Ulmestaar Timo Talvik
Timo, vanadele sõpradele Zarvik, kirjutades Tim Hornet. Ükssarvikupüüdja (poolkogemata juba kahes neist töötanud), rollimängur, väsinud lapsevanem, hetkel puhkav improteatri näitleja ja õpetaja. Vahel kirjutab ka midagi, mis kannatab küll raskekujulise komapuudulikkuse all, kuid võib omada head või vähemasti seeditavat lugu.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled? „Vaatab raamaturiiuli poole, kus istub sõbralt laenatud telliskivipaksune „Pöidlaküüdi teejuht galaktikas“, millel oleks juba ammu juured all, kui me poleks kolinud ning raamaturiiulit välja vahetanud. Ohkab sügavalt.“
Lugemisega on selline mure, et see vajab jaksu ning kui sa oled juba väsinud, tahad sa pigem midagi, milles kindel olla. Seega on mu lugemus viimastel aastatel drastiliselt langenud ning piirdunud üksikute Kettamaailma raamatutega. Samas olen kirjutamise tarvis lugenud Eesti muinasjutte, kohalikku mütoloogiat (Eisen) ning ka „Kalevipoega“ ja „Kalevalat“ – kuid see on pigem otsiv ja eesmärgipärane lugemine.Küll aga on olnud võimalik animet vaadata. Hetkel on pooleli „Fruits Basket“ (2019), mis sisaldab Jaapani mütoloogiat, kuid on peamiselt romantiline koolidraama. Ma pole selles päris kindel (...ütles ta, olles juba teise hooaja keskel). Samuti vaatan aegamisi „Dororot“, mille tegevus toimub vanas Jaapanis, kus samuti kollid ja müütilised tegelased oma mõju avaldavad – peategelane, kelle ihu osad kunagi kollidele ohverdati, käib nüüd nendega võitlemas ja oma elu tagasi nõudmas. Täitsa mõnus ja verine. Suht hiljaaegu sai lõpetatud:
„So, I’m a sprider so what“ – mõnusalt jabur isekai
„Mushoku Tensei: Jobless Reincarnation“ – isekai, mis mängib kõikide žanri klišeede peale ja teeb seda hästi.
„Astra lost in space“ – ootamatute pööretega kosmoseseiklus, kus pole puudu ka veidrad eluvormid ja tehnika.
„Chihayafuru“ – Anime, mille teemaks Jaapani klassikaline mäng/sport karuta. Ulmet pole, aga karakterid olid usutavad ja lugu põnev jälgida. Oli ootamatult hea leid.
2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Naelutab muidugi ägedus, kuid maailm, karakterid ja loogika peab olema ka usutav – ainult ägedusest ei piisa. Kui loogika ja käitumine lonkab, siis peab see lugu või maailm ise ikka paganama hea või huvitav olema, et ma seda loeks.
Isegi kui kogu tegevus toimub jaburas maailmas (näiteks Kettamaailm) saab tegelastesse pista midagi päris ja inimlikku (olgu selleks kasvõi vaid ellujäämisinstinkt).
Samuti ei salli ma laiskust, kuigi pole ka ise sellest prii. Kui ikkagi kaks kolmandikku raamatust liigutakse mingi aimatava lõpu poole, ning me õpime karaktereid ja nende motivatsioone tundma, ning siis lõpus tulevad lihtsalt tulnukad ja teevad selle asja – siuh – ära... Noh, tubli eelmäng, aga oleks ju võinud siis lõpuni hästi ära teha.
3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
On mõned raamatud, mis jätnud kustumatu mulje või lihtsalt hinges tähtsal kohal. Ükski neist ei tohiks ulmikutele liiga võõras olla.A. Huxley „Hea uus ilm“ – leidsin poolkogemata vanemate raamatukapist ja neelasin kibekähku alla. Tegemist võis vabalt olla minu esimese nö päris ulme kogemusega.
W. Gibbson „Neuromant“ – vend haaras selle kord Tallinnast külla tulles kaasa. Puresin kogu slängist ja veidrast keelest nädalavahetusega läbi.
N. Gaiman „Sandmani“ koomiksid – Hea, sünge, helge ja ilus.
T. Pratchett „Thief of Time“ – esimene ingliskeelne romaan, mille ma läbi lugesin. Korduvalt.
Iga kord oli uus lugu. Jah, ma ei teadnud seda lugema asudes, et see saab olema selline väljakutse. Jah, ma lugesin seda korra aastaid hiljem, kui ma ka korralikult keelt oskasin. Ei, ükski mu esialgsetest „loetud lugudest“ ei osutunud väga täpseks. Jah, sellest raamatust võisin ma saada oma briti aktsendi.
T. Pratchett ja N. Gaiman „Good Omens“ – oli aastaid minu reisiraamat, alati kotis kaasas. Sest olgem ausad, kui sa kihutad plekkpurgis keset taevalaotust ning keegi veel üritab sulle loteriipileteid müüa, et veel õnnega mängida (Oh miks küll, Ryanair?) siis lugeda maailmalõpust on kuidagi lohutav.
Minu jaoks on eriliselt kohal ka ühe Eesti autori esikromaan, mida lugesin kord ette emakeele tunnis, kus kõigil oli ülesandeks tutvustada üht Eesti autorit. Ma olen veendunud, et soolikad, koljutükid ja veri jätsid kohe kindlasti õpetajale kustumatu mulje ning ehk ka mõnele õpilasele. Selleks raamatuks oli Maniakkide Tänava „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“.
Meie peres olid raamatud alati tähtsal kohal. Piisavalt, et ühel hetkel ostis vanaisa kastitäie „Tarzani“ raamatuid otse kirjastuselt (terve tõlgitud seeria) ning hakkas neid siis kahe-kolme kaupa lastelastele kinkima: küll sünnipäevadeks, küll jõuludeks. Kahjuks ei hinnanud kõik lapselapsed raamatuid nii kõrgelt kui vanaisa ise, kuid minu jaoks on need alati kõnetanud. Seega pole ka mingi ime, et ma üks hetk ulme otsa komistasin.
Korralikum murdepunkt oli aga aastal 2003 (või 2004), kui koos ühe sõbraga avastasime Marduse ajakirjad ning võtsime ette need kiiremas korras läbi lugeda. Selle suve päevakava oli mitmeks nädalaks järgnev:
1. Hommikul kohtumine raamatukogu ees.
2. Raamatukogus seljakotid Marduseid täis.
3. Lebamine rannas ning lugemine.
4. Enne kui raamatukogu kinni läks, veel mõned Mardused tagasi (Siinkohal minu siiras vabandus Pärnu Raamatukogu töötajatele, kes võisid nende Marduste vahelt leida omajagu liiva.)
5. Õhtune pilvesolek – sest olgem ausad, osad jutud ja mõtted sõidutasid katuse ikka nii ära, et mitu päeva polnud und, rääkimata öödest.
Olles nõndamoodi juba päevi talitanud, tekkis poistel mõte ka ise miskit kirja panna. Enamik neist jutumõtetest jäi vaid rääkimise tasemele. Mis sai aga kirja pandud, jäi õnneks Algernoni filtri taha pidama. Mõni jutt, millest poisid eriti sillas olid, sai ka tuttava ulmekirjaniku Karen Orlau poolt vaimse pai – sest ega noort indu tasu kohe materdada, isegi kui oskused nii puudulikud, et lausa piinlik. Kirjutamine jäi peale seda aga aastakümneks soiku, sest ega ma tegelikult ei tahtnud kirjutada. Ma tahtsin hoopis kirjanik olla – kirjutamine oli lihtsalt tüütu tegevus kirjanikuks saamise teel. Nüüd leian ma mõnu ka tegevuses.
5. On sul lemmikloomi?
On kaks halli kassi, kes uhavad öösiti ringi kui hüperaktiivsed tolmupallid ning saavad näoraamatus rohkem reaktsioone ja tähelepanu kui misiganes minu kirjutis arvatavasti kunagi saab. Aga selline see elu on. Karvapallide nimed on Käbi ja Kivi
HÕFFi ulmeauhinna sai lühimängufilm „Järgmisel aastal”
parima ulmefilmi auhinna Navigaator Pirx sai Hispaania režissööri Miguel Campaña lühimängufilm „Järgmisel aastal”, mis kuulus Hõbedase Mélièsi ehk Méliès d’Argent’ auhinnale kandideerivate Euroopa lühikeste fantaasiafilmide kogumikku.
„See on tervikliku loo ja õigeaegsete pööretega hästi teostatud film, mis tänu sisule näib pikem, kui tegelikult on. Piisavalt teravmeelne ja mõneti isegi uudne lähenemine pisut klišeelikele ajarännuparadoksidele, mis on ootamatul kombel lahendatud aga ilma ajarännu endata, kasutades hoopis teist ja mitte vähem levinud ulmetroopi. Hoolimata loo käigus antavatest vihjetest säilub põnevus lõpuni ja kuigi lõpplahendus ei ole täiesti ootamatu, on see siiski hästi välja peetud,” kõlas Eesti Ulmeühingu žürii põhjendus. Žüriisse kuulusid Veiko Belials, Jüri Kallas ja Joel Jans.Tumedate Tundide suvine järjejutt sai läbi
Tumedad Tunnid taskuringhääling oli seitse nädalat järjest jõuliselt reaktorlaste ja „Saladusliku Tsaari” lainetel. Sisse loeti Maniakkide Tänava „Koletis kosmoses" ja „Täheprogramm" ning Laura Loolaiu „ Rahvaloendus". Tänaseks on järjejutu kõik osad ilmunud ning kuulajate vahel raamatud välja loositud - palju õnne võitjatele!
Järjejuttu ja teisi tumedaid lugusid saab kuulata ikka Tumedate Tundide lehel http://www.tumedadtunnid.ee/
Jaan Kaplinski 22.I 1941 - 8.VIII 2021
8. augustil lahkus proosakirjanik, tõlkija, luuletaja, filosoof ja kultuurikriitik Jaan Kaplinski. Eesti ulmesse andis ta kaks suurt panust just tõlkijana: esiteks tõlkis ta Stanislaw Lemi Ijon Tichy lugusid ning Pirxi jutustuse. Teiseks tähtsaks panuseks on aga kuue jutu tõlkimine kultuskogumikku Lilled Algernonile. Tänu Kaplinskile saime 1976. aasta antoloogiast lugeda Andersoni, Asimovi, Sheckleyt ja Simaki. Lisaks jõudsid tänu Kaplinski tõlgetele kohaliku lugejani maailma eri rahvaste muinasjutud. Ka Kaplinski ise kirjutas mõningaid rohkem või vähem ulmežanri liigituvaid proosateoseid, teiste seas romaan "Silm" (2000), lisaks sellele veel lühemaid tekste.
Eesti ulmekirjanikest saatis enda panuse Meelis Kraft jutuga "The Last Day Of A Lost Decade". Inglise keelde tõlkis Martin Kirotar.
Lisaks on rumeenlastel tulemas ka virtuaalne raamatuesitlus, mis toimub 15.-19. septembril Discordis:Dear friends,
as you probably know, I am organizing The Galactic Imaginarium Film Festival (Science Fiction and Fantasy), the second edition on 15th-19th September 2021.Meie inimene!
Meie toimetaja Riho Välk on oma riigitööl suutnud sedavõrd eeskujulik olla, et temaga tehti lausa intervjuu. Kiidame ulme tutvustamist rahvale, Reaktori reklaamimist ning õiget riietusevalikut. Tööelu ajakirja leiad Tööinspektsiooni kodulehel. Täpsemalt siis Sügis 2021, lehekülg 28.
Tallinna ulmehuviliste Kolmanda Reede kogunemine
Trash tegi nalja
24. Augustil avaldas meie kõigi suur sõber Gert Moser Facebookis tähtsa uudise, mille edastame muutmata kujul: TEADEANNE! Kuna Trash ei viitsi enam kassetileibelit vedada ja asub peagi ulmekirjandust kirjastama, siis võtan mina, Veiko Tagle, kokkuleppel endise omanikuga, üle nii TCD kanali postitused, kui ka leibelireliisid. Kõik jääb siiski samaks, vaid kassettide asemel saate osta muusikat digina ning liiga kirju valiku asemel hakkab Trash Can Dance pakkuma Tech House´i, EDM´i ja hip-hop´i, ehk muudan leibeli näo sõbralikumaks ning väärikamaks. Vanu kassette saate endiselt pomolt küsida peagi FB-sse ilmuva Trashi kirjastuse "Fantastika kaardivägi" kodulehe kaudu, kuhugi need ei kao. Aga rohkem infot peagi lisaks, seniks vaid sayonara Trash!Hiljem selgus, et kahjuks tegi loomehing meiesuguste kulul ainult nalja, ning lubatud kirjastus Fantastika Kaardivägi jääb ära, ning ka edaspidi tuleb leppida ainult olemasolevate kirjastuste avaldamistingimustega.
