On öeldud, et Edward John Moreton Drax Plunkett (1878-1957) oli paljude annetega mees, kes oli kõigis oma tegemistes märkimisväärselt hea. Ta oli maailmarändur ja osales Buuri sõjas. Ta oli ületamatu bridžis, hea autojuht, kes biograafide sõnul „kihutas nagu meeletu, aga siis kaotas huvi ja vaevalt enam kunagi ise rooli taha istus“, meisterlik kriketimängija, entusiastlik tennise- ja lauatenniseharrastaja, aga samuti hea krossijooksja. Aga tema suurimad kired olid jaht, kirjandus ja male. Küsite, et mis tööd ta tegi, et selleks kõigeks aega jätkus? Väga lihtne – ta oli aadlik, inglise peer, kaheksateistkümnes Dunsany lord, mille järgi võttis ta endale ka kirjandusliku pseudonüümi: Lord Dunsany.

topeltettur mees

Jaht oli härrasmeeste lõbu ning suuri saavutusi selles loomulikult olla ei saa. Lord Dunsany jõudis käia nii Aafrikas lõvijahil kui Indias tiigrijahil ning saavutuseks võib ehk tinglikult pidada kohalike radžade šokeerimist sellega, et lihtlabasele ohutust kaugusest loomade maha kõmmutamise asemel eelistas ta üks-ühele vastasseisu. Ta oli hea laskur ning jõudis tulla ka Iirimaa meistriks püstolilaskmises

Miks kirjandus? Oma mõju võib selles olla elukohal – Dunsany loss on üks vanimaid säilinud Iirimaa ehitisi (hakati ehitama 1180), kõige pikaajalisemalt ühe perekonna käes olnud loss ja samas ka Iirimaa vanim hoone, milles on järjepidevalt sees elatud.

topeltettur loss

Samuti jõudis ta üsna varakult tutvuda mitmete selliste maailmanimedega nagu William Butler Yeats ja Rudyard Kipling, kelle Dunsanyde residentsi tõi iiri põllumajanduse suurkuju, Edwardi onu sir Horace Curzon Plunkett. Yeatsi suust pärineb ka hinnang: „See mees on geenius.“ Hinnang pole loomulikult antud mitte Lord Dunsany fantasyteostele, vaid tema sulest pärinevale näidenditele. Konkreetselt pillati see ütles 1909. aastal sisuliselt kihlveo tõttu ühe õhtuga kirjutatud esimese näidendi „Sädelev värav“ (The Glittering Gate) kohta, mis muide on puhas ulme – murdvargast paradiisi väravate taga. Aastaid hiljem märkis Yeats, et on äärmiselt ebaõiglane, et selline jumalast antud talent on raisatud ühe aadlimehe peale, kel pole vaja igapäevaselt leiba teenida ja kes seetõttu raiskab oma annet paljude muude asjade kui kirjanduse peale. Lord Dunsany oli näitekirjanikuna äärmiselt edukas – teda on isegi nimetatud 1920te mõjukaimaks autoriks ning mingil hetkel mängiti Broadwayl samaaegselt viit tema erinevat näidendit. Tõsi, pärast majanduskriisi ta populaarsus teatrilavadel kahanes järsult ega taastunudki enam.

Aga kuulsuse tõi Lord Dunsanyle siiski tema fantasylooming, millega teda loetakse üheks kaasaegse fantasyžanri rajajaks. Väidetavalt olla ta esimene, kes hakkas looma isiklikku mütoloogiat päris nullist, paigutades tegevuskoha mitte planeedile Maa, vaid kuhugi... mujale. Tema jutukogu „Pegana jumalad“ (The Gods of Pegāna, 1905) ja romaan „Haldjamaa kuninga tütar“ (The King of Elfland's Daughter, 1924) on need kaks teost, mis on nö tänapäevase fantasykirjanduse esimesed pääsukesed. Neist esimese kohta ütles ta ise: „Ma püüdsin kokku viia ookeani ja Kuu. Minu teada pole seda keegi veel varem teinud.“Tema mõju on tunnistanud sellise ulmeklassikud nagu Lovecraft, Tolkien, Gaiman, Clarke, Vance ja Moorcock, kui piirduda vaid kõige nimekamatega. Kusjuures neist igaüks rõhutab erinevaid Lord Dunsany tekste.

Lord Dunsany fantaasialoominguga seoses tuli kord ette päris kurioosne olukord, kui äsjaloodud Iiri Kirjanduse Akadeemia (Irish Academy of Letters) ei tahtnud Lord Dunsanyt täisliikmeks võtta, kuna need kohad olla reserveeritud neile, kes kirjutavad Iirimaast ja iirlastest. Kuigi vaid aasta hiljem sai Dunsany liikmestaatuse, siis kerge solvumine jäi ning Lord Dunsany kirjutas hiljem mitu iiri mütoloogiast ainest saanud teost.

Lisaks näidenditele ja fantasyle kirjutas Lord Dunsany ka luulet, esseid, artikleid, ülevaateid jms, nii et ainuüksi tema bibliograafia on mahukas mitmesajaleheküljeline tellis. Ilmselt enamik ulmefänne ei tule selle pealegi, et 1950. aastal oli Lord Dunsany nimi üles seatud ka Nobeli kirjandusauhindade nominentide sekka.

Kõige suuremaks kireks oli Lord Dunsanyle ikkagi male. Ta alustas nuputõstmisega juba koolieas, võib-olla onu Horace eeskujul, kelle tasemele hilisem peer tegelikult ei jõudnudki (Horace’i konto ehteks on kaks võitu hilisema esimese male maailmameistri Steinitzi üle ja pea pool sajandit hiljem ka viik samuti hilisema maailmameistri Capablanca vastu; hinnatud karika Plunkett Trophy, mille peale mängiti pea kogu XX sajandi vältel, pani samuti välja Horace). Oma autobiograafias mainib ta malet ohtralt ja vahel lausa lehekülgede kaupa järjest, muu hulgas on ta kirjutanud: „Tee, mis viis valele rajale, oli male, sest see oli nii rahuldustpakkuv, et võis täita kogu su elu.“ Ning ta otsustas teadlikult malemängimist vältida. Paraku see väga ei õnnestunud. Kuid ta jäi eluaegseks harrastajaks, kes tõstis nuppe nii kohaliku külasepa kui India radžadega, aga ka laevakaptenitega oma maailmareisidel – märkimist väärib lause tema autobiograafiast: „Ma pole kohanud ühtki laevakaptenit, kes ei mängiks hästi malet...“ Samuti lause ühest kõnest: „Male on tegemistest hõivatud meeste vaimne turgutaja.“

Ta oli kauaaegne Iiri Maleliidu president, nagu ka Kenti krahvkonna Maleühingu president. Eriti vedas Sevenoaksi maleklubil, mille presidendiks ta oli lausa 54 aastat. Paljud allikad omistavad talle ka Iiri meistritiitli males, ent see pole korrektne. Ebaõige tõlgitsus on tõenäoliselt pärit seigast, et 1924. aastal Lord Dunsany võitis Tailteanni mängudel (kahe maailmasõja vahel iga nelja aasta tagant toimunud iiri rahvuslik spordi- ja kultuuriolümpiaad) kolmest tugevusgrupi turniirist keskmise tasemega võistluse; tema oma sõnade järgi „ma polnud Iirimaal veel kunagi malet mänginud, seetõttu pidasid kõik mu vastased mind ülbeks ja asjatundmatuks sinivereliseks ning pongestasid kõigest väest võidu peale. Kui nad aga taipasid, et ma tegelikult oskangi mängida, oli juba hilja.“ Lord Dunsany mängutasemest annab ehk kõige parema ettekujutuse 1929. aasta Belfasti-Dublini matš 21 laual, kus Lord Dunsany mängis dublinlaste kaheksandat lauda. Tema maletajakarjääri tipphetkeks võib lugeda viiki simultaanpartiis Capablanca (male maailmameister 1921-27) vastu.

Lord Dunsany oli ka väga heal tasemel maleülesannete koostaja, kelle mitmed konksuga nuputused kuuluvad tänapäevalgi male kullafondi. Neist tuntuim on ehk see neljakäigune:

partii1

Valge algab ja matistab nelja käiguga.

Lahendus on äärmiselt lihtne, kui ära tabada, et antud seis on võimatu (musta lipp ja kuningas on valepidi), mistõttu tuleb malelauda kõigepealt 180° keerata.

Vähe on neid inimesi, kes on leiutanud uue malevariandi. Lord Dunsany on üks neist. Dunsany male on tõelise fantaasia sünnitis, kus ühe täiskomplekti malendite vastu astub „lugematu hulk“ ettureid. Mängitakse seda tavamale reeglite järgi. Tänapäeval mängitakse rohkem küll Dunsany male edasiarendust nimega Hord ehk hordechess.

partii2

Ei ole imestada, et Lord Dunsany ühendas oma lemmikhobid. Eelkõike peetakse silmas tema lühijuttu „Kolme meremehe gambiit“ (Three Sailor’s Gambit, 1916), mis on üks kõige antologiseeritumaid maleteemalisi lugusid läbi aegade. Loo sisu on lihtne: tulevad kõrtsi kolm madrust ja tahavad panuse peale mängida. Aga ainult kolmekesi koos. Ja nad võidavad kõiki, ka maailma tugevamaid. Hoolikas pealtvaataja märkab, et tegelikult ei tunne ükski kolmest meremehest käikegi, nende eest mängib hoopis üks deemonlik kera... Olgu mainitud, et kummalisel põhjusel on esmatrükis loo pealkirjaks teksti sees „Kolme meremehe kihlvedu“ (Three Sailor’s gamble), kuid sisukorras „Kolme meremehe gambiit“. Maleteemalisi jutte on Lord Dunsanyl muidugi veelgi, aga neis ulmeline osa on üpris vähene, kui sedagi.

On öeldud, et kui reastada kõik poeedid, kes eales on malest kirjutanud, siis Lord Dunsany on nende seas lausa trumpäss.

Maleajakirjad olid oli Lord Dunsany jaoks olulised avaldamiskohad, kus ta peale maleülesannete ja temaatiliste artiklite avaldas ka oma kirjanduslikumat loomingut. Nö firmamärgiks sai poeetilised epitaafid malemaailma lahkunud suurkujudele. Alljärgnevat on vahel isegi nimetatud kõige kaunimaks maleteemaliseks poeemiks läbi aegade:


Öeldakse, et üks kunst kasutu on igat puhku
Õhtu läbi nuppe tõsta siis
Kus nii õhin, triumf kui remis
Seal väärtusetu olla igat juhtu.

Kuid siiski, kui maletaks kõik need
Kes õelaid plaane ligimeste vastu hauvad
Meil oleks alles linnad veel
Mis nüüd on tolm ja lugematud hauad

Ei saa jätta mainimata, et tema viimane eluajal trükki jõudnud kirjutis ilmuski maleajakirjas vaid nädal enne surma.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.5827)