15.-18. juuli see aasta toimus Itaalias Fiuggis Eurocon 2021. Eurocon on Euroopa Ulmeühingu egiidi all toimuv iga-aastane Euroopa ulmefännide kokkutulek, mis ei toimu eraldi üritusena, vaid toimub mõne teise Euroopas korraldatava kokkutuleku raames. See aasta oli selleks kokkutulekuks DeepCon. DeepCon on Itaalia väikelinnas Fiuggis alates aastast 2000 iga-aastaselt toimuv kokkutulek, mis algselt oli Star Treki fännide kokkutulek (kokkutuleku nimigi tuleb sarjast Star Trek: Deep Space Nine, mis sel ajal telerites jooksis), kuid kiiresti kujunes kõiki meediume ja ulmeliike hõlmavaks kokkutulekuks. Lisaks ulmele on DeepConil tugevasti esindatud ka teaduslik pool. Algusest peale on DeepConi üheks partneriks olnud Itaalia Kosmoseagentuur, seega on kokkutulekul üheks peaesinejaks olnud ka mõni tippteadlane või astronaut. Tavaliselt toimub DeepCon märtsis ja ka see aasta pidi DeepCon (ja Eurocon) toimuma märtsis, kuid kahjuks piirangute tõttu lükati see edasi täpselt Estconi ajale. DeepConi raames on Eurocon varem toimunud aastal 2009 ning lisaks on DeepCon olnud kaheksa korda toimumiskohaks Italconile, Itaalia ulmefännide kokkutulekule, mis nagu Eurocongi, toimub mõne teise Itaalias korraldatava kokkutuleku raames. Ka seekord toimus Italcon DeepConi raames. Seega sai minna kolmele kokkutulekule korraga.

01

Kuna oli puhkus ning plaan ka Itaalias natuke rohkem ringi vaadata, siis maabusin Napolis juba 10. juulil. Napolis tervitas mind 42-kraadine kuumus, kuid õnneks otsustas kuumalaine natuke põhja poole kolida ning pärast paari 30+ kraadist päeva saabusid 20+ kraadised ilmad koos vihmahoogudega. Ehk siis selline tüüpiline Eesti suvi, mis jätkus kuni Euroconi lõpuni. Alles viimastel päevadel Roomat külastades tõusis temperatuur jälle üle 35 kraadi. Pärast viit päeva Napolis, kus sai külastatud Pompeiid, Vesuuvi ja Napoli katakombe, algas minu reis Fiuggisse juba 15. juuli hommikul kell kuus. Mingil mulle siiamaani mitte teada oleval põhjusel oli Napoli metroo seisnud juba paar päeva, seega tuli rongijaama kõmpida umbes neli kilomeetrit läbi Napoli kesklinna. Miks metroo ei töötanud, ei teadnud kohalikudki. Arvati, et vist on streik. Igatahes pidi seda tihti juhtuma.

Edasi läks sõit kiirrongiga Rooma, kus pidin ümber istuma Fiuggisse mineva bussi peale. Kuid Roomas tekkis esimene tagasilöök. Itaalias on bussipeatused suhteliselt märgistamata, ning ega kohalikud, ega ka paar äppi, mis ma alla laadisin, teadnud täpselt kust buss võiks minna, näidates igaüks eri suundadesse. Pärast pooleteisetunnist otsimist nägin õnneks, kuidas mu buss ära sõitis ja seega tuvastasin ka peatuse. See aga tähendas, et Euroconi avamisele ma enam ei jõudnud. Õnnelikult järgmise bussi peal, sain ma teada, et ma polnud ainuke, kes säärase kadalipu pidi läbima. Brasiillasel Santiagol, kes küll pea kümme aastat Šveitsis elanud ja molekulaarbioloogina Euroopa Molekulaarbioloogia Laboris töötanud ja hispaanlasel Carlosel, kes ka Euroconile suundusid, oli mulle bussis pea identne lugu rääkida.

Õnnelikult Fiuggisse jõudnud, ootas mind seal kohalik eestlane Greta, kes aitas mind üritusele ära registreerida. Ja pärast asjade hotelli paigutamist sain suunduda esimesse loengusse, milleks oli Itaalia ulme renessanss, ehk siis tänapäeva Itaalia ulme. Kahjuks järgmine paneel, Horvaatia ulmest, fännidest ja kokkutulekutest, jäi ära esinejate hilinemise tõttu piirangute pärast. Seega järgmine paneel oli tõlkeapsudest ja ulme tõlkimisest eri riikides. Mulle kohe tuli meelde kurikuulus Zerothi robootika seadus.

02

Protector Room ehk nn. suur saal kus toimusid enamik inglisekeelseid paneele.

Edasi suundusid kõik õhtust sööma ning peale õhtusööki jätkus üritus pisut vabamas vormis. Nimelt oli kavas EATCON. EATCON on traditsiooniline DeepConi üritus, kus külalised võtavad oma regioonidest kaasa head ja paremat süüa-juua ning üheskoos tarbitakse see ära. Sai maitsta eri Itaalia regioonide juuste-vorste-sinke ja küpsetisi, veine, siidreid ja kohalikke puskareid. Paul Belgiast oli kaasa toonud kastitäie belgia mungaõllesid, mis õnneks minu klaasis ja hiljem kõhus maandusid, kuid sain maitsta ka paljusid teisi jooke. Laualt ei puudunud ka pudel Vana Tallinnat. Selline meeleolukas oleng kestis varajaste hommikutundideni, kuni hotellitöötajatel meist kõrini sai ja nad terrassil, kus oleng toimus, tuled kustu panid. Viimased kaks kanget, mina ja iirlane David, lõpetasime Davidi 25-aastase iiri viski pudeli juba kottpimeduses.

Kuigi eelmine öö venis päris pikale, sai järgmisest päevast minule paneelidest osavõturohkeim päev. Esiteks paneel Lewis Carrollist ja matemaatikast tema Alice’i lugude taga. Edasi tuli loeng Saksa ulmest, mida pidasid kirjanikud Robert Corvus, Bernard Hennen ja Arno Behrend, ja kus tutvustati saksa ulmet keskajast kuni tänapäevani koos näidetega mida tasuks saksa ulmest lugeda.

03

Arno Behrend, Bernard Hennen ja Robert Corvus paneeli pidamas.

04

Nimekiri saksa ulmest, mida peaks kindlasti lugema. Eesti eksperdid on selle nimekirja juba põhjalikult maha teinud.

Järgnes ühe peakülalise Ian McDonaldi ja Francesco Verso vestlus Euroopa ulme versus maailma ulme. Jutust küll koorus välja, et see maailma ulme on enamasti Ameerika ulme, ning vestlusteemaks oli põhiliselt kuidas mitte-ameeriklasena Ameerika kirjandusmaastikul läbi lüüa. Puudutati ka teistes keeltes kirjutatud raamatute inglise keelde tõlkimist ning nende raskustest läbi lüüa kõrgema hinna tõttu. Tervest loengust jäi kummitama mõte, et meie igapäevaselt tarbitud ulme (ja ka muu kultuur) on ikka räigelt Ameerika poole kaldu.

05

Itaalia väikese ulmekirjastuse Future Fiction omanik Francesco Verso ja kirjanik Ian McDonald vestlushoos.

Pärast väikest pausi kuulasin loengu Prantsuse ulmest millele järgnes loeng Luksemburgi ulmest. Prantslaste loengust jäi kõlama kurb mõte, et prantsuse ulmefännid tunnevad ennast muu maailma ulmefännidest suhteliselt isoleerituna. Põhjuseks sellele on prantslaste vähene inglise keele oskus. See paneel oli ka ainuke paneel, mis kasutas tõlgi abi, kuigi ka tõlgil (kelleks oli üks prantsuse ulmefänn) jäi aeg-ajalt inglise keelest puudu, et kõike räägitut ära tõlkida. Prantslaste vähese inglise keele oskuse taga on aga nende haridussüsteem. Nimelt ei õpetata prantsuse tavakoolides inglise keelt, seda on võimalik õppida vaid eliitkoolides. Kõik filmid ja multikad, mis televisioonis ja kinos jooksevad, on dubleeritud, seega prantsuse lastel on väga vähe kokkupuuteid inglise (või muude) keelega. Ka fännist tõlk polnud inglise keelt lapsena koolis õppinud, vaid hiljem teismelisena/täiskasvanuna iseseisvalt omandanud. Samas ulme tundub olevat Prantsusmaal viimasel ajal populaarne. On palju uusi kirjanikke, mitu ajakirja ja toimub mitmeid kokkutulekuid. Aga kahjuks väljaspoole prantsuskeelset kultuuriruumi jõuab sellest vähe.

06

Prantslaste paneel. Kirjanikud Ugo Bellagamba, Anouk Arnal, Sybille Marchetto ja tõlk.

Vastupidiselt prantslaste paneelile oli Luksemburgi paneel palju rõõmsameelsem. Kuigi väike, siis Luksemburgis ulmeelu keeb. On olemas oma ühing, toimub iga-aastane LuxCon, mida külastab keskmiselt 200 inimest, toimuvad igakuised kokkusaamised (iga kuu teisel pühapäeval) ja neil on igakuine raadiosaade kohalikus raadios, kus tutvustatakse ulmet. On oma ajakiri ja kümmekond aktiivset ulmekirjanikku. Ka tõlkeid ilmub omajagu, kuigi enamus luksemburglastest räägib väga head inglise, prantsuse ja saksa keelt.

07

Luksemburgi Ulmeühingu asutaja ja pikaajaline sekretär (asutamisest kuni tänaseni) Gérard Kraus andmas aru Luksemburgi ulmemaastikul toimuvast.

Laupäeval sai kuulatud kahte peakülalist Ian McDonaldit ja Chase Mastersoni. Mõlemad olid sellised tunniajalised loengud oma elust ja karjäärist. Ian McDonald on inglise ulmekirjanik Põhja-Iirimaalt Belfastist, kelle kolm juttu on ka eesti keelde tõlgitud (Solomon Gursky päevad, Hulpivad koerad ja Botanica Veneris: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberilõiget). Chase Masterson on aga Ameerika näitleja, kes tuntud sarjast Star Trek: Deep Space Nine. Nende kahe loengu vahel võtsin ma paariks tunniks aja maja ja tegin ühe jalutuskäigu linna peal. Fiuggi on väike spaa-linn (11 tuhat elanikku) umbes 60 km kaugusel Roomast. Fiuggi on põhiliselt tuntud oma termide pärast, mis kasutusel juba Vana-Rooma ajast. Ka Fiuggi mineraalvesi on väga populaarne, näiteks Napoli-Rooma rongipileti sees oli pudel Fiuggi vett ja pakk küpsiseid. Ega muud linnakeses väga polegi, kui vanad termid, paar kirikut ja palju spaahotelle.

08

Ian McDonaldi autoritund.

Oma jalutuskäigult tagasi jõudnuna avastasin kurvastusega, et olin maha maganud Itaalia ulmekunstniku Maurizio Manzieri loengu (kelle illustratsioon kaunistab ka Euroconi kava raamatukese kaant) ning maandusin hoopiski Itaalia astronoomi ja ulmekirjaniku Licia Troisi loengus kuidas usutavalt kujutada võõraid planeete oma loomingus. Oli huvitav.

Pärast pidulikku õhtusööki, kus jagati ka torti, kuna Euroopa Ulmeühing sai 50 aastat vanaks, jätkus õhtu auhinnagaladega. Välja jagati kolmed erinevad auhinnad. Esimesena sai välja jagatud DeepConi auhinnad parimale ulme- ja parimale fantaasiaromaanile. Järgnesid pea 30 kategooriat Itaalia ulmeauhindu. Eestlastele võiks huvi pakkuda, et parima tõlkeromaani auhinna võitis Roger Zelazny Üksildane oktoobriöö ning parima filmi kategoorias võitis Tenet. Muuseas Üksildane oktoobriöö oli viimane Zelazny romaan, mis Itaalias trükivalgust nägi, kõik teised on juba ammu tõlgitud. Auhinnagalad lõpetasid Euroopa ulmeauhinnad. Euroopa Suurmeistriks valiti Maurizio Manzieri ja selle aasta parimaks autoriks Viktor Pelevin.

09

Värske Euroopa Suurmeister Maurizio Manzieri.

Pika õhtu lõpetas DeepConi traditsiooniline kostüümivõistlus (cosplay). Internatsionaalse žürii ette, mida juhtis värske Euroopa Suurmeister Maurizio Manzieri ja kus olid veel Ian McDonald koos naisega ja Chase Masterson koos mehega, astus kümmekond tegelast Star Treki, Honor Harringtoni, Miles Vorkosigani, The Expanse’i universumitest kuni Alice Imedemaani välja. Pärast pikka vaidlust otsustas žürii valida parimaks Hanne Madeleine Paine’i Iirimaalt, kes kehastas Camina Drummerit sarjast The Expanse. Arvatavasti võitis Hanne žürii südamed mitte ainult oma tõetruu kostüümi, vaid ka väga hea näitlejaoskuse tõttu, kui ta esitas Drummeri sütitava kihutuskõne kolmanda hooaja üheksandast episoodist, milles vöölaste laev Behemot siseneb esimesena Ringi.

Ja niimoodi, täiesti märkamatult ja väga kiiresti, oligi kätte jõudnud Euroconi viimane päev. Ega viimasel päeval palju jõuagi, seega jõudsin ainult ühte loengusse, kus Itaalia astronoomid Licia Troisi ja Giuliano Giuffrida lahkasid tehnikat ja teadust, mida on kujutatud Jaapani animes. Nendega pidi liituma ka astrofüüsik Marco Casolino, aga piirangute tõttu ei saanud ta Jaapanist tulema, kus ta töötab. Oma eelnevad paneelid oli Casolino pidanud Skype’i kaudu, kuid just sel pühapäevasel ennelõunal otsustas Itaalia internet streikida, ning ühendust temaga ei saadudki. Kuna Jaapani animes väga kodus pole, siis rohkemat ma sellest loengust rääkida ei oskagi.

Peale lõunasööki oli aga aeg istuda Mauro autosse, kes sõidutas mind väga lahkesti mu Rooma kesklinnas asuvasse hotelli. Oma reisi viimased neli päeva veetsingi ma Roomas, külastades Colosseumi, Pantheoni ja Vatikani ning nende ümbrust. Teisipäeval korraldasid Gino ja Greta ka väikese järelürituse Roomas, kui nad kutsusid Roomat väisama jäänud välismaa ulmefänne Colosseumi kõrval asuvasse vanas juudi ghettos olevasse juudi restorani õhtust sööma. Peale korraldajate ja minu olid kohal Santiago ja Gérard koos naise Kasiaga Luksemburgist. Kahjuks John ja Hanne Iirimaalt ei saanud meiega liituda, kuna pidid ootamatult Roomast ära lendama Kesk-Euroopa üleujutuste tõttu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga tore ja meeleolukas reis. Järgmine Eurocon toimub 7.-10. aprill 2022 Luksemburgis LuxConi raames.

10


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.5863)