Karl Schroeder: Lockstep. 351 lk.

Tor. New York 2014.

annaalid schroeder

17-aastane Toby McGonigal on jõukast perest pärit nooruk – nende innovatsiooni- ja teadushimulisele ärivaistuga perele kuulub näiteks üks terve planeet. Päikesesüsteemi äärealadel üht perekonna jaoks vajalikku missiooni täites jääb aga Toby kosmoselaev tehnilise rikke tõttu kadunuks. Toby ise siirdub rikkis laevas, mis ei ole enam võimeline asustatud planeetidega ühendust võtma, külmaunne, arvates, et see on tema lõpp. Kuid siis äratatakse ta unest, tema laev on leitud ning ta avastab, et aeg on 14 000 aastat edasi liikunud, suur osa galaktikast on inimestega asustatud ning mis kõige üllatavam, seda galaktilist impeeriumi juhib tema enda perekond – ta noorem vend Peter on selle kummalise moodustise jõhker türann. Toby aga avastab end erinevate fraktsioonide ja grupeeringute mängukannina, kes kõik teda enda huvides ära kasutada tahavad. Ning tema vend tahab miskipärast ta surma. Algab põgenemine ühest kummalisest maailmast teise, veel kummalisemasse.

Kõlab nagu parima Heinleini 1950ndate noorteka algus? Jah, kõlab küll, aga paraku ei ole kanada ulmekirjaniku Karl Schroederi romaan «Lockstep» (ma ei oska seda pealkirja kuidagi tõlkida) seda mitte. Ja seda peamiselt seepärast, et teose peategelaseks ei ole inimesed, keskseks inimeste omavahelised suhted, vaid on maailm, see äärmiselt võõrik ja kirju ning värviline tulevikumaailm. Või veelgi täpsemalt: teose peategelaseks on ulmeline idee. Üsna grandioosne ja üsna detailselt esitatud idee seejuures.

Kuidas saab Toby perekond 14 000 aastat hiljem elus olla ja galaktikaimpeeriumi juhtida? Nad on omal ajal avastanud ja patenteerinud külmaune tehnoloogia ning hakanud seda jagama terve inimkonnaga. Kuna valgusest kiiremini kosmoses liikuda kuidagi ei saa, siis töötab see tulevikumaailm, see galaktiline föderatsioon nii, et inimesed siirduvad reisideks teistele planeetidele, teistesse tähesüsteemidesse külmaunne ja samamoodi siirduvad sünkroonselt ja regulaarselt kindlaks ajaks külmaunne ka kõigi maailmade elanikud. Või noh, mitte päris kõik.

Kardan, et see kõik kõlab ikka veel – täiesti eksitavalt – põrgulikult huvitavalt. Tõsiteadusliku fantastika meistriks loetav Schroeder on selle pöörase idee üsna detailideni välja töötanud ja see tundub tõesti loogiliselt ja tehniliselt töötavat, aga ärge oodakegi, et ma viitsiksin seda põhjalikumalt lahti kirjeldada, kuna see on lihtsalt kohutavalt igav. Konflikt selles maailmas tekib loomulikult sellelt pinnalt, et sedasorti külmaunne siirdumise kontroll on valitseva kliki käes («pahad tegelased»), kes jagab seda jao pärast, on ka alternatiivsed, tehniliselt ebakindlamad unetehnoloogiad, mida kasutavad kõiksugu põrandaalused küberpunklikud gängid («head tegelased») ja palju muud taolist.

annaalid Karl-Schroeder

Schroeder on selles arvustuste tsüklis käsitletud autoritest kindlasti kõige profim kirjanik, tema lause on neist vaieldamatult kõige kirjanduslikum, olgu tegu siis kirjeldava, jutustava või autoriteksti (autori mõtisklusi, heietusi) vahendava lausega. Selle käesoleva tsükli seni kõige täiskasvanulikuma lause juures on kentsakas, et ka romaan «Lockstep» on kaubastatud kuhugi noorteka ja tavalise täiskasvanute ulmeromaani piirimaile, sooviga mõlemast segmendist koort riisuda.

Schroederi suurim probleem ja minu jaoks suurim pettumus peitub aga selles, et ta ei ole enam kui 30 aastat väldanud kirjanikukarjääri jooksul aru saanud, mis peaks olema kirjanduse, sealhulgas ka ulmekirjanduse aines. Selleks peaksid mõistagi olema inimesed, aga Schroederil on maailm, ulmeline idee. Selline põhimõtteline viga annab aga tulemuseks romaani, mis on kui saepurubrikett. Neelad ja lämbud, neelad ja lämbud, sest nii kuiv ja maitsetu on see kõik.

Seda võib nimetada ka Analogi ulmeks. Analoogiliseks ulmeks. Ameerika ulmeperioodika turu keskseid ajakirju Analog muutus nimelt peatoimetaja Stanley Schmidti ajal (1978–2012) eriliselt kuiva insenertehnilise ulme avaldamiskohaks ja igavusest sai väljaande sünonüüm. Ei ole viitsinud välja uurida, kuivõrd see praeguse peatoimetaja Trevor Quachri ajal viimase üheksa aasta jooksul on muutunud (vaevalt), aga igatahes just selles ajakirjas ilmus detsembrist 2013 kuni aprillini 2014 järjejutuna ja alles siis omaette köitena see romaan.

annaalid lokkstepp

Ja Analogile väga iseloomulik see romaan ongi: põhjalik maailmaloome, autori ilmselge vaimustus sellest ja ulmelise tuleviku-idee äärmiselt detailne väljatööde ning esitus. Ning autori üsna täielik ükskõiksus oma tegelaste suhtes: need on nii skemaatilised ja tüütut juttu ajavad tüübid, et haigutus ähvardab lõualuutraumaga lõppeda. Õieti ongi see üks pikk ja tüütu reisikiri, sest peategelane Toby rändab ühest äärmiselt kummalisest ja värvikast maailmast teise ja neid kõiki meile kirjanik Schroeder ka piinarikka järjekindlusega kirjeldab, aga ei muutu selle reisi ajal huvitavaks tegelaseks Toby, ei muutu värvikaks potentsiaalselt vägagi värvikas põrandaaluste küberpunklike isetegevuslaste gäng, millega Toby ajuti koos reisib ning kus on üks tüdruk, kellega nagu tekiks mingi säde. Aga siis lükkab autor selle sädeme sahtli taganurka, sest on ju vaja kirjeldada pikalt ja põhjalikult neid tulevikumaailmu ja lahti seletada seda kummalist ühiskonda kooshoidvat külmaune süsteemi majanduslikku ja sotsiaalset toimimist. Ja Schroeder teeb seda süstemaatiliselt. Niipea, kui tegelaste vahel hakkavad tekkima mingidki huvitavad suhted, niipea, kui dialoog hakkab igavustsoonist väljuma ja keerad kasvava põnevusega lehte, et kas nüüd, kas nüüd ometi läheb asjaks, siis tapab kirjanik selle lootuse ning asub jällegi suurima vaimustusega kirjeldama mingit uut maailma, mingit uut tehnilist ulmevidinat vms.

Schroederi tulevikumaailmade sünkroonse külmaune-kontseptsiooni juures on mõned põnevad nüansid: näiteks selles, kuidas valitsejad seda võimalust koha peal oma inimestele jagavad (motiivid, kus «lossides» elav aadelkond ei vanane, aga neid ümbritsevad alamad, kes seda tehnoloogiat nautida ei saa, siiski vananevad jmt), aga need põnevad liinid jäävad korraliku arenduseta. Jah, kogenud ulmekriitik Paul di Filippo võib vaimustusega üles lugeda, kuidas Schroederi romaanis leidub viiteid Edmond Hamiltoni «Tähekuningatele», Neil R. Jonesi professor Jamesoni tsüklile, Heinleini ja Andre Nortoni noortekatele, Philip José Farmerile ja Vernor Vinge’ile, aga miks mitte ka Orson Scott Cardi Enderi-maailmale või Frank Herberti «Düünile». Jah, need di Filippo märgatud peened viited on siin tõesti kõik olemas, aga mingit lisaväärtust nad ju ei anna, kui tekst ise kõigist lugejapoolsetest pongestustest ja korduvatest katsetest hoolimata ellu ei ärka.

See raamat näitab ilmekalt ära, et pelgalt ulmelised ideed, ükskõik kui pöörased tahes, ei saa olla kirjanduse aineseks. Kirjanduse aineseks on inimesed ja nende omavahelised suhted. Ka tulevikuromaanis, ka ulmeromaanis. Ei saa öelda, et seda tegelaste interaktsiooni romaani arenedes ja lõpu poole üldse ei tekiks, aga sinna jõudmine on säärane kolgata, et tahaks poodi nööri ja seebi järele rutata, et oma piinad lõpetada. Ei ole vahet, kas su peategelase nimi on Toby McGonigal või Kalle Moskar – kui sel tegelasel lugejale ikka midagi öelda ei ole, kui ta on üks stereotüüpsete joontega puunukk, siis ei loe, mis pööraseid ulmeideid tema ümber puistata või värvikaid tulevikumaailmu maalida. Kirjandust ei sünni.


            «Galaktikaimpeeriumi annaalid» on rubriik, milles leiavad arvustamist viimastel aastatel inglise keeles ilmunud ulmeromaanid, mille süžees on kesksel kohal... jah, te arvasite õigesti: galaktikaimpeeriumid.

            Galaktikaimpeeriumid on ulmekirjanduses üsna tuntud teema, mille tegi maailmakuulsaks mõistagi Isaac Asimovi «Asumi»-sari, millest sai omakorda inspiratsiooni George Lucas oma «Tähesõdade»-saaga kurja Galaktikaimpeeriumi loomiseks. Kummalisel kombel ei ole ulmekirjanduse Kuldajast (1940ndad), varasemast pulp- (1930ndad) ja protoulme (–1930) ega hilisklassika perioodist (1950–1970ndad) peale «Asumi»-lugude tegelikult kuigi palju näiteid otseselt galaktikaimpeeriumidest rääkivatest teostest, mõnedes tekstides on üle-galaktikaline tsivilisatsioon või suur riiklik moodustis küll tegevuse taustaks, aga eriti seda teemat ei lahata. «Asumi» ja «Tähesõdade» vahele jäävast perioodist (1942–1977), tõsi küll, leiab paari raamatu jagu lühijutte ja jutustusi ning mõne temaatilise antoloogiagi, mis käsitlevad galaktiliste impeeriumide teket, arengut ja hävingut. 1980–1990ndate militaarulme buumi ajast leiab juba üsna palju kosmoseoopereid – nüüd juba peamiselt romaani- või romaanisarja vormis –, milles kusagil foonil eksisteerib mõni impeerium või paar konkureerivat deržaavat, kuid ometigi pole need impeeriumid tollegi perioodi teostes kesksel kohal.

            Kummalisel kombel on aga just sel sajandil ja eriti sajandi äsja lõppenud teisel kümnendil ilmunud üksteisest täiesti sõltumatult hulk kosmoseoopereid, just jällegi romaanivormis, milles galaktikaimpeerium on teose süžees üsna kesksel positsioonil, kas siis sündmuste käivitajana, tegelaskonna ühendajana või siis lausa vaat et teose peategelasena. Käesolevas arvustuste sarjas on lähima umbkaudu aasta jooksul kavas igakuiselt tutvustada olulisemaid neist teostest ka Reaktori lugejatele. Vaatlusele tulevad siiski vaid päris kirjastustes ilmunud ja toimetusliku sõela läbinud tekstid, lõppenud kümnendil tohutult moodi läinud ja pöörases mahus ilmuma hakanud (näiteks Amazoni platvormi kasutavad) isekirjastuslikud militaarsed kosmosemadinad kui amatöörkirjandus jäävad sellest valikust rõhutatult välja.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.5500)