Eesti keeles on ilmunud J. G. Ballardi romaan „Koleduste väljapanek“. Või on tegu siiski jutukoguga? On ju praktiliselt kõik selle köite tekstid ilmunud varem ajakirjades või eraldi vihikutena. 1966. aasta märtsis ilmus briti ulmeajakirjas Impulse esimene Ballardi pentsik jutt, üks neist, mida autor ise nimetas kondensromaanideks. Järgmistel aastatel ilmus erinevates ajakirjades enamus tekste, mis 1970. aastal moodustasidki köite „Koleduste väljapanek“. Lõviosa tekste ilmus ulmeajakirjas New Worlds ja kirjandusajakirjas Ambit – tõsiasi, mis annab teadjale inimesele üsna kenasti kätte ka raamatu laadi. Ulmekirjanduse uue laine radikaalsem ja literatuuritsevam ots oleks üsna täpne määratlus.
Olin raamatu mitmeid peatükke varasemalt juttudena lugenud ning kuigi ma tekste võrdlema ei hakanud, oli selge, et raamatu tarbeks on neid kohendatud-muudetud. Rääkimata sellest, et eestikeelne tõlge pole tehtud 1970. aasta väljaandest. Tiitellehe pöördel on küll kirjas, et originaali copyright on aastast 1990, aga sellise sisukorraga köide ilmus esmakordselt alles 2001. aastal.
Välismaised bibliograafiad liigitavad teose jutukoguks. Eks alust selleks ju ole, sest kõik tekstid on varem ilmunud ja ega need omavahel ka eriti seotud pole. Samas, raamatus on igale jutule lisatud peatüki number ja see annab piisava õigustuse köidet romaaniks nimetada. Kuid üldiselt on küsimus vormist üks vähemtähtsamaid, kui antud köitest rääkida.
Jutud-peatükid pole küll omavahel eriti seotud, aga koos lugedes tekib mingi suurem pilt küll, segasevõitu ja hakitud, aga tekib. Ja eks taoline harali tekst oligi vist Ballardi eesmärgiks. Pole ju J. G. Ballard kunagi see päris tavaline ulme olnud. Hakitud, lühikeste lõikudega kirjutamislaadi proovis ta esmakordselt vist juba 1964. aastal oma suurepärase jutus „The Terminal Beach“.
Autor annab endale suurepäraselt aru, et tõenäoliselt pole ta raamat igaühe lugemisvara ning hoiatab avasõnas ausalt lugejat ning soovitab nn romaani lehitseda ja vaadata, et ehk jääb mõni huvitav koht silma ja siis sealt harutama hakata. Põhimõtteliselt midagi mänguraamatu ja interaktiivse wõrgukirjanduse vahepealset ning sellisena tugevalt oma ajast ees.
Tunnistan ausalt, et kuigi ma lugesin raamatut järjest, jätsin ma mõne lõigu siiski vahele ja nii mõnestki libisesin diagonaalis üle. Jah, kiire lugemine see polnud. Mingi elamuse ma siiski sain ja ilmselt loen korra veel, et kui tekstiklotsid suuresti paigas ja mõningane tervikpilt olemas, et siis saab lugeda juba teatavas raamistikus.
Minu peas ja lugemiskogemuses asetus „Koleduste väljapanek“ kahe teise romaani vahele. Pisut konarlikum kui William S. Burroughsi „Nova Express“ (1964) ja kuidagi diibim kui Brian Aldissi „Report on Probability A“ (1968).
Kindlasti on teatavas seltskonnas Ballardi romaanist ülbe rääkida, eriti olukorras, kus enamik kaasarääkijaid-kuulajaid pole seda lugenud ning rääkijast jääb tõenäoliselt diip mulje. Võimalik, et ma olen pessimist, aga oletan, et selle raamatu läbilugejate hulk jääb eesti keeleruumis kahekohaliseks arvuks. Ostjaid ja lehitsejaid on kindlasti rohkem, aga lugejate hulka tõstaks küll vaid mõni kiuslik õppejõud, kes kusagil kõrgkoolis oma kursusel selle kohustuslikuks lugemisvaraks kuulutaks.
Kas käesolev arvustus on negatiivne? Kindlasti mitte! Pigem lugemishoiatus. Mitte hoiatus mitte lugeda, pigem hoiatus eesootava asjus, et pärast poleks õiendamist, et küll see Ballard ikka on üks loetamatu saast. Ma saan aru, et igasugune eelinfo on enamjaolt eksitav ja ei anna täit pilti, aga lugejal on võimalik valida ning kui kohe üldse ei sobi, siis võib ju pooleli jätta, ei pea hambad tangis raamatut purema ja pärast igal võimalikul juhul kaeblema.
Kuigi formaalselt ulme, ei julge ma seda ulmefännidele soovitada. Ei, pigem hoiatan, pigem tõrjun ning seeläbi siis püüaks anda vihje, et järsku keegi isegi võiks. Kuid igaüks loeb omal vastutusel!
Aga ikkagi on mul hea meel, et „Koleduste väljapanek“ on nüüd maakeeles saadaval. Jah, see kirjastusakt on ülbus kuubis, aga ma pean antud eestindust vajalikumaks kui olid seda sama autori „Unenägude täisühing“ ja „Päikese impeerium“.
Ma tean, et ma unistan ja see unistus ei saa kunagi teoks, aga ootaks nüüd maakeelde mõnda J. G. Ballardi varast apokalüptilist romaani, näiteks kristalliseeruva maailma oma, või kui unistustega iseäranis ülbeks minna, siis suisa maitsekat jutuvalimikku. „Crash“ ja „Koleduste väljapanek“ meil juba on, et nüüd võiks midagi klaarimat kah võrdluseks...
