Sunnilane kutsus kõiki töötajaid mitte nimepidi, vaid ametikohtapidi. Näiteks Armani oli Kümnes Elutoimetaja. See ei tähendanud, et Volkswageni Päevalehes olnuks kümme elutoimetajat – neid oli praegu kolm –, vaid et üheksa esimest elutoimetajat olid Volkswageni Päevalehest lahkunud ja Armani oli praegustest elutoimetajatest staažikaim.
Armanile ei meeldinud olla Kümnes Elutoimetaja. Tal oli ilus eesnimi ja ta tahtis olla Armani. Kolleegid teda sedasi kutsusidki, aga Sunnilane teatas jäiselt: «Ma ei palganud sind selleks, et sa oleksid Armani, vaid selleks, et sa oleksid elutoimetaja, ja sellepärast ma sind niimoodi kutsungi.»
Armani ei mõistnud teda lõplikult hukka. Kui inimesel on niivõrd napakas eesnimi kui Inrpc, siis võib see tekitada alaväärsuskompleksi, et kõigil on ilusam eesnimi kui sinul, ja see võib viia kõigi kodanikunimede vihkamiseni.
Peatoimetaja katsus oma kodanikunime salajas hoida, aga uurivate ajakirjanike seltskonnas osutus see võimatuks. Esimene Elutoimetaja Allar avaldas oma viimasel tööpäeval artikli, milles paljastas tema kodanikunime, sest lühikesel perioodil, mil Sunnilane Playboy Õhtulehes enam ei töötanud ja Volkswageni Päevalehes veel ei töötanud, oli ta kandideerinud riigikokku ega osutunud valituks.
Sunnilane oli püha viha täis, aga ta ei saanud Allarit lahti lasta, sest Allar oligi juba töölt lahkunud. Sunnilane lubas, et Allar ei saa enam iialgi mitte kuskil tööd, ja see soov isegi täitus, ainult kuna Allar läks pensionile, siis ega ta selle üle ei kurvastanud. Sunnilane lubas Allari kohtusse kaevata privaatsuse rikkumise pärast, aga pärast juristidega konsulteerimist ei kaevanud, sest avaliku elu tegelaste kohta kehtivad teistsugused reeglid kui lihtinimeste kohta ja ta ei saanud väita, et tähtsa päevalehe peatoimetaja pole avaliku elu tegelane. Niimoodi jäigi Allar Sunnilase püüdlustest hoolimata karistuseta.
Midagi Sunnilane siiski saavutas. Allarit ei valitud aasta uuriva ajakirjaniku nominentide hulka. Kuid Armani polnud kindel, et Allar pidanuks seal tingimata olema. Noh, ta uuris välja ühe avaliku elu tegelase kodanikunime – kas seda pole vähe, et saada aasta uurivaks ajakirjanikuks? Pealegi polnud Allar suutnud selgitada, kas Sunnilane on mees või naine. Seda ei teadnud need kolleegidki, kes olid temaga koos Playboy Õhtulehes töötanud, ja eesnimest Inrpc ei saanud midagi järeldada.
Nüüd seisis Peatoimetaja ajakirjanike ees, mask peas nagu alati, ja rääkis läbi kõnesüntesaatori ehk sündi nagu alati. Kasvu ja üldise kehaehituse põhjal tundus Armanile, et too on pigem naine, aga kindel ta selles polnud.
«Meie riik on pidevalt olnud maailma kõige vabamate riikide hulgas, aga veel on üksikuid vabadusi, mida me pole saavutanud, ja meie ametlik põhimõte on vabaduse propaganda. Eile viibis Kümnes Elutoimetaja kodanik Sameti pulmas, kui ta abiellus Hansapangaga. Panka esindas pulmatseremoonial juhatuse esimees ja värske abielupaar otsustas hakata kandma ühist perenime Hansapank. Meie kodanikel on nüüd suurepärane õigus abielluda juriidilise isikuga. Kuid tänases juhtkirjas mõistsin ma hukka olukorra, et juriidilistel isikutel pole lapsendamise õigust. Niisugune tagurlus tuleb lõpetada ning perekond Hansapank ja riigikogu juristid koostavad seaduseelnõu, mis annaks juriidilistele isikutele lapsendamise õiguse.
Täna hommikul kohtus Kümnes Elutoimetaja meie presidendiga ning sai kinnituse, et president täidab oma valimislubaduse võidu korral oma abielu lahutada ja abielluda Eesti Vabariigiga. Loodetavasti paneb see aluse traditsioonile, mida järgivad järgmisedki presidendid.»
Armani laskis oma mõtted uitama ja kuulas üksnes poole kõrvaga seda, missuguseid uudiseid tuleb täna-homme kokku kirjutada. Aruküla võttis endale uueks nimeks SsangYong. Keegi peab sõitma sinna ja kirjutama, mida korealased selle eest külale lubasid. Kunagi Eesti kõige arvukam külanimi, on nüüd Eestisse jäänud veel üksainus Aruküla, see kõige pirtsakam. Sõita tuleb sinnagi ja kirjutada, miks nad on kõik pakkumised tagasi lükanud.
Nüüd, kus on avatud sild Noarootsist üle Vormsi Hiiumaale, tuleb sõita Eesti vanima majaka Trump Toweri juurde ja vaadata, kuidas Trump Foundation on selle renoveerinud. Pärast tuleb sõita silda mööda Saaremaale ning uurida, kuidas kulgeb Muhu ja mandri vahelise silla ehitus.
Homme toimub Tojotas meeleavaldus „Mul on ilus nägu". Seal peame olema.
Armani viskas käe püsti. «Mina!» Ta saanuks selle nagunii, aga parem olla vabatahtlik kui oodata, millal Sunnilane teda käsib.
«Väga hea. Kahjuks ei saa ma sulle fotograafi kaasa anda. Tee ise pilte ja vaata, et sa jumala eest Maailma Kaubanduskeskust ei pildista! Enne avaldamist vaata kõik fotod ükshaaval läbi ja kui mõnel on moodne hoone või plakat, siis pead selle hägustama.»
Armani noogutas. Seda juttu rääkis Peatoimetaja talle iga kord, sest sellega oli väga ebameeldiv lugu. Armani oli intervjueerinud Tojota linnapead Tammekõrva ja operaator oli seda filminud. Kolm minutit oli pikk see video, milles kaadrite ühes servas oli Armani ja teises servas linnapea ning nende vahel paistis kaugusest selgelt Maailma Kaubanduskeskus. Armani ei mõelnud üldse sellele ja operaator tunnistas, et ei pannud Maailma Kaubanduskeskust tähelegi. Kaubanduskeskuse arhitektid olid ammu surnud, aga ühel neist oli lapselaps, kelle arvutis jooksis tarkvara, mis otsis kõikjalt Internetist Tojota Maailma Kaubanduskeskuse ja oma vanaisa teiste projekteeritud hoonete kujutisi. Lapselaps elatas end sellega, et saatis arveid ja kohtukutseid, müüs hoonete piltide kasutamise litsentse ning haldas muul viisil oma vanaisa pärandit. Kolm minutit suures päevalehes oli tõeline maiuspala! Sunnilane keeldus maksmast, väites, et kaubanduskeskus on videos de minimis, mille eest ei pea maksma. Lapselaps kaebas Volkswageni Päevalehe kohtusse ja võitis poolteist keskmist kuupalka pluss kohtukulud. Operaator lasti päevapealt lahti, kui kohtukutse tuli, aga Armani pääses hoiatusega.
Pärast tööd pidi Armani pojale kooli järele minema. Naine oli palunud auto endale jätta, niisiis oli Armani tööle tulnud liinibussiga ja kooli läks ta samal moel. Liinibussi peatusest oli koolini umbes kolmsada meetrit. Armani astus peauksest sisse, jäi tõkkepuu taha seisma ja teatas, et tuli Elektroluksile järele.
«Ma ei näe teie autot,» teatas administraator.
«Jah, ma tulin liinibussi peatusest jala,» vastas Armani.
«Hea küll, ma kutsun takso.»
«Ei! Ainult seda mitte!»
«Me ju peame hoolitsema, et laps ilusasti koju jõuaks.»
«Kuulge. Minu koduukseni on kooliuksest 280 meetrit. Mis saab lapsega juhtuda nii lühikesel koduteel, kui ta oma isa kõrval on?»
«See on akadeemiliselt huvitav küsimus, mida ma ei soovi teiega arutama hakata. Ja ma olen nördinud, et te sedavõrd jõhkralt oma lapse privaatsust rikute, rääkides avalikult, kui pikk tema kodutee on. Kas te ei mõista, et selle järgi saab kindlaks teha tema elukoha? Te teate reegleid: lapsele tuleb järele tulla liiklusvahendiga. Lapsel on õigus turvalisele koduteele. Kasvav põlvkond on kõige tähtsam. See on meie ühiskonna tulevik.»
«Mind ei toonud lapsena keegi kooli ega viinud koju.»
«Rõõmustagem, et need ajad on igaveseks möödas. Ma kutsusin juba takso.»
«Ei! Tühistage see! Ma lähen koju ja tulen ise autoga, see on odavam!»
«Olen hämmastunud, et te peate raha väärtuslikumaks oma lapse heaolust!» kuulis Armani veel selja tagant.
280 meetri läbimiseks kulus jalgsi mõni minut. Autoga poleks kiiremini saanud, sest liikluskorraldus takistas kõige otsemat teed. Autoga tulnuks sõita tagasi bussipeatuse juurde ja siis ringi ümber kvartali. Ükskord võttis Armani aega ning jala sai koolist koju pool minutit kiiremini kui autoga.
Kodus selgus aga, et auto puudus. Naine oli endiselt linna peal. Armani oli vihane. Nüüd ei tahtnud ta juba põhimõtte pärast taksot tellida.
Armani võttis kodust hiidrula ja tuli õue tagasi. Ta astus ühe jalaga rulale, lükkas teisega hoogu ja hakkas veerema.
«Ma ei näe endiselt teie liiklusvahendit,» teatas administraator.
«Näe, siin,» teatas Armani uhkelt ja võttis rula pihku. «Rula on ka liiklusvahend. Lähme, poiss!»
«Ma protestin selle vastu, et te jätkuvalt rikute oma lapse privaatsust ja räägite avalikult, kas ta on tütar või poeg!»
Kuid ühtlasi avanes tõkkepuu ja maski kandev laps kõndis välja.
Kõik koolivormis lapsed tundusid maskiga kuidagi ühtmoodi ja Armani küsis umbusklikult: «On see kindel, et te mulle ikka õige lapse kätte andsite?»
«Laste heaolu eest hoolitsemine on meie kooli kõige tähtsam eesmärk,» vastas administraator.
Kuradi idioot, see ei saa olla õige inimene, see peab olema robot.
Armani astus rulale ja Elektroluks tema selja taha. Poeg võttis isal ümbert kinni, mõlemad lükkasid jalaga hoogu ja sõitsid koju. Armanile meeldis, et poeg tal ümbert kinni hoiab, sellist lähedust oli nende vahel harva.
«Isa, mis asi on telefoniraamat?» küsis Elektroluks ning Armani tundis heameelt, et ta oli vähemalt nii palju teda kasvatada suutnud, et laps kutsus teda isaks ja mitte lapsevanemaks. Kuid poiss ei rääkinud siiski oma loomuliku hääle, vaid sündiga.
«See oli niisugune raamat, mis anti välja tavaliselt ühe linna või maakonna kohta. Seal olid kirjas kõik inimesed, kellel selles linnas või maakonnas telefon oli, ja telefoninumber nime järel. Eraldi ettevõtete loend ja eraldi inimeste loend, mõlemad tähestiku järjekorras, ja igaühel telefoninumber taga.»
«Aga kuidas inimesed sellega nõus olid? Niimoodi sai ju igaüks nende telefoninumbri teada!»
«See ongi telefoniraamatu eesmärk, et kui keegi tahab sulle helistada, siis on koht, kust number teada saada.»
«Aga siis võivad sinu numbri teada saada ka need inimesed, kellega sa rääkida ei taha!»
«No ja mis siis sellest? Peaaegu kõik inimesed on head ega helista ilmaasjata. Mina kasvasin ka kodus, mille telefoninumber oli telefoniraamatus, ja sellest ei juhtunud midagi halba. Oleme kodus, võta nüüd mask eest ära.»
«Ma ei taha. Igaühel on võõrandamatu inimõigus maski kanda.»
«Hea küll, näe siis välja nagu röövel.»
Armani avas meilikasti. Ajakirjanikele saabub meile omajagu, nii asjalikke kui mitteasjalikke. Seekord oli nende seas sellinegi, mis koosnes ühest lausest: «Fotograafi Moira kodanikunimi on Aino Tuletallaja.»
Moira oli Volkswageni Päevalehe mittekoosseisuline kaastöötaja. Ta oli Eesti üks parimaid fotograafe ja mõnikord oli Armanigi temaga ühendust võtnud, paludes tal midagi pildistada. Kuid Moira isik oli jäänud saladuseks, seda varjati kiivalt. Armani teadis, et Moira pole tema kodanikunimi, ja see vihjas, et ta on naine, sest mees vaevalt et endale Moira varjunimeks võtaks. Moira pildistas peamiselt Eestis ja seetõttu eeldatavasti kusagil Eestis elas. Mõne korra oli ta pildistanud taimi ja öelnud, et tegi fotod oma koduaias, millest sai järeldada, et Moiral on kaunis iluaed. Põhiliselt oli see kõik, mida Moira kohta teada oli.
Kust see kiri tuli? Armani uuris kirja päist. Mingi Hiina avatud proksi. Oh, kurat.
Telefon helises. «Tervist, mina helistan lastekaitse liidust.» Hääl oli jällegi sündi oma. «Mulle saabus kaebus, et te nimetasite oma last röövliks.»
Ah niimoodi ma siis olengi oma last kasvatanud. Ta kaebab oma isa peale lastekaitsesse!
«Ei, ma ei nimetanud teda röövliks, vaid ütlesin, et ta näeb välja nagu röövel. Seal on suur erinevus.»
«Olgu, minge ja paluge talt vabandust ning me unustame selle juhtumi.»
«Mille eest? Tõe rääkimise eest? Mis ajast tõe rääkimise eest peab vabandust paluma?»
«Mille poolest ta röövli moodi välja näeb?»
«Maski poolest. Ausad inimesed ei kanna maski ja kui keegi seda siiski teeb, siis näeb ta välja nagu röövel.»
«Võib-olla hoopis tagasihoidlik inimene, kes ei taha silma paista?»
«Väga õige! Röövlid ongi tagasihoidlikud inimesed, kes ei kiitle oma tegudega!»
«Teie lapsel on võõrandamatu inimõigus maski kanda, kui seda soovib, ja te ei tohi teda selles takistada!»
«Seda ma talle ütlesingi: kui tahab välja näha nagu röövel, lasku käia. Tal on selleks võõrandamatu inimõigus.»
«Ka meie president kannab kõikjal maski.»
«Ja tal on võõrandamatu inimõigus välja näha nagu röövel. Sellepärast ma teda ei usaldagi.»
«Kas teie siis kunagi maski ei kanna?»
«Minulgi on võõrandamatu inimõigus välja näha nagu röövel ja mõnikord ma seda õigust kasutan.»
Aitab jamast. Armani lõpetas kõne ja kõndis Elektroluksi tuppa. «Sa said hakkama väga halva teoga. Sa kaebasid minu peale.»
«Ma tohin maski kanda, kui tahan, ja sa ei tohi mind keelata!»
«Pole ma sind keelanud. Aga kui inimestel tekib lahkarvamusi, siis tuleb asjad kõigepealt omavahel selgeks rääkida. Kaebamine, eriti riigiorganitesse kaebamine peab olema kõige viimane abinõu. Lapsevanemad ja lapsed peavad üksteist armastama, mitte kohtusse kaebama.»
«Aga koolis räägiti halbadest lapsevanematest, kes oma lapsi kuritarvitavad, ja et siis tuleb kaevata!»
«Olen ma sind siis kuritarvitanud? Mismoodi?»
Lõpuks helistas Elektroluks lastekaitse liitu tagasi ning edastas, et leppis isaga ära ja tohib maski kanda.
Õhtul tuli koju ka Chanel, kes kohe küsis: «Sa rääkisid täna presidendiga! Kuidas oli, kas said siis aru, on ta mees või naine?»
«Ei saanud,» tunnistas Armani. «Ainult ametiraha järgi sain aru, et ta on president, muidu kandis maski ja rääkis kunsthäälega.»
«No näed siis!» oli Chanel võidurõõmus. «Selline on usaldusväärne inimene. On ju teada, et oma asja eest hoolitseb inimene hoolikamalt kui võõra asja eest. Kui inimene ei suuda isegi enda saladusi hoida, kuidas võib sellise kätte riigisaladust usaldada? Vaata tema vastaskandidaati, kes partsatas kõik välja, isegi oma laste nimed ja vanused! Ta ei mõelnud üldse oma alaealiste laste privaatsusele, kuidas ma oleksin saanud sellise poolt hääletada?»
Chanel jätkas uuel teemal. «Täna läks mul kaua aega, sest ma pidin oma sõbratari lohutama. Tead küll, seda, kes elas koos oma õe ja mehega. Tuli välja, et tema õde ei olnudki tema õde ega üldse sugulane, vaid hoopis meesterahvas, selline lühike ja kleenuke. Kandis kogu aeg maski. Aga kui abikaasa läks tööle, siis oli oma nii-ütelda õe armuke. Ja nad pidasid seda suhet ligi kaks aastat, enne kui vahele jäid. Sõbratar on nüüd hädas, sest mees tahab temast lahutada ja armukesel pole mingit tööd ega sissetulekut.»
«Näed nüüd, kui paha on maskide kandmine,» ohkas Armani. «Kui tema nägu oleks näha olnud ja õige hääl kuulda, siis poleks selline pettus läbi läinud. Mina küll neile petistele kaasa ei tunne.»
«Kuidas sa ei mõista!» karjus Chanel. «Ta on ju minu sõbratar!»
«Ega see tähenda, et sa pead ta maha jätma nagu tema mees. Sa võid temaga endiselt läbi käia ja teda lohutada, ehkki ta on õudne petis.»
«Lubad ikka?» küsis Chanel irooniliselt.
«Luban,» vastas Armani ja tegi näo, justkui ei saaks irooniast aru.
Armani ei saanud õhtu otsa ühelauselist meili peast. Või Moira nimi on siis Aino Tuletallaja ... Tuuletallaja on selline lind, röövlind, kes jahib pisinärilisi. Tuuletallaja oskab õhus paigal püsida: vehib tiibadega, aga edasi ei lähe, seda nimetatakse rappelennuks. Selle järgi ongi tuuletallaja nime saanud. Aga tuletallaja? Inimene, kes lõkke kustutamiseks ajab tukid laiali ja trambib nende peal? Kas tuletallamine võiks olla osa tuletõrjuja tööst? Vahest võib tuletallajaks nimetada mingit fakiiri, kes paljajalu tulistel sütel kõnnib? Ja eesnimi Aino. Sellist ettevõtet pole kusagil maailmas. See võib tähendada emba-kumba: ta võib olla nii vana, et tema sünni ajal veel lastele ettevõtete nimesid ei pandud, või olid tema vanemad pururikkad ja kiitlesid sellega: näe, meie ei müü oma lapse nime, meil on raha jalaga segada! Ühiskond ei pidanud sellist eputamist heaks.
Ettevõtted muidugi maksid, et lapsi nende järgi nimetataks. Loomulikult mitte palju, aga esiteks oli see nendele reklaam. Teiseks, kui sinu nimi on Armani ja sa oled rikas, siis kannad sa ainult Armani ülikondi, aga kui sinu nimi on Armani ja sa oled vaene, siis ei kogu sa raha välisreisi ega maja jaoks, vaid Armani ülikonna jaoks.
Paari aasta eest oli Armani kirjutanud Rosneft Schmidtist, kes kaks inimest julmal viisil tappis ja eluks ajaks vangi mõisteti. Rosneft pidas seda endale antireklaamiks ja nõudis, et Schmidt oma eesnime muudaks. Schmidt keeldus, tal olevat ilus nimi, ja Rosneft kaebas ta kohtusse. Kohus otsustas, et kelleltki ei tohi nõuda, et ta oma nime muudaks.
Hilisõhtul registreeris Armani end meeleavaldusel „Mul on ilus nägu" osalejaks, siis avas otsimootori ja kirjutas sinna „Aino Tuletallaja". Ega uskunud esialgu oma silmi: välja kukkusid kodune aadress ja telefoninumber. Tojota, Eesti Õiguserakonna tänav 3. Armani polnud sellisest tänavast kuulnud ja ta avas kaardi. Oligi teine pisike tänav, kummaski küljes 3 eramaja, sest Eesti Õiguserakond polnud piisavalt rikas, et endale suuremat tänavat osta.
Armani mõtles pisut ja talle tuli idee.
Hommikul sõitis Armani trammiga Travel Expressi raudteejaama, mis oli Microsofti peamine raudteejaam. «Viie minuti pärast väljub rong Microsoftist Tojotasse,» teatas valjuhääldi, kui Armani rongi astus. Linnal ja ettevõttel tehti sedasi vahet, et ettevõte hääldati "maikrosoft" ja linn "mikrosoft".
Armani istus seljaga sõidu suunas ja tema vastas olid kaks maski kandvat isikut, kellest üks teatas talle läbi sündi: «Palun pange mask pähe.»
«Miks?»
«Ma ei taha teie nägu vaadata.»
«Ärge siis vaadake. Istuge mujale, siin kohti on.»
«Kuulge, kodanik, nii ei lähe. Kõigepealt tulete siia, näitate mulle oma nägu, nagu ma oleksin teie pereliige, ja siis käsete veel mujale istuda. Häbenege ja pange kiiresti mask pähe!»
«Ärge muretsege, mul on ilus nägu.»
«Ei ole. Teil on harilik keskpärane nägu, mitte kusagilt eriti ilus või inetu. Ma kutsun teenindaja, kui te silmapilk maski pähe ei pane!»
«Ma ei võtnud kaasa,» meenutas Armani.
Tema vastas istuja vajutas juba nuppu ja kohe oli nende kõrval teenindaja.
«See isik on häbematu ja rikub minu õigust mitte näha tema nägu!»
«Ja minul omakorda on õigus näidata kõigile oma nägu, kellele tahan. Eile näitasin presidendile.»
«Kas pükse ei võtnudki presidendi ees maha?»
«Rahu-rahu,» sekkus teenindaja. «Kui ühel poolel on õigus näidata oma nägu ja teisel poolel õigus mitte näha nägu, siis paratamatult tuleb neist üht eirata. Kui ma käsen teil maski pähe panna, siis rikun sellega ainult teie õigusi, aga kui luban maskita olla, siis ülejäänud reisijate õigusi ja ühiskonna kui terviku õiglustunnet rikub vähem see, kui te maski kannate.»
Vahi, missugused teenindajad rongides töötavad! Kas mingi juuratudeng teenib endale sel moel elatist?
Tagumises pingis tõusis keegi vanem inimene, ta seisis rongi liikumise tõttu ebakindlalt ja toetus kepile ning kärkis: «Kohe mask pähe! Te pole saunas!»
Teenindaja teatas: «Üks pilet Tojotasse ja üks mask. Palun.»
«Te müüte isegi maske?»
«On vaja. Iga päev läheb neid kümmekond. Meeldivat reisi.»
Armani nõjatus seljatoele ja otsis üles Klassikaraadio. Kogu moodne muusika on kaitstud autoriõigusega ja iga muusikapala kuulamine võtab sinu pangaarvelt natuke raha. Seda Armani vältis. Klassikaraadio mängis eranditult sellist muusikat, mille autoriõigus on lõppenud. See tähendab, et nii helilooja, sõnade autor, seade autor, laulja kui kõik lugu esitavad muusikud peavad olema üle 70 aasta surnud. Klassikaraadios töötas üks tüüp, kes igasuguste muusikapalade kohta uuris välja, kes seda esitasid ja millal nad surid. Sümfooniaorkestritega oli eriline jama. Iga aasta jaanuaris tutvustas Klassikaraadio põhjalikult, mis muusikute surmast on nüüd 70 aastat möödas ja mis laulud on seetõttu avalikku omandisse langenud. Armani polnud muusikafänn, aga kui oli valida, kas kuulata tasuta Klassikaraadiot, raha eest muid raadiojaamu või üldse mitte midagi, siis pigem Klassikaraadio. Vahel kuulas ta teistki tasuta raadiojaama, Juturaadiot, mis üldse muusikat ei mänginud. Kolmas tasuta raadiojaam, Pereraadio, ei kõlvanud kuulata, sest edastas ainult usupropagandat.
Armani meenutas laulupidude salvestuste kohtuprotsessi. Mitte keegi ei pane kirja kõiki kümneid tuhandeid inimesi, kes laulupeol kooris üürgavad, ning seetõttu on keeruline kindlaks teha, kes neist viimasena sureb ja millal laul avalikku omandisse langeb. Sellepärast otsustas Eesti valitsus: laulupidude salvestused ei ole kaitstud autoriõigusega. Autorikaitse Ühing kaebas selle kohtusse: igaühel on õigus saada oma töö eest tasu ja eriti siis, kui töö on olnud nii hea, et seda laulupeol esitatakse. Valitsus oli vastu: laulupeol osalemine peaks olema auasi, seda ei tohiks raha pärast teha. Asi jõudis Euroopa Ülemkohtusse ja see rahuldas kaebuse osaliselt: heliloojal, sõnade autoril ja seade autoril on õigus saada tasu teose laulupeol esitamise eest. Autorikaitse Ühing polnud rahul, sest dirigendid ja eeslauljad, kelleks tavaliselt olid kuulsused, jäid sedasi väljateenitud tasust ilma. Tegelikult päris ilma ei jäänud, sest ühekordse tasu esinemise eest nad said, ainult esituse kuulamise tasu võeti ära. Valitsus serveeris seda kompromissina, aga välja kukkus ikkagi nii, et viimase saja aasta laulupidude salvestused muutusid üldjuhul tasuliseks ja Klassikaraadios neid mängida ei saanud.
Täistunni uudised. President täidab oma valimislubaduse ... Tean niigi, edasi. Aruküla muudab oma ... Tean juba, edasi. Tojotas toimub täna meeleavaldus ... Tean, edasi. „Telesport" kaebab kohtusse Porsche J. McLeani ... Mida? Selle maailmakuulsa helilooja? Kuulan põhjalikumalt. Päris põhjalikult.
Autoriõigus tähendab muu hulgas seda, et kui iluuisutaja esineb moodsa muusika saatel, siis peab ta heliloojale maksma. Sportlastel pole seevastu rahaga priisata ja sellepärast kasutavad nad muusikat, mille autoriõigus on lõppenud. „Telesport" oli sellega rahul, sest siis ei pidanud temagi heliloojatele maksma. Seevastu Porsche J. McLean avaldas maailma kümmekonnas juhtivas ärilehes kuulutuse, et tema ei nõua mingisugust tasu iluuisutajatelt, kes tema muusika järgi esinevad. Oma sõnul tegi ta seda armastusest iluuisutamise vastu ja ühtlasi oma muusika propageerimiseks.
Kaks kuud läks mööda ja maailma karikasarja esimesel etapil Antarktikas Bernardo O'Higginsi jäähallis juba tantsis üks Tšehhi plika McLeani muusika järgi. Ja selgus, et kuigi McLean ei taha raha sportlastelt, tahab ta endiselt raha telekanalitelt. Iluuisutamist vaatavad maailmas miljonid, seal käivad autoritasude taha tohutud summad. „Telesport" nuttis ja maksis.
Sportlastel on rahaga üldse kitsas ja mõnigi mõtles, miks peab McLean ainus olema, kes „Telespordilt" raha saab. Song ja Tang valmistasid ette kaks kava: ühe hiina rahvamuusika ja teise McLeani järgi. Ning teatasid „Telespordile": makske meile veerand sellest summast, mille McLean sai, muidu tantsime tema muusika järgi ja peate maksma juba täie rauaga.
Sellega ajasid nad pilli lõhki ja „Telesport" kaebas McLeani kohtusse materiaalse kahju tekitamise pärast.
Vahepeal toimusid aga Aasia meistrivõistlused, kus pahane „Telesport" lubas esimese hooga Songa ja Tangu (või kuidas neid käänatagi) üldse mitte näidata. Aga kuidas sa jätad näitamata paari, kes hakkab medalile tulema? Tuleb näidata. Ja „Telesport" näitas, ainult ilma muusikata. Muusikat kuulsid kõik kohalviibijad jäähallis, aga televaatajad ainult kommentaatorite juttu ja selle ees olnud vabandust, et autorikaitse alla kuuluvat muusikat nemad ei mängi.
See omakorda tekitas rahvusvahelise protesti ja Ülemaailmne Tarbijakaitse Ühing valmistab ette hagi „Telespordi" vastu, kes pakub ebakvaliteetset teenust ja lubab seda teha edaspidigi. „Telesport" seevastu väidab, et maksab leppetrahvi ja mingit virinat ei tohiks olla.
Norra valitsus tegutses väga kiiresti ja otsustas kähku, et kui Norra koondise tasemel iluuisutaja uisutab norra moodsa muusika saatel, siis ei pea ta autoritasu maksma, sest Norra kultuuriministeerium teeb seda tema eest. „Telesport" lubas selle alla neelata, sest parajasti pole Norral ainsatki tasemel iluuisutajat. Nad osalevad ainult eelvõistlustel ja langevad seal välja, nii et telepilti ei jõua.
Kuid analoogiline arutelu käib ka Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes ja Venemaal, mis tähendab juba, et kui kõik neli riiki selle seadustavad, siis võib suurvõistluste medalistidest juba enamik „Telespordile" rahalise nõude põhjustada. Rahvusvaheline Autorikaitse Organisatsioon tervitas seda protsessi, mis võimaldab kaasaegsel muusikal hoopis laiema kuulajaskonnani jõuda. Seevastu „Telesport" arvas, et niimoodi pole võimalik äri teha ja ta võib kohe iluuisutamise ülekanded ära lõpetada. Rahvusvaheline Uisuliit seevastu arutab kiirkorras reeglite muudatust, et uisutada tohiks ainult sellise muusika järgi, mille autoriõigus on lõppenud.
Vaat selline jama.
Armani ei sõitnud Tojota keskjaama, vaid väljus ühe peatuse võrra varem äärelinnas ja jalutas Eesti Õiguserakonna tänavale. Kõik selle majad olid tõepoolest kauni aia sees. Aino Tuletallaja krunt oli ümbritsetud maitseka kiviaiaga. Jalgvärav oli aga lukus. Armani sammus pisut edasi-tagasi ja vaatas aeda, ent kedagi ei paistnud.
Noh, Armani, oled sa ajakirjanik või ei ole? Mees toetas mõlemad käed kiviaiale, hüppas kergelt ja jõudis kätele tasakaalu. Ta vinnas algul ühe ja siis teise jala üle aia ning maandus murule. Siis kõndis ta mööda jalgteed välisukseni ja peatus. Tal oli mask endiselt peas! Kas peaks selle ära võtma? Vist küll, loodetavasti Aino tunneb mind nägupidi. Ja Armani koputas.
«Teil on võimalik jätta teade,» kuulis ta oma ehmatuseks. Ta polnud selleks valmis ja puterdas pisut:
«Tere, Moira. Ma olen Armani, tead küll, päevalehest. Me oleme vahetevahel kirjutanud ja ma tahtsin sind kutsuda tänasele meeleavaldusele pildistama, aga kui sa ei ole kodus, siis ... ehk kohtume millalgi edaspidi.»
Kõik. Armani oli löödud, jättis lillekimbu uksematile, kõmpis tänavani ja ronis üle aia nagu enne. Aeg oli minna meeleavaldusele.
Laululava asus Amazoni kaldal. Kunagi oli käinud kampaania: igas riigis peab olema Amazon! Päris niimoodi ikka ei läinud, Lätti Amazoni ei tulnud. Amazon lobistas kõvasti, et lätlased võtaksid oma põhiseadusest välja selle, et Läti pealinn on Riia ja suurim jõgi on Daugava, aga kui Läti keeldus vastavat rahvahääletust isegi korraldamast, siis Amazon pahandas ega teinud Lätti omanimelist jõge.
Aga Malta pakkus oma suurimat jõge Amazonile müüa. Amazoni esindaja vaatas selle üle ja põlgas ära. Täpsemalt öeldes teatas, et tema kusejuga on ka suurem. Malta solvus hirmsasti ja Amazon lõpetas kampaania „Igasse riiki oma Amazon!"
Amazoni kaldal oli viie meetri kõrgune J-täht. See skulptuur sümboliseeris asjaolu, et linna nimi polnud Toyota, vaid Tojota. Rahvale läks see kohe peale ja otsekohe hakkas ringlema legend, et selle skulptuuri sees elabki Tartu vaim – mitte keegi ei nimetanud seda Tojota vaimuks. Skulptuurist hakati tootma postkaarte ja T-särke, mis äratas Autorikaitse Ühingu tähelepanu. Selgus aga, et skulptuur on nii lihtne, et ei ületa originaalsuse künnist ja seda ei saa autoriõigusega kaitsta. Kui juba mäenõlval olev kiri „HOLLYWOOD" on autoriõiguse tekkimiseks liiga lihtne, siis üksainus J seda enam. Asjade selline käik inimestele meeldis ja skulptuur sai neile veelgi omasemaks.
Eks tuli tööd tegema hakata. Kokku oli tulnud poolteist kuni kaks tuhat inimest, kõik viimseni ilma maskita. Seda oli harjumatu näha. Armani esitles end ürituse peakorraldajale, tervitas ametivendi Gazpromi Postimehest ja Playboy Õhtulehest, tegi inimestega intervjuusid ja pildistas ega unustanud igaühelt võtta kirjalikku luba end Volkswageni Päevalehe jaoks pildistada. Vastavad avaldused olid tal juba olemas, ainult nimed ja allkirjad puudu. Ilma kirjaliku loata ei julgenud ajalehed kellestki fotot avaldada, sest kui pildil olija otsustab privaatsuse rikkumise ettekäändel kaevata, siis läheb ajalehel täbaralt. Niisuguse loa võis muidugi anda ka kohus ja Rosneft Schmidt kaebas edasi kohtuotsuse mitte selle punkti, millega ta eluajaks vangi mõisteti, vaid selle punkti, mis lubas ajakirjandusel temast piiramatul hulgal pilte avaldada.
Armani nägi loosungit «Mul on ilus nägu. See on kõigi jagu.» Kas peaks avaldamisluba küsima? Ainult kaheksa sõna, nii lühike proosatekst ei ületaks originaalsuse künnist, milleks on 10 sõna, aga siin on riim sees. Poeesia originaalsuse künnis on madalam. Armani astus loosungit kandvate inimeste juurde, aga need tunnistasid, et pole luuletuse autorid, tuttav lihtsalt andis neile loosungi, aga kas see tuttavgi luuletuse autor on, pole teada. Armani ei julgenud loosungit pildistada.
Laululava dirigendipulti astus peakorraldaja ja alustas kõnega. «Lugupeetud rahvas! Mul on hea meel, et teid siia täna sellisel hulgal saabunud on. Meid kõiki ühendab see, et tunneme muret ühiskonnas leviva maskide kandmise pärast. Minule tundub, et sel moel me kaotame oma näo. Ja sellest oleks kahju, sest minul, ma ei häbene seda tunnistada, on ilus nägu ja kui ma siin teid vaatan, siis näen ma suurel hulgal kauneid nägusid. Miks peaksime sellist ilu maski taha peitma? Meie tänane meeleavaldus ongi kokku kutsutud selleks, et teatada valitsusele ja riigikogule: meile ei meeldi praegu riigis valitsev suundumus, mille järgi inimesed peavad oma kodumaal kandma maski. Püüame saavutada ühiskonda, kus inimesed ei häbene oma nägu.» Ja nii edasi ja nii edasi, kokku 6 minutit. Armani salvestas.
Rongkäik oli algamas, kui Armani märkas noormeest ja neidu, mõlemad ülaltpoolt vööd täitsa paljad, ning kummagi rinnale oli suurte tähtedega kirjutatud nimi: McDonalds ja Mercedes. Armani imestas: kas peaks neid pildistama? Eks ole, pildistamine on üks asi ja avaldamine teine, neid pilte ei pea isegi toimetusele näitama. Ja nagu tellimise peale astusid need kaks ligi ja teatasid: «Tere, Armani! Kas pildistada tahad?»
Armani tõmbas juba taskust pildistamise loa blankette, kui korraga tormasid ligi kolm tursket turvameest, kaks kargasid kallale noormehele ja kolmas neiule ning hüüdsid: «Ärge tehke neist välja, need on provokaatorid!» Rohkem Armani kedagi paljastatud ülakehaga ei näinud.
Kas nende inimeste seas võis kusagil olla Aino Tuletallaja? mõtles Armani. Arvestades Tojota elanike arvu ja Moira ülimat tagasihoidlikkust – pigem mitte.
Rongkäik kulges puhkpilliorkestri saatel piki Amazoni kallast Casino Royale platsile. Rongkäigu pea jäi raekoja ees seisma ja keha venis järjest juurde, kuni kogu plats oli inimesi täis, aga skulptuur „Suudlevad Lufthansa reisijad" paistis rahva seast ikkagi välja.
Siis astus raekoja rõdule linnapea ja lehvitas rahvale. Seejärel võttis linnapea endal maski eest ja viskas üle rõduääre maha ning teatas mikrofoni: «Mul on ilus nägu!» Rohkem ta midagi ei öelnudki ja läks kabinetti tagasi. Rahvas plaksutas, justkui oleks linnapea midagi olulist öelnud, ja Armani filmis kõike. Nüüd sai temagi teada, mida oli juba ammu kahtlustanud: linnapea oli mees. Linnapea on avaliku elu tegelane, temalt pole luba saada vaja.
Rongi väljumiseni oli aega. Armani kõndis ülikooli raamatukogu ees oleva Coca-Cola basseini juurde, istus skulptuuri „Elu ilma Google'ita" kõrvale pingile ja hakkas reportaaži kirjutama. Töö jätkus rongis. Peakorraldaja kõne tekst ja foto, fotod rahvast ja rongkäigust, lühiintervjuud rongkäigus osalejatega, kes kiitsid oma noorpõlve, kus mitte keegi maski ei kandnud, lasteaia juhataja, kes ütles, et tema lasteaias maske ei kanta, siis veel neljalapseline pere ilma intervjuuta ning lõpuks foto linnapeast maski ära viskamas ja tema lause „Mul on ilus nägu". Kui rong jõudis Travel Expressi raudteejaama, saatis Armani loo toimetusse. Päevatöö tehtud.
Raudteejaamast jalutas Armani poodi, ostis tordi ja läks siis koju. «Palju õnne sünnipäevaks, poeg!» Ta kallistas Elektroluksi.
See oli kena perekondlik koosviibimine: Armani, Chanel, Elektroluks ja Mitsubisi. Naine oli katnud peolaua ja keegi neljast ei kandnud maski. Millestki niisugusest ma unistasin, kui abiellusin, ja nüüd on see mul olemas, mõtles Armani. Ei olegi vist väga halvasti välja kukkunud, eks.
Keegi helistas Elektroluksile. «Kodus olen ... Ei midagi ... Ei viitsi ... Ei ole haige ... Esmaspäeval koolis näeme ... Lollakas, ma pole koduarestis!»
Ta lõpetas kõne ja ütles: «Muidu on sünnipäev ju täitsa mõnus, saab torti ja nii, ainult sellest on kahju, et sõpradele pean valetama.»
«Ei pea ju valetama,» imestas Armani. «Miks sa ei võiks sõpradele öelda, et sul on sünnipäev? Veel enamgi, sa oleksid võinud oma sõbrad meie poole kutsuda.»
Elektroluks mõtles pisut ja vangutas pead. «Nad kirjutaksid sellest Facebooki ja Instagrammi ja Twitterisse. Et mul on sünnipäev.»
«Minu pärast kirjutagu või koolimaja seina peale meetrikõrguste tähtedega! Mis siis sellest, et inimesed sinu sünnipäeva teada saavad? Mida nad selle teadmisega peale hakkavad?»
Elektroluks mõtles veel natuke. «Narrima võivad hakata. Me pole veel 16. Meie sünnipäeva ei tohi avaldada. Ma oleksin ainus, kelle sünnipäev on teada.»
«Jah, ma mäletan seda kohtuprotsessi, Andmekaitse Inspektsioon Eesti Raadio vastu. Üks vanamutt tahtis olla 65-aastane ja kui talle 75. sünnipäeva puhul raadios õnne sooviti, siis vihastas ja kaebas Andmekaitse Inspektsiooni. Ajakirjandus kajastas seda protsessi põhjalikult ja igaüks Eestis sai teada, kui vana see naine täpselt on. Kohus otsustas, et sünnipäevad kuuluvad delikaatsete isikuandmete hulka ja ilma sünnipäevalapse loata ei tohi tema vanust avaldada. Eesti Raadio ei saanud trahvi, sest vanamoor oli tõesti 75-aastane, aga kohus otsustas, et inimeste õnnitlemine sünnipäeva puhul peab lõppema, kui pole sünnipäevalapse eelnevat kirjalikku luba. Kuid me teeme Päevalehes ikka inimestest sünnipäevade ja juubelite puhul lugusid, lihtsalt me peame võtma allkirja, et tohime avaldada tema sünnipäeva ja vanuse. Rõhuv enamik lubab, väga vähesed on keeldunud. Sinuga on raskem, sest alaealiste sünnipäeva ja vanuse avaldamist keelab seadus. Aga kui su sõbrad sellest suhtlusportaalides kirjutavad, siis sa ju võid kaevata Facebooki ja Twitterisse ning nõuda nende postituste eemaldamist. Lastekaitse liitu olid küll kõva mees kaebama.»
Elektroluks tõusis otsekohe püsti ja läks ust paugutades oma tuppa. Armani läks talle järele ja ütles: «Kui sõbrad sind kusagile kutsuvad, siis võid ju ikkagi nende juurde minna, isegi sünnipäeval. Sa ei pea ju ütlema, et sul on sünnipäev, kui sa ei taha.»
«Õpetaja rääkis, kuidas nõukogude ajal jõulusid tähistati. See oli keelatud, aga inimesed tähistasid ikka, ainult rääkida ei tohtinud. Kas sünnipäev ... on nüüd meie jõulud?»
«Jah. Nõukogude ajal ei olnud jõulude tähistamine otsesõnu keelatud, aga see arvati usupropagandaks, mis oli keelatud eriti lasteasutustes. Tänapäeval pole samuti sünnipäeva tähistamine otsesõnu keelatud, aga seda piiratakse delikaatsete isikuandmete kaitsele ja privaatsusele viidates. Nii nagu nõukogude ajal jõulude, nii ka tänapäeval sünnipäevade tähistamine on keelatud eriti lasteasutustes.
Ma mäletan, kuidas minu töökaaslane Allar tähistas oma 80. sünnipäeva. Ta ei saanud kelleltki kinke, vastupidi, ta korraldas ise Volkswageni Päevalehes sünnipäevapeo, ostis tordid, salatid ja puuviljad. Järgmisel päeval kutsus Peatoimetaja kollektiivi kokku ja teatas, et nüüdsest on töö juures sünnipäevade tähistamine keelatud, sest see diskrimineerib maski kandvaid inimesi. Läbi maski ei saa ju süüa ega juua, aga kui mask peast võtta, saaksid kõik ülejäänud näha tema nägu ning selle järgi teada tema soo ja umbkaudse vanuse.»
«Isa, ma ei saanud oma joonistust internetti üles laadida. Näed, siin on pilt, ise joonistasin ja ise skännisin, aga tsensuur ei lasknud seda läbi.»
«Vaatame siis seda,» ohkas Armani. Elektroluks näitas talle paberit lõviga, kes istus tagajalgadel ja oli otsevaates, ning siis faili skaneeritud lõviga oma arvutis. «Ja mida tsensuur selle kohta ütleb?»
Elektroluks logis end oma saidile sisse ja saatis lõvipildi üles. Kohe saabus veateade. «Selle pildi autoriõigused kuuluvad Filipiinide kodanikule Rapuntzel Zambrano Goycocheale, kes selle 42 aastat tagasi joonistas ja kes ei luba seda ühelgi teisel isikul ühekski otstarbeks kasutada.»
Armani klõpsis mööda linke ja sai madaam Rapuntzeli pildi kätte. Nähtavasti oli temagi kümneaastaselt lõvi joonistanud. Tõepoolest olid pildid märkimisväärselt sarnased, samas oli esimesest pilgust selge, et need on kaks erinevat pilti. Värvid polnud päris samad. Saba oli Rapuntzel joonistanud lõvist vasakule ja Elektroluks paremale. Sabatutt oli täiesti teistsugune. Silmad oli Rapuntzel joonistanud rohelisteks ja Elektroluks pruunideks. Rapuntzeli lõvi silmad olid suuremad, Elektroluksi lõvi huulte vahelt paistis keeleots. Rapuntzel oli joonistanud vurrukarvad, mida Elektroluksi joonistusel ei olnud.
«Saja aasta jooksul on maailma lapsed joonistanud ja internetti toppinud tohutu hulga lõvisid. Sellepärast ei olegi väga imestada, et kui üks lõvi juurde tuleb, siis leiab Google kusagilt suhteliselt sarnase joonistuse. Nüüd sa pead kirjutama Google'i Balti esindusele, oma joonistuse manusega kaasa panema ja kaebama, et ise joonistasid ja ei saa seda nüüd oma saidile panna. Pane veateade ja link proua Rapuntzeli joonistusele juurde. Tehku oma filtriga midagi. Nad peavad vastavalt seadusele kahe nädala jooksul vastama.»
«Kaks nädalat? Aga kui on homseks vaja?»
«Võta paberi peal kooli kaasa. Ja mitte nii väikesel, prindi A4 või isegi A3 lehele. Ja enne printimist pead kõigepealt võrguühenduse katkestama ja arvuti füüsiliselt printeri külge ühendama, juhe on siin kapis, vastasel korral arvuti ei lase seda faili printerisse. Häda selle tsensuurifiltriga. Mäletan, et kui ma Volkswageni Päevalehes tööle hakkasin, siis esimesel aastal sõdisime Vabadussõja võidusamba pärast. Selle autori Rainer Sternfeldi surmast on möödas vähem kui 70 aastat ja tsensuurirobot tõmbas kõikjalt internetist samba pildid maha, väites, et need rikuvad autoriõigust. Kuid autoriõigus kuulub kaitseministeeriumile, kes oli andnud samba avalikku omandisse, aga Google'i tsensuurirobot seda ei teadnud. Me korraldasime suure märuli ja palusime kõigil Päevalehe lugejatel Google'ilt küsida, miks nad seadusevastaselt Vabadussõja võidusamba piltide avaldamist keelavad. Siis lõpuks tohtis ja Google tegi sellest suure sündmuse, justkui oleks ta inimkonnale vabadussamba kinkinud. Aga kahjutasu ta ei maksnud, ütles, et tegijal juhtub, ja valitsuski ei saanud tema vastu.»
Pühapäeva hommik, uued uudised. «Eile toimus Tojotas ligi 2000 osalejaga meeleavaldus "Mul on ilus nägu". Meeleavaldajad, kellest ükski ei kandnud maski, liikusid rongkäigus Casino Royale väljakule, kus neid tervitas linnapea Tammekõrv, kes avalikult paljastas oma näo. Andmekaitse Inspektsioon on linnapea käitumise hukka mõistnud, sest ta näitas üles hoolimatut suhtumist delikaatsetesse isikuandmetesse ja andis inimestele sellega halba eeskuju. Kahe nädala pärast lubatakse korraldada rongkäik „Mul on ilus nägu" Microsoftis ja registreerunud on juba üle 3000 inimese.
President muretseb rahva tervise pärast. Eestis on palju piisknakkuse teel levivaid haigusi, millesse nakatutakse eriti kergesti suurtel rahvakogunemistel. Riik peab hoolitsema inimeste tervise eest ja selleks, et tagada inimeste õigus tervele elule, esitas president täna hommikul riigikogule avaliku korra seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille järgi peavad edaspidi rahvakogunemistel, näiteks teatrietendustel, kinoseanssidel, suurtel rahvaspordiüritustel, laulupidudel ja massimeeleavaldustel kõik osalejad kandma maski.»
Vaat nii, selle kohta pean ma artikli kirjutama. Kas Volkswageni Päevaleht selle avaldab või ei, eks paistab, aga arvamusloona võib see läbi minna. Armani avas arvuti ja hakkas kirjutama.
Uksekell. Sisse tulid kaks vormis politseinikku, kes tahtsid kõneleda Armaniga. «Meile saabus kaebus, et te tegelete ebaseadusliku jälitustegevusega. Teile pole tõepoolest jälitustegevuseks kunagi luba väljastatud ja te pole seda ka taotlenud.»
«Ma pole kedagi jälitanud ja teie külaskäik tuleb mulle täieliku üllatusena.»
«Kas Aino Tuletallajat tunnete?»
«Nime poolest, kuid me pole kunagi, mitte iialgi kohtunud, ma ei tea, kuidas ta välja näeb, ja ma pole teda kunagi jälitanud.»
«Kuid ta teatas, et käisite eile tema kodus, ilma et ta oleks teid kutsunud ja teile oma aadressi avaldanud.»
«Ent tema välisuks oli lukus, vist polnud kedagi kodus. Ma jätsin talle sõnumi, ilma et oleksin majas sees käinud või tema koduaias ainsatki inimest näinud.»
«Aino Tuletallajat häirib asjaolu, et te tema aadressi välja nuhkisite. Ta püüab oma tööd hoida lahus oma eraelust ega ole teie külaskäigu üle rõõmus. Kuidas te tema aadressi üldse teada saite?»
«Kuugeldasin. Kui ta tahab tööd ja eraelu lahus hoida, siis on tema üritus küll ebaõnnestunud. Proovige ise, saate kätte mitte üksnes aadressi, vaid ka koduse telefoninumbri. Kuugeldamine ei ole jälitustegevus ja selleks pole mingit luba tarvis.»
Üks politseinikest võttiski mobiili pihku ja nokitses selle kallal natuke. «Näed, siin,» ütles ta ja näitas teisele. See noogutas. «Ongi. Aino võib olla natuke üle reageerinud. Tänan teid koostöö eest. Kui vaja, siis võtame uuesti ühendust.»
Siin on midagi imelikku lahti, mõtles Armani. Aga kui sul on probleem, siis tuleb inimesega rääkida. Ta otsis üles Aino Tuletallaja telefoninumbri ja helistas.
Armani oli valmis selleks, et tal palutakse jätta teade nagu eelmisel päeval, aga seekord võeti kõne vastu. «Teid kuulatakse,» vastas keegi läbi sündi.
«Tere, Moira. Või kas eelistad, et kutsuksin sind Ainoks? Ma käisin eile sinu juures ja jätsin sulle sõnumi ... Näib, et see ei meeldinud sulle. Kui see tõesti nii on, siis palun südamest vabandust. Ma ei tahtnud sind mingil juhul solvata.»
«Kust sa minu telefoninumbri teada said? Eile aadress, täna telefon, homme isikukood ... Miks sa mind jälitad? Mida ma sulle teinud olen?»
«Ei midagi. Ma tahtsin sind pildistama kutsuda eile toimunud üritusele, sest sa oled hea fotograaf. Ja kõik need isikuandmed sain ma teada lihtsalt sinu nime kuugeldades. See pole ometi keelatud.»
«Armani, lõpeta see kohe. Ära otsi mind enam kunagi üles, ära helista mulle, ära saada mulle roose, kingitusi ega kirju. Ma ei taha seda. Kas lubad mulle seda?»
«Hea küll, eks ma siis luban.»
«Meest sõnast, härga sarvest.» Ja sellega kõne lõppes.
Artikkel oli valmis, Armani hakkas seda ära saatma ja võttis meiliboksi lahti. Ega uskunud oma silmi: talle saatis kirja Briti kuningakoda. Kas vajatakse tema kui ajakirjaniku teeneid? Kas see on seotud sellega, et ta nädal tagasi kirjutas artikli Birmingham Cityst, mis esimese Briti jalgpalliklubina üle 6 aasta pääses meistrite liigas 16 parema hulka? Jalgpallis juhtub teinekord selliseid imelugusid, et Birmingham võidab Cracoviat. Eks paistab, kas ta Malmöle üldse vastu saab.
«Lugupeetud härra või proua, te olete blogi nimega Mitsubisi Blogi vastutav isik. Selles blogis avaldati kaader videost, mis kujutab Briti kuningaperet. Vastav ekraanitõmmis on arhiveeritud siin: . Selle video autoriõigused kuuluvad Briti kroonile ja ilma loata on selle avaldamine keelatud. Avaldamise luba maksab 600.- Olete kohustatud tasuma selle 30 kalendripäeva jooksul järgmisele kontole: , muidu lisanduvad viivised. See on Briti kuningakoja ametlik konto, mille õigsust saab kontrollida meie saidilt siit: . Palun lisada järgnev arve number: . Pildi kõrvaldamine blogist ei vabasta raha tasumisest. Ka pärast maksmist ei ole vaja pilti kõrvaldada, sest maksmine annab loa seda piiramatult kasutada, sealhulgas äriliseks otstarbeks, samuti valmistada tuletatud teoseid. Luba kehtib üksnes blogi nimega Mitsubisi Blogi piires. Siiralt teie Briti kuningakoda.»
Aeg-ajalt saadavad selliseid meile kurjategijad, lootes kergeusklike arvel kiirelt rikastuda. Armani otsis kuuglist Briti kuningakoja saidi ja sellelt kontonumbri ning võrdles meilis olevaga. Kontonumber oli õige.
Teha polnud enam midagi. Plikale tuli sõnad peale lugeda ja tema taskuraha poole võrra vähendada. Ühtlasi käskis Armani tal sellest oma blogis kirjutada. «Kas ma tohin kirjutada, et ma vihkan Inglise kunni?» nuttis Mitsubisi. «Muidugi tohid,» vastas Armani. «Meil on maailma kõige vabam riik.»
Siis otsis Armani üles Briti kuningapere viimase tuluaruande. Suurim tuluallikas oli intellektuaalse omandi haldamine.
Esmaspäeval läks Armani nagu ikka tööle. Administraator Sanpellegrino naeratas talle nagu alati, kuid lisas: «Palun mine peatoimetaja juurde.»
Sunnilane teatas: «Kümnes Elutoimetaja, sinu peale kaebas meie mittekoosseisuline fotograaf Moira, et sa oled tegelenud ebaseadusliku jälitustegevusega ning tal kodus käinud ja pärast veel talle helistanud. Talle ei meeldinud see üldsegi. Mida sul on selle kohta öelda?»
«Ma kõigest kuugeldasin tema kodanikunime, ei mingit jälitustegevust.»
«Kust sa said teada tema kodanikunime?»
«See oli anonüümne vihje.»
«Selge. Volkswageni Päevaleht peab väga oluliseks, et kõik inimesed oleksid oma valikutes võimalikult vabad ja et kõigil oleksid võrdsed õigused. Sa rikkusid rängalt Moira privaatsust. Mitte kuugeldamises pole asi. Kui sa said teada Moira kodanikunime, sai sellest sinu ametisaladus. Kui sa tema nime kuugeldasid, sai ka Moira kodusest aadressist ja telefoninumbrist sinu ametisaladus. Kuid sa ei hoidnud ametisaladust, avaldades need mõlemad inimesele, kellega sul polnud töist suhet, nimelt Moirale. See, et Moira teadis oma aadressi ja telefoninumbrit juba varemgi, pole siinkohal tähtis. Ma ei saa usaldada inimest, kes ametisaladusega sedavõrd hoolimatult ümber käib. Seetõttu oled sa ametist kõrvaldatud. Sul on veerand tundi aega oma asjade kokkupanekuks ja lahkumiseks. Sa võid oma töökoha tagasi saada, kui kohus su õigeks mõistab.»
«Kohus? Mis kohus?»
«Ahistav jälitamine on raske kuritegu, seda sa peaksid ju ometi teadma. Sul on veel 14 minutit jäänud. Head aega.» Sunnilane keeras talle selja ega pakkunud kätt. Mehed suruvad kätt tugevamini kui naised ja kätlemise järgi saaks kindlaks teha, kas Sunnilane on mees või naine.
Armani ei saanud hästi aru, mis temaga oli juhtunud, see oli midagi ebausutavat ja unenäolist. Tal polnud töö juures palju isiklikke asju, ei fotosid ega juturaamatuid, rääkimata linikutest ja lillevaasidest. Siis läks ta ebakindlalt ukse juurde. Kolleegid tõmbusid temast eemale, nagu kardaksid või häbeneksid midagi.
Ainult Sanpellegrino naeratas talle endiselt. Tema juurde Armani astuski. «Armas Sanpellegrino, täna võib siin olla minu viimane tööpäev. Kas ma tohin sind hüvastijätuks kallistada?»
«Mul on kahju, et sinuga niimoodi läks, aga ma kallistan sind hea meelega.» Ta tõusis püsti ja nad kallistasid ning mingil marginaalsel määral leevendas see kurbust. «Soovin sulle ilusat päeva jätku.»
Ta oli siiski kõigest robot.
Sissepääsu kõrval oleval ekraanil oli lehe värske number ja Armani klõpsis sõrmega selle linke. Tema artiklist polnud palju sisse läinud. Ainult foto oma maski ära viskavast linnapeast pealkirja all „Kas me saame sellist linnapead usaldada?". Selle juures olev tekst oli osalt tema oma, aga osalt mitte. Teda oli mainitud fotograafina, aga mitte teksti autorina. Hea seegi, Armani poleks tahtnud sellise teksti autor olla. Juhtkiri kiitis presidendi algatust rahva tervise huvides kohustada kõiki rahvakogunemistel maski kandma. Turvavöö kinnitame ju autoga sõites kõik. Ohoo, üks surmakuulutus, see kuulub ju delikaatsete isikuandmete hulka, keegi on andnud oma surma avaldamiseks loa. Armani klõpsas esilehe linki ja nägi pealkirja „Digimoni lasteaias rikutakse laste privaatsust". Nii-nii, lasteaia juhataja soovil ei kanna ükski laps lasteaias maski. Ja esilehe uudis on just see, mitte meeleavaldus või Tojota linnapea.
«Kodanik endine töötaja, ma soovitasin teil veerand tunni jooksul lahkuda. Vastasel juhul olen sunnitud abinõud tarvitusele võtma. Lehte võite edasi lugeda internetis, kui ostate artiklipileti või pigem juba päevapileti, veel parem kui kuupileti.»
Natukese aja pärast helistas Elektroluks. «Isa, meie klassi füüsikaeksam tühistati ja me peame uuesti tegema. Mis nüüd saab?»
«Räägi mulle, miks eksam tühistati.»
«Sellepärast, et Handymann, Lada ja Nescafe tegid kogu klassi eest eksamid. Üks vastas ja kaks valmistusid. Ja kes oli vastanud, läks klassist välja, keeras kohe ümber, tuli uue inimesena sisse tagasi ja hakkas valmistuma. Me andsime neile kõik oma ID-kaardid. Klm tegi ainsana eksami ise, aga temagi tulemus tühistati, sest Klm oleks pidanud kõigi peale kituma.»
«Ja kuidas niisugune pettus siis välja tuli?»
«Me panime rahad kokku ning maksime Handymannile ja Ladale, aga Nescafele lubasime, et ei kiusa teda kuni õppeaasta lõpuni. Ent täna viskas üks napakas Nescafe koti kooli tiiki ning Nescafe läks direktori juurde ja kaebas kõik ära.»
«Ega ma siin muud võimalust näe kui et pead hakkama kõvasti füüsikat õppima. Muidugi on raske, kui kogu aasta oled kõik kirjalikud tööd teistel enda eest ära teha lasknud. Ah ühe tegid ikka ise? Hea seegi.»
Oo õudust. Kuid siit saaks kindlasti artikli – kui ma veel kusagil töötaksin. Muide, ajakirjanike liidu liige olen endiselt. Õpilastega rääkida saaksin ikkagi ja artikli kirjutada, ainult kuhu see saata? Koolibri Õpetajate Lehte? Playboy Õhtulehte?
Lõpuks saabus päev, kus Armani tõusis püsti, naeratas ja heitis pilgu ümberringi. Ta nägi kohtunikku, riiklikku süüdistajat, oma kaitsjat ja Moira kaitsjat. Kedagi teist polnud. Moira oli nõudnud, et eraelu kaitseks peab kohtuistung olema kinnine, ja kohus oli sellega nõustunud. Sealjuures Moira ise kohtusse üldse ei tulnudki, teda esindas advokaat. Kaitse nõudis, et Moira tuleb ristküsitlemiseks kohtusse kutsuda, aga kohus otsustas, et Moira on advokaadi kujul esindatud ja advokaat vastab kõigile Moirale esitatavatele küsimustele. Kogu protsessi jooksul ei kandnud Armani kordagi maski, mida süüdistaja püüdis raskendava asjaoluna arvesse võtta, aga see tal läbi ei läinud.
Ja nüüd siis minu viimane sõna. Küll ma hakkama saan. Sõnadega olen ma alati osav olnud.
