See kuu räägin nimedest.

Kui alles ülikooli läksin, ehmatasid mind esimesel kursusepeol ühe mulle tundmatu inimese kolm sõna. Läksin õppima ülikooli kirjandust, mis on ju ometigi humanitaarala, mis tähendas seda, et esmakursuslasi oli palju (mu mäletamist mööda 68 inimest), kellest poisse oli üsna vähe (6-10). Nii et kui alles jõudsin sinna peole ja kui kogu kamp liikus Zavoodi, küsis üks vanema kursuse tüdruk: „Nii et kes sina siis oled?” Ütlesin oma nime ja ta ütles äratundmisrõõmuga: „Sina oledki Tõnis!” Mina jõudsin mõelda, et mul on kõigis senistes loengutes riided seljas püsinud, ma pole seni avalikus kohas jauranud ja pole midagi ülemäära piinlikku öelnud ega teinud – kust ta mind juba teadma peaks?

Pärast ilmnes, et kolmanda kursuse naistemassi väheste poiste seas oli üks Tõnis ning teisel kursusel nõndasamuti. Olin seega selle kursuse Tõnis.

Räägin vahepeal novellist „Tema, Jumal“, autoriks Jaak Herbst.

Vestlussaate Essenderi tänaõhtune külaline on keegi eriline – mees, kes väidab end olevat Jumala. Esimene veerand juttu on vestlust grimeerijapiigaga ja paar sõna režissööriga ja muu täitematerjal, seejärel tuleb intervjuu ise – ja lõpus tuleb intervjueerijal Rasmusel küsimus, mis võiks enam kui kindlalt kinnitada külalise jumalikkust.

Ütlesin intervjuule (või tead, praegu võiks küll kasutada toredat omakeelset vastet „usutlus”) eelneva kohta „täitematerjal”, kuna see oli nagu hoovõtu mõttes ja polnud teksti põhilisim osa. Ometi oli see kuidagi kõige lootustandvam osa tekstist. Kas oli ka huvitavaim koht – noh, tegelikult mitte. Ei tormaks kellelegi reklaamima, et oh, te lihtsalt peate lugema, täitematerjal on jumala OK. See lihtsalt täitis oma ülesannet kõige paremini. Millegipärast see algus tekitas tunde, et oh, siit võiks hakata tulema.

Edasine oli aga nõudlikum ja sealt ei tulnud seda minu jaoks päris viimseni. Usutlus tundus mulle veidi väära rõhuasetusega intervjueerija poolt (tegelikkuses ei hakkaks küsima, et noh, olgu, oled jumal, aga milline jumal neist kõigist – pigem eeldaks, et „millal sa siis hakkasid end pidama jumalaks” jne. Välja arvatud juhul, kui on kuidagi veenvalt põhjendatud, et seda ei saa vaidlustada mitte kuidagi ja et kõik usuvad veendunult. Mida siin ka pole.). Ja kui hakkas tulema konkreetselt religioosseid küsimusi, olid need kenasti, mõistlikult lahendatud (näiteks „milline kõigist” – lahendus oli suht Baha’i usu kanti, et kõik jumalad on ühe kõikeühendava ja kõikejuhtiva teadvuse eri paled, täitmaks inimkonna eesmärki.) Sellist teemat oleks muidugi lihtsam naljaks pöörata, üks häid naljalahendusi oli „South Parkis”, kus põrguväravatel tunnistati, et te kõik võisite olla vagad usklikud, aga et mormoonidel oli ainsana õigus, seega nad on ainsana taevas. Tore aga, et Herbst ei jaura nende naljadega, need suht habemega.

Lõpulahendus, et Jumal-olend polegi jumalik, vaid on kõrgtehnoloogiline tulnukas, kes on aga multiversumieelne teadvus, kes on loonud ka meie universumi [aa, SPOILERID! Ärge lugege seda lauset!], ei töötanud mu jaoks. Ta on lihtsalt teistmoodi jumaltulnukas, aga olemuslikult ikkagi Jumal...? Või noh, mingi mõiste tajumise nihe peaks siin aset leidma, kus kõikvõimas olend ei saa olla jumal ja tunnistatakse, et ta polegi, vaid ta on hoopis... Ent see, mis ta vastab, ei tühista tema jumalikku kõikvõimsust (pealegi on ta selle universumi loonud, nii et kui mitte teistlik jumal, siis igatahes deistlik). Oma väitel otsustab ta mitte kehastuda kõikvõimsaks jumalolendiks, sest see ei klapiks tema imagoga...? Sellise lõpu idee jäi kahjuks ebaselgeks ja tekitas tunde, et religioossed teemad on maru ebausaldusväärne valdkond, seal on raske midagi teha nii, et oleks ka originaalne ja et see, mis ütled, poleks teistpidi võttes lihtsalt (liht)labane. Kiidan siiski seda, et mu maitsele olid külalise vastused üldjoontes mõistlikud lugeda ja tegelikult oli toredalt seeditav tekst. Läks ju normaalselt alla ja ei tekitanud teemade osas räiget trotsi (mis kohmakama teemakäsitlusega võib vahel juhtuda). See lihtsalt polnud ka kuigivõrd eriliselt hea tekst.

Jätkan nimede teemaga.

Hiljem ilmnes, et vastavad kirjanduslikud Tõnised on ka täitsa, noh, hullud kirjandusinimesed. Või kas just hullud, aga vaat et püüeldamatud minu silmis. Üks kirjutas arvustusi, mida oma vormilt (ja ehk ka mahult) sobinuks mu hinnangul avaldada Keeles ja Kirjanduses. Teisest on saanud üks oma põlvkonna paremaid luuletajaid (muuseas, Tõnis Vilu mingeid luuleraamatuid on Jaak Tomberg vaadelnud ka ulmelises kontekstis – mingi aeg mõtlesin Reaktorissegi kirjutada Tõnis Vilust kui luuletajast, kelle mingitest asjadest on täitsa võimalik saada tugevalt ulmelise elamuse). Ja samas pole ta ulmik.

Hiljem olen näinud poelettidel ja lehtede arvustusterubriikides, kuidas on tehtud juttu ka Tõnis Tootseni raamatust „Esimene päev” – mis on samuti toekas ja ulmeline raamat (tegevus toimub ikkagi 2034. aasta Tallinnas). Ta pälvis romaaniga, mis oli pealegi tema kirjanduslik debüüt, Kulka vabaauhinna preemia. Nii et jälle üks tugevalt kirjanduslik Tõnis, kes on otsapidi ulmeline. Ja ometi mitte ulmik.

Vahepeal üks jutuarvustus: „Armumine on viga“ - Karmo Talts.

Sõjasulane räägib parun Bofi seiklustest oma sõbra Jüütiga, aga oot, poolepealt ei räägi ta koos Jüütiga, sest see murdis kaela. Raamjutustuseks nahistamiseelne libekeelne jutt hooradega. Eri päevad ja eri sündmused, üks oli röövkäik, teine oli võitlus ebamaiste olenditega (veekoletis elementaal ja muud). Jutustaja peremees, parun Bof otsustab kuningat kukutada. Ent oma roll on ses kõiges mängida ka kõrtsitüdrukul...

See jutt ei klappinud kuidagi minu maitsega. Esiteks võinuks kuidagi paremini käivitada lugeja jaoks sündmuste ahelat, hetkel algas mingi ebamääraselt nilbe raamjutustusega, siis jätkus mingi märuliga (mis polnud ka põnev – sellist röövkäiku saaks ju põnevalt jutustada). Häiris, et hilisem maagia lisandumine võlulauto ja elementaaliga ei muutnud jutustamisviisi mingilgi moel (tüdrukuid vaimustada püüdev suurustleja peab ju selgeks tegema, miks on elementaal võitmatu kummituslik olend, kellega võitlemine tapaks igaühe peale tema ja ta isanda). Pööre teksti keskel (parun Bofi tapmine) tuli mu jaoks veidi eikusagilt. Lugesin üle ja nägin, et selle otsuseni jõudmist ei kirjutatudki välja – ja ega see polnudki otseselt varjatud, aga ei haakunud mu jaoks selle teksti rütmiga. Lõpulahendus – tüdruku põimumine tüübi jutustatava süžeega – polnud ehk miskit ülioriginaalset, aga andis kogutervikule teatava mõtte. Peategelane kui manipuleeritud isik...

Pärast nägin, et üks asi, millega autor mu maha raputas, oli teatav ebajärjepidevus jutustamismaneeri juures. Poolepealt sai kõrtsiplikadele suurustlemisest niisama jutustus, kuid autor ei markeerinud üleminekut kuidagigi. Ja lõpus jälle raamjutustus hooraga, aga nüüd oli juba juttu armastusest, mis tuletas meelde, miks mulle noorena kunagi ei meeldinud, kui raamatutes räägiti armastusest. Väga elavalt tuletas meelde seda tuima „milleks see nüüd siia lisandus?” Ei mõjunud ülemäära loomulikult jutustatud tekstina, millest oli kahju, autor on voolavamalt kirjutanud.

Jälle mõne sõnaga nimedest.

Mingi hetk olin bussiga teel kesklinna poole. Bussis teel sinna nägin üht pigem nägupidi tuttavat ulmeinimest, kes oli teel Rait Piiri raamatuesitlusele („Hinged mõõgateral”, ütlen ma reklaami mõttes). Rääkisime sellest, mis selle raamatu juures tõmbab ja mida üldse suvel loetud sai. Ta korraks ei ühendanud ära, et ma ju ulmik, nii et üllatus veidi, et ma temaga ulmeasjadest rääkisin. Ta oli küll tuttav, aga ma ei mäleta, kas kirjutab Reaktori jutte või aitab ta mõnda ulmekirjastust, ilmselt olin minagi talle samavõrd ebamääarane persoon. Seetõttu küsis ta üle, mis mu nimi on.

„Ma olen Tõnis.”

„Aa, sina oledki Tõnis!”

Ses sõnastuses mõjus lause kuidagi nii üllatavalt, et kui ta oma nime ütles, ei jäänudki see meelde.

Nüüd järgmisest jutust „Zeelased“, autoriks Meelis Looveer.

Zeelased näitavad tähekaardil planeedile Maa ja ütlevad, et sinna otsustavadki minna – seal on palju elusolendeid, kes hõustideks sobivad, näiteks humaanid. Plaan minna alla (varustatuna translaatori ja bläääästeri ja muude anglitsismidega), leida kütust ja tulla tagasi, et siis edasi otsustada. Lugu hargneb nüüd mitmes suunas – esiteks kuueaastased Liisbet ja Karmen kohtuvad tulnukate zeelastega ja neil on nendega tore (muuseas on esimese kontaktiga liivakookide tegemine, mis on ka teises selle kuu tekstis, nii et ma ei saa aru, mis värk sellega oli). Hiljem politseiülem Andres ja konstaabel Juri tegelevad rohelise mehikesega. Hiljem ilmub kolonel Jänes. Hiljem blond pruunisilmne kaunitar leitnant Kadakas. Aga Zuuzuu ja Zyyren, kes on tulnukad, mingi hetk „rasestavad" Karmeni isa ja seal juhtus see, mis ühes tuntud tulnukafilmis veel juhtunud, üsna legendaarsel moel.

Mulle ei meeldinud see tekst üldse. Tulnukate zeelaste nimed (Zuuzuu ja Zyyren polnud vist ainsad) läksid kohe sassi. Andres ja Juri läksid sassi kolonel Jänesega. Möönan, et lugesin seda, olles haige... Aga see eelkõige mõjutas mu huvitatuse määra, võib-olla tekitas mõningat lisatrotsi, kuid ei teinud mind ennast lugemisvõimetuks. Vähemalt arvan, et ei teinud, õhtuti lugesin Brandon Sandersoni. Edasi tekstist – bläästerid ja translaatorid on ju nali selle pihta, et ulmemaailmades kipub olema niii palju inglise keelt. Ent seegi aitas tekitada trotsi, sest ei mõjunud naljakalt. Ühtki tegelast ei kirjeldata, siis jääbki tühjade siluettide tegutsemine. Klišeed klišeede otsa, tipnedes filmiklassikast pärit stseeni taasesitamisega, ainult et seekord kommentaariga, et NII ARMAS (teksti viimased sõnad). Ei olnud mu jaoks piisavalt hea omapoolne täiendus.

Ma lihtsalt ei saa aru peaaegu ühestki otsusest, mille autor on selles tekstis teinud. Samas on mulle mitmed autori tekstid omajagu meeldinud – kõikuva tasemega, mõni vähem ja mõni rohkem, aga mingi ammune kehavahetuse asi oli üsna huvitav. Praeguse kirjutamise ajenditest ei saanud ma lihtsalt sugugi aru. Suures osas oleks nagu mõte olnud nalja teha, aga selleks oli see liiga softcore – sama numbri „Liivakoogid” tegeleb sarnaste teemadega ja kuigi too ka mulle ei meeldinud, saan ma vähemalt aru, et on nagu nali või nii. Aga las need võrdlused praegu jäävad. Tema mitmed teadvusega mängimise tekstid sobisid autorile rohkem, kulgesid loomulikumalt, aga ka siis tuleb jälgida, et ei läheks üheülbaliseks. Ja nood polegi läinud kuigivõrd.

Vahepõige nimede teemasse.

„Sina oledki Tõnis” tähendas nüüd midagi muud kui ülikooli esimesel kursusel. Kui toona kuulusin ma enesegi teadmata mingisse elitaarsesse klubisse, siis nüüd olin ma ainus Tõnis. Üks ja ainus ulme-Tõnis. Inglise keeles pannakse sel puhul ette definitive article – The.

Räägib nüüd novellist: „Unetuseravi“- Maarja Kruusmets.

Markusel on probleeme unega – neljatunnised katkendlikud ööuned ei võimalda elukõlblikku eksistentsi. Saab eksperimentaalse rohu, keele alla pihustatava asja, ja – jääb magama ja näeb väga värvikaid unenägusid miskisest jõletust teistmoodi tegelikkusest, düstoopsest robomaailmalõpust ja ühest naisest, keda ta seal aina kohtab lahinguväljal ja keset möllu. Milline maailm on päris – ja mis juhtub, kui sa ühes neist sured?

Kirjutasin nö tutvustusteksti lõpetuseks paar küsimust, aga tajusin, et ma eksitan lugejat. Tegelt Kruusmetsa stiil jookseb ladusalt, seda pole piinlik lugeda, on isegi huvitava kulgemisega. Kahjuks ei esitata loos kuigivõrd huvitavaid küsimusi ei tekstimaailma ega meie maailma kohta. Eelmises jutus – puudutuste kohta – oli vähemalt mingi vajaduse vaatlemine, mingi püüd veidigi lahti mõelda mingit osa meie maapealsest elust. Siin on aga veidi klišeeline lugu unedest, mis on päris, ja armumisest ja puha. Võiks ju heietada teemade üle, et mis on siis tegelikkuse olemus – kas läbi unisuse triivitud insomniategelikkus on enamat väärt kui intensiivne elu, mida inimene ise ei pea tõeks? Võib-olla on nõme öelda, et mul on nüüd tagantjärele mõeldes tunne, et pihusti võinuks tagada mitte une, vaid võimsad ja üliusutavad unenäod (mis poleks aga päris). See võimaldanuks igast põnevaid asju küsida. Ja samas, mõte, et ulmetekst mitte ei loo uut reaalsust, vaid mängib aina „kõik on uni”-lahenduse piirimail, mõjub kuidagi iseenesest hästi tüütult. Võib-olla saaks seda allergilist reaktsiooni siiski vältida hea kirjutusega. Autor jutustab juba ladusalt, on juba varasemast päris mitut asja kenasti jutustanud, aga siin oli kõik liiga klišee, see tekst ei toiminud.

Võtame ette järgmise teksti. „Liivakoogid“, autor Tanel Liblik.

Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimeses mängivad „Kirju-Lepatriinu“ lasteaias lapsed oma lõbusaid mänge, kuni ilmub tulnukalaev. Kõik pistavad plagama, ainult Milli ja Malli jäävad. Nad vaatavad masinast väljuvat veidrat olendit ja küsivad, kas ta on puudega laps. Olend räägib veidralt – ütleb, et on ränipõhise Loperodose rassi kolmanda soo isend –, seega otsustavad tüdrukud, et küllap ongi puudega. Nad otsustavad olendit kiigel lükata, hiljem teevad liivakooke (pitsat, suppi, hamburgereid). Siis ilmuvad sõdurid ja algab loo teine pool – lahkamine ja valmistumine tulnukate sissetungiks.

Praegu ei tulnud loole kasuks asjaolu, et samas numbris oli teine jutt esimesest kontaktist (sealjuures roheliste mehikestega) ja lasteaialastest, kes saavad nendega paremini läbi ja paremini hakkama kui täiskasvanud. Tahaks öelda: milline kokkusattumus! Aga mine tea, äkki oli poistel tegemist kihlveoga, et kumb saab hakkama parema jutuga, mis sisaldab vastavaid elemente. Samas, mine sa tea – äkki oligi kokkusattumus. Rohelised mehikesed, esimene kontakt ja lasteaialapsed...

Mingi osa minust ütleb, et rohelisi mehikesi pole enam kuigivõrd ulmes. „Salatoimikuteski” jahtisid Mulder ja Scully neid eelkõige seepärast, et nad on jätnud sügava jälje Ameerika kaasaegsesse folkloori. Neile peale vaadates pole rohelised vibalikud tulnukad kuigi huvitavad, õigupoolest on nad rõhutatult ebaoriginaalsed, aga sümbolina on neil mingit potentsiaali, ent ka siis rõhuasetusega inimestel, kes neisse usuvad või ei usu. Ütleme – roheliste mehikeste juures pole huvitav mitte anaalsondi tehniline spetsiifika, vaid nende sisestamise kogemus ja selle kirjeldus. Eks ju? Teisalt tuleb nentida, et „Liivakookide” tulnukal olid tiivad, mis natuke lõi paigast ettekujutust, mis tekib, kui öeldakse „roheline mehike” (mis on siis pikk ja vibalik, suurte putukasilmadega ja alasti ja üleni hall – ei ole roheline). Aga seda mainiti ainult paaril korral, nii et domineeriv kuvand jäi püsima.

Küllap on midagi selles lasteaialaste ilmumises, mis tekitas tunde, et tulnukaski ei peaks olema midagi liiga ootamatut või raputavat. Niipea kui on esimene kontakt ja lasteaialapsed, siis tundub, et koletis ei saa olla selline nagu Clarke’i „Lapsepõlve lõpus”, kus tulnukad olid kõige klassikalisemad kuradid. Võib-olla see kokkupuude lasteaialastega sunnib autoritki nii-öelda ulmeelementide algosakesi kasutama, kõige esialgsemaid võimalusi kogu nende ebaoriginaalsuses. Nii et äkki see kahe jutu paralleelsus ongi kogemata kujunenud... Kommenteeriks ehk siiski, et „roheline mehike” on mu meelest siiski miski, mida võiks kuidagi nutikamalt teha. Ikkagi nii rõhutatult klišeeline, et tegemist võiks näiteks olla ainsa visuaaliaga, mida inimmõistus vastu võtab. Või et üks näeb rohelisi mehikesi, aga nagu siinses jutus olid tulnukal lambist tiivad, võiks eri inimeste kogemuses olla ta „tulnukas nagu tulnukas ikka”, aga kes kirjeldab liblikatiibu, kes aga tulnukalikke kombitsaid, kes suuri silmi ja vibalikke sõrmi. Mis muidugi tähendaks, et see pole „roheline mehike”, aga mis parata, ma vist eelistangi sellist lahendust.

Nüüd pole ma öelnud midagi jutu enda kohta. Kõige kiuste igati okei. Kui rääkisin pikalt ja laialt üldidee ebaoriginaalsusest, siis tekst on iseenesest kirjutatud nii, nagu oleks sitast peaaegu saanud saia. Tulnuka kõnepruuk väikelastega on kuidagi tobe – miks peaks tulnukas laste mõistes täielikku kelbast ajama, miks ei võiks ta kõnelda nii, et lapsedki aru saaksid? Dialoogiga tema ulmelisuse markeerimine on kuidagi isegi veits kohmakas lahendus. Muidu oli laste ja tulnuka suhtlus aga igati adekvaatselt tehtud – mitte ülihuvitavalt, aga siiski nii, et andis lugeda, ilma et tekitanuks trotsi.

Sõjaväearstide ja -uurijate stseen oli veidi nürima klišeelisusega tehtud – nende rumal ühemõtteline keskendumine sõjalistele võimalustele oli kuidagi tuimavõitu lahendus. See oli huumoriga tehtud, alustades tähtsate isikute tobedatest nimedest ja lõpetades küsimusega sellest, kas seda annab lahkamiseks nimetada, kui tulnukas näib olevat bioloogiliselt funktsionaalne (mille peale vastatakse igati muhedalt midagi stiilis: „Ah, miks sa pead üle mõtlema seda terminoloogilist korrektsust!?”). See huumor polnud aga ülemäära vaimustav ega vaimukas minu meelest. Lõpp oli aga OK, teksti ülesehitust silmas pidades ehk veidi tüüpiline, aga siiski igati OK.

Nimedest jälle.

Ma ei tea aga, kuivõrd nimi ise mõjutab meest. Esimese klassi aktusel sain õhupalli, mille õ-st oli tehtud naerunägu. Pidasin seda nägu kuidagi tunnistuseks, et olen väike tuisupea või sigudik. Nad joonistasid toreda näo, aga ma arvasin hoopis, et kas vanemad on õpetajatele midagi öelnud või on nad otsustanud, et kui on Tõnis, siis tuleb kindlasti tema suhtes valvas olla.

Mul pole õnneks muret olnud selle valvsusega teiste Tõniste suhtes – need, kellega olengi kokku puutunud, tegelevad sellistes kirjandussfäärides, mis ei lõiku kuidagi minu ulmevaldkonnaga. Võib-olla ainult sedavõrd, et ma võiks neist kirjutada või neid tutvustada. Näidata lugejale, et mujal tegutseb veel Tõniseid, kes võiksid ulmikuid huvitada. Ükski pole siiski ulme-Tõnis.

Ja siiski...

Vahepeal tekstist „Tuuletallaja tasu“ – autor Tim Hornet.

Paralleelselt kaks lugu, mõlemad Tuuletallajast ehk poisist, kellest sai nõid või nõidur või rehepapp. Ühes loos näidatakse, kuidas Tuuletallaja kutsutakse ühte külla ja ta püüab neid aidata. Teises näidatakse tema kujunemist Tuuletallajaks.

Autor jätkab oma katsetusi eesti folkloori teisendamisega nüüdisaegseks ulmeks. Elemendid on iseenesest hästi kasutatud, kasutatav mütoloogia on üsna huvitav, poisi nime kaotamine ja esimeseks tasuks nime saamine ja vajadus korjata kokku katlatäie kulda 7 aastaga – toredad osised kõik.

Ja siiski, selles kõiges oleks nagu midagi kõledat. Eks eesti mütoloogia olegi kuidagi pime ja sünge – kui midagi sellealast on tehtud, on see ikka kas ugridoom või etnoõudus, mitte soomesõprus ega folklore friends. Ent mingi sügisene lõpu aimus nagu kataks seda, mis mingis mõttes üldse ei tekita tunnet, et tahaks edasi avastada. Võib-olla veidi on asi selles, et eesti mütoloogias kipub maailmaehitus olema kuidagi amorfne – silmanurgast paistab lihtsalt udu, äärtest läheb kõik hämaraks. Nagu vanades strateegiamängudes oli fog of war – maailm on udus ja inimesed korraks lõikuvad sellesse, aga kui inimene läheb edasi, mattub see jälle ebaõdusasse ja inimvaenulikku uttu.

See ei puutu ju sugugi teksti endasse, see ongi ehk eesti folkloorile omane piirjoonetus või selle emotsionaalne eripära. Kõigest hoolimata on tunne, et see tekitab pooliku maailma tunde. Kõik võib juhtuda – aga seda ainult seetõttu, et kõik on alles pooleli. Poola folkloori kasutavas „Nõiduris” kujutatud maailm on ka ju kõle, aga see on kuidagi käegakatsutavam ja lõplikum. Vahest midagi sellist tahaks siingi. Mitte eesti folkloori muutmist „Nõiduriks”, aga mingit selgemat maailmaehitust. Muidu piirdubki tekstimaailm üksnes selle küla ja selle Tuuletallajast poisiga. Ja ehk jätab nõnda ka loo süžee mulje, et see piirdub üksnes muinasjutu taasesitamisega, kuigi on näha, et autor on palju kokku sõlminud ja kombineerinud, sellega palju mänginud. Mulle jäi lugedes tunne, et midagi omapoolset oleks veel tarvis.

Veelkord nimedest...

Kui käisin jutuvõistluse tulemuste väljakuulutamisel, nägin seal üht veidi pikemat poissi, kes oli ka saatnud oma teksti. Rääkisime sellest, mida kumbki kirjutanud oli – mida mina, mida tema. Nagu öeldud, too oli selline pikem ja veidi turskem kuju, silmis juba eos kompromissitu pilk kõige ja kõigi suhtes. Tal seekord polnud hästi läinud – ei saanud esikahekümnesse -, aga juba vestluse põhjal oli aru saada, et ses inimeses on valmidust tööd teha ja järjepidevust. Esimeste katsetuste asi.

Keegi žüriiliige oli aga juurde läinud, ise juurde läinud ja öelnud, et see oli suurepärane tekst, aga millegipärast selle lugemise järel oli trots anda sellele rohkem punkte. Teine žüriiliige oli samuti öelnud, et tead, väga hea, aga – ning selle „aga” järele tulid pisiasjad. Kolmas žüriiliige ütles, et kuni ta vaatas teksti ennast, tundis ta, et võiks ju olla lausa esikümnes, aga niipea, kui tõstis pilgu tekstilt, tundis ta üleüldist tõrget nimetada teksti paremaks kui mõnda teist, millega seda kõrvutas. Ta polnud ise ka aru saanud, milles oli asi.

Ent see polnud mu vestluskaaslase hoogu pärssinud, sest temas oli ehedat indu – puhtakujulist ulmeindu, eranditult just ulmehuvi. Juttude sisu üle arutledes rääkisin, et mul on pigem mingis mõttes väheulmelisemad tekstid, mingi üsna vähefantastilise põrkumine tavamaailmaga, mispeale ta noogutas leplikult, aga nõnda, et oli aru saada, et tema seda kunagi ei loeks. Tema jutt oli küberpunk – kui ta seda tutvustas, ei saanud ma kirjeldusest arugi.

Ta küsis, mis mu nimi on. Vastasin, et Tõnis olen, mõeldes veel, et huvitav, kas ta on ka lugenud mu heietusi Reaktoris või kas ta on mind näinud või muud säärast. Kas ta tuvastab ära selle, et mina olengi ulme-Tõnis.

„Aa, milline kokkusattumus, mina olen ka Tõnis.”

Räägin vahepeal viimasest selle numbri jutust. „Viimane patsient“, autor Catheline Tamm.

Psühhiaater doktor Hegeri uksel kõlab koputus – viimane patsient. Enne pikk lõik sellest, kui tähtis on doktor Hegerile doktor Hegeriks olemine ja miks ta pensionile ei lähe. Patsient astub sisse – ja kohe läheb jälle välja ja suleb enda järel ukse. Nii kümmekond korda, enne kui lõpuks tuleb sisse. Ja ta kurdab, et ta pidi tulema psühhiaatri vastuvõtule, sest muidu juhtunuks midagi jubedat. Sest tema sees on miski, mille käske ta peab järgima. Heger tunneb juba rahulolu edukalt lõppevast tööpäevast – selge ju, et obsessiiv-kompulsiivne häire. Ja see kõik oli pealegi alguse saanud paar kuud varem toimunud autoõnnetusest, nii et pangem trauma sinna sekka. Ent kas asi on ikkagi nii lihtne...?

Süžees pole otseselt midagi ülemäära silmatorkavat – [vist on spoilerid, eks ole] õnnetus, palvetamine kõigi võimalike jõudude suunas, nüüd vaevatus, lõpus väike puänt (ja kõik jätkub kellegi järgmisega). Pole ka lõpuni tajuda, miks võiks neetud pimedus tahta psühholoogi, peale selle et tekst võiks lihtsalt lõppeda millegi sobivalt õudsega. See ajab ju asja ära, ei aja nurisema, aga kui ikkagi nõuda, siis võiks tahta, et selle loo lugu oleks huvitav.

Miks seda nõuda – sest teksti stiil on ehk selle suurim tugevus. Või on mulle lihtsalt hakanud liialt meeldima kirjeldused, mis tekitavad tervikutaju, ei jäta nagu asja katki. Algul tundus ehk liigagi stiilitsev – nimelt tundusid kirjeldavad lõigud ehk liigagi pikad, meenutades mõnda barokselt vohavat autorit näiteks Ladina-Ameerikast. Vaadake näiteks loo kolmandat lauset: „Päev oli olnud kiire, patsient-patsiendi järel olid voorinud ta kabinetist läbi – mõned neist uued näod, teised juba ammused tuttavad – ja vana arst oli kannatlikult nende kurtmisi kuulanud oma heledate, alati säravate, justkui pisikeste linnusilmade terava pilguga õnnetute hingesoppide pimedaid sügavikke valgustades, murede ja kaebuste tihedast udust läbi puurinud, üritades nende kurbi mõtteid kas kindla sõna või õige retseptiga helgematele radadele suunata.” Mõni loeks ja kiruks, et lõputud laused, mulle aga meeldib asjaolu, et keegi ikkagi raatsib selliseid lauseid kirjutada. Ütelgem siis, et ilukirjanduslik stiil ja õigustagem minu meelest enesestmõistetavusega: kui kirjelduste kirjutamine ei tekita autoris kohmetust, siis annab ka teksti ennast lugeda. Stiil pole minu jaoks 100% - minu jaoks on näiteks lõigud ja kohati ka laused liiga pikad, ka on lõigud mu maitsele kuidagi ebamääraselt jaotatud (ma lihtsalt ise eelistan lühemaid ja hoogsamaid lõike ilukirjanduses, vähemalt tegevuspõhistes lõikudes). Ent see on eelistuste küsimus.

Lugu koosneb kolmest osast – vastuvõtule eelnev psühhiaatri kirjeldamine, vastuvõtt ise (pikk kirjeldus autoõnnetusest) ja vastuvõtule järgnev lõpp-puänt, kus patsienti tabanu tabab ka psühhiaatrit. Klassikaline värk. Mulle meeldisid enim vastuvõtueelne (eelmainitud kirjeldused) ning vastuvõtule järgnev (hea meeleolu loomise oskus, sobivalt ärev). Vastuvõtt oli veidi kohmakam. Küsimus polnud isegi selles, et õnnetuse kirjeldus polnuks mulle sobinud – see oli üsna pikk, aga mõistetavatel põhjustel. Põhjendatult põhjalik. Kahjuks mõjus see kuidagi liig järsku liiga hästi artikuleeritud monoloogina. Kohmetu tüüp tuleb sisse, võiks nagu mõmiseda, võiks vajada info väljapeilimist, aga tutkit – kohe hakkas rääkima nii, nagu tahaks astuda lavakunstikooli. Ses kontekstis võinuks nagu olla midagi dialoogile sarnanevamat. Isegi kui üks oli psühhiaater.

Vastuvõtus oli ka loo suurim kohmakus, nimelt üks väike ebaselgus. Patsient räägib õnnetusest ja räägib, et kutsus välja kurja vaimu, kes ta päästis – ja Heger küsib kohe, et mille põhjal väidab patsient, et suudab õnnetusi esile manada. Korraks tundub, et psühhiaatri küsimus ei haaku täielikult patsiendi jutuga. Millest loeb Heger välja, et patsient Nigol arvab enda meelest, et suudab õnnetusi esile kutsuda või neid ära hoida? Nüüd tagantjärele mõeldes – teksti alguse põhjal. Ent sellel võinuks jälle peatuda, näiteks öelda, et õnnetus oli ja ellu jäin, aga nüüd on ikkagi halvasti, sest ma kutsun esile õnnetusi. Praegu tekib segadus, et selle pimeduse, mis tema enda valdusse sai, selle pimeduse võimetest või mõjust pole õigupoolest üldse juttu, oli vaid vastuvõtu alguse umbmäärane paaniline jutt. Mingis mõttes võikski ehk pimeduse võimete või mõju ulatus jääda saladuseks, aga praegu oleks nagu hirm ja paanika seepärast, et ta tolles õnnetuses ära ei surnud ja lugejas ei teki seda hirmutunnet, mis oleks nagu teksti kodeeritud.

Üldiselt mulle see tekst aga meeldis. Ma küll pikalt ja laialt nurisen ja tundub endale, et koonerdan kiidusõnadega, aga osutan ikkagi sellele, et kuna autoril on jaksu oma tekstile konteksti konstrueerida ja kuna autoril on hää oskus õhustikku luua, siis on mingi baas olemas – nüüd on vaja, et loksuks paika ka hea süžee, milles poleks ühtki kohmakust. Seda on mingis mõttes ehk palju nõutud, aga õigupoolest nõuame seda ju alati ja kõigilt. Mulle tundub, et Catheline Tammele pole need nõudmised ülejõukäivad ja ootan huviga, mis ta tegevus edasi toob.

Viimase asjana nimedest.

„Milline kokkusattumus,” ütles tema, teine Tõnis.

„Huvitav kokkusattumus jah. Siin on ka terve hulk Kristjaneid, aga muidu olen olnud ainus Tõnis.”

„Nojah.”

Noogutasin... Ja küsisin: „Nii et millist pseudonüümi sa kasutama hakkad?”

„Ah?”

„Noh... Sa ju ei kavatse kirjutada Tõnise nime all.”

„Üldiselt kavatsesin küll. Miks?”

„Sa ei saa ju.”

Oli aga tõesti näha, et ta ei soovinud end varjata.

Kui ta mingi hetk asus teele, otsisin ta üles ja pussitasin teda paar korda kõhtu, mõned korrad rinda. Mina olen ainus ulme-Tõnis. Kasutage artiklit the. Teisi pole ega hakkagi kunagi olema.