Eelmisel aastal oleks täitunud mul 10. järjestikune aasta HÕFFil käimist. Ootus sõpru, tuttavaid ja mitmekülgset filmivalikut näha oli suur. Eriti tõstis ootusärevust, et lubati neljapäevast festivali. Kuid see, mille nimegi ei taha nimetada (tõsiselt, üleüldine väsimus sellest teemast on üsna reaalne ja tugev), sundis korraldajad tegema raskeid valikuid ja lülitama festivali tolleks aastaks ümber veebi. Kahjuks jäi selles formaadis festivalil osalemata, kuna, olles tolleks ajaks niigi palju arvutiekraani ees veetnud, ei tundunud veebikino eriti ahvatlev. Pärast sai küll mõeldud, et oleksin ju võinud ikkagi midagi vaadata, lihtsalt toetamise mõttes, kuid siis oli juba hilja.

Ja pikka aega polnud ka see kindel, kas sel aastal ikka saab Haapsalu kultuurikeskuse kinosaale külastada. Esialgne lootus oli, et 2021. aasta festival algab aprilli viimasel päeval, et anda mõnusalt filmilikult teatepulk maikuule üle. Kuid mida lähemale kuupäev tiksus, seda rohkem tekkis aimdus, et päris plaanide kohaselt ei pruugi ka sel aastal asi minna. Ja nii teatatigi märtsi alguses, et HÕFF proovib õnne hoopis 4.–6. juunil. Mis siin ikka – peaasi, et kohale saaks minna. Vilksamisi sai vaadatud väljakuulutatud filmide pildikesi, kuid seekord vajus kuupäeva jälgimine tahaplaanile ja mõttes olid muud argipäevased kohustused. Kuid siis kerkis Facebookis siiski silme ette teade, et ka juunikuine üritus jääb ära. Siinkohal tõsine ja siiras kiitus korraldajate järjekindlusele üritus ikkagi publikuga ära teha, kuna uueks ajaks kuulutati välja augusti keskpaik. Ehk oleks nii mõnigi sel ajal juba käega löönud.

Õnneks jõudis kaua-kaua oodatud kuupäev seekord tõesti kätte ja auto, mille reisijateks kaks kogemustega HÕFFi-fänni ja üks esmaelamust ammutama tulnud uustulnuk, asus Tartust teele Haapsalu suunas. Kuna reedene päev sisaldas ka töökohustusi, ei olnud võimalik startida Stanislav Lemi lugemispesa avamiseks ega „Solarise“ seansi ajaks, kuid poole kaheksaks õnnestus maanduda kinotoolidesse „Psycho Goremani“ seansile, mis andis festivalile ametliku stardipaugu.

goreman

Ja on hea meel tõdeda, et see algus oli igati meeleolukas. Kanada ulmekomöödia, kus ülivõimas tulnuksõdalasest Rümbarebumees (kui kasutada peategelase nime tõlkimisel uudissõna) peab alluma kasvatamatu plikatirtsu kamandamisele. On tore näha, kui näitlejad n-ö püherdavad oma rollides – seda eriti just vähem tõsiseltvõetavates filmides – ja tüdrukut mänginud Nita-Josee Hanna enesekindlus selle rolli väljamängimisel oli kahtlemata väga oluline osa filmist. Kuid oleks kuritegelik jätta mainimata praktilisi efekte, sh kostüüme, mille kavandamisest ja valmistamisest võiks ilmselt eraldi täispika dokumentaali teha. Nagu mitmes muuski aspektis selle filmi puhul paistis ka siin välja ehe lust, mis ajendatud armastusest filmikunsti vastu ja soovist teha midagi, mis oleks lihtsalt lõbus ja jabur. See missioon täideti edukalt.

Pärast filmi lõppu jäi veidi aega suhelda ja tuttavaid nägusid otsida, kuid peagi tuli tõtata järgmise teosega tutvust tegema. Sedapuhku kodumaine „Kratt“ mis linastus Haapsalu kultuurikeskuse kõrvale ülesseatud välialal. „Kratti“ vaatama asudes teadsin vaid, et film on saanud kiita ja üldine sisu on, et lapsed lähevad maale vanaema juurde ning ehitavad seal krati valmis. See oli kõik. Ei olnud vaadanud treilerit ega lugenud midagi pikemat.

vanaema

Tänu sellele sain meeldiva üllatuse osaliseks, kuna tegu polnud lõppkokkuvõttes sugugi leebe koguperefilmiga, vaid täitsa kobeda õuduskomöödiaga, mille detailidesse laskumine oleks patt nende ees, kel film veel nägemata. Tasub siiski hoiatada, et lugu kisub veidi veriseks, kuid seejuures ei jäeta huumorit tahaplaanile. Ja maailmas oleks ikka midagi väga valesti, kui käheda häälega lausutud „Anna tööd!“ ei lisanduks Eesti filmitsitaatide kullavaramusse. Kes on näinud, see teab. Igatahes ei ole mingitki kahtlust, et lisaks minule meeldis film ka teistele vaatajatele, kuna seansi lõpupoole hakkas sadama vaikset vihma, kuid see ei heidutanud suurt kedagi ja film vaadati üha niiskemaks tõmbuvamate riietega rahulikult lõpuni.


Selle filmiga sai kauaoodatud HÕFFi esimene päev minu jaoks läbi. Viimase filmina oleks veel võimalik olnud vaadatud 90ndate jaburust „Tammy and the T-Rex“.

tammy

Kuna aga väsimus nõudis oma, ööbimiskoht polnud päris ümber nurga ja ilm ähvardaks hullemaks muutuda, otsustasin õhtu lõpetatuks kuulutada. Takkajärgi sai film siiski ära vaadatud ja võin julgelt soovitada neile, kellele (tõesti väga) jaburad ulmekomöödiad meeldivad. Sureva nooremehe aju pannakse mehhatroonilise sauruse sisse ja loomulikult see toimib. Film on põhjalik kompott ülepingutatud näitlemisest, napakatest stseenidest ja heas mõttes tobedatest tegelastest.

Teise päeva algusesse mahtus pikem jalutuskäik Haapsalu peal, Wakaliwoodi tunnine odav, kuid täitsa lõbus märul „Crazy World“ ja vanalinnas toimunud Haapsalu toidufestivali korduv väisamine. Õige filmilainele lülitumine toimus alles kell 19, kui suures saalis hakati näitama Mart Sanderi lühifilme. Kavas oli kaks pikemat ja seejärel väga lühikestest killukestest koosnev plokk. „Marzannas“ muutis Mart end tehnoloogiaga niihästi nooremaks kui ka vanemaks, et jutustada lugu pikalt hotellis elanud parunist ja tema elu muutnud sündmusest. „Vaikusetu“ peategelast jälitab kõikjal muusika, kuni ta kohtub sõjas kuulmise kaotanud viiuldajaga. Mõlemal lool on täitsa toredad puändid. See pole lühifilmide kategoorias sugugi alati iseenesestmõistetav. Väga lühikeste filmide plokk sisaldas huvitavaid ideid, kuid loomulikult on umbes minuti jagu kestva filmikese sisse raske palju sisu mahutada, seega vaataks nii mõnestki veidi pikemat uusversiooni. Näiteks arhiivis saja aasta tagust surma uurivast ajakirjanikust saaks teha kindlalt pikema loo, ehk isegi täispika filmi.

Sealt järgmine film oli katsumus. Tehniliselt võttes kuulub „Rikutud hing. Viirus“ ulmežanrisse, kuna on öeldud, et tegevus toimub postapokalüptilises maailmas. Parim, mida öelda saan, et on tore, et lavastaja Susanna Šmanjov oma eesmärgi täitis, stseenid purki sai ja nendega ka festivalile jõudis, kuid minu kui vaataja jaoks oli see film liiga väsitav ja ma ei pidanud lõpuni vastu. Kõik oli isegi trash-filmide kategoorias lihtsalt väga põlve otsas kokkuklopsitud maiguga. Mõned muigama võtvad kohad ei kompenseerinud pikka kestusaega ja väga halvasti kuuldavat dialoogi. Lahkusin saalist ajal, kui peategelased olid juba pikemat aega lõkke ääres lahanud maailma laastanud viiruse tagamaid. Seda lõkkestseeni salvestas meeleheitlikult autofookust otsiv (mobiili?)kaamera. Minu isiklik palve Susannale oleks teha vastavat tüüpi film – eeldusel, et on veel plaanis midagi sellist teha – veidi lühem, kuna tund ja 55 minutit venis tuntavalt, ja siluda vähemalt mõnda elementi veidi rohkem. Nt heli. Aga lõppude lõpuks on see autori enda otsus ja valik.

susanna

Laupäevane filmirida päädis Eesti krimiga „Õiglus 2“, järg filmile „Õiglus“, mis on, nagu mulle selgeks tehti, juba kultusfilmi staatuses. Ehk vaatan kunagi ka esimese osa ära. Ei kiirusta sellega, kuid ei välista, et see juhtub sobiva võimaluse tekkimisel. Teine osa oli õnneks lühike, nii et ei jõudnud ära tüüdata, aga ilmselgelt pakkus film nii mõnelegi vaatajale rohkem elamust ja äratundmisrõõmu, kui mulle. Kahjuks jäi rõdusaalis vaatamata efektirohkem lühike ulmefilm „Kosmilised masinad“, mis oleks ilmselt pakkunud vähemalt visuaalset elamust ja muusikavideolikku lähenemist. Parandan selle lünga esimesel võimalusel. Teadlikult jäi vaatamata Andrei Iskanovi „Põrgu nägemused“, mille puhul tundus, et see pole päris minu rida. Hilisem kontroll filmiklippe sirvides kinnistas seda veendumust. Pärast väikest suhtlusringi sai ka HÕFFi teine päev läbi ja oli aeg läbi vihma ööbima sammuda, et olla valmis viimaseks, üsnagi lühikeseks jäänud päevaks.

Pühapäev oli vaja võrdlemisi varakult Tartu poole teele asuda, seega mahutuski kavasse vaid üks film, Frida Kempffi „Koputus“, mis ulmežanrisse miskitki pidi ei mahu. Mõni huvitav element seal oli, kuid lavastaja enda väidetud sõnumit ma sealt ei leidnud. Meie autotäis filmihuvilisi hakkas pärast filmi tagasi Tartu poole veerema ja nii jäin Haapsalus ilma ka festivali lõpufilmist, milleks oli Trevor Stevensi „Jaakobi naine“. Kodus seda üle vaadates selgus, et tegu on küllatki omapärase õhustikuga ja huumorisugemetega vampiirilooga, mis ei mahu küll mu lemmikfilmide ridadesse, kuid kannatab ühekordse vaatamise ilusti välja.

Seekordne raskemalt tulnud HÕFF oli minu jaoks kümnes ja nagu ka kõikidel varasematel aastatel, jäi sellest mitmeid meeldivaid mälestusi. Seda nii filmide, seltskonna kui ka üldise melu poolest. Iga sellisel festivalil kogetud film, meeldis ta siis või mitte, on hoopis teistsugune elamus, kui lihtsalt tavaline kinoskäik või kodune vaatamine. Saan igale filmihuvilisele, kes pole veel Haapsallu sellele festivalile jõudnud, tõsiselt soovitada ära proovida. Samuti tuhat tänu Helmut Jänesele ja kogu tiimile, kes kõike vajalikku ette valmistavad ja festivali päevade ajal käigus hoiavad. Ei tasu kunagi pidada iseenesestmõistetavaks, et Eesti filmisõpradel on võimalus saada osa sedavõrd toredast üritusest.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.6227)