h6ff 05 minimorsk saalis

Lipule vaat!

Alustuseks pean ilusti ja ausalt üles tunnistama, et ka mulle oli see esimene päris-HÕFF. Tõsi, eelmisel aastal sai pisut virtuaalkino nähtud ja üle-võrgu sündmustele kaasa elatud - aga päriselt ikkagi esimene!

Päris avamise alguseks kohale jõuda ei õnnestunud ja nii püüdsin käigu pealt märkamatult melu sisse sulanduda. Edukamaks sulandumiseks tõmbasin pähe ka paar maski, ühendades funktsionaalse esteetilisega (prilli-udu sai pealekauba). Aga nagu ikka esimest korda võõras kohas, tõmbub inimpärdiku vaatlusvõimekus kitsale ribale kokku ning läbi tuleb vaid vähene ja tuttavam teave. Nõnda suutsin kõigist viitadest ja abistavatest kirjadest mööda vaadata. Pärast esimest logistilist paanikat sai siiski tauditõrje-paber esitatud, lubatäht randmele ja võluväeline pressipass kätte. Rohelisele punasele vaibale ei taibanud siiski avamise ajal tükkida (laupäeval etendasime Ulmeühingu ühistööna siiski etüüdi punases).

Ka kultuurimaja fuajees ei võtnud mu aju esimese hooga vastu, mis on kus, miks ja kellega, sestap määrasin kursi tuttavate sümbolite abil.

h6ff 01 lipulevaat

Ulmeühingu nurgakesest kujunes kolme päeva peale lõpuks omamoodi kindlustatud sõlmpunkt - ulmelipu taha sai kodinaid hoiule sokutada ja kui oli vajadus omad üles otsida, siis kõigepealt tasus vaadata just raamatuleti ligi.

h6ff 02 raamatulett enne

h6ff 02 tereveiko

Ütlesin Veikole tere, ajasin paar sõna juttu - siis oli juba julgem ümbrust avastada. Leidsin seinalt väljapanekult eelmised HÕFFid, millest olen ainult legende kuulnud, uudistasin laste-noorte meisterdatud roboteid (roboti-töötoa ja teiste Lem 100 albumite lingid leiab meie juunikroonikast), kiikasin grimmikunstnike alleele ja mõmisesin tuttavatele nägudele läbi-maski tervitusi.

h6ff 03 plakatid

Kuna siltidel viidatud saalid tundusid ikka veel Haapsalu oludega kohanevale ajule millegi müstilise ja kaugena, läksin kõige lihtsamat teed ehk otse peasaali, kus hakati festivali avama. Sissejuhatavate klippide jooksul avanes muuhulgas võimalus pisikeseks egotripiks ja rümbarebu sees püherdamiseks.

h6ff 05 minimorsk saalis

h6ff 06 rellakad

Fotograafi-pilte saab vaadata Pöffihundi albumitest.


Avafilmi Psycho Goreman olin küll kevadel teiste reaktoristide seltsis juba näinud, aga tool oli pehme, pidulik-põnev meeleolu oli õhus, otsustasin veelkord katsetada. Huvitaval kombel oli sama film teisel vaatamisel palju ägedam (eks suur lina ja tõhus kinoheli lisasid ka mõnu). Kuna teadsin juba tegelaste hulgas karta vastikut last ja tema nüri perekonda, oli nende väljakannatamine nüüd palju kergem. Ning kuna sisu oli tuttav, jõudsin sellevõrra muid nüansse rohkem tähele panna, nii et nüüd joonistus ka paremini välja KUI taotluslikult kogu see nõmeperedus paika on aetud. Grimmi-löga-butafooria-kollide osa sisust, mida esimesel vaatamisel tundus, et tahaks rohkem, jõudis seekord samuti täitsa paraja portsuna kohale. Niisiis, üle ootuste mõnus vaatamine.

Peasaali esine hakkas juba natuke tuttavamaks saama ja esimese uljama sammuna tegin tutvust kokteililetiga. Whisky sour julgestuseks käevangus, asusin uurima, mis õues toimub ja leidsin eest tuttavaid. Õuekino-eelsel mälumängu-raundil ei saanud ma nutitelefoni-puuduse ja vähese HÕFFIi-kogemuse tõttu kaasa lüüa, küll aga sosistasin Maretile rohkelt valesid vastuseid ette (parima mälleri-traditsiooni kohaselt).

h6ff 07 välikino

Esimesel õhtul näidati õues Kratti - sellega sain kirja punktikese eesmärgi “vaadata võimalikult palju eesti filme” täitmiseks. Filmidest kirjutab Jaan pikemalt, sellepärast ma sügavuti sisu kallale ei lähe, aga noh - tore oli. Kui hüpata korraks järgmise päeva vestlusringi mõtete juurde, siis leidsin, et kui seesama lugu oleks esitatud kirjakunsti vahenditega, siis Reaktor võtaks selle mõnuga avaldada! Ainult vanemate narkolaagri osa soovitaks autoril kas põhjalikumalt lahti kirjutada või siis vastupidi, välja kärpida või siis kohaletuleku-montaaži laadis minimalistlikuks taandada, sest praeguses mahus ei hakka ta ülejäänud tervikuga tingimata kokku. Samas jällegi segakooriseltsi häbematu laulu sisse panek pani isiklikust äratundmisrõõmust kihistama ja manitsus, et haavast ei tohi terariista välja kiskuda, ajas instinktiivselt pöidlad püsti.

Poole filmi pealt hakkas tuntavalt tibutama - viski-julgestus kulus ära, ka oli hea meel, et karupüksid jalga said. Kui juba kõvem sadu peale tuli, selgus, et vihmajope oli pakkimisel koti kõrvale jäänud. Samas oli selleks hetkeks juba ükskõik, kui palju veel kaela sajab; toetasin kannad maha, pistsin minimorsa kotti varjule ja vaatasin filmi lõpuni. Sadu peletas päris palju vaatajaid tuppa ja nõnda tundus pisikese kangekaelse publikurakukesega küsimustevoor lõpus kuidagi eriti lahe. Alles hiljem meenus, et jäi küsimata, kas hüper-super-kõrgtehno-mõistusega robokratt oli tehtud Riga pesumasinast. Nojah, mõni teine kord.

h6ff 08 kratitegijad01

h6ff 09 kratitegijad02

Kuivama ja soojenema läksin taas peasaali (julgestuseks kulus nüüd ära juba topelt-tekiila). Seal näidati Isadepäeva, mis oli parimas mõttes Väga Halb. Lisandus meta-rõõm sellest, et Härra Hipster „Ai-mu-käsi” esimesest filmist oli siin silmaklapiga ja nii matšo, et igast poorist purskab tina, spermat ja vahtrasiirupit.


Kaks pluss kaks on seitse!

h6ff 10 reibashommik

Teine päev algas reipalt. Otsustasin ekspeditsioonimeelselt pikaks päevaks valmistuda ning varusin strateegilisi toidu- ja joogivarusid (selgus, et asjata).

h6ff 11 korskämblik

Kultuurimajja jõudsin nii vara, et sattusin koguni pinksiturniiri tunnistajaks. Et sportlik õhkkond üleliia ei nakkaks, tõmbusin siiski varsti nurga taha lebotama. Kinosaali veel sisse ei saanud, jälgisin hoopis, kuidas tuul puhub ja taevas selgineb.

h6ff 14 hõbepall

Hommikuseks seansiks valisin Lemi-teema rõdusaalis. Esiteks eeldasin, et suuresaali-filme saab hiljem veebikinost ka vaadata, aga kammerlikum kogemus on paiga peal ja unikaalne ning teiseks, kui omad esinevad, siis tuleb ikka toetada.

h6ff 15 lem loeng

h6ff 16 lem lapipeal

Trurli masinat vaadates oli esimesest pilgust näha, kustkohast Machinariumi arendajad muu hulgas inspiratisooni on ammutanud.

h6ff 17 trurlimasin

Pärast filme toimus mänguline küsimustevoor, kus järjekindlalt valesti vastates (alguses valesti-valesti, seejärel õigesti-valesti) õnnestus Poola saatkonnalt kingiks saada Solarise uuem trükk!

Pärast esimest seanssi jõudis aga kätte see punkt, kui pidi hakkama muude kohustuste tõttu filme vahele jätma. Kuna Joel tegi ulmežürii tööd kaugjuhtimisel, olin nõus tema eest sõna võtma filmi-raamatu vestlusringis, mis pidi umbes-täpselt tunni pärast peale hakkama. Pöörane maailm oleks kestnud lõpuni vaatamiseks pisut liiga kaua ja lühifilmide seanss alanud pisut liiga vara. Niisiis jõlkusin huvitavates nurgatagustes (kultuurimaja hakkas nüüd juba päris tuttavaks saama), otsisin kohti visuaalvallatusteks ja jälgisin, kuidas hõbedasi mune läikima lüüakse.

h6ff 18 morsahetked

h6ff 19 munadläikima

Vestlusringis oli lõbus ja meil oli isegi paar inimest publikut! (Pilti tehti ka.) Pärast vestlust aga, kui ma pahaaimamatult oma plaane kinokavasse hakkasin sobitama, selgus et ulmežürii suundub linnusesse lõunasöögile. Kas saab inimene saatuse vastu!

h6ff 20 morsk pidulauas

Tagasi kultuurimajja jõudsime siis, kui hakkas koitma Mart Sanderi lühifilmide seanss ja saalijärjekorras jagati sponsorviskit.

Näidatud lühilugudest meeldis mulle kõige enam esimene, muusikaneedusega, aga ka ülilühi-ampsud töötasid mõnusalt.

h6ff 21 morsk sponsoriga

h6ff 23 sanderkiidab

Lõbusa dekadentsi lainel liikusime edasi sünnipäevapidulisse keldrisaali, kus õhus lendasid säravad konfetid ja kausi seest sai magusat jooki. Ma teadsin küll, et magus jook paneb pea purju ja see heaga ei lõpe, aga kausi sisu maitses nii hea, et tuli teine kulbitäis lisaks võtta.

Ulmeühingu ja kultuurirahva konsiilium, mis selleks hetkeks oli juba üsna mitmepealiseks paisunud võttis sihikule rõdusaali ja Kosmilised masinad. Seal saigi Kuri Saatus mind kätte - jäin keset kõige diibimat tehnomürglit ja välkuvaid visuaalse täiesti labasel moel tukastama.

Järgmisest filmist kannatasime välja viisteist minutit algustiitreid ja natuke peale, siis suundus ühendatud konsiilium kohvikulaua taha juttu ajama.

h6ff 24 siniheleroheline (1)


Sini-hele-roheline hommik

h6ff 25 vaganehommik

Kolmas päev enam nii reipalt ei alanud. Mõtlesin, et kui õigeks ajaks üles saan, lähen Elektrooniku seiklusi vaatama, aga pool tundi jäi puudu. Ega ma täpselt ei mäleta ka, mis osi ma temast kui palju näinud olen, igatahes tundsin, et poole pealt ei viitsi. Selle asemel läksin omaseks saanud ulmenurgakesse. Raamatulaud oli märgatavalt tühjemaks jäänud ja Veiko jutustas, kuidas ta öösel ja hommikul hakkas ulmenurgas omapäi seisnud pampude seest ja taskutest rahanutsakuid leidma.

h6ff 26 raamatulett pärast

Natuke oli vaja aega parajaks teha, siis peeti maha Haapsalu filmitööstuse teemaline vestlusring (aja parajakstegemise vilju võib näha postituse lõpus). Teadsin, et peagi pärast seda hakkab Tartu-seltskond kodu poole liikuma. Enne rakendasin veel kasulikult töösse Krafinna pärandatud puhvetipileti. Lõputseremooniat ja kiitusekirjade andmiste sel korral vaadata ei jõudnudki. Kahju oli sellest, et ei jõudnud õigel ajal lühifilmide programmi vaadata, sest neid veebikinos näha ei saanud (küll aga õnnestus tagantjärele ära vaadata Jakuutia etnoõuduse põimik, mis oli väga mokkamööda).

Igatahes on nüüd tee Haapsallu selge - jääme põnevusega järgmist aastat ootama!

h6ff 29 morsamontaaž


P.S. Endla hostel ruulib!


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.6451)