Käsil on tauditõrje-kontroll. Külakoer hoiab silma peal.
Kohapeal uudistasime kõigepealt omal käel teoseid ja avastasime kirjanduslikke nurgataguseid. Muuhulgas veendusime, et galerii poes on suurepärane raamatuvalik!
Eriti põhjalikult tuhnisime muidugi ulme-raamatukogus. Seda nii lihtsalt avastamiseõhinast, äratundmisrõõmust (Estookini küberlammas!), kui sulaselgest omakasust. Nimelt, koos näitusesuve lõppemisega lähevad näituseraamatukogu kasvandikud müüki - jälgige teateid ulmekanalites!
Kui kohale jõudsid kuraatorid Kaija ja Tõnu, tegime põnevusega kaasa teaduse-ulme-kunsti tuuri, pärast aga istusime nendega natukeseks juttu ajama. Jutuajamine tuli tegelikult päris pikk ja selle kajastust saab lugeda juba septembri Reaktorist. [Tegelikult küll alles detsembri Reaktorist - Toim.]
Pildistas Katre
Kojusõidul palusin igaühel nimetada ühe teose või paiga, mis jäi eriti meelde.
Katre arvates oli kõige kutsuvam saun - seal eksponeeriti teadusfotosid. Saunamiljöö, eriti vana tuhm peegel tekitas fotodega koos eriti mõnusa kontrasti. Katre arvas veel, et kogu kohapealne miljöö väärib kiitmist - tekib tahtmine Voronjasse jäädagi ja seal loometööd teha.
Agurile avaldas muljet DNA-piibel: grandioosne, raske mõistusega haarata. Nagu kosmos!
Muidugi, juhtmed ja plinkivad tuled ehk Püha Endel meeldis ikka ka.
Reidarit kõnetasid just teaduse võtmes pehmed robotid - robotitoas oleks hea meelega veel pikemat ettekannet kuulanud. Veel meeldisid Markus Kasemaa joonistused, mis sobiksid raamatusse abstraktseteks illustratsioonideks.
Ma ei tea, kas täpselt needsamad tööd, aga osa Kasemaa joonistusi kõnetas mindki tugevalt - need meenutasid lapsepõlves hullupööra meeldinud animafilmi “Nuril”. Veel leidsin isiklike seoste rõõmu morbiidsete skulptuuride nurgakeses - vaat, kui tuleb nurga tagant rümpsik ja hõikab “kuku!”
Nagu öeldud, pikem jutt tuleb järgmises numbris. Aga lõpetuseks lisan paar meeleolukat märkamist, mis vist otseselt ei kuulunud näituse juurde.
