Käesolev aasta on andnud rohkem põhjust arvutimängude mängimiseks, isegi kui suvi on olnud ehk liigagi suvine. Poolteist arvustust aga sellepärast, et We Happy Few jäi lõpuni mängimata põhjustel, mida allpool lahkan.

We Happy Few.

Meid heidetakse alternatiivsetesse 1960ndatesse, kus britid olid teises maailmasõjas sakslastele kaotanud ja okupeeritud. Wellington Wellsi linnakese elanikud on sõjakaotusele, virelemisele ja kõigele muule halvale leidnud aga huvitava lahenduse. Rõõmu nime kandvat droogi jagatakse igal teisel tänavanurgal putkadest, see on segatud kraanivee sisse, ning kõik elanikud kannavad rõõmsaid maske. Elu on ju nii paganama mõnus, kui kogu aeg Rõõmu tarbida. Ja hoidku selle eest, kui sa Rõõmu ei tarbi, siis oled sa nõme tujurikkuja! Tujurikkujad aga õõnestavad head ja rõõmsat ühiskonda, sellise kohtamisel on sinu kui kodaniku kohustus ta kohe normaalseks peksta. Tujurikkujate leidmisel on abiks ka uhked leiutised: laksijad, piilurid, rõõmumõõtjad ja suuremandad. Tänaval silma paistmine näiteks jooksmise, hüppamise või liigse jõllitamisega võib samuti lõppeda sellega, et kohalikud haaravad torujuppide ja labidavarte järele.

Mäletan, kui selle mängu reklaam välja tuli. Näpuotsaga Orwelli jälgimissüsteemi, aga peamiselt ikkagi Huxley motiivküsimus: “sa ju ometi ei taha teistest erineda?”, sekka lubati värvilise graafika ja düstoopia õuduste vahel pendeldamist. Peaaegu oleks võinud ju mängu lausa eeltellida. Siis aga jäi see lõputusse arenduspõrgusse kinni, tuli järjest beetaversioone ja parandusi, kuni olin juba veendunud, et asi jääbki igaveseks arendamisse. Suur oli mu üllatus, kui tuli välja, et juba 2018 oli mäng plaadile pressitud ja müüki paisatud. Selle fakti avastasin ma muidugi kuskil kaugel mängu keskel, kui ma olin juba korduvalt nentinud, et “noh, pooliku asja kohta käib kah.”

Mis meil siis mängu poolelt toimub? Kõigepealt saad mängida Arthur Hastingsina, kes on üsna keskmine kodanik, teeb oma väikest tsenseerimistööd, kuni talle meenub, et oot-oot, kunagi oli tal ju vend ka. Siis tekkib tal organismis Rõõmuga väike tõrge, mille tagajärjel näeb ta läbi, et puhkeruumi toodud kringel on tegelikult rotilaip, mida kõik rõõmuga peksavad ja mugivad. Oojaa, düstoopia, tule ja näita enda rüvetut palet.

we-happy-few-review-6

Jah, düstoopiat me saame, aga kahjuks taandub mäng jube toorele “selleks, et siit kohast edasi saada, pead kokku korjama kolm türnüüblit ja need kokku siduma.” Ehk siis tohutus koguses on edasi-tagasi trampimist, et leida mõni võti, dokument, õige riietus vms, mis kõik nõuavad omakorda alammissioonide läbimist. Näiteks oli ühest kohast läbi saamiseks vaja torutöölise tunkesid. Tunkede meisterdamiseks oli vaja kaht õmbluskomplekti ja kaht erinevat kangast. Otsisin mis ma otsisin, no ei leidnud. Lõpuks surusin miilitsale pudeli puskarit pihku, muukisin tema selja taga luku lahti ja lidusin minema, enne kui miilits kaineks sai.

Järgmine asi, mida ma tahaks kritiseerida, oleks sügavuse ja tagajärgede puudumine. Rõõmu tarbimine tekitavat mälukaotust ja ma tõsiselt kartsin, et kui mul see mõõdik täis saab, unustan ma venna olemasolu ära ja muutun uuesti juurviljaks. Samuti kartsin ma Rõõmu üle doseerida. Kartsin Tujurikkujana vahele jäämist. Isegi Rõõmupohmakat kartsin. Viimane aga muudab umbes minutiks värvid külmaks ja koledaks (umbes nagu Eestis novembris) ja külainimesed saavad aru, et sa oled Tujurikkuja. Lahenduseks on minutiks põõsasse varjuda. Üledoseerimine paneb sind liblikaid oksendama. Mälukaotus aga on tuumapohmakas, mis läheb ka minutiga üle. Ja ongi kõik. Tegin endale elu raskeks, vältisin doktoreid, kes Rõõmuta inimesi lõhnast ära tundsid, põiklesin laksijate ja muu kola eest. Jah, realistlik, aga sama hästi oleks ma võinud algusest lõpuni Rõõmu all ringi joosta ja pohmakavärinaid prügikasti taga välja magada. Mingi katk käis ka ringi ja tappis inimesi, nii et igaks juhuks oli mul antibiotsisüstal taskus. NPCd veel hoiatasid mind, et katkuhaiged lähevad enne surma hulluks, aga mumeelest hakkasid nad lihtsalt klišee-šotlastena karjuma.

Kõige toorem koht oleks aga tegelaste mudelid. Neid on terve mängu peale kokku umbes kuus. Meeskodanik, naiskodanik, miilits, vanamutt, doktor ja sõdur. Neid on siis kergelt erinevates variatsioonides, aga kõik on täpselt ühe ja sama disaini, käitumise ja jutuga. Linnaelanikud on viisakates riietes, linnaäärse tühermaa elanikud käivad kõik ringi räsitud pintsakuga, mida hoiab kinni üks nööp. Võib-olla taheti, et see võimendaks monotoonsust ja ühesuguseks voolimist, aga tehniliselt tundub see laisa lahendusena.

Teine laisk lahendus on masingenereeritud kaart. Jah, nad ei viitsinud kaarti joonistada, nii et igal mängijal on veidi erinev maailm. Reaalsuses näeb see välja sedasi, et sul on tohutult pikad majade koridorid, mistõttu ei ole sul kuhugi joosta ega peituda. Eksisid ära? Nüüd pead veerand tundi järgmise müüriauguni trampima.

we happy 1

Stoori? Arthur üritab meenutada, mis ta vennaga juhtus, trambib ühest linnaotsast teise, avastab, et sakslaste tankid olid papist maketid ning on nõme oma ekspruta vastu. Tõesti, see kõik on kahjuks just nii igav.

Kiruda ja hädaldada võib vist veel üsna pikalt, proovin lühidalt. Kogu relvade, moonakoti ja meisterdamise süsteem on üks suur häda. Kunagi ei tea, mida vaja läheb, nii käidki kaamelina ringi. Sama häda on relvadega - kõik need kaaluvad tohutu palju, kuid lagunevad paari löögiga. Sellel teemal jätkates: kogu võitlussüsteem on üks “vehi kaikaga ja looda parimat” stiilis kaos. Mitte isegi võimatult raske, aga jube tüütu.

Nalja sai ka. Esimene lõbus missioon oli, kui pidi põrandaalusesse ööklubisse sisse saamiseks kummist kassikostüümi selga tõmbama ja siis kui teistele sarnastele tolgustele elektripiitsa andsid, itsitasid ja oigasid nad mõnust. Veel lõbusam oli aga missioon, kus pidid võluseentega oma mõtteväravad avama ja siis seenehallukate all miski šamaan-seenesöötja kahjutuks tegema, samal ajal endale kõrvalmissiooni jaoks vajalikku haruldast linast kangast põue toppides. Majas sees pidi pidevalt seeni peale sööma, et tripp ei lõppeks, mis sind automaatselt majast välja viskas.

We Happy Few  preester

Mängisin Arthuri loo lõpuni, sain teada, mis ta vennaga juhtus ja pidin leppima, et sellega ongi Arthuri seiklused läbi. Mäng pakub veel kahe tegelase seiklusi: ühe naistegelase ja ühe vana šotlase. Siinkohal tuli mängu see, et Arthurina mängimine olevat kõige loomulikum ja mõnusam: sa ei paista silma, suudad hädaolukorras minema joosta ning kakluses oskad ka lüüa. Naistegelane lüüa ei oska, pead uimastavaid parfüüme meisterdama ja neid näkku pritsima. Šotlane aga ärritavat ainuüksi oma eksistentsiga kõiki kodanikke ja miilitsaid, nii et temaga oleks pidanud kogu aja varjudes hiilima. Ja lisaks mesitarusid rüüstamas käima. Ahjaa, naistegelasel oli laps ka, keda tuleb kussutamas käia. Ma tõesti, tõesti ei viitsinud, ning koos Arthuri loo lõpuga lõppes ka minu mängukogemus.


A Plague Tale: Innocence

Parem mäng! Tõsiselt

Kõigepealt: mängu sain Epic Store’ist tasuta. Epic jagab üldse päris palju mänge tasuta välja, soovitan jälgida.

Arvustuse lihtsustamise huvides mugavdan-vabatõlgin väljamaa nime näiteks Katkulooks. Millest Katkulugu siis räägib? Meid heidetakse Lõuna-Prantsusmaale aastasse 1348. Kes ajalootundi enam ei mäleta, siis saja-aastane sõda brittidega oli selleks hetkeks käinud 11 aastat. Et elu sõja ajal igav ei oleks, ründavad linnasid mustade rottide hordid, kes omakorda levitavad musta katku. Lisaks kõnnivad ühel päeval prantsuse inkvisitsiooni sõdurid de Rune’ide mõisasse ja tapavad kõik peale meie 15-aastase peategelase ja tema väikese venna. Keskajal elamise võlud.

katkulugu 2

Nii algab meie tegelaste seiklus: Amicia peab käekõrval vedama jonnakat viieaastast, kellel lisaks on hädine tervis ja kohati tüütu iseloom. Sest ta on viiene, kes on kogu elu olnud emme poputamise all. Kogu see dünaamika töötab tegelikult väga hästi, muutes tegelased siirasteks, kuigi nad vahepeal kipuvad ühtesid ja samu fraase korrutama, mis illusiooni rikuvad. Enamuse ajast juhib mängija Amiciat, aga vahel on ka vaja Hugona läbi augu ronida ja uks lahti teha.

Ühest kohast teise liikudes saame üsna kiirelt teada, et väikevend Hugol on veider side katkurottidega, aga samas teeb see teda haigeks. Õpime alkeemiat, leiame sõpru, ning lahendame mõistatusi. Sisu ja tegelased on väga hästi kirjutatud, neile on mõnus kaasa elada, dialoogid mõjuvad loomulikult, keegi ei pinguta üle. Kõrvaltegelased on täpselt parajad - täidavad oma rolli, kuid ei pressi läbi pisarate kogu oma suguvõsa ajalugu ega ole ka masingenereeritud papist tegelased.

Katkulugu on selgelt hiilimismäng. Amicia on 15-aastane plika, kes on küll linguga osav, aga lähivõitlust kui sellist see mäng ei tunnista. Ei kujuta ette, kui palju kordi ma selles mängus surma sain, sest seda juhtub palju. Õnneks ei ole, erinevalt eelmisest mängust, surmasaamise järel vaja veerand tundi ühest kaardi otsast teise trampida. Paaril korral loobusin n-ö realismist ning jooksin paar korda ükskõikselt läbi vaenlaste surmani, et uurida, kuhupoole ma hiilima peaksin. Siiski pole Amicia päris äpu, ning kuna tegu on konsoolimänguga, siis “sihtimine” käib umbes veerand ekraani täpsusega. Väga meeldiv detail on, et linguga vastaseid tappes karjatab Amicia iga kord meeleheitlikult Mitte läbilõikavalt ja pealetükkivalt, kuid on selgelt aru saada, et tegemist ei ole sõjaprintsessiga, kellele meeldib vereloigus tantsida.

katkulugu 3

Katkulool on siiski üks laiem puudus, mis samal ajal on paljude jaoks selle tugevus. See on moodne pildiraamat, kus vahepeal pead natuke actionit tegema. Mänguna on ta tegelikult ikka jube lihtne. Päris palju on mõistatusi, mis koosnevad 2-3 sammust. Kogu mäng kanaldab sind algusest lõpuni ettemääratud suunas, mingit omavoli ja avastamist ei ole. Tegelikult võiks rohkem mänge sedasi töötada ning jätta vahele võltsvabaduse ja halvasti disainitud ja ebaloogilised mõistatused. Oleme keskajas ja lükkame põlevaid künasid, et rotte minema hirmutada.

Graafika? Vist kõige ilusam mäng, mida olen mänginud. Witcher 3 sai ilusaks modida, aga see on ilusam. See omakorda rõhutab pildiraamatu atmosfääri. Vahepeal tegid rottide hordid veidraid trikke, aga pigem tasuks kiita, et mäng suutis nii palju sibavaid objekte üsna talutavalt joonistada sealjuures maha põlemata.

2022. peaks ka järg tulema.

katkulugu

Mõlemast mängust korraga:

Millegipärast kubisevad tänapäeva mängud mitmetest väikestest detailidest, mis ei pruugi ühe mängimisel silma jääda, kuid kui neid mitu tükki järjest võtta, hakkab häirima. Esiteks, mõlemal mängul on veendumus, et tegelased suudavad nähtamatuks jääda ainult üht tüüpi heina sees. Katkuloos olid vaenlased vähemalt piisavalt nutikad, et sind heina seest otsima tulla, kui We Happy Few kodanikud võisid seista vaibasuuruse heinatuusti kõrval ja sind jõllitada, kuid õlgu kehitada ja koju minna. Mõlemal on häda taskutega, kuid erinevas võtmes. We Happy Few puhul torises Arthur mul pidevalt “Ma ei ole mingi kaamel, viska kola vähemaks”. Sest kõik relvad kaalusid palju, kuid purunesid paari löögi peale. Mõne suurema kakluse käigus sai ikka 3-4 kurikat või labidat puruks pekstud. Samuti ei olnud kunagi õrna aimu, mida võib järgmise jupstüki meisterdamine või progressiooni jaoks tähtis külamees sinult tahta. Katkulugu annab sulle hästi väikesed taskud, kuid selle eest vedeleb kola kõikjal. Mängude puhul oled ikka harjunud, et enne kui kuskilt toast lahkud, sobrad igaks juhuks sahtlid läbi, äkki hiljem on leegitseva laskemoona jaoks väävlit vaja. Või pistad vaasi põue, et selle viskamisega valvurite tähelepanu hajutada. Mitte siin. Iga kord kui mõni vaenlane nähtavale ilmub, antakse sulle paar savipotti ja hunnik viskemoona meisterdamiseks vajalikke materjale.

Mängude pikkused: Katkuloo läbimängimine võttis mul 14 tundi ja ma nautisin pea iga minutit sellest. We Happy Few esimene, ehk siis Arthuri osa võttis mul 20 tundi. Sally ja Ollie lood peaksid kumbki võtma umbes 10 tundi, kuna mõlemas on poole vähem missioone kui Arthuri loos. Katkuloo miinuseks oleks, et arvestades selle turuhinda, võiks ta veidi pikem olla. We Happy Few puhul aga oli selgelt tunda, et kui pool ajast ei kuluks trampimisele ja taskute majandamisele, saaks mäng paari tunniga läbi.


Kokkuvõtvalt:

We Happy Few: 4/10

A Plague Tale: Innocence: 9/10


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.5609)