Köögis oli havisaba orhidee aknalaualt jälle maha nüginud ning vehkis võidukalt lehtedega. Orhidee aga lebas põrandal ja karjus südantlõhestavalt. Leo pani ohates kaktuse lauale ning tõstis orhidee õrnalt põrandalt üles.
„Pole hullu, pole hullu. Kõik on korras,” lausus ta õrnalt ja silitas potti. Orhidee rahunes peagi ning Leo sai kahjud üle vaadata. Pott ja juurestik olid terved, kuid üks leht oli muljuda saanud ning, mis kõige hullem, orhidee suur, õienuppe täis vars oli küljest ära murdunud. Taim oli selle üle nii uhke olnud, õisi hoole ja armastusega kasvatanud. Nüüd nuuksus ta lohutult Leo käes.
„Pole midagi. Kasvatad uue ja veel uhkema,” lohutas Leo ning pani orhidee aknalauale tagasi. Igaks juhuks andis ta talle kosutuseks veel natuke mineraale, enne kui havisaba poole pöördus.
„Sina! Va umbrohi! Täid sind söögu!” pahandas ta taimega ning too jättis silmapilk oma võidutantsu järele. „Mitu korda ma pean sulle ütlema?! Ei puksi teisi lilli! Muidu ma… muidu...” Kuid siin jäi Leo jänni. Ta ei olnud siiani suutnud välja mõelda, kuidas oma taimi karistada. Taime valguse ja veeta jätmine oli taimearmastajast Leo jaoks liiga karm ning lehe küljest murdmine ammugi liiga brutaalne. Kes siis suudaks oma lapsi toidu ja veeta jätta? Havisaba isoleerimisest ei oleks ka kasu olnud, sest just seda taim tahtiski ning Leo tillukeses üürikorteris polnud selle jaoks enam ammu ruumi. Aknalaud oli olnud ainus koht, kus havisabal oli natukenegi vaba ruumi ümberringi ning siiani olid nad orhideega omavahel kenasti läbi saanud.
Havisaba oli vist juba arvanud, et pääseb ka seekord kergelt, ning ajas lehed rahulolevalt laiali. Leol tuli aga mõte. „Oota, sa mu väike paharet! Seekord ei pääse sa nii kergesti!” hüüdis ta võidukalt. Havisaba, aimates halba, tõmbus nii poti ligi kui andis ning hakkas õnnetult inisema. „Ei ole siin mingit inisemist! Teisi taimi ei tohi kiusata!” tõreles Leo. Ta otsis sahtlist korraliku jupi paela ning läks siis, havisaba kaenlas, elutuppa. „Koht!” tuli talle veel köögiuksel meelde kaktusele öelda. Viimane oli juba suutnud laua ääreni keksida ja üritas end parasjagu laua pealt maha kõigutada.
Elutoas, mis oli taimedest pungil täis ja meenutas rohkem džunglit kui tuba, läks ta suure, vana toakase juurde. „Õhtust, kaseke. Andeks, et ma sind nii hilja veel segama tulen. Oi, aga küll su lehed on ikka ilusad ja suured. Ja kas see on uus õienupp, mida ma seal näen?” Kask sahistas alguses pahuralt lehtedega, kuid kiituste peale ta leebus ning tõi kõik oma kõige ilusamad lehed ja õied Leole näha. Leo taimed ei hoolinud ükski väga puudutustest, kuid kiituste peale olid nad kõik maiad. „Küll sa oled ikka üks ilus kaseke,” kiitis Leo. „Ma loodan, et sa ei pahanda, kui ma sulle ühe pahareti mõneks ajaks seltsiks toon?” ütles ta ning pani havisaba õrnalt kase suurde potti, puu tüve kõrvale. „Õpetad talle ehk natuke käitumist,” jätkas ta ning sidus havisaba poti tugevalt kase külge. „Sa ei pane ju pahaks, eks? Suur ja tubli kask nagu sina.” Kask sahistas uuesti lehtedega, kuid seekord hoopis rõõmsamalt. Havisaba aga mossitas kase all ning inises õnnetult edasi, kuni kask talle korra oksaga äsas. „Katsuge nüüd omavahel läbi saada, eks?” lausu Leo ning läks kööki tagasi, et sealsed taimed korra üle vaadata.
Köögis oli kõik vaikne. Isegi orhidee oli nuuksumise lõpetanud. Ülejäänud taimed, kui juhtunu neid oligi häirinud, olid nüüdseks juba maha rahunenud ning tukkusid. Ainult luuderohi oli veel ärkvel ning tõmbas oma pikki vääte põrandalt tagasi ning keris neid ümber riiuli. Ju oli ta enne püüdnud orhideed aidata ja lohutada. „Tubli lilleke,” kiitis Leo teda. Ja loomulikult oli ka kaktus üleval ning sirutas end püüdlikult Leo suunas. Kõikidest Leo taimedest oli just kaktus see, kellele meeldisid lisaks kiitustele ka puudutused. „Jaa. Oled tubli kaktus,” kiitis Leo ning patsutas teda ettevaatlikult. „Ole nüüd tubli ja püsi öösel siin, eks?”
Uuesti magama minnes kontrollis ta ka kõrvalruumi, kuid õnneks oli massiivse raudukse taga kõik vaikne. Magamistoa ukse keeras ta uuesti lukku. Talle piisas sellest korrast, kui ta ükskord ärkas, kaktus külje all. Kuidas kaktus üldse voodisse suutis ronida, oli müstika ning Leo ei suutnud siiani ära imestada, kui seltsivad ja sõbralikud kaktused olid. Uinudes kuulis ta, kuidas kaktus köögis mütsuga laualt maha ronis. Leo vaid ohkas ning pööras teise külje.
Kui ta lõpuks kiirustades oma pisikesest korterist välja astus, oleks ta äärepealt proua Taimi pikali jooksnud. Leo pisikese üürikorteri omanik vaatas talle pahaselt otsa.
„Lõpuks ometi! Kas te teate ka kui kaua ma olen üritanud teid kätte saada?” hakkas too kohe valjuhäälselt pahandama.
„Eee...” suutis Leo vaid ehmunult kogeleda.
„Kas te oma telefoni üldse vaatate? Või kirju? Ma olen teile see nädal vähemalt viis korda juba proovinud helistada! Ja sama palju kirjutanud!”
„Eee... s-seda...” kogeles Leo, „m-mul on väga-väga kiire olnud.”
„Nii kiire, et pole isegi aega tagasi helistada?!”
„Eee...n-noh...t-tööl..”
„Pole tähtis!” lõikas Taimi vahele. „Ma tulin korterit üle vaatama,” ja üritas Leost mööda trügida.
„Praegu?!” ehmatas Leo uuesti. „Aga… aga… ma pean tööle minema!”
„See ei võta kaua.”
„Ma olen juba niigi hiljaks jäänud!”
„Siis te oleks pidanud mulle tagasi helistama või mu kirjadele vastama!” nähvas Taimi. „Nüüd astu kõrvale või tahate, et ma siinsamas teie üürilepingu üles ütleks?!”
Leo vajus norgu ja astus vagusi kõrvale, et proua korterisse lasta.
„Kas te teate ka, kui suured teie vee- ja elektriarved on?” ütles proua tuppa astudes ja oma roosad sussid jalast lükates.
„M-ma olen kõik õigel ajal ära maksnud.”
„Vesi pole siin raisata!” ei teinud Taimi Leost väljagi, samal ajal kullipilguga ringi vaadates. „Miks siin nii niiske on?”
„T-taimedele meeldib see. Niiskus, see tähendab,” seletas Leo.
„Issake! Siin on ju nagu džunglis!” imestas Taimi, kui oli kööki ja elutuppa vaadanud. „Ega te siin ometi midagi illegaalset kasvata?!”
„Ill… ei. Ei! Kõik on täiesti legaalne!” kinnitas Leo murelikult ja lootis südamest, et ükski tema lilleke jälle karjuma ei pista või liiga palju ei liiguta.
„See niiskus peab kaduma! See ei ole seintele hea! Kas te tahate, et siin hallitus levima hakkaks? Kas te teate ka, kui palju selle eemaldamine maksma läheks?” jätkas Taimi inspektsiooni. „Ja mis asi see veel peaks olema?!” jäi ta imestunult seisma, kui suurt metallust silmas.
„Ma… ee… noh... väike muudatus,” kogeles Leo.
„Sellest pole te minuga küll enne läbi rääkinud! Igasugused muudatused korteri osas tuleb enne minuga kokku leppida! See on selgelt teie lepingus kirjas!” sai proua vihaseks. „Nüüd tehke see uks lahti!”
„Ei! Eieieieieiei!” Leo ehmus ja surus end ukse ja proua vahele.
„Härra Leopold. Te olete ilmselgelt oma üürilepingut rikkunud. Kui te ei taha, et ma teid veel täna välja tõstaksin, siis avage jalamaid see uks!” nõudis Taimi.
„Ei... vaadake... noh... see… see ei ole... ei ole turvaline!” seletas Leo närviliselt.
„Turvaline?!” Proua silmad läksid üllatusest suureks. „Mis teil... Te kas avate jalamaid selle ukse või ma kutsun politsei!”
Leo muutus seepeale näost kahvatuks. „Ei noh... seal ei ole nüüd…”
„KOHE,” nõudis proua.
„O-olgu...olgu. Ärge ainult jumala eest ühtegi neist puutuge või neile liiga lähedale minge!” palus Leo ning tegi raske ukse lukust lahti.
Proua Taimi lükkas Leo kõrvale ning astus niiskesse, eredalt valgustatud ruumi. See oli täis putuktoidulisi taimi.
„Võeh! Millised peletised!” vaatas Taimi põlastades. „Ja veel nii suured? Millega te neid küll väetate? Ma ei taha siia mitte mingisugust kanget keemiat!”
„Palun! Ärge öelge neile nii!” anus Leo murelikult. „Neile ei meeldi see!” Samal ajal ajas proua selja taga olev kärbsepüünis lõuad pärani . Ka huulheinad sirutasid end, kleepuvad pärlid lehtede otstes säramas.
„Ah või neile ei meeldi!” nähvas Taimi. „Te unustate ära, kellele see korter kuulub! Siin maksab ennekõike MINU sõna ja MULLE ei meeldi, et siin miski koletislik umbrohi kasvab! Siin peaks olema kena pisike magamistuba, mitte mingisugune peletisi täis kong!”
Leo vaatas hirmunult, kuidas taimed seepeale veel rohkem turri läksid. Millal ta neid viimati toitnud oli?
„Palun. Ma.. ma viin nad siit ära, kui te väga tahate! Aga palun. Palun tulge nüüd…” anus Leo ja üritas prouat kättpidi ruumist välja tirida.
„Tahan?!” tiris Taimi enda kätt lahti. „Ma NÕUAN seda! Laske mind lahti, kurat võtaks!”
Leo lasi ehmunult proua käest lahti.
Taimi kaotas tasakaalu ja koperdas paar sammu tagasi, otse vastu kärbsepüünist.
Piisas vaid sellest, et proua taime püünist riivas, kui see silmapilkselt ründas ja ühe oma hiiglaslikest lõugadest ümber Taimi pea sulges. Mitu pikka ja teravat, tääke meenutavat oga, mis püünist ääristasid, surusid end resoluutselt läbi ta kõri. Proua hakkas metsikult röökima ja rapsima, üritades kohutavat taime enda küljest ära saada. Kärbsepüünisele tähendas rapsimine aga, et ta oli saagi edukalt kätte saanud, ning surus lõuad veel tugevamini kinni, lämmatades oma saaki aeglaselt, samal ajal kui too omaenese vere kätte niigi juba lämbumas oli. Paaniliselt vehkides puudutas Taimi aga teisigi püüniseid, mis hetkega ta käte ja õlgade ümber sulgusid.
Leo ei suutnud muud teha, kui suu ammuli jälgida, kuidas proua karjed vaibusid ja rapsimine nõrgemaks jäi, kuni ta lõpuks elutult taime lõugade vahel rippus. Kärbsepüünis aga haaras oma saagist tugevamini kinni, veri vaikselt lõugade vahelt põrandale tilkumas. „Kindlasti läheb peale seda nüüd õitsema,” käis Leo peast läbi absurdne mõte. See aga tõi ta tardumusest välja ning ta suutis kohutavast ruumist välja koperdada. Kiiruga pani Leo ukse kinni ning vajus jõuetult selle ette istuma.
„Issake... Issake… mida ma nüüd teen?” pomises ta endamisi, näost üleni valge.
Kaktus, kes oli vahepeal kuidagi ukseni jõudnud, üritas end nagu ikka vastu Leod suruda ja nurus paisid, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Leo võttis kaktuse sülle, ise samal ajal seosetult edasi pomisedes.
„Millega me nüüd veel hakkama saime?” küsis ta viimaks kaktuselt, kui oli natuke maha rahunenud. „Mida me nüüd veel teeme?”
Leo esimene mõte oli helistada politseisse, kuid selle mattis ta kohe maha. Kui politsei asjast teada saaks, lõpetaks ta ise vanglas ning kõik ta kallid taimekesed hävitataks. Aastad ja aastad tööd ja hoolt, et taimedesse rohkem elu sisse puhuda, oleks tuulde loobitud.
Ei, ta ei tohtinud sellest kellelegi rääkida. Kui kaua läheks taimedel aega, et proua täielikult ära seedida? Vaene proua Taimi. Ta ei olnud just väga meeldiv inimene, kuid sellist saatust ei oleks Leo küll mitte kellelegi soovinud. Ja kärbsepüünis! Nii suur suutäis ei saanud kuidagi taimele hea olla. Ja jumal teab, mis rohtusid proua võtta võis. Kuidas see taimele mõjuda võib? Nad olid ju nii õrnad ja tundlikud...
„Olgu. Ma pean... ma pean tegema näo, nagu poleks midagi juhtunud. Taimi ei käinud siin. Ma pole teda juba mitu nädalat näinud,” rääkis Leo kaktusele. Tema taimed said parimal juhul mõnest üksikust sõnast aru, kuid olid hääletooni ja emotsiooni osas ülimalt tundlikud. Nad said isegi sellest aru, kui Leo neile valetas. Praegu istus kaktus Leo süles, kuulas ja tõi kuuldavale rahustava ümina. Leo hingas mitu korda sügavalt sisse ja välja ning ajas end seejärel uuesti püsti. Kas teeselda mõnda haigust ja küsida end täna töölt vabaks? Ei, parem, kui ta katsub tööl ära käia. Ehk tuleb tal tööl mõni mõte, mida Taimiga teha. Ja vahepeal saavad taimed maha rahuneda.
Leo töötas aiandis, mõni kilomeeter Tartust väljas. Aitas seemneid külvata ja poputas kaugelt tulnud ja pikast teekonnast räsitud eksootilisemaid toalilli uuesti elule. Viljapuude pookimisest hoidis ta end eemale. Tööl pidi ta pidevalt jälgima, et ta taimedesse liiga palju elu sisse ei puhuks. Ringi liikuvad, häälitsevad taimed oleksid probleeme tekitanud. Täna ei suutnud Leo oma tööle keskenduda, kastis sukulendid üle ja oleks võõrasemad äärepealt valesse mulda istutanud. Lõunapausi ajal aga sammus närviliselt edasi-tagasi.
„Mida ma teen… mida ma teen?” Leo mõistis, et tal ei ole eriti valikut: laibast tuli lahti saada. Selle jaoks aga oli vaja autot – mida Leol polnud ja tööriistu – mida tal samuti polnud. Taimi tuli kärbsepüünise lõugade vahelt nii kätte saada, et taim haiget ei saaks. Leo ohkas sügavalt ning valis sõbra numbri. Hinge kinni hoides kuulas ta, kuidas telefon kutsub.
„Hei! Alo? Kuule. Mul oleks hädasti täna õhtul su abi vaja ühe asjaga. On sul aega? Super. Võta tööriistad ka kindlasti kaasa. Ja... ära midagi sellist selga pane, mida on kahju ära visata. OK, õhtul näeb!” Leo katkestas kiirelt kõne, enne kui sõber midagi küsida jõudis ja hingas kergendatult. Äkki veel pääseb.
Õhtul koju jõudes seisis Alo kaubik juba maja ees. Alo ise seisis sealsamas kõrval, vanad töötunked seljas, ning keeras endale parasjagu sigaretti.
„Oh! Õhtust Leo! Noh, millega sa seekord hakkama said?” küsis ta lõbusalt.
„Tead…” vastas Leo murelikult. „Äkki on parem, kui ma sulle näitan…” Ta juhatas Alo tuppa.
„Sul see džungel ikka vohab päris korralikult,” ütles Alo, kui nad üles olid jõudnud ja ta oma töösaapad jalast oli saanud. Kaktus ruttas neid tervitama, keksides mööda koridori ja piiksudes elavalt. „Ja sina väike kurjam!” naeris Alo ja korjas kaktuse maast üles. „Ikka nurud paisid, mis?” Ta muheles ning patsutas väikest okkalist kera ettevaatlikult. „Noh, mis sul siis mureks on?” küsis ta Leolt. See ei suutnud midagi öelda, viipas vaid Alo süüdlaslikult raudukse poole ning tiris ukse kääksuga lahti.
Vaatepilt jättis Alo mõneks hetkeks täiesti sõnatuks kui ta ukse taga olevat tapatööd nägi. Kui ta lõpuks suu avas, et midagi öelda, ei pidanud Leo enam vastu ja pahvatas: “See oli õnnetus! See mutt ise trügis siia sisse ja ma hoiatasin teda korduvalt, aga ta kukkus mu taimi sõimama ja muidugi said taimed seepeale vihaseks ja ma üritasin teda välja tirida, aga ta ei tahtnud tulla ja siis ta komistas ja kukkus otse kärbsepüünise otsa ja... ja…” vuristas ta ühe hingetõmbega välja. “Ja me peame temast kuidagi lahti saama sest muidu mu taimed hävitatakse.”
„Mnjaaa,” venitas Alo, sügades samal ajal habemetüügast. „Ma ju ütlesin sulle korduvalt, et see taimenõidusevärk ei lõpe hästi.”
„Palun! Sa pead mind aitama! Ma ei tea, mida muud teha!” anus Leo.
„Kas meil ei oleks parem politseisse helistada?” pakkus Alo ettevaatlikult.
„Ei! Mitte mingil juhul! Ei! Nad hävitaks mu taimed ära ja paneks mu trellide taha!” läks Leo endast välja. Taimed ümberringi – ja neid oli palju – tunnetasid peremehe meeleheidet, ajasid lehed puhevile ning hakkasid okste ja väätidega ärevalt vehkima.
„Olgu, olgu! Ei helista politseisse!” üritas Alo sõpra maha rahustada. „Sa teda niisama sedasi jätta ei saa? Taimed ei sööks ta varem või hiljem ära?”
„Selleks läheks neil mitu nädalat, isegi kuud! Ja nad ei saa ju kõike kätte, osa läheb vahepeal mädanema,” oli Leo ahastuses. „Ja mis siis, kui keegi teda vahepeal otsima tuleb?!”
Alo noogutas aeglaselt. „Aga muidu teoorias saaks taimedele sööta?”
„Noh... jah. Kui ta enne... enne… ” Leo ei suutnud lauset lõpetada.
„Ma tükeldan kombinaadis iga päev kümneid sigu. Kui palju raskem see ikka olla saab?” ei kõlanud Alo just kõige kindlamalt.
„On sul tööriistad kaasas?”
„Mul on üks vana mootorsaag auto peal.”
„K…katsu siis hästi püünise lähedalt lõigata,” õpetas Leo. „Aga ära sa jumala eest taime ennast lõigu!”
Alo vaatas hiiglaslikke püüniseid murelikult. „Ma….pigem võtan varuga,” ütles ta ja üritas mootorsaagi käima saada. „Tule nüüd, sa õnnetu roostehunnik!” Väike bensiinimootor tõi kuuldavale paar lurisevat heli ning hakkas siis hädiselt tööle. „No nii!” ütles Alo võidukalt. „Hakkame pihta!”
Samal ajal, kui Alo oli läinud auto pealt mootorsaagi tooma, oli Leo huulheinad, mis olid oma kleepuvad lehed ümber laiba mähkinud, eemale meelitanud. Nüüd jäi üle vaid kärbsepüünise lõksud Taimist eraldada ja siis ülejäänud... parajateks portsudeks teha. Kannlilled juba ootasid, püüniste suud pärani nagu linnupoegadel.
Mootorsae ots jäi paar sentimeetrit enne Taimi kaela pidama. „Oot... sead ju lastakse enne verest tühjaks, kui neid lõikuma hakatakse?”
„Mis mõttes? Vist? Jah?” oli Leo segaduses.
Alo ei teinud temast välja. „Samas nüüdseks peaks vist kõik jalgadesse valgunud olema,” arutas ta endamisi ning asus lõikuma. Mootorsaag ei olnud sellise töö jaoks mõeldud ning verd ja rupskeid lendas kaarega üle toa. Leo, kes seisis eemal, Alo taga, suutis kuidagi puhtaks jääda. Ta suutis lõikumist vaid mõni hetk vaadata, pööras siis ümber ning oksendas otse ühe huulheina potti. „Kõik korras?” hõikas Alo üle mootorsae mürina.
„Ü...ütle kui… kui lõigatud on,” suutis Leo vaevaliselt vastata ning koperdas toast välja. „Pärast tuleb kindlasti see huulhein ümber istutada. Nii happelist mulda nad ka ei taha,” mõtles ta.
Esimene tükk eraldus ilma suurema vaevata ning püünis koos oma suutäiega ajas end uhkelt püsti tagasi. Teine püünis aga, mis õlast kinni oli haaranud, vajus veel rohkem maadligi. Alo jättis sae seisma ning jäi oma kätetööd vaatama. „Nagu sea tükeldamine,” üritas ta iseennast veenda. „Lõigatud!”
Leo piilus ettevaatlikult tuppa, ise näost kaame. Kui ta aga maadligi vajunud püünist nägi, muutus ta murelikuks. „Vaeseke murdub veel ära!”
„Mnjaa... seda on juba keerulisem lahti lõigata,” ütles Alo olukorda hinnates. „Kindel, et me ei saa üht püünist maha lõigata? Teeks olukorra palju lihtsamaks.” Seepeale läks kärbsepüünis turri ning ajas lõuad veel rohkem laiali. „Olgu. Olgu. Saan aru. Ei lähe pügamiseks täna,” ütles Alo kiiresti.
„Kas...ma saan kuidagi ehk aidata?” pakkus Leo ning tuli vastumeelselt tuppa tagasi. Ta seisis kärbsepüünise kõrvale ning silitas tema potti hellalt. „Ei ole hullu. Keegi ei tee sulle haiget. Kõik on korras,” sosistas ta taimele. Kärbsepüünis paistis rahunevat ning tõmbas oma püünised koomale.
Järgmine jupp lõikust aga ei läinud enam nii sujuvalt. Ei Alo ega Leo ei tulnud selle peale, et laibalt riided eemaldada (või häbenesid mõlemad seda liiga, et teisele mainida). Kui Alo hakkas Taimi õlga lahti lõikama, tõmbas mootorsae kett hetkega proua kampsuni endal hammaste vahele ning suri välja.
„Ah persse küll,” vandus Alo. Tänu sellele aga, et mootorsaag ei mörisenud enam, kuulis Leo välisuksel koputust.
„Oota hetk,” ütles ta kähku ning jooksis ukse juurde. Ukse taga ootas Taimi abikaasa Heldur, murelikult vana mütsilotut käes sõrmitsedes.
„Õhtust, Leo,” ütles Heldur.
„Oi! Heldur. Õ… õhtust!” vastas Leo. Kogu selle sagimise ja muretsemise juures ei olnud talle pähe tulnud, et vanamees võib Taimit siia otsima tulla.
„Kuule, ega sa mu Taimikest näinud ei ole? Ta nagu mainis midagi, et tahab sinuga korterist rääkida ja läks hommikul sussides ja jopeta välja, aga pole siiani tagasi tulnud.” Kuna Taimi ja Heldur elasid Leoga samas trepikojas, ainult viis korrus allpool, ei olnud selline koduses riietuses korterist väljumine iseenesest imelik.
„Ei….ei, mina ei ole teda juba mitu nädalat näinud,” ütles Leo, üritades samal ajal veenvat valet välja mõelda. „Kui, siis võib-olla ainult möödaminnes, aga täna kindlasti mitte!”
„Ahsoo... Kuhu ta siis küll kaduda võis?” oli Heldur mures. Kõrvaltoast oli kuulda, kuidas Alo samal ajal üritas saagi uuesti käima tõmmata.
„Tule nüüd sa kuradima sitanikerdis! Käi-vit-tu!”
„Mis sul seal veel toimub?” oli Heldur üllatunud.
„Aaa... see, et... eee... mul ütles hommikul üks... lamp üles. Kutsusin siis ühe tuttava töömehe appi seda parandama,” kogeles Leo.
„Ah nii... et siis lamp,” ütles Heldur pikkamisi. Kõrvalt oli kuulda, kuidas Alo sae korraks käima sai. Masin mürises hetke, hakkas siis lurtsuma ja köhima ning suri uuesti välja. Vanamees vaatas Leole küsivalt otsa.
„See on üks väga suur ja vana lamp. Raskest puidust ja metallist. Vanaema kunagi pärandas,” seletas Leo kiirelt. „Ma parem lähen ja vaatan, ega tal abi vaja ei ole.”
„Muidugi, muidugi. Ma ei hoia sind kauem kinni,” vastas Heldur ja hakkas juba minema, kui ühtäkki märkas Taimi susse ukse kõrval maas. „Etsa kae! Taimil on täpselt samasugused sussid.”
„Tõesti? Vahi tempu!” üritas Leo mitte paanikasse sattuda. „Ma need siin ostsin millalgi oma emale, et tal oleks miskit jalga panna, kui külla peaks juhtuma tulema.”
„Ah nii…” ei paistnud Heldur vastusega päris rahule jäävat.
„Aga ma pean nüüd tõesti appi minema. Ma olen kindel, et Taimi ilmub sul varsti välja. Ära sa üldse selle pärast muretse! Kindlasti jäi lihtsalt mõne naabrinaisega pläkutama,” ütles Leo ning tõmbas korteri ukse uuesti kinni niipea, kui sai.
„Mis see oli?” päris Alo, kui Leo tagasi tuli.
„Abikaasa,” ohkas Leo raskelt. „Kas sa said sae tööle tagasi? Me peame selle jama ruttu ära koristama.”
„Mõni hetk läheb veel aega. Ta vist kuumenes üle ja tahab natuke jahtuda. Äkki sa niikaua otsid ühed käärid välja ja nüsid riided eest ära? Muidu tõmbab jälle lõnga hammaste vahele ja sureb välja.”
„Kui see jama läbi on, siis ma ostan sulle uue sae,” lubas Leo.
Kui nad olid tööga poole peale jõudmas, muutus Leo murelikuks. Enamus kannlillede püüniseid hakkasid täis saama. !Liiga palju ei tohi ka ühte püünisesse panna, muidu ei jõua taim seda ära seedida ning püünis koos sisuga läheb mädanema,” seletas ta Alole, kui too üht soolikajuppi kannu sisse üritas toppida.
„Ma ei arvanud, et seda ütlen, aga sul on suuremaid taimi vaja,” muigas Alo ning üritas käsi vastu tunkesid puhtaks pühkida. Peale mitut tundi mässamist oli Alo rupskitega kaetud ning nägi välja, nagu oleks tapamajast tulnud. Leol oli õnnestunud suuremat gore’i vältida, vaid käed olid verised.
„Vast saab tahkemad tükid kärbsepüünisele anda,” ütles Leo. „Aga kuidas põrand veel pärast puhtaks saada?”
„Filmides kasutavad nad klooriga pesuvalgendajat. Või lihtsalt kloori. Aga klooriga valgendajat on vast lihtsam leida,” soovitas Alo.
„Mul vist kuskil kraanikausi all on üks iidvana pudel, eelmiste üürnike jäetud,” ütles Leo. „Ma lähen vaatan.”
Köögis pesi ta käed kiiruga puhtaks ning veendus siis, et jah, tal oli üks iidvana poolik pudel valgendit. Ta oli juba teise tuppa tagasi minemas, kui uksekell helises.
„Jälle Heldur,” mõtles Leo tüdinult ning tegi ukse lahti. Ukse taga ootas teda aga hoopis politseinik.
„Inspektor Kuusk,” tutvustas ennast turske neljakümnendates mees. Leo oli liiga jahmunud ning vaatas inspektorile vaid lolli näoga otsa.
„Meile laekus kaebus öörahu rikkumise kohta,” teatas inspektor Kuusk tüdinult. „Mis teil siin teoksil on?”
„Ö…öö rahu?” kogeles Leo. Kas kell oli tõesti nii palju? Kiire pilguheit kellale kinnitas, et südaöö oli tõesti saabumas. „Ma, et… seda. Noh.. .töömees ja…” Politseinik muutus seepeale kahtlustavaks.
„Töömees? Nii hilja?”
„J...jah. Noh, avarii või nii,” kogeles Leo ning üritas lootusetult mõtteid korrastada. Mida ta Heldurile oligi öelnud? Kas oli politseinik hoopis selle pärast siin? „V… v… vana lamp vist ütles üles. E.. elektriga ja nii ja noh, ei t… taha ju õnnetust ja elekter on ju ohtlik?”
„Kas ma saaks selle töömehega korra paar sõna rääkida?”
„Ei! Ei ei!” vastas Leo kiiresti, mille peale inspektor kulmu kergitas. „Ta eee... ta ei oska eesti keelt. Ainult vene keeles suhtleb.”
Inspektor Kuusk oli hetke vait, terav pilk Leod puurimas, ning küsis siis midagi vene keeles. Leo aga, kes ei osanud sõnagi vene keelt, vaatas talle lolli näoga otsa.
„Kas ma tohin korraks sisse astuda?”
„Sisse astuda? Jah, noh...Seda, et...noh... eee... tegelt…” oli Leo paanikasse sattumas. Inspektor võttis seda aga kui nõusolekut ja trügis tuppa. Leol ei jäänud muud üle, kui abitult kõrvale astuda.
„Nagu botaanikaaias,” märkis politseinik koridoris ringi vaadates. Kuna koridor oli hämaram, oli Leo lae alla pikad riiulid lasknud paigaldada ja sinna kõiksugu vähem valgust nõudvad taimed pannud. Nüüd looklesid sealt alla erinevad nõelköied, ronivad filodendronid, sebralilled ja luuderohud. Politseinik vaatas neid leige huviga, Leo aga ei suutnud pilku rebida Kuuse vöölt, kus lisaks käeraudadele ja muule tema tööks vajalikule rippus ka teenistusrelv.
Leo oli just suud lahti tegemas, et inspektor kööki kutsuda ja seal oodata lasta, kuni ta Alole kiiresti olukorra ära seletab ja ta puhtaks teeb, kui Alo ise kõrvaltoast välja astus.
„Kuule, ega sul vanu ajalehti ei ole? Kogu see veri ja läga on põranda hullult libedaks teinud,” küsis ta, märkas siis aga politseinikku ning jäi, suu ammuli, keset koridori üleni verisena seisma. Mõni hetk olid mõlemad vait ja jõllitasid teineteist. Siis haaras Kuusk relva järele.
„Käed üles! Mõlemad!” käratas ta. „Seina äärde!”
„M-ma saan s-s-seletada!” kogeles Leo ja tõstis kiirelt käed üles ning taganes seina poole. Alo jälgis tema eeskuju. „Kõigest väike seatapp. Kaugel need jõulud on, või mis?” ütles teine pingsalt naeratades.
„Või seatapp,” vastas Kuusk ning pööras nad mõlemad näoga seina poole ja surus vastu seina. „Jaoskonnas võite seletada, palju tahate.” Leo proovis vääte enda all võimalikult vähe ära litsuda. „Vabandust, lillekesed, vabandust,” pomises ta neile vaikselt.
„Ja nüüd katsuge mul kõrvaotsagi liigutada,” hoiatas Kuusk ning taganes aeglaselt kõrvaltoa juurde, hoides samal ajal teenistusrelva laskevalmis. Ta heitis korra pilgu tuppa, vaatas siis aga kiiresti mujale ning jäi näost valgena õhku ahmima.
„Te... oh, jumal... te olete mõlemat arreteeritud!”
„See oli õnnetus!” vastas Leo.
„Mina ainult lõikusin!” lisas Alo.
Kuusk hakkas midagi nende õiguste kohta ütlema, kui ta äkki poole sõna pealt katkestati. Leo selja tagant oli vaid kähinat ja rabelemist kuulda. Ta heitis ettevaatliku pilgu selja taha. Üks jäme, puine väät oli end ümber politseiniku kaela keeranud ja nüüd pigistas nii, et Kuusk oli näost sinine ja silmad punnis. Kuusk üritas end lahti rebida ning tõmbas poti riiulilt maha, kuid taim ei andnud järele. Vaikselt tulid ka teised lilled appi, kerides oma väädid ümber Kuuse käte.
„Kas... me ei peaks midagi tegema?” küsis Alo vaikselt.
„Nad kaitsevad mind…” vastas Leo ning ei teadnud, kas tunda õudu või heldumust, et tema kallid lillekesed on valmis tema nimel nii kaugele minema.
„Nad tapavad ta ära!” sisistas Alo.
„Kui ta meid arreteerib, istume elu lõpuni vanglas!” vastas Leo.
Politseiniku liigutused muutusid aga üha nõrgemaks, kuni ta jäi lõpuks elutult väätide vahele rippu. Noormehed vaatasid seda pealt, suutmata midagi teha, kuni vajusid teineteise järel põrandale istukile. Mõnda aega olid mõlemad vait.
„Me ei saa teda taimedele sööta. Nad on juba niigi täis…” ütles Leo viimaks. Alole paistis see liig olevat.
„Ei. Ei, ma ei saa enam,” ütles ta pead raputades. „See on liiga kaugele läinud.”
„Aga… aga sa pead mind aitama!” ehmus Leo.
„Sinu taimed just tapsid politseiniku!” ütles Alo ärritunult.
„Ja sina oled kaasosaline!” vastas Leo. „Sa oled sellesse liiga segatud, et nüüd lihtsalt alla anda!” Mõlemad jäid uuesti vait.
„Mida me siis nüüd teeme?” oli Alo mures.
„Ega midagi otseselt muutunud ei ole,” ütles Leo, üritades kõlada enesekindlamalt, kui ta end tundis. „Me peame lihtsalt... sellest teisest laibast ka nüüd kuidagi lahti saama.”
„Politseiauto on arvatavasti maja ees,” ütles Alo.
„Ja sellest tuleks ka lahti saada. Või vähemalt kuskile eemale viia,” ohkas Leo.
„Aga kuidas me laibast lahti saame? Ise sa ütlesid, et taimedesse enam ei mahu!”
„Ma….ma ei tea. Ma pean natuke mõtlema. Äkki... äkki sa lähed ja viid politseiauto minema ja ma nii kaua üritan Kuuse taimede käest kätte saada,” pakkus Leo. „Ja võib-olla tuleb vahepeal ühel meist mõni mõte.”
Alo ohkas ning ajas end uuesti püsti. „Ega meil muud valikut ei ole…” Enne minekut pesi ta veel käed ja näo puhtaks ning laenas Leolt puhta särgi ja jope. „Ära vahepeal rohkem politseinikke sisse lase,” lisas ta naljatades üle õla.
Leo oleks heameelega ühe rahustava taimetee teinud, kuid nagu salatitegagi, võtsid taimed seda isiklikult. Leo pidi seetõttu suhkruveega leppima. Kuuse kättesaamiseks kulus Leol hea kümme minutit vähemalt. Ta pidi taimi pikalt meelitama ja kiitma, enne kui väädid lõpuks järele andsid ning laiba oma haardest vabastasid.
„Nii tubli köiekene,” kiitis Leo lille, vaadates samal ajal üle, ega ükski leht rüseluse käigus viga ei saanud. Mõned olid natuke muljutud ning kahe lehe vars murdunud, kuid kõike arvesse võttes oli taim üllatavalt vähe kannatada saanud. „Ma pärast annan sulle natuke väetist lisaks, et sa kenasti kosuksid,” lubas ta. Taimed üle vaadatud, keris ta käised üles, ohkas korra ning, üritades samal ajal millelegi ilusamale mõelda, hakkas Kuuske kõrvaltuppa lohistama. Võrreldes Aloga oli Leo füüsiliselt tunduvalt nõrgem. Raskeim töö, mida ta igapäevaselt tegema pidi, oli suuremate lillepottide tõstmine ja vahest mullakottide vedamine. Seetõttu nägi ta laiba lohistamisega tõsiselt vaeva. Kuusk, kuigi Leost lühem, oli turske mees olnud.
Ta oli just kõrvaltoa ukseni jõudnud ning tõmbas korraks hinge, kui kuulis välisuksel koputamist. „Ü… üks hetk!” hõikas ta ehmunult ning üritas laipa kiiremini kõrvaltuppa lohistada, siis aga turgatas talle: Alo oli tagasi jõudnud ning tahtis sisse tagasi saada. „Uks on lahti!” hõikas ta, üritades Kuuske samal ajal üle uksepiida sikutada.
„Leo?” kuulis ta Heldurit tuppa tulemas. „Ma siin jäin mõtlema ning minu meelest kudus Taimi need sussid ise.”
Leo sattus paanikasse. „M… ma k… k… kohe tulen!” hõikas ta. „Püsi seal!” „Jumala eest, palun püsi seal,” mõtles ta paaniliselt, samal ajal kõigest jõust laipa kõrvaltuppa sikutades. „Miks sa ust lukku ei pannud? Jobu. Jobu, jobu, jobu.”
„Politsei oli ka just maja ees,” jätkas Heldur ning Leo kuulis õudusega, kuidas papi lähemale tuli. „Ega sa ei tea, mi…” Leo oli jaksanud küll Kuuse kõrvaltuppa lohistada, kuid enne kui ta jõudis laiba maha panna ning Heldurile vastu joosta, et too jumala eest ei näeks, mis siin toimus, oli papi kõrvaltoa ukseni jõudnud. Mõne hetke vaatasid nad teineteisele silma, mõlemal näos õudus, siis koperdas Heldur mõne sammu tagasi, suu hääletult liikumas, kuni ta selg ees vastu seina koperdas, haaras siis rinnust kinni ning vajus näost valgena põrandale.
„H-Heldur?” ütles Leo vaikselt. Heldur vaatas talle vaid punnis silmadega hingeldades otsa ning vajus siis külili. Leol läks mõni hetk aega, enne kui ta taipas, mis oli toimunud. „Oh ei. Ei-ei-ei!” Ta tormas papi juurde ning tiris ta selili pikali. Heldur jõllitas vaid lakke ning rinnust kostus vaikset korinat. Leo esimene mõte oli kiirabi kutsuda ning ta oli juba telefoni taskust välja kiskunud, kui peatus ja heitis pilgu üle õla, kõrvaltuppa. Mis siis, kui veel inimesi näevad? See veel puudus, et meedikud siin ringi askeldaks. Heldur trepikotta lohistada? Aga kui naabrid näevad? See oleks liiga kahtlane. Ei, ta pidi ise kuidagi hakkama saama. Tuletades meelde aastatetagust esmaabikoolitust, üritas ta ise Heldurile esmaabi anda. Südamemassaaž oli aga väsitav, eriti peale laiba lohistamist, ning peale mõnda minutit jäi Leo jõuetult ähkides põrandale istuma. Heldur aga lebas elutult tema ees.
„Neetud, see politseiauto oli ikka vägev!” ütles Alo, kui ta tagasi jõudis. Väike sõit oli tal tuju tõstnud ning ta oli jälle valmis tegutsema. „Kiirendas nagu elajas!” jätkas ta koridoris, samal ajal saapaid jalast võttes. „Ma leidsin sireeni ka üles ja proovisin natuke. Kõik tõmbasid kohe kõrvale. Ma siin tagasi kõndides täitsa mõtlesin ameti vahetamise peale.” Saapad jalast, sirutas ta end laisalt. „Dispetšer küll nõudis raadio teel, et kus ma olen ja mis toimub, aga ma igaks juhuks ei hakanud vastama. Kas sul õnnestus vahepeal välja mõelda, mida me selle teise laibaga teeme?” küsis ta ning sammus siis kõrvaltoa poole, kuid tardus paigale, kui nägi, mis vahepeal toimunud oli.
„Laipadega…” parandas Leo teda nutuselt. Vahepeal oli kaktus teda lohutama tulnud ja ümises vaikselt süles.
„Mis siin vahepeal juhtus?”
„Ma ei pannud ust lukku. Heldur astus sisse ning... ning nägi ja sai vist infarkti või midagi. Ma üritasin elustada, aga…” seletas Leo õnnetult, kui äkki märkas midagi karvast Alo seljataga liikumas. „Misasi see on?!”
„Mis? Ahh see?” osutas Alo kena Saksa lambakoera poole, kes tema järel tuppa oli tulnud ning nüüd ringi nuuskis. “Ta oli politseiautos. Ma ei saanud teda ju ometi sinna jätta.” Koer liputas seepeale nõusolevalt saba ning jätkas korteri avastamist.
„Ta sööb mu lilled ära!” oli Leo mures.
„Bäh, ega ta sul mingi kits pole,” lõi Alo käega. „Pealegi on meil suuremad mured.”
„Vaata, et ta mul kase alla häda tegema ei hakka,” ei olnud Leo päris veendunud. „Kuhu sa auto üldse viisid?”
„Jõkke sõitsin sellega!”
„J…jõkke?!”
„Jah! Koera lasin enne välja muidugi. Ja siis lasin sedasi vaikselt kahekümnega otse jõe suunas. Viimasel hetkel hüppasin autost välja. Nagu mõnes actionfilmis,” oli Alo enesega väga rahul.
Leo ei suutnud uskuda, mida kuulis. „Mis siis, kui sa oleks välja hüpates kaela murdnud?!”
„Noh... eks siis oleks homme vast väga põneva pealkirjaga artikkel lehes olnud,” kehitas Alo õlgu. „Ma alguses tahtsin üldse viiekümnega välja hüpata, aga kurat, kõhe hakkas.”
„Ja mina oleks vangi läinud, sest ma ei saaks üksi eluilmaski nendest lahti,” vastas Leo ja osutas käega laipade suunas.
Alo vaid kehitas õlgu. „See ei oleks vast minu mure enam siis,” vastas ta muheledes ning patsutas koera, kes oli vahepeal korterile kiire tiiru peale teinud ning tema juurde tagasi tulnud. Ta oli ka oma endise peremehe üle nuusutanud, kuid ei paistnud peremehega juhtunust väga häiritud olevat.
„Ju ei olnud hea omanik või miskit,” mõtles Leo endamisi, pani kaktuse maha ning ajas end uuesti püsti. „Aga mida me siis nüüd teeme?”
„Tuleb kasutusele võtta vanad ja tuntud meetodid!” teatas Alo tähtsalt.
„Eeee... mida sa selle all mõtled?” küsis Leo mõni hetk hiljem, kui sõber ei vaevunud täpsustama.
„Mul on auto peal labidad.”
Kogu „koorma” auto peale saamine osutus veelgi raskemaks, kui nad esialgu olid arvanud. Vaatamata hilisele ajale otsustas majarahvas just siis kas koju tulla või välja minna. Leo ja Alo pidid korduvalt kas trepile ootama jääma, et alumisel korrusel olev inimene välja läheks, või korterisse tagasi kiirustama, kui Leo ülemine naaber väljast trepikotta tuli.
„Miks sa ei võiks esimesel korrusel elada?” küsis Alo ähkides, kui nad olid jälle pidanud paar korrust ülespoole pagema.
„Alumistel korrustel varjab vastasmaja hommikupäikese ära,” vastas Leo.
„Sa kontrollisid seda, enne kui korteri üürisid?” imestas Alo.
„Muidugi! Sind ei huvita siis sellised asjad?”
Alo ei vaevunud vastama. Mõlemad hingasid kergendatult, kui kogu koorem lõpuks auto peale sai. Nad olid küll laibad vaipadesse keeranud, et asi nii kahtlane ei tunduks, kuid Leo vaatas ikkagi murelikult akende poole. Mis siis, kui keegi nägi?
„Nii, kuhu siis nüüd?” küsis Alo.
„Oot, koer ka!”
„Koer? Ega me teda ju ometi matma hakka?!”
„Ei, aga ma ei taha seda peni järelvalveta oma korterisse jätta!” oli Leo mures.
„Ah, mis ta ikka teha saab,” lõi Alo käega, meenutas siis aga, milleks sõbra taimed võimelised olid. „Aga võib-olla on tõesti parem, kui me ta kaasa võtame. Politseikoer ikkagi. Äkki on tast kasu.”
„Oled sa välja mõelnud, kuhu minna?” küsis Alo, kui nad olid linnast välja jõudnud.
„Mul üks mõte isegi on,” vastas Leo. „Matame nad mõne suure vana puu juurte alla.”
„Juurte alla?” muigas Alo. „Tead ka, kui raske sinna auku kaevata on?”
„Ha! Aga me ei kaeva!” vastas Leo kavalalt. Alo oli mõni hetk segaduses. „Aaa... sa plaanid oma seda taimemaagiat appi võtta?” taipas ta viimaks.
„Just! Aga meil on selleks sobivat puud vaja. Suurtesse vanadesse puudesse on pea võimatu elu sisse puhuda, nad on lihtsalt liiga aeglase mõtlemisega. Meil on vaja puud, millel on juba hing ärkvel ja millega ma saan suhelda.”
„Et siis... kuhu täpsemalt?” jäi Alo täpsemaid juhiseid ootama. Leo käis mõttes kõik ligidale jäävad pühad puud läbi. „Kas sa Valgjärve parki oskad sõita?”
Valgjärve ääres käis Leo pea iga suvi vähemalt korra. Järves oli mõnus ujuda, kuid veel enam meeldis talle lähedalolevas pargis ringi jalutada ning iidvanu tammesid imetleda. Need puud olid pühad ning vanasti oldi neile isegi ande toodud. Kui nad olid lõpuks parki jõudnud ja kogu koorma suurima ja vanima tamme alla vedanud, oli päike just tõusma hakkamas.
„Ruttu, enne kui valgeks läheb!” ütles Alo ärevalt.
„Kuss nüüd, ma pean keskenduma,” ütles Leo ning ajas sõbra natuke eemale. Alo patsutas endamisi koera ja vaatas, kuidas Leo õrnalt tamme tüve silitas ning midagi vaikselt pomises. Alguses ei juhtunud midagi, kuid siis hakkasid tammelehed sahisema, kuigi Alo ei tundnud tuuleiiligi puhumas. Mõne hetke pärast ühinesid ka ümbritsevad nooremad tamme sahinaga ning tundus, nagu oleks kogu park sosistama hakanud. Paari minuti pärast aga jäid puud uuesti vait ja Leo tuli vana tamme juurest ära, näol murelik ilme.
„Noh? Kas töötas?” nõudis Alo.
„Noh... ta on nõus mind aitama. Aga…” ütles Leo murelikult.
„Aga?”
„Aga ta tahab enne ohvriandi saada.”
„Ohvriandi? Nagu... suhkrut või leiba või miskit? Kuldmünte?” oli Alo segaduses.
„Vereohvrit,” ohkas Leo. „Mitte keegi ei ole neile nii kaua midagi toonud, et nad tahavad midagi... vängemat.”
„No kas üks meie kolmest laibast siis ei kõlba?” küsis Alo.
„Pakkusin. Ei kõlba. Me peame spetsiaalselt tamme jaoks midagi värsket ohvriks tooma,” seletas Leo.
„Pekki küll. Mida me nüüd teeme? Kust me veel vereohvri peaksime leidma? Ja ära mõtlegi mind kasutada!”
„Ei! Loomulikult mitte!” üritas Leo sõpra maha rahustada. „Pealegi oled sa minust suurem ja tugevam. Mul oleks sind päris raske maha koksata.”
„Just! Ning ma õppisin gümnaasiumis judot!” tuletas Alo sõbrale meelde. „Aga mida me siis teeme?”
Leo jäi mõttesse ning ta pilk langes koerale. „Mis oleks, kui...”
„Mis?” oli Alo hetk segaduses, kuid jäi siis ka mõtlikult koera vaatama. „Noh, üldiselt mulle ju loomad meeldivad. Aga samas... see on ikka päris täbar olukord…” Koer paistis aimavat, mida noormehed plaanivad, tõi kuuldavale hoiatava urina ning hakkas, saba jalgevahel, neist taganema. „Teisest küljest aga ei tahaks ma vihase politseikoeraga jõudu katsuda ja ülds…”
„Oot! Kas kuuled?” katkestas Leo. Mõlemad jäid kuulatama, kuidas kiired sammud mööda kruusatud kõnniteed läbi pargi lähemale tulid. Mõni hetk hiljem ilmus eemalt puude vahelt välja sportlane, kes päikesetõusu ajal oli parki sörkima tulnud. Noormehed vahetasid pilke.
„Mis sa arvad, kas see peni mõnda trikki ka oskab ja sind kuulab?” küsis Leo.
„Eks me kohe saa teada,” vastas Alo ning vaatas siis koera poole. „Pontu! Võss!” käskis ta ning näitas näpuga sportlase suunas. Koer tõi kuuldavale elevil haugatuse ning pani siis tuhatnelja sportlase suunas jooksu.
„Sa oled mulle mootorsae nüüd võlgu,” ütles Alo väsinult, kuid selgesti heas tujus olles. Puu oli viimase laiba enda alla tõmmanud ning sättis parasjagu juuri uuesti paika. Isegi muru oli kuulekalt alguses eemale tõmbunud ning siis uuesti oma kohale tagasi roninud. Pealt vaadates ei olnud kuidagi aru saada, et sinna kaks ja pool laipa peidetud oli.
Leo vaid noogutas murelikult ja ei vastanud.
„Noh, davai, ma viin su koju tagasi,” ütles Alo ning hakkas auto poole astuma. Leo aga jäi puu juurde seisma. „Seda, et... ma... ma jään siia,” ütles ta süüdlaslikult.
„Mis mõttes siia? Parki elama või?” oli Alo segaduses.
„Ma ei saa koju tagasi minna! Kaks vanainimest on kadunud ja lisaks sellele veel politseinik, kes tuli otse MINU korterisse! Ma jääks vahele niipea, kui ma tagasi läheks,” seletas Leo. „Ei. Ma jään siia. See tamm lubas mind enda tüve sisse võtta ja kümme aastat varjata. See oleks nagu... nagu talveuni?”
„Sa lihtsalt... istud järgmised kümme aastat puu sees?” ei suutnud Alo kuuldut uskuda.
„Just! Ja peale seda ehk... on asi piisavalt unustatud.”
„Ja mida mina siis teen?!” ärritus Alo. „Ma aitan sul kogu selle sita ära koristada ja siis sa lihtsalt poed peitu ja jätad mind saatuse hoolde?!”
„Ei! Ei. Keegi ei tea, et sa mind aitasid. Lihtsalt... mine koju ja tee nägu, nagu midagi poleks juhtunud,” ütles Leo ning kõndis puu juurde tagasi. „Sinul on palju suurem võimalus end sellest välja vingerdada.”
„Ja mis su kallitest taimedest saab?” nähvas Alo. „Kelle pärast sa jumala eest ei tohtinud politseisse helistada, sest muidu nad hävitatakse?”
Leo ei tahtnud sellele mõelda. „Nad... vast nad saavad kuidagi hakkama. Kastmissüsteemid töötavad edasi, kuni mõni Taimi laps või lapselaps või sugulane korteri omale saab ja nad omale võtab või laiali jagab.” Ta surus selja vastu puutüve ning tundis, kuidas see järele annab ning ta vaikselt tüve sisse vajub. „Selle uue saega pead sa vaid natuke ootama,” jõudis ta öelda, enne kui puu ta endasse neelas.
Alo vaatas, kuidas sõber tüve sisse kadus. „Kas sul selle jaoks seda vereohvrit oligi vaja?” taipas ta. „Tõbras…” Vihaselt marssis ta auto juurde tagasi, koer vaikselt järele lonkimas. Enne tagasisõitu tahtis ta veel ühe rahustava suitsu omale keerata ning hakkas juba taskutes tubaka järel sobrama, kui äkki paigale tardus.
Ta oli lõikuma asudes jaki selga jätnud. Ja see oli töö käigus üleni veriseks saanud. Ning kui ta oli politseiautot läinud minema viima, oli Leo talle puhtad riided andnud ning ta oli verise jaki sinna jätnud. Kärbsepüüniste juurde. Verd ja löga täis tuppa. Ja peale tubaka oli tal selle jaki taskus veel rahakott koos dokumentidega.
„Ai perse…” pomises ta vaikselt. „Pekki pekki pekkipekkipekki…” sõimas ta juba kõvemini, hüppas autosse ning kihutas tagasi Tartusse nii kiiresti, kui vana autoromu lubas. Kui ta jõuab enne tagasi, kui politsei, ja saab oma jaki kätte, siis on tal võib-olla tõesti lootust pääseda. Kas Leo pani välisukse lukku? „Pole hullu, mul on kirves autos,” mõtles Alo paaniliselt. „Vaja, lõhun ukse maha.”
Kohale jõudes jättis ta auto paar maja eemale ning haaras pagassist igaks juhuks kirve. Päike oli juba tõusnud. Ei lähe kaua, kui esimesed inimesed ärkavad, et tööle minna või koeraga jalutada.
Kiiruga jooksis ta Leo maja poole, põikas ümber nurga ning tardus paigale. Maja ees oli vähemalt kolm politseiautot ning hulk inimesi ringi sagimas. Alo üritas kirvest selja taha varjata ning vaikselt, selg ees taganedes uuesti ümber nurga kaduda, kuid keegi märkas teda.
„Hei! Teie seal! Pidage kinni!”
Alo pööras ringi ning pistis jooksu. „Tal on kirves!” hõikas keegi. Järgmisel hetkel kostus hoiatuslask ning Alo tardus paigale. Kaks politseinikku jõudsid talle kiiresti järele ning paiskasid ta murule pikali.
„Ma ei ole kedagi tapnud!” ütles Alo paaniliselt. „Ma vaid aitasin lõikuda! Need olid Leo taimed! Nemad tapsid kõik ära! Ma ei ole midagi teinud!”
Politseinikud vahetasid omavahel pilke ning üks ohkas. „See tuleb vist küll otse hullarisse viia…”
„Ma ei ole midagi teinud! Ma vaid aitasin sõpra!” nuuksus Alo. „Ma vaid aitasin…”
Mõned aastad hiljem
„On alles päev. Mitu avariid, sissemurdmine ja nüüd aja veel mingit psühhiaatriakliinikust jalga lasknud hullu taga,” ohkas üks.
„Noh, vaevalt et ta siin on. Kuidas ta peaks üldse jalgsi ilma raha või milletagi nii kaugele jõudma? Lähme parem tagasi,” vastas teine.
Alo ootas, kuni politseiauto oli kadunud, ning ronis siis põõsast välja. Ta võttis mootorsae kindlamini kätte ning hakkas siis vana tamme poole astuma, näol sünge ilme.
