Mõne suguvõsa needuseks on nende õnnetu saatusega võsukesed. Nii juhtus ka Teadlaste perega. Ema ja isa panid pojale nimeks Hull. Poisil aga puudus igasugune huvi korralikele germaani noormeestele sobivate füüsiliste tegevuste vastu.

Selle eest näitas noor Hull Teadlane üles mitmekesiseid muid andeid. Ta õppis ruttu lugema ja kirjutama. Seda oskust aga ei rakendanud ta ilukirjandusele pühendudes või ennast kirjatöödes teostades, vaid end teadustes harides. Tegelikult oli ta luuletamises nii kehv, et üks tema kirjutatud naljavärss viis kolm noort neidu enesetapuni.

Ülikooli minnes oli ta juba oma suguvõsa raamatukogus olevad alkeemilised ja loodusfilosoofilised teosed läbi lugenud. Suur oli aga ta pettumus, kui ta ülikooli raamatukogus veendus selles, kui palju oli kirjutatud uusi teaduslikke teoseid, mida nende suguvõsa kogus ei olnud.

Eriti pahandas teda see, et vanemate raamatukogus puudus suguelu väärarengutele pühendatud raamat. Kuidas oleks ta ilma selle raamatu abita saanud sugulisi kõlvatusi sooritada… see tähendab saanud suguliste kõlvatuste sooritamisest hoiduda?

Oma õpingute käigus veendus ta ka, et alkeemia oli moraalselt vananenud. Keegi ei püüdnud enam luua kulda, vaid aineid uuriti nüüd tõsiteaduslikult keemikute poolt. Ka eluteaduses liikusid uued ideed, mis enam homunkuluste loomiseks kohta ei jätnud. Isegi oma nimi, bioloogia, oli sellele teadusele välja pakutud.

Tänu neile avastustele tõsteti ta kahest öömajast välja. Esimesel öömajal lennutas ebaõnnestunud keemiakatse tagajärjel toimunud plahvatus katuse pealt ja teises ei vaadanud pererahvas hea pilguga igale poole roomavate madude ja konnade peale, keda Hull bioloogia uurimiseks hankis. Eriti halva pilguga vaatasid nad selle rästiku peale, kes enda tühja supipotti magama oli kerinud.

Niisiis möödusid tema esimesed õppeaastad bioloogiat ja keemiat, kui kahte tema huvidele kõige lähedasemat teadust, uurides. Peagi ta mõistis, et ka elusolendid koosnevad elementidest. Hullu veendumuse järgi oli elu põhielement flogistoni sete, mis põlemisel söe kuju võtab.

Edasistel õppeaastatel ja doktori kraadi omandamisel sai Hullu veendumusest teadmine, et just flogistoni sete on üks elu põhilisi ehituskive. Ja ka homunkulus ei tundunud enam nii võimatu -kui surnukeha koosneb flogistoni eraldumisel alles jäänud settest, siis tuleb lihtsalt õppida flogistoni kehaga taasühendama, et surnud ainele elu tagasi anda.Oleks vaid vaene Hull teadnud, et flogistoniteooria osutub pseudoteaduseks! Veel õnnetum oleks sel juhul olnud selle loo autor, kes oleks siis pidanud kasutama põnevate minevikuväljendite asemel igavaid sõnu, nagu süsinik ja hapnik.

Peale doktorikraadi omandamist hakkas Hull vürstiriigilt bioloogia ja meditsiini uurimise alaseid tellimusi saama. Selle vastu polnud noorel teadlasel midagi, sest tal olid kuurvürsti poolt tema käsutusse antud vahenditega omad plaanid. Ja riigilt saadud laborisse oli sugulise kõlvatuse vältimise eesmärgil hea siivsaid noori naisi tuua. Neidudele avaldas labori ukse kõrval olev poleeritud silt kirjaga Doktor Teadlane peaaegu hüpnotiseerivat mõju.

Niisiis töötas Hull välja tehisinimese teostamise üldised plaanid. Lihtsam on kokku õmmelda suuremaid, kui väiksemaid detaile, sestap vajas ta homunkuluse loomiseks suuremakasvuliste inimeste surnukehade osi.

Kord ta küll proovis hamstrite surnukehade tükkidest tehishamstrit kokku õmmelda. Selle käigus torkas ta endale korduvalt näppu ja lömastas oma näppude vahel nii mõnegi pisikese siseelundi. Tehniliselt võttes võib selles, et Hull otsustas tehisinimese teha koletuslikult suure ja ohtlikult tugeva, süüdistada tema kohmakust käelises tegevuses.

Laipade kogumisel aitas teda küürakas surnumatja Igor. Sellest mehikesest polnud abi mitte ainult laipade välja kaevamisel ja kandmisel. Igor pidas ka vahti ja tema viibimine surnuaial ei äratanud ka hilistel tundidel kahtlust.*

Tehisinimese loomine edenes jõudsalt ja lõpuks saabuski öö, mil Hull peale aju lisamist koljutüki paigale liimis ja kollaka nahatüki selle kohale õmbles. Nahatüki suurus siiski ei aidanud tal päriselt õmblustöös ebaõnnestumisi vältida, sest Hull õmbles end varrukat pidi koletise külge kinni. Igor ohkas ja lõikas isanda kitli koletise pea küljest lahti.

Hullu veendumuse kohaselt pidi äike panema kehad teisi kehasid külge tõmbama. „Samamoodi, nagu villaga hõõrutud merevaigust kamm sulgi külge tõmbab,“ seletas ta Igorile, „Kui aga välk minu valmistatud homunkuluse kehasse lööb, siis hakkab keha flogistoni külge tõmbama ja elustub.“

Igor kergitas arusaamatuses kulmu. Hull seletas talle asja uuesti.

„Mis asi on merevaik?“ küsis Igor.

Hull avas seletuste kolmandat korda kuuldavale toomiseks suu. Aga just sel hetkel tabas välk väljas piksevarrast ja juhtmed juhtisid elektri salapärase väe esmalt efektse välimusega seadmetesse, millest nii mõnedki olid tellitud mere tagant, ühest Holy Woodi metsa lähedal asuvast linnast, ja sealt edasi koletise kehasse.

Koletis süttis põlema. Hull kallas koletist kustutada püüdes sellele enne, kui Igor veeämbriga jaole jõudis, esimese kätte sattunud anuma sisu.**

„Ma eksisin,“ ütles Hull tuhmi häälega, „ta ei ärka ellu.“

Koletise käsi liigatas. Lootuse tagasi saanud Hull haaras selle pihku. Välk teadis täpselt, mis hetkel uuesti piksevarda pihta lüüa.

Igor ei riskinud oma sädemeid pilduvat isandat käega puudutada. Tooli abil eemaldas ta Hullu tolle loomingust ja kustutas siis koletise teist korda ära.

Otsekui suures plaanis avanes koletise silm. Hull karjatas ja taipas siis, et vaatab silma läbi retordi kumera külje. Ta astus retordist eemale ja karjatas uuesti.

Koletisel olid vesised kollased silmad, tema vaevu varjatud sooned naha all nägid välja jumalatteotavalt ebaloomulikud ja kõik need teised sõnad. Hull pages hirmunult laboratooriumist.

Igor kehitas õlgu. „See napakas, kes end Holy Woodi kandi parimaks kirjanikuks peab, kutsub sellist asja sõlmituseks,“ ütles ta ootamatult selge artikulatsiooniga ja loivas teda arusaamatuses vaatava koletise pilgu all oma isandale järele.


*


Koletis sattus laborist, mis oli linnaservas, metsa. Seal eksles ta kaua. Ta ei osanud rääkida ja isegi kui ta oleks seda osanud, poleks koletis saanud abi küsida, sest inimesed põgenesid tema eest. Selle käigus kutsusid nad teda deemoniks, libasurnuks ja maksukogujaks.

Segaduses koletis otsustas end varjata ja järgmist inimest, keda ta kohtab, jälgida. Nii sattus ta mehe kannul, keda ta end varjates jälitas, majakese juurde. Seal elasid lisaks mehele ka tema vana isa ja mehe naine.

Tegu oli lihtsate inimestega. Ausalt öeldes olid nad üsna igavad. Mis seletab seda, miks ma neist palju lühemalt kirjutan, kui Hullust Teadlasest.

Koletis jälgis neid kuu aega, et õppida inimeste kombeid tundma. Selle käigus õppis ta ära saksa keele ja harjutas eemal välul selle rääkimist.

Üldse oli koletis keeleliselt võimekas. Kui ta oleks luuletamisega tegelenud, siis poleks olnud mingit võimalust, et keegi oleks tema kirjutatud armastusluuletusi lugedes end hingetuks naernud.

Koletis hakkas pikapeale mõistma, et maja kõige vanemal elanikul puudub silmanägemine. Kui kõik olid ära, siis sisenes ta majakesse ja tutvustas end eksinud rändajana. Vanamees suhtus temasse sõbralikult, nagu kõigisse majakese juurde sattunud võõrastesse. (Seetõttu olid teised majakese elanikud kõik nõud ja tarbeasjad ära peitnud, et võõrad maja tühjaks ei varastaks.)

Vanake ütles:

„Me võime sind aidata. Igatahes võid sa jääda praegu siia, me jagame sinuga oma toitu.“

Kui aga pere teised liikmed saabusid, siis nad ehmusid ja vedasid vanamehe endaga kaasa. Õnnetu koletis jäi ootama seda, kas nad ehk ümber ei mõtle ja tagasi ei tule. Mitu tundi ei tulnud majakese juurde kedagi.

Ega see teda väga ei seganudki, sest koletis korjas üles põgenejate poolt maha pillatud piibli ja õppis sellest lugema. Kui ta sellega lõpuni oli jõudnud, kiigutas end tema juurde liaanide, mis olid vürstiriiki levinud invansiivse võõrliigina, abil üks mees. Muskliline võõras tutvustas end Tarzanina ja laenas koletiselt pühakirja samaks otstarbeks, milleks too oli seda kasutanud.

Lõpuks kostis oksapraksatus ja koletis pööras end sinnapoole. Sähvatas tulekeel ja koletis tundis käes valu. Hirmu ja arusaamatusega põgenes ta kaugemale põõsastesse.

Erinevalt keelelisest andekusest oli koletis tehnilises mõtlemises andetu. Nii sai ta alles mitme kuu pärast aru, mismoodi püssid töötavad ja taipas, et teda oli tulistatud.

„Oo inimkond, kellele ei meeldi mu palged, nean sind ja maksan sulle kätte kõikjal, kus ma su liikmeid kohtan,“ tõotas ta ja lisas:

„Kurat!“ Ta oli nimelt taeva poole vaadates ja kujuteldavale inimkonnale rusikat vibutades varba vastu puujuurt ära löönud.


*


Hullu üllatuseks ilmus koletis tema maakodus välja. Too oli nimelt öö varjus otsinud üles tagasitee Hullu mahajäetud laborisse ja saanud sealt kätte Hullu päeviku.

„Ohh, issake,“ kaebas koletis Hullu katsete kirjeldusi diagonaalis lugedes, „kui ebapoeetiline“

Päevik ei kirjeldanud detailselt mitte ainult Hullu katseid, vaid sisaldas ka infot tema kodukandi kohta. Kui koletis seda märgates rõõmuhõiske kuuldavale tõi, siis ütles keegi:

„Lõpuks ometi, väike süžeearendus ka.“

Koletis tõstis pilgu päeviku kohalt ja käskis kõnelejal enda ette ilmuda. Too astuski esile oma relvastamata käsi näidates.

„See olen kõigest mina, Igor,“ ütles ta.

Päevikus olnud sapiste märkuste järgi, mis käisid Igori intelligentsuse pihta, koletis juba taipas, kellega tegu. Ta küsis: „Hullu assistent?“ ja jätkas siis, kui Igor noogutas: „Mida sa siit ikka veel otsid?“

„Vaata, muude moodsate leiutiste hulgas on leiutatud liikuvate piltide aparaat. Üks liikuvate piltide väntaja pakkus mulle kenakese summa selle eest, kui ma aitan tal oma isandast ja tema katsetest filmi teha.“

„Ja see filmimees on kindlasti Holy Woodist pärit?“ küsis koletis pahaselt, „Aitab nendest neljanda seina lõhkumise naljadest küll.“

Just siis varises labori välissein sisse. Kivi ja mördipuru langes maha, paljastades koguka libahundi.

„Vabandust, vale lugu,“ ütles libard ja tegi minekut.


Igatahes õnnestus koletisel päeviku ja vürstiriigi atlase taskuväljaande abil Hullu kodukanti jõuda. Viimast korda varjas ta end päeval ja jätkas siis öösel teed külakesse, mille veerel seisis parun Teadlase loss.

Tee peal nägi ta kuuvalgel ühest veesilmast oma peegelpilti. Oma „koletut“ palet vaadates kehitas ta õlgu.

„Inimeste lahterdamine välimuse põhjal sakib,“ nentis ta.

Koletis ootas Hullu tema magamistoas. Kui Hull sisenes, siis lükkas koletis ukse varjust välja astudes selle kinni.***

Siis rääkis ta Hullule oma loo. Too vaatas teda vaevatud pilgul ja ütles:

„Lõpuks ometi sai see läbi,“ ja küsis siis: „Kas sa tulid oma kättemaksu teoks tegema, mu neetud fanatismi vili?“

Koletis raputas pead.

„Ma soovin, et sa mulle kaaslase looks,“ ütles ta.

„Oot, aeg maha,“ ütles Hull, “sa ju ütlesid, et sulle ei ole välimus oluline. Seega sa arvad, et mõni tavaline naine peaks su sisemise ilu tõttu omaks võtma.“

„Mul ei ole mingeid illusioone sinu liigikaaslaste sallivuse osas,“ koletis vangutas pead, „isegi sellest, kui ma näeks tavaline välja, poleks abi - nagunii teie seadused keelavad inimesel ja tehisinimesel abielluda.“

„Lõpeta see,“ Hull krimpsutas nina, „iga õige germaanlase silmis on abielu pikakasvulise blondi mehe ja pikakasvulise blondi naise vaheline suhe.“

„Ma ei kavatse sulle kaaslast luua,“ lisas ta, langetas pea ja küsis siis väikese mõtlemise järel: „Kas sa nüüd mõrvad mu pruudi, ma ajan sind kõikjal maailmas taga ja siis, kui ma Arktikas surnuks külmun, põletad sa ennast koos mu surnukehaga ära?“

„Ei.“ koletis kehitas õlgu. „Kui sa mulle suure kondiga naist ei loo, eks ma siis otsin ise endale säärase.“

Juba mõnda aega praokil olnud uks vajus lahti ning sisse tormasid Igor ja mees , kellel oli kaasas liikuvate piltide väntamise kaamera.

„Nii ei lähe,“ ütles too, „selline rahumeelne lahendus ei müü.“

Koletis haaras mõlemal mehel natist ja viskas nad lossi taga aias asuvasse tiiki. Kaamera plartsatas meestele järele.

Hull vaatas vees siplevaid kogusid mõtlikult. „Kas sa poleks siiski võinud neil kaelad murda?“ küsis ta.

„Ei,“ leidis koletis oma loojat õlale patsutades, „jätame tarbetu vägivalla mõne teise paroodia jaoks.“



Kõik neljandad seinad, mis selle loo käigus lõhuti, on välja mõeldud. Reaalsus on fiktsioon.

*Igor ei olnud tegelikult kohalik, ta oli pärit Ameerika Ühendriikidest ühest külakesest. See paiknes metsa, mida kutsuti seal kandis elavate puritaanide vagaduse tõttu Holy Woodiks, lähedal.

** Selles anumas olnud elementide ühendis peituski tegelikult elu saladus.

***Selles lõigus oli algselt nali, mille mu vähesed säilinud hea maitse riismed välja praakisid.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0801)