötanud – mingi segaja oli peal. Iiris ja Lebra käisid blokkeri perimeetrist väljas ning said maha jäänud pundiga ühendust võtta, samas kui Nuki Rita ja Foobari turvalisuse eest vastutas.

„Einu peaks peagi tulema. Lebra annab talle juhised, kuidas ohutult ja kiirelt siia saada. Sepp aga...“ Iiris vaatas eemale. „Sepp ei tule.“

„Kuidas?“ Nuki oli kui puuga pähe saanud. Õigupoolest nägi ta kogu aeg välja, nagu oleks puuga pähe saanud ja suure tõenäosusega ta seda ka kunagi sai ja korduvalt. Nüüd aga oli sõdur eriti segaduses.

„Sepp ei tule?“ pomises ta.

Iiris raputas pead. „Rundiuss lõi talle eile hambad sisse. Jääb küll ellu, aga kolm päeva ei mingit liikumist.“

„Nii et me ootame ta ära?“

„Kui sa tahad Sepa sajatused endale saada, siis aga palun. Ta käskis meil end esindada, töö ära teha, ning lubas kõik rooste manada, kui me sellega hakkama ei saa.“

„Rooste seda Rundiussi võtku,“ sajatas Nuki. Olukord oli... roostene sitt... muudmoodi seda kirjeldada polnud võimalik.

Nad olid võõral territooriumil, neil polnud ei meedikut ega juhti. Ega ka läbirääkijat. Sepp polnud mitte lihtsalt vaimne juht, vaid ka see, kes sel missioonil Tehase nimel läbirääkimisi pidas.

Juhita võisid nad ju enamvähem toimida, kõik teadsid, mida oli tarvis teha, et elus püsida, kuid kui siin oli võõrvägesid, oli tarvis esinduslikku nägu. Nuki polnud küll kõige teravam, kuid isegi tema teadis, et see oli tähtis.

Mõeldes oma reisikaaslaste peale vaatas ta telgi poole.

Tuuker Rita võinuks ju läbirääkimisi pidada, kuid kiiritas kõiki, kes olid talle liiga lähedal – mitte just parim moodus sõprade saamiseks.

Foobar, praegune sõdur, endine tuuker, oli kehva tervisega ning omajagu läbi kiiritatud, nii et jutt tal väga ei jooksnud ning tihti läks tal üldse meelest, mida ta täpselt öelda tahtis.

Einu võinuks küll rääkida, kuid teda huvitas ainult tehnika – ei miski muu. Ta võis isegi oma ema uue tehnovidina nimel maha müüa, rääkimata ülejäänud külast.

Lebra oleks olnud kõige halvem võimalus. Isegi halvem kui Nuki ise. Too suutis isegi kõrtsmikul püksid jalast rääkida – ja sõber, kes avastab end äkki palja persega ning märkab siis sinu käes pükse, pole just pikaks ajaks sõber.

„Kes meid siis juhib?“

„Ma olen pooljuht,“ ohkas Iiris ning tõstis pintsettidega Rita käemähised keevasse vette, et neid natukenegi puhtamaks saada. Neist õhkus surma. „Kuidagi tuleb hakkama saada,“ lisas ta. Juhtimine võis olla paras sitt, aga tuukri töö oli veel hullem.

Osa 2. Mürgised naised 

Väsinud tuuker. Autor: Alan ’Paganarh’ Sigus.

Kõigi süda jättis löögi vahele. Hetk tundus kui igavik.

„Tõmmake ta välja!“ hüüdis Iiris, kes esimesena toibus. „Kohe!“ Kui üks mees olid kõik köie kallal ning sikutasid Ritat, kelle õhupuhastuse paak keset mürgiala katki läks – nüüd hingas ta puhast surma sisse. Seda röginat oli kuulda. Siiski hoidis ta kramplikult käes noosi, mille järgi ta alale läks – kui Tehas muud ei saanud, siis vähemalt selle.

„Kiiver peast!“ hüüdis Iiris Foobarile niipea, kui Rita turvalisse alasse sai. Sõdur kiskus tuukril kiivri ära, selle alt paistis oimetu Rita – verd jooksmas nii silmadest, kõrvust kui ninast. Hetkega oli bio ta nina all ja lükkas detox’i kurgust alla. „Joo, nagu sa varem kunagi pole joonud ning rooste sind võtku, kui sa ellu ei jää!“

Nuki vaatas seda kõike, relv valmis, pealt. Terve hommiku oli ta tundnud end kasutuna ning nüüd seda enam. Võimalus, et keegi keset tuukri sukeldumist ründab, oli väike – nii suuri mölakaid leidus vähe – kuid mitte võimatu. Siiski tahtis ta midagi enamat teha.

„Lebra!“ hüüdis ta kütile, kes, suu ammuli, olukorda vaatas. „Lebra!“

„Jah?“ raputas sell end tardumusest välja.

„Too Kumalinna laagrist meedik.“

„Ja nad annavad niisama meediku?“

„Parem oleks. Meil on kokkulepe.“ Nuki oli kõrval, kui Kumalinnaga tehing sai tehtud – neil polnud tuukrit, Tehasel polnud meedikut. Hiilgava küla elanikel oli aga vaja, et keegi ühes mürgialas ära käiks. See siin polnud küll territoorium, millest sai nendega räägitud, vaid väike kiire tööots enne seda - või vähemalt nii olid nad seda mõelnud. Nüüd aga, kui Rita tõesti sussid püsti viskaks, poleks neil võimalik ka Kumalinna tööotsa ära teha.

„Selge!“ Ning Lebra kadus hetkega võpsikusse. Nuki vaatas talle pikalt järele. Raisk, kütil polnud ju relva – ta jäi võitluses Rundiussiga sellest ilma - ning nüüd saatis ta mehe keset võõraste laagrit. See olukord võis väga kiirelt palju rohkem rooste minna.

*

Nuki lasi välja järjekordse aurupahvaka Tehase loodud liinipiibust, mis närve rahustas, ning jälgis oma kaaslasi, kes askeldasid nüüd kõrtsi lõkke ääres, kasutades selle kõrval seisvat lauda ajutise baasina.

Seal oli Foobar, kes proovis Ritale, kes oli omajagu toibunud ja pildil, selgeks teha, et sõdur oleks pidanud siiski ise mürgialale minema, olgugi, et liisk sai tõmmatud ning Rita selle endale sai – nii nagu see oli juhtunud juba vähemalt nelikümmend korda järjest. Isegi Nuki sai aru, et Rita tegi alati sohki, kuid see oli tema valik.

Seal oli Einu, kes parandas purunenud paaki – niipalju, kui Nuki mõistis, oli kinnitus üles öelnud, kuid kõik oli parandatav. Paagis kasvavad õhulilled polnud liialt viga saanud ning suutsid veel mõne aja vastu pidada.

Laua teises ääres istus Lebra, kes uudistas püstolit, mille Nuki talle oma varudest oli jaganud. See oli üks vana ja armetu ront, kuid lähedalt võis haiget teha – igal juhul parem kui mitte midagi.

Iiris aga vestles Kulleritega. „Lebra, sulle on pakk!“ hüüdis ta seltskonna poole.

„Mis? Pakk mulle? Kellelt?“ hüppas kütt hetkega püsti.

„Ei tea,“ seletas kuller ning asetas lauale paberisse mässitud paki.

Nuki turtsatas omaette, siis aga märkas, et üks kulleritest oli meela näoga tema kõrval, ning tõmbas ninaga õhku. „Ahh, kui magusalt lõhnav poiss.“ Kulleripiiga vaatas kelmikalt Nukile otsa.

Sõduril jäi toss kurku kinni ning sundis ta köhima.

„Kes? Mina?“ uuris ta lõpuks, kui hääl tagasi tuli.

„Jah,“ sõnas kulleripiiga. „Puhu veel!“

Nuki tõmbas seekord eriti suure kössu ning lasi selle siis nina kaudu välja. Naine lausa kümbles selle sees. „Nii hea!“

„Maali! Minek!“ hüüdis üks Kulleritest.

„Ja-jah,“ vastas neiu Nuki kõrval ning pöördus siis veel sõduri poole. „Me kohtume veel, magus poiss,“ sõnas ta, vedas sõrmega üle sõduri põse ja läinud ta oligi.

Nuki tundis, kuidas ta süda, mis vaid mõnda aega tagasi jättis suurest hirmust löögi vahele, põksus nüüd natukene kiiremini.

„Nad lähevad sukelduma,“ sõnas Rita laua ääres ja ajas end vaevaliselt püsti. „Ma tahan seda näha.“

„Sinu olukorras...“ alustas Iiris, kuid jättis lause lõpetamata. Rita teadis oma olukorda hästi. Paremini kui keegi teine. Ta oli pääsenud üle noatera.

„Ma lähen,“ teadvustas Rita ja hakkas liikuma.

Iiris noogutas. Professionaalne huvi. Ka tema tahtis alati näha, kuidas teised biod oma tööd tegid. „Nuki, mine kaasa!“

Sõdur oli hetkega püsti „Selge!“

Ühiselt mindi teele, selja taga kütt koputamas ja uurimas oma värsket saadetist.

Nuki jälgis Ritat, kes lonkas vaevaliselt ning pidi iga paari sammu tagant hinge tõmbama, kuid rühkis sihikindlalt edasi. Rita oli vintske. Isegi peale oma õnnetust tahtis ta ise oma varustust kaasas kanda ning ei tahtnud kellelegi tüliks olla.

Seda oli piiga näos näha. Ta ise oli selle töö valinud ning kavatses sellega lõpuni minna.

„Tahad sa äkki mu õlale toetada?“ pakkus sõdur kaastundlikult.

„Täiesti lolliks oled läinud vä?“ nähvas Rita.

Nuki raputas pead ning jalutas meetri kaugusel surma õhkavast kaaslasest. Ta oleks meeleldi aidanud tollel liikuda, isegi kui see oleks ta elupäevi vähendanud. Ta oleks vähemalt end natukenegi kasulikuna tundnud. Kogu see paganama ettevõtmine ei meeldinud talle mitte üks põrm ning ta oli kogu aeg nii roosteliselt kasutu.

Eemal paistis sama mürgiala, kus Rita oli surmaga silmitsi seisnud. Nüüd kavatsesid Kullerid sinna ühe omadest saata ning Nuki võpatas, märgates, et selleks oli Maali, sama piiga, kes talle ennist tähelepanu osutas.

Oleks ta pidanud neid peatama ja ütlema, et see koht oli juba tühi? Samas, ehk jäi enne ka Ritast midagi maha? Ta tõesti ei teadnud.

„Uhh. Täiesti kohutav, tal pole isegi mitte kindaid,“ sõnas Rita tülgastusega ning pühkis oma verist ninaalust. „Ega kiivrit.“

Tõesti, see tuuker oli imelik. Ta lausa roomas mürgialasse sisse, nautides igat seal veedetud hetke. Nuki vaatas hetkeks Rita poole – ka tema oli ilmselgelt üllatunud. Tuukri töö ei olnud mitte kunagi selline.

Tükk aega jälgisid nad vaatepilti vaikuses.

„Nuki,“ sõnas viimaks Tehase tuuker.

„Jah?“

„Hoia sellest naisest väga kaugele.“

Rita oli surmtõsine.

Osa 3. Lihtne tööots

Tööhoos tehnik. Autor: Elloco.

„Oh, siit saab ju lõigata!“ hüüdis Lebra ning kadus tihedasse võpsikusse. Nuki vandus ja järgnes okste raginal oma laias turvises, mis ei olnud kohe kindlasti metsa vahel lippamiseks mõeldud. Päike pimestas, kui ta lõpuks lagedale sai.

Nende ees oli rohtu kasvanud avamaa – kõik ääred tihedat võsa täis. Nad olid kui vorstikesed keset praepanni - sama märgatavad ja ka sama palju päikese küpsetada.

„Liikumine sealpool!“ sosistas Lebra ning tõmbus maadligi. Nuki tegi sama. Tasus olla ettevaatlik. Nad olid juba enamiku küla aladest ühiselt ära kaardistanud ning näinud mitmeid laagriplatse. Praeguseni polnud konflikte olnud, kuid nii kaugel ääremaal Instituudi abile loota polnud mõtet. Nad olid omapäi.

Lebra hiilis ringiga lähemale ning jälgis pingsalt puudesalu, kus enne liikumist märkas.

Minutid tundusid kui tunnid.

„Hah! Need on ju Rübelikud!“ sosistas kütt peagi – piisavalt valjult, et ka sõdur seda kuulis. Hetk hiljem oli ta Nuki nägemisulatusest kadunud.

Nuki kirus endamisi, et ta kütiga kaasa oli tulnud, kuid nüüd polnud miskit parata. Ta hoidis maadligi ja ülejäänud põõsastikul silma peal. Ta oleks meeleldi olnud hoopis ühes neist – seal paistis varju nii kuulide kui ka lauspäikese eest.

Ta ei pidanud kaua ootama, kuni kostus: „Plõnn!“ Lebra lõksu oks tõmbas end vibuna sirgeks ning selle otsas rippus ruigav Rübelik. Vilunud liigutusega lõikas kütt loomal kõri läbi, võttis lõksu maha ja sidus loomakorjuse koti külge.

Nuki heitis elajale kiire pilgu. „Võib seda ka ilma küpsetamata süüa?“ uuris ta, endal kõht suurest jooksmisest korisemas.

„Peaks olema kakssada – puhtal pinnal kasvanud,“ arvas kütt. „Kõige lähem mürgiväli on...“ ta vaatas vasakule ning lause jäi lõpetamata. Selle asemel liikus ta otse mainitud suunda.

Sõdur lippas talle järgi – see pidi olema midagi tähtsat, et Lebra vait jäi.

Seal, keset lokkavat surma, oli kellegi poolkõdunenud laip.

*

„Rundiussi oskad joonistada?“ uuris Lebra jutuvestjalt.

„Eks ikka,“ vastas Kim.

„Siis tee siia äärde,“ näitas kütt kaardil. „Näoga lääne suunas.“

Instituut, kelle tellimusel Lebra üldse kaarti tegi, väitis, et eelnev polnud piisavalt detailne. Kütt aga ei andnud niisama alla. Isegi kui ta pidi peale maksma, pidi sellest saama kõige uhkem kaart. See oli lihtsalt Lebra loomuses.

„Kas sulle ei tundu need Instituudi ülesanded kuidagi kummalised?“ täheldas Iiris. „Nagu neil oleks mingi sügavam tagamõte.”

„Kuule, annavad, sellest mulle piisab,“ sõnas Lebra. „Ära põe. Teeme oma asjad siin – siuh! – ära ja siis tagasi Tehasesse.“

Nuki kehitas õlgu. Tegelikult talle meeldis, kui ülesanne oli paigas. Ta vajas selgust. Ometigi jättis ka tema nii laskmise testi kui ka intelligentsuse testi vahele – esimese, kuna ei tahtnud kuule raisata, teise, kuna ta oli piisavalt tark, et seda mitte teha.

„Arvatavasti ongi neil mingi tagamõte,“ märkis Einu. „Aga vaata nende tehnikat.“ Ta oli elevil nagu bio keset heljurõisikuid. Kõik see, mille suunas olid nad aastaid, isegi generatsioone, töötanud ning mis tundus endiselt üüratult kaugel, oli nüüd käeulatuses. „Nende teadmistega võrreldes oleme meie ikka väga primitiivsed.“ Muidugi oleks olnud tore koostööd teha, kuid kas see oli ka reaalselt tehtav? Erinevus võimekuse vahel oli üüratu.

Siiski oli lootust, kuna robotkäega Instituudi tehnik paistis olevat Tehasest huvitatud ning valmis ka vajadusel oma teadmisi jagama. Kuid kas neist teadmistest oli ka kasu? Oli Tehasel võimalik neid rakendada?

„Minu jaoks on kummaline, et keegi neist polnud Fuusiast kuulnud,“ märkis Rita.

See oli tõesti veider, isegi Nuki pidi sellega nõustuma. Tehase rahvas oli üles kasvanud Fuusia lugude peal ning uskumuses, et raud oli parem kui liha, kuid polnud suutnud taastada Fuusia hiilgeaja tehnilist taset. Siin aga oli seltskond, kes oskas nii nanotehnoloogiat, kiipe kui ka tehniliste jäsemete loomist – kõike, mis käis Fuusiaga kokku – kuid ometi...

„Mõni teine haru?“ pakkus Foobar. „Miski grupp, kes Fuusia teadmiste peal üles kasvas?“

„Pole välistatud, aga kahtlane,“ nõustus Iiris. „Ka sarkofaagidest ei teadnud nad midagi.“

„Neil on võib nende kohta oma nimi olla,“ seletas endine tuuker.

Vaid Foobar paistis valgetes kitlites võõraid täielikult usaldavat – piisavalt, et lasi endale panna ka institutsiooni välja töötatud nanokiibi, mis tema võimeid pidavat parandama.

Tegelikult polnud neil õrna aimugi, mida kiip temaga teha võis, ja see tegi kõigile muret, Foobar ehk välja arvatud.

„Kuidas sa end üldse tunned?“ uuris Iiris sõduri käest.

Foobar kehitas õlgu. „Hästi?“

„Hästi!?“ hüüdis Nuki, ise ähmi täis. „Ruttu, võtke see asi tema seest välja. See mõjutab ta meeleolu.“

„Ha-ha!“ oli Foobar solvunud.

Nuki turtsatas.

„Tegelikult pole välistatud, et nano-osakesed mõjutavad meeleolu, selleks, et keha neid paremini vastu võtaks,“ märkis Eino. „Nagu mõned putukad süstivad uimastavat mürki.“

Viimases lauses oli tunda kahtlusenooti – insener polnud oma loodusteadmistes liialt kindel ning ka sõnavara polnud vist päris täpne, aga mõte jõudis kohale.

Iiris noogutas mõtlikult. „Foobar, hoia meid kursis, kui sa midagi imelikku tunned.“

„Imelikku? Nagu Nuki huumorimeelt?“ turtsatas sõdur.

„Midagi uut ja imelikku,“ täpsustas Iiris.

„Nonii!“ sõnas Lebra, kes jõudis vahepealse vestluse jooksul läbi käia nii kõrtsist kui ka Instituudi aladelt, ning istus uuesti seltskonna juurde. „Nad otsivad eelmise külavanema laipa. Väidetavalt elas vennike väga vanaks ning nad tahaks teda lähemalt uurida. Nuki, sa mäletad laipa, mida me mürgipilves nägime? See on üks võimalus. Teine on minna ja käia küla surnuaed labidaga üle.“

„Kas keegi vajab labidat?“ kostus kõrtsmiku hääl. „Mul on üks välja laenata, tasu eest muidugi.“

„Ohh!“ Krapsti oli Lebra püsti. „Palju sa selle eest tahad?“

„Sinu käest? S i n u käest? Sinu käest tahan ma vähemalt kuute kuuli,“ sisises kõrtsmik läbi hammaste.

„Neli siis, jah?“ vastas Lebra. „Äkki saame midagi kokku leppida. Näed, mul on siin üks Rübelik...“

„Sinule kuus!“ urises kõrtsmik vastu. „Teistele teeks neljaga.“

*

Lebrale kuue, teistele nelja kuuli vääriline labidas õlal, suundus Nuki surnuaia poole, ülejäänud grupp sabas. Kütt, kes loodusega harjunud, liikus aga sinna, kuhu raud juhatas. Kui haisev õhk oli ta kord grupi, kord Nuki juures, tehes ka tiire läbi põõsaste.

„Ma loodan, et see on vähemalt seda väärt,“ märkis Iiris.

„Mitte miski pole hauarüvetamist väärt,“ pomises Rita kurjalt.

„See on kõigest lihakeha, mida omanik enam ei vaja,“ hüüdis Nuki vankumatu veendumusega ning sammus edasi – lõpuks ometi lihtne eesmärk silme ees.

„Ohohh, kust sa selle veel said?“ kostus selja tagant Einu üllatunud hüüe.

Nuki peatus tehniku hääle peale ning kiikas kaaslaste poole.

„Kõrtsmikult. Ühe Rübeliku aju ja kolme kuuli eest,“ sõnas Lebra, ulatades Einule vana maailma andmekandja. „Võta enda kätte, et sellega midagi ei juhtuks.“

Tehnik noogutas ja pistis aarde omale põue.

Nuki jätkas teekonda ja tundis, kuidas muie vajus näole. Nii et see osa oli vähemalt tehtud – nad hankisid andmekandja, mille kuulamise masina kallal oli Einu juba aastaid nokitsenud. Nüüd sai ta seda lõpuks kasutada.

„Kumalinnal on kah üks,“ märkis Iiris. „Ehk saame nendega kaubale. Meil on üks vana ürik, mis neile huvi pakub.“

„Mul on see veel lugemata,“ ehmus Eino.

„Ma ei mõelnudki seda neile anda. Pigem lubada kopeerida. Ning nemad lubaksid meil oma andmekandjat kuulata.“

„Ma ei usu, et neil endal kuulamise masin olemas on,“ märkis Einu.

„Seda lihtsam on meil läbirääkimisi pidada.“

Nuki peatus. Tema ees – seitse puidust risti. Oli raske uskuda, et see oli kunagise küla surnuaed. Kui see oli tõesti nii, oli tegemist ilmselgelt väga väikese külaga. Nad polnud veel kohanud ühtki külaelanikku. Need ristid siin rääkisid lugusid, mida keegi ei teadnud.

„Millisest alustame?“ päris Nuki. Siin polnud ei suuri hauatähiseid ega kive. Külavanem võis olla iga risti all.

„Võtame kõige värskema. See siin,“ näitas kütt.

Nuki lõi labida sisse.

Viis minutit hiljem tõmbas ta juba tööriista najal hinge.

„Ilgelt roostes labidas on. Täiega roostes,“ märkis ta.

„Las ma proovi kah,“ sõnas Lebra. „Säh, hoia niikaua relva.“

Nuki võttis küti käest pumppüssi, siis jäi aga seda põrnitsema.

„Kust sa selle veel said?“

„Rentisin kõrtsmikult,“ vastas Lebra, heites labidatäie mulda eemale. „Ühe täringu, kahe kõrre, nööbi ja kuuli eest.“

Osa 4. Liiga palju küsimusi

Instituut. Autor: Roland Helerand. 

„Mis teeme? Matame tagasi?“ ohkas Lebra.

Instituut, va rooste, väitis, et tegemist oli viiekümne nelja aastase naisterahva surnukehaga, millega neil midagi teha ei olnud. Oleks nad siis varem öelnud, et külavanem oli mees, Lebra poleks hakanud seda laipa vedamagi.

„Õige ta vast oleks,“ nõustus Nuki. Kogu see vaev oli olnud ilmaasjata.

Samal ajal, kui enamik arutasid, mida laibaga edasi teha, libistas Iiris taskust välja pisikese ampulli ja astus sellega Instituudi esinduse juurde. Paar minutit hiljem naases ta kotitäie kuulidega.

„Vau! Kust need tulid?“ oli Lebra üllatunud.

„Sel ajal, kui teie kaevasite, tegelesin mina millegi muuga. Teie ees seisab maailma kõige parem bio,“ sõnas Iiris, osutades kahe pöidlaga enda poole.

„Kuigi mingit tunnistust või tõendit ma küll ei saanud,“ lisas ta mõtlema jäädes.

*

„Siin on mingi kodeeritud signaal. Moduleeritud andmed. Tsivilisatsiooniaegsed tarkused,“ täheldas Einu, kui Kumalinna andmekandjat oli juba mõnda aega ühiselt kuulatud. Nii oli aus – kõik, kes lähedal olid, said kuulata – seda nii Tehasest kui kiirgavast külast.

„Jah, seda tahaks ma kindlasti lähemalt uurida. Paned tähele, see on see sama muster ja lainepikkus uuesti ja uuesti. Ta kordub,“ mõtiskles Einu valjuhäälselt.

„Järelikult peab see olema tähtis,“ täheldas Kumalinna kütt.

„Justnimelt!“

„Einu, kuule, mis sa arvad, mida sellise infoga võimalik teha oleks?“ uuris Foobar.

„No ma ei kujuta ettegi tegelikult, ma pole päris sihukse kraamiga kokku puutunud.“

„Nii et see võiks vabalt mõjutada kõiki, kes me siin kuulame, ilma, et me sellest arugi saaks?“ jätkas Foobar.

„Noh, teoreetiliselt võib-olla ehk oleks võimalik sääraseid alateadlikke sõnumeid programmeerida,“ oletas Einu. „Aga see vajaks oluliselt keerulisemat tehnikat, kui meil praegu on. Ikka kordades keerulisemat.“

„Aga miks Foobar seda üldse küsis?“ mõtles Einu ning vaatas helisid kuulavat seltskonda. Siin kõikus pea, seal tatsas jalg.

Rooste küll, oli ta terve Kumalinna ja Tehase rahva ohtu pannud?

Kiirelt lülitas ta kaadervärgi kinni. „Kindlasti tahaks seda üks hetk põhjalikumalt Tehases uurida, praegu pole ei aega ega vahendeid,“ vabandas ta.

Vist läks õnneks ning keegi peale Foobari ja Einu alateadlikke mõjutusi ei märganud.

*

„Kas Te ütleksite, et olete meessoost?“ päris valges kitlis mees kõrtsi ääres puhkava Einu käest.

„Mis soost? Tehasest olen!“

„Või nii,“ sõnas valgekittel ning tegi märkmeid. „Ja Teie, kas Teie olete meessoost?“ pöördus ta Rita poole.

„Samuti Tehasest ja mitte mees,“ salvas tuuker, kes kibeles sukelduma, kuid selleks pidi ta veel mõnda aega kosuma. Siiski ei tasunud liiga kaua tühja passida – muidu tegid teised kõik mürgialad tühjaks.

„Ja pealegi, kas me nende vastuste eest ka mingit tasu saame?“

„Tasu?“ oli teadlane üllatunud.

„Kuule, näiteks.“

„Ahaa. Huvitav mõte. Kas Te olete kuulnud sellisest tegevusest nagu vestlus?“ päris ta ning istus Rita vastu pingile – asetades istumise alla nanoriide, et miski teda määrida ei võiks.

„Olen kuulnud, mis siis?“

„See, mida me siin praegu teeme, see on vestlus. Meie ajame juttu. Te ütlesite, et Te olete Tehasest, jah? Kas see on tõene kõigi kohta siin?“

„Mulle tundub see pigem küsimuste ja vastustena, mitte vestlusena,“ märkis Rita mõrult, kuid juba vastasid samuti pingil istuvad jutuvestjad, et nemad Tehasesse ei kuulunud.

„Nii-nii. Kuidas Te hindaksite kliimat oma kodukandis skaalal ühest kümneni, kus kümme on suurepärane ja üks väga halb?“ pöördus mees valges Foobari poole.

„Seitse?“ pakkus sõdur.

„Ja kas Teie nõustute sellega?“ uuris teadlane Ritalt.

„Võib seitse olla küll jah.“

„Selge,“ tegi teadlane märkmeid. „Ning Teie seal taga.“

„Mina?“ oli Nuki üllatunud.

„Just teie. Te olete ka Tehasest, sain ma õigesti aru?“

„Jah.“

„Ning kuidas hindaksite Te selle ala kliimat skaalal ühest kümneni, kus kümme on suurepärane ja üks väga halb?“

Nuki põrnitses valges kitlis meest altkulmu. Talle ei meeldinud olla tähelepanu keskpunktis ning veel vähem meeldis talle vastata küsimustele, millel polnud õiget vastust.

Nuki pingutas. Ta mõtles nii, et pea hakkas valutama.

„Kakssada,“ pakkus ta lõpuks.

Osa 5. Lootus tuli ja suri

Kumalinlased. Autor: Roland Helerand.

„Ma ei saa seda lahti!“ hüüdis Rita mürgiväljast – kiiver summutamas tema häält. „Saatke insener.“

„Me ei saa ju saata!“ hüüdis Iiris, ise veel napilt ohutus alas. „Too see lihtsalt natukene lähemale, et Einu näeks.“

Rita tegi, kast käes, paar ebalevat sammu kaaslaste poole. „See tekitab oma pilve, ma lähemale ei tule. Kas sa näed midagi?“ hüüdis ta. Kogu toimetamine oli ta visiiri üsna uduseks teinud.

Einu pingutas silmi, et kasti kinnitust paremini näha – lähemale minna oleks tähendanud surma. „Mõlemas ääres paistab olevat klapp, mis tuleb üles tõsta. Kui see ei aita, siis keskel on mingi auk,“ täheldas ta valjuhäälselt.

„Kiiret pole!“ lisas Iiris. Korra oli Rita juba sellel päeval oma eluga riskinud, polnud vaja, et see uuesti juhtuks.

Tuuker asetas kasti maha ja põlvitas ise selle ette, kompides kinnastes kätega kasti ääri. Nuki, kes nägi seda küll üsna kaugelt, ei saanud teistmoodi, kui mõtles Kullerite tuukrile tädi Maalile – too käis mürgis paljakäsi ning saanuks sellise probleemi kiirelt lahendatud.

Naks!

„Üks lukk käes,“ hüüdis Rita. Sellele järgnes teine naksatus ning ta avas kasti. Mürgine gaas, mis varem kasti sisemusse ei pääsenud, haukas ahnelt selle seinu. Rita haaras potsiku samal hetkel, kui kast selle ümber tükkideks pudenes. Ta tõstis selle korraks visiiri äärde ning siis, tulemusega rahul, sikutas köit oma õla küljes, andmaks märku, et tuleb tagasi. Foobar keris köit, valmis vajadusel tuukrit kasvõi jõuga välja sikutama, Iiris aga käis samal ajal puhtasse alasse tagasi tulevat köit detox’iga üle, et sellele saastet ei jääks.

Peagi oli Rita kaaslaste juures tagasi. „Super kakssada!“ hüüdis ta, kui sai kiivri peast ning viskas leiu Iirisele puhastada. See käis pauna automaatse liigutusega puhastusainega üle, kuid siis vajus ka tema näole lai muie. Super kakssada tõesti. Sellist kogust kuule polnud nad ammu näinud.

„Kas lööme täna õhtul kõrtsis mõned kuulid laiaks?“ pakkus Foobar, kiigates paki poole. „Ritale kuluks see kindlasti ära.“

Kui enamasti läks tuuker kohe käima niipea, kui tundis, et keegi tema eest liialt palju hoolitses, siis seekord pidi ka tema nõustuma, et natuke pidutseda polnud üldse liiast.

„Ma arvan, et me oleme selle ära teeninud,“ nõustus Iiris. Nad olid leidnud vanu andmekandjaid ja ürikuid ning suutnud hoida iga fraktsiooniga vähemalt neutraalseid kui mitte häid suhteid. See oli tähistamist väärt.

Tehas ei pidanudki teadma, kui palju kuule nad siit täpselt leidsid. Ega ka Sepp.

*

„Nad lihtsalt retsisid Tõnni ära,“ seletas heledapäine kuller. „Kiibistasid ta sundkorras.“ Näha oli, et kogu nende grupp oli ärev ja vihane. Nende usaldus Instituudi vastu oli hetkega kadunud.

Iiris vangutas pead.

„Nii et nüüd on igas grupis vähemalt üks kiibistatu?“ See ei meeldinud talle. Kiipidel pidi olema mingi sügavam mõte ning teda häiris, et nad ei saanud seda kuidagi kontrollida. Foobaril oli kiip käes ja nad olid peagi Tehase poole teel, kus saanuks ehk selle ju välja lõigata ja lähemalt uurida. Kuid teekond oli pikk - kohale jõudes oleks nanokiip juba ammu mehega kui üks.

Mis oli kõige hullem stsenaarium?

Ehk jagas kiip oma asukohta? Või lubas läbi kiibistatu silmade vaadata? Või isegi pani kiibistatu Instituudi kontrolli alla? Nanotehnoloogia, millel kiibid põhinesid, oli piisavalt keeruline, et Einu sai vaid oletusi teha ning neidki umbropsu. Fakt oli see, et Instituudi tehnoloogia oli oluliselt rohkem arenenud kui midagi muud, mida nad kunagi näinud olid.

„Suht rooste värk,“ sõnas sõdur, proovides välja näidata mingitki sümpaatiat. Tegelikult ei teadnud Nuki, kes too Tõnn oli – vaid üks kulleritest läks talle piisavalt korda, et tema nimi selgeks õppida. Ta võttis oma liinipiibu, tõmbas sellest suure mahvi ning ujus kullerite tuukrile külje alla. „Sinu nimi oli Maali, jah?“ Ta lasi välja suure kössu. „Mina olen Nuki,“ ta ulatas käe.

„Magusalt lõhnav poiss Nuki,“ naeris Maali ja võttis käe vastu.

„Kuidas sa seda teed? Käid mürgialades peaaegu ilma kaitseta ning ei lähe seal üldse katki?“

Maali hingas tossu sisse ja naeris – midagi selles oli häirivat.

„Ta on mürgialas sündinud,“ nähvas heledapäine kuller. „Aga see ei ole praegu tähtis. Küsimus on, mida me Instituudiga teeme.“

*

„Kus Lebra on?“ uuris Iiris, siis heitis kiire pilgu ülejäänud grupile. „Ehk pole hullu. Räägin temaga hiljem.“ Ta vaatas ärevaid nägusid, kõik suunatud pooljuhi poole. Midagi oli juhtumas, seda oli õhust tunda.

„Meie missioon on täidetud,“ sõnas pooljuht. „Homme liitub meiega tagasiteele Kumalinna esindaja, üks jutuvestja ning võib-olla ka Raudkäsi Instituudist. Meie eesmärk on nüüd konflikte vältida ja see on kõik. Meie suhted on head, ei tohi neid ära rikkuda.“

„Muide, kus kõik on?“ uuris Nuki.

Tõesti, kõrts, mis muidu oli rahvast täis, oli inimtühi. Iiris neelatas. Ta oli juba tükk aega mõtisklenud, kus küla oli. Siin olid vaid hauad, kuid ei ühtki inimest ning isegi jutuvestjad ei teadnud rääkida, mis siin oli juhtunud. Rahvas oli justkui õhku haihtunud.

Samal hetkel hüppas põõsast välja ähmi täis Lebra. Ta kiikas ühele, siis teisele poole ning astus grupi juurde. „Raudkäsi käis minu juures,“ sõnas ta. „Ta rääkis, et Instituudi eesmärk on mõista kohalikku olukorda – seepärast ka kõik need testid, mida nad tegid – ning siis terve see ilm oma tahte alla vallutada. Kiibid, mis inimestele pandi, ei lase sul Instituudile valetada ega vastu hakata.“ Ta tõmbas korra hinge.

„Ta ütles, et võtab mõneks ajaks nende sõduritel kaitsekilbi maha, kuid see ei jää kauaks nii. Selles ajavahemikus on õige aeg rünnata.“

Iiris hammustas huulde. Fuusia, Tehase esivanemate kohta räägiti samuti lugusid, et need tahtsid maailma oma tahtele allutada, kuid uue ilma elanikud teadsid, et see polnud sugugi nii üheplaaniline. Hirm ja tehnikavastane propaganda oli see, mis võitis ning põhjustas Teise Paugu ja Fuusia hävingu.

„Ma pean teiste juhtidega aru pidama,“ sõnas ta. Asi polnud ainult selles, kas rünnata või mitte. Instituudi relvad olid kõikide teiste omadest võimsamad. Nende vastu astumiseks tuli omada head strateegiat.

Järgmisel hetkel oli kuulda kuulide vilinat. See pidi olema Instituudi relv, kuna sülgas neid tohutu rahena. Sellele vastas pumppüssi madal kõmakas.

Tehase rahvas vahetas pilke.

Neile polnud Instituut liiga teinud, kuid ei saanud välistada, et nad seda üks hetk teha võivad. Kui lahingus osalesid Kumalinn ning Kullerid, oli tarvis vähemalt keegi saata heade suhete hoidmiseks.

„Nuki, võta,“ ulatas Foobar oma pumppüssi sõdurile. Kuna Foobaril oli kiip, ei saanud ta seda ise Instituudi vastu kasutada. Nuki noogutas, siis heitis pilgu Lebra suunas – ka too noogutas. Oli aeg.

*

Nuki jooksis nii, et surm silme ees, tema ümber kuulirahe. Silmanurgast märkas ta teisi võitluskaaslasi – kui ei midagi muud, siis vähemalt sai ta oma tegevusega tähelepanu endale tõmmata ning kaaslastele ründamiseks võimaluse anda.

Ta heitis end instituudi hoone taha kuulide eest varju ning proovis kinni kiilunud pumppüssi lahti kangutada. See kuradi relv pidi just sellisel hetkel üles ütlema. Või oli asi hoopis selles, et seda kandis enne kiibistatud Foobar? Oli ta äkki meelega relva ära rikkunud enne selle andmist?

Nuki raputas pead. Ei. Ta ei tahtnud oma kaaslastes kahelda.

Sõdur lasi ühe litaka välja, lugedes automaatselt raisatud kuule, ning proovis end siis ümber nurga keerata. See oli vale samm. Instituudi sõdalane oli positsiooni muutnud ning lasi valangu ta jalgadesse. Valudes langes Nuki siruli.

„Kuradi rooste,“ mõtles sõdur, pigistades tuiklevat jalga. Tal oli vaja meedikut ja ruttu.

Seljataga kostus laske nii ühelt kui teiselt poolt – lahing polnud veel lõppenud.

Selleks, et keegi saaks teda siduda, pidi abistaja esiteks pääsema sõduri juurde ja liiga kaua sellega oodata ei tohtinud. Nuki voltis pumba rihma kaheks ning surus hammaste vahele, lootuses, et paks rihm valukarjeid summutab. Siis hakkas ta roomama. Kui tal ei õnnestunud ennast päästa, siis vähemalt sai keegi kasutada tema pumpa – loodetavasti keegi õige poole pealt.

Osa 6. Metslane

„Kohalik“ mehhaanik Link. Autor: Elloco

„Noh, oled kombes?“

Nuki ajas vaevaliselt silmad lahti. Tema ees oli Iiris, Tehase bio. „Sidusin su praegu kinni, pärast las meedik vaatab üle,“ sõnas juht. Ta teadis küll, kuidas sidemeid puhtana hoida, kuid sidumises oli siiski meedik parem.

„Kas me võitsime?“ rögises Nuki.

„Paistab nii. Kumalinn tegi viimase lasu.“

„Palju surnuid?“

„Ainult Instituut, aga haavatuid on omajagu.“

Nuki noogutas ning ajas end pumba toel püsti. Jalg tuikas, kuid side hoidis haava veritsemast.

Sõdurist viie meetri kaugusel oli samas seisus tädi Maali, kes samuti end nüüd vaevaliselt püsti ajas. Isegi jalahaav oli täpselt samas kohas. Häbelikult lehvitas Nuki Kullerite tuukrile, piiga vastas samaga. Nuki näitas näpuga oma seotud jala suunas ning siis Maali suunas. Too vaatas Nuki jalga, siis enda oma ning naeris.

Iirise köhatus tõi sõduri reaalsusesse tagasi.

„Kõik pole läbi. Üks neist on veel elus.“

„Sa mõtled Raudkätt?“

„Tema kah, kuid ta on ohutu. Üks valgekittel võeti pantvangi.“

Justkui kutse peale paistis puude vahelt valgekittel, keda juhatati relvade toel Instituudi laagri keskele. „Niih, nüüd võtad kõigil kiibid välja ja räägid suu puhtaks,“ teadvustas hääl.

Teadlane põrnitses rääkijat altkulmu.

„Ma ei räägi teile midagi.“

„Oh, küll sa räägid.“

„Te ei tea, kellega teil tegu on. Mina olen kõigest närune mutrike, kuid meid…“

„Laks!“ – sai ta püssikabaga kuklasse.

„Aitab sellest soigumisest. Siin oled sa üksi. Asu tööle! Esiteks kõigil kiibid välja!“

Teadlane raputas pead ning tema näole tekkis irve.

„Siduge mind lahti. Ma ei saa midagi teha, kui mu käed on seotud.“

„Siduge hoopis jalad kinni,“ hüüdis Nuki. „Siis ei saa ta kuhugi joosta.“

Mõeldud, tehtud. Peagi oli teadlane põlvili masinavärgi ees. Tema kõrvale rivistati kõik, kes olid päeva jooksul kiibi saanud.

„Esimene, palun.“

Tõnn Kulleritest astus ette.

„Palun siia pikali,“ irvitas valgekittel.

Tõnn tegi, nagu kästud. Teadlane kinnitas talle juhtmed käte ja jalgade külge, siis keeras masinavärgil nuppu. Tõnn vappus üle keha, temast tõusmas valget suitsu.

Teadlane keeras masina kinni. „Palun, kiip eemaldatud. Kes teist, metslastest, järgmine on?“

Nuki tundis, kuidas ta veri läks keema. Kui palju oli teda nimetatud metslaseks, barbariks, lollakaks... ning siin oli üks närune valgekittel, kes sõimas neid kõiki.

„Tahad metslast? Ma annan sulle metslase,“ mõtles Nuki, tõmbas noa vöölt, astus teadlase selja taha ja eemaldas kiire liigutusega tal parema jala suure varba. „Nüüd äkki räägid parema meelega,“ urises ta.

Valgekittel väänles valukrampides maas ja sajatas.

„Sul on üheksa varvast veel,“ mõnitas Nuki, silmis hullumeelne läik. „Mul aega on.“ Ta tõstis laialt irvitades verise noa näo ette ja tõmbas ahnelt metalset verelõhna sõõrmetesse.

Vali litakas lõi kõrvad lukku ja linnud, kes surma peale kohale tulid, tõusid ärritunult kriisates õhku.

„Põnts“ – vajus teadlase elutu keha näoli, paljastades värske kondipuruse augu kuklas.

Sõdur vaatas raevunult lasu suunas.

„Me ei ole metslased,“ ütles pooljuht Iiris ja pani suitseva relva kabuuri tagasi.

Nuki hingas sügavalt välja, siis sisse, proovides end rahustada. Omade vastu polnud mõtet hakata, isegi kui veri kees.

Silmanurgast märkas ta Einut, kes sel ajal, kui kõik teised hullunud sõduri tegevust põrnitsesid, ajas nende selja taga Instituudi tehnikat kottidesse.

Jah, nad polnud metslased. Nad olid Tehasest.