MarekLaane

Sõprade või lihtsalt lähedaste inimeste surm on vist asi, millega ei saa harjuda. Ma pole enam noor ja on enam kui ilmselge, et surmaga tuleb ühe sagedamini kokku puutuda, aga siis tuleb järgmine teade ning jälle oled sõnatu ja lömmis.

Ma ei julge päris kindlalt väita, mis aastal ma Marekiga tuttavaks sain, aga võin päris kindlalt oletada, et aasta 1986 või 1987, tõenäoliselt oli sügis või talv. Olime noored karvased, keda sidus punk ja lugemine. Sealjuures polnud mina punkar ja Marek kindlasti mitte tüüpiline punkar. Anarhist kindlasti, aga mitte selline, kellele piisas „kui seinale kritseldad A“. Ei, Marek luges ja uuris seda teemat põhjalikult – mäletan, et nägin teda lugemas mingit tsaariaegset nn jättidega venekeelset Max Stirneri raamatut.

Pungiga on seotud ka Mareki hüüdnimi Kiilakas. Mu kätte sattus üks pungilint, kus väljamaa pungi lõppu oli lindistatud ka kolm eestikeelset lugu. Esitajat ei tea ma tänaseni ja see võiski vabalt olla lindiomaniku enda katsetus primielektropungi vallas, nagu mõni meist oletas. Kolm laulu: ühte enam ei mäleta ning teine oli kurb ja maksimgorkiliku minekuga laul tehase asula neiust, aga vaat kolmas oli regivärsiliku tekstiga lugulaul kellestki kiilakast. See viimatimainitu avaldas Marekile jõulist muljet, sest ta pidevalt laulis: miks sa oled kiilakas, miks sul katki varrukas.

Marek oli ka päris tagasihoidlik natuur. Mäletan, kuidas ma kunagi Tallinnas (punkar) Liura juures WC-s istusin ja teatava protsessi käigus ajalehte lugesin. Protsess võttis aega ning ma jõudsin suisa spordiküljeni ja leidsin Mareki nime ristsõnameistrivõistluste esikümnest, vist oli kuues. Sain asjadega ühele poole, võtsin lehe kaasa, läksin tuppa ja küsisin Marekilt, et kas tõesti sina, mitte nimekaim. Võttis omaks ja rääkis meile pikemalt, kuidas ristsõna võidulahendamine toimub.

Ulmet ja üldse ilukirjandust luges Marek samuti. Mäletan, et kui me Lõuna-Eestist Tallinnasse mõnele kontserdile sattusime, siis kindlasti käisime ka antikvariaadis raamatuid jahtimas. Ükskord, kui miilits meid Balti jaamas kinni pidas ja miilitsapunktis ka kottide sisu ette näitama pidime, siis Mareki kotist välja ilmunud Loomingu Raamatukogu vihikute pealkirjad andisid kokku päris kummastava sõnumi: suur parukas, kaheksa torustikust kostvat häält, surm Tallinnas jne. Venekeelne miilits veeris püüdlikult pealkirju ja vangutas pead...

Ristsõnade ja Mareki teema sai kunagi päris ulmelise järje. Mul oli perestroikapäevil tellitud kümneid ajakirju, et põhimõtteliselt kõik, mida sai tellida ja kus ulmet oli. Oli ka paar ukrainakeelset ning siis ükskord avastas Marek neid lapates ristsõnad. Ristsõna peab saama lahendatud, eksole!? Ja siis mina tõlkisin küsimuse, kui Marek aru ei saanud, Marek ütles vastuse, ma tõlkisin selle ukraina keelde ja nii need ristsõnad suuresti ka lahendatud said.

Ja eks lugemise ja ajaloohuvi kokkupõrkest tekkis ka Mareki igapäevane leivatöö. Kui jätta kõrvale sajad tõlked ajakirjandusele, siis väärib märkimist pealt poolesaja raamatutõlke, mis lõviosas on just ajalooalased. Esimesed Marek Laane tõlked olid aga ulmetõlked kirjastusele Elmatar ja ööajakirjale Mardus: H. P. Lovecraft, Robert E. Howard, W. W. Jacobs ning Robert Silverbergi romaan „Aja maskid“. Hiljem ka Poul Anderson ja C. L. Moore kirjastuses Fantaasia, mis tegelikult olid omal ajal ilmumata jäänud tõlked ning Lovecrafti tõlgete kordustrükk kirjastuses Viiking. Ajaloohuvi ja ulme said aga kokku David Day „Tolkieni entsüklopeedia“ tõlkes, mille võib kahtlusteta asetada Marek Laane tõlgete koorekihi sekka.

Eks pisut kurvaks teeb, et Marek nii vähe ulmet tõlkis, aga sellel on üsna arusaadav põhjus. Marek Laane laialdaste ja sügavate teadmiste puhul oleks ulmetõlkimine olnud lihtsalt üks raiskamine, sest ajalooraamatute tõlkimisel sai ta omi teadmisi põhjalikumalt rakendada. Jah, ulmefännina teeb see mind kurvaks, sest ka tõlkeulme oleks taolist suurepärast tegijat vajanud, aga reaalsus on reaalsus. Mäletan ka, et ükskord, pärast Teadlaste Öö üritust, kui me jalgsi kõrtsi poole läksime, siis Marek rääkis, et tahab tõlkida Jack Vance’i. Küsisin, kas tal on juba mõne kirjastusega leping, aga Marek ütles, et teeks seda lihtsalt vabadel hetkedel enda tarbeks ja kui valmis saab, siis vaatab...

Siia lõppu peaks ma nüüd kirjutama midagi kokkuvõtvat ja ehk isegi pisut suurelist, sest Marek on seda väärt. Kuid ei oska ja tõtt-öelda pole ma ikka veel suutnud leppida-harjuda sellega, et Marekit enam meie seas pole. Küll tahan ma kirjutada, kuidas teade Mareki surmast sai põhjuseks, miks minuga võtsid sotsiaalmeedias ühendust ja suisa helistasid inimesed, kes polnud seda ammu või suisa mitte kunagi teinud. Lõi see teade neidki oimetuks ja oli ootamatu, suisa uskumatu.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.6430)