„Miks see nii naljakat häält teeb?“ Tüdrukutirts lösutas maas lebaval kasetüvel. Päikeselaigud veiklesid tema heledatel pesemata juustel.

Isa pühkis laubalt higi ja toetas mootorsae samblasele maapinnale. „Tead…“ tema hääl oli tõsine, isegi murelik.

„Plött, plöt, plöt, plöt, plöt, plöt,“ sõitis tüdruk tema jutule sisse. „Masin nagu luksuks.“

Isa vidutas silmi. „Ära jama, Hel. Mul hakkab vist bensiin otsa saama.“

Laps oli püsti tõusnud, puutüvele roninud ja kõndis nüüd, käed tasakaalu hoidmiseks laiali, ettevaatlikult mööda seda edasi. „Püsi paigal,“ ütles isa, „ma proovin veel kord.“ Ta tõmbas sae uuesti käima, kostus ebaühtlast podinat. Tüdruk potsatas pisut nördinult istuma. Isa lähendas saeketti poolenisti läbilõigatud vahtratüvele, see asus usina vurina saatel tihkest puidust läbi närima, ent mootor väsis peagi ja kett jäi seisma.

„Ma lähen vaatan, kuidas Herbertil läheb.“ Tüdruk oli juba püsti.

„Oota… Ma tulen sulle kohe varsti järele,“ sõnas isa nõutult.

Laps jättis ta saagi puu küljest lahti kangutama ning jalutas kärmel sammul läbi sügisese metsatuka. Tüdruk nägi mõningaid seeni, mida ta ei tundnud, aga mitte ühtegi marjapuhmast. Ta krimpsutas nägu. Nüüd, kui saemootor lõpuks vaikis, võis kuulda ühtlase sagedusega tuhme kolksatusi. Tüdruk koukis teksapükste taskust hoolsalt kogutud varude hulgast ühe vahtranina, lõhestas pöidlaküünega selle paksema otsa ning surus nähtavale ilmunud kleepja seemnekambri sisemuse vastu oma ninaotsa, kuhu tiibvili ka pidama jäi. Siis astus ta väikesele lagendikule, mille ääres üks pikka kasvu sinise triiksärgiga mees ähkides kirvega puud raius.

Ometi ei õnnestunud tal jääda märkamatuks. Triiksärgiga mees langetas kirve ja keeras ringi. Tüdruk naeratas kavalalt.

Mees tõmbas hetke hinge ning ütles siis: „Tere-tere, preili…“

„Anderson,“ oli lapsel vastus nagu varnast võtta.

Teine toetas oma kirve puu najale ja hingas veel korra sügavalt sisse ja välja. „Preili Anderson, niisiis. Ma usun, et me pole vist varem kohtunud. Ometi…“

„Noh?“ päris tüdruk muigvel sui.

„Ometi meenutate te mulle ühte naisterahvast, keda kunagi ammu tundsin.“ Triiksärgis mees oli täiesti tõsine ning paistis isegi, nagu ta tõepoolest prooviks taastada aastatetaguseid tuhmunud mälupilte. „Ainult et… ainult et tal oli hoopis teistsugune nina.“

Mõlemad puhkesid naerma, tüdruk kirkalt ja kõlavalt, mees tasa ning sumedalt.

„Kuule, ma lõpetan nüüd selle puu piinad, siis vaatame edasi. Paarist löögist peaks piisama,“ sõnas mees ja võttis uuesti kirve kätte. „Või oli su isal mulle mingi sõnum?“

Laps raputas pead, tema vahtranina kukkus ära.

„Seisa seal, kus sa praegu oled. Igaks juhuks.“ Järjepanu sadasid peaaegu läbiraiutud tüvele kirvehoobid: üks, teine, kolmas, neljas, viies… Äkitselt kostis raginat ja puuvõra hakkas kiirelt viltu vajuma. Triiksärgiga mees andis talle veel viimase löögi ning jässakas puu langes raskelt ühe teise najale. Mõned oksad murdusid.

Tüdruk plaksutas. Hingeldav puuraidur patsutas käega tunnustavalt lääbakil tüve. „Korea seedermänd. Pole paremat puud pikkade külmade talveõhtute kaminatule tarvis.“

„See on ju lehtpuu, sa tola. Harilik saar, ma pakuks.“

„Ah, sa tunned puid.“ Mees paistis kuidagi pettunud.

Isa jõudis jooksujalu lagendikule. „Kõik korras, Herbert, Hel? Ma kuulsin…“

„Meil on kõik hästi,“ vastas Herbert. „Aga see ei ole mingi naljaasi niimoodi vanaviisi puid langetada. Too on mul alles esimene,“ ta osutas käega, „ja võhm on täiesti väljas.“

„Mina sain kolm tükki, aga mul pole õrna aimugi, kuidas me need halgudeks teeme.“ Herbert saatis talle küsiva pilgu. „Mootorsaag on omadega õhtal. Või, noh, tegelikult on kütus otsas, aga praeguses olukorras teeb see sama välja. Meil ei pruugi enam palju aega olla.“

Vaid mõne viivukese kestnud sünkmorni vaikuse katkestas tüdruk: „Kas lõunasöögiaeg juba kätte pole jõudnud?“

„Tegelikult on tal õigus, Robert. Meid oodatakse.“ Herbert läks lagendiku serva oma kirve järele. „Laasime hiljem.“

Isa noogutas.


* * *


Mägrakihva talu elumaja oli pealtnäha täiesti ebatavaline. Tuli see siis sellest, et keset avarat välja seisval hoonel oli – lisaks pööningule ja keldrile – tervelt kolm korrust, selle omapärasest juugendimaigulisest arhitektuurist või tõigast, et maja puulaudis oli kunagi segastel asjaoludel sirelilillaks võõbatud, aga mööduvad rändurid jäid ikka ja jälle seda kaugele paistvat maamärki silmitsema. Muidugi siis, kui rändureid veel teedel liikus.

Parajasti kihas maja elust. Köögis keetis üks kogukas vanem daam suures pajas suppi, teine, märksa noorem naine, sarvraamidega prillid otsaesisele lükatud, riputas rõdule pesu kuivama, kolmas, eelmisest taaskord märksa noorem naine või õieti neiu oli ametis keldri ja aia vahet käimisega, ta nimelt tühjendas majaalust kõiksugu aastate jooksul kogunenud kraamist. Elutoas, mida valgustasid kõrgest vitraažaknast sissepaistvad pea tervenisti pilve taha kadunud päikese kiired, üürgas väike kaasaskantav raadioaparaat, kust kandusid reipad bandžoviisid ka kõige kaugematesse majasoppidesse. Ühes nendest istus veel keegi umbes 35-aastane kokkuseotud õlekarva juustega naine kirjutuslaua taga ja kritseldas midagi enda ees lebavale suurele heledale kartongitükile. Kõigele muule lisaks vedeles kööki elutoaga ühendava koridori põrandal suur segavereline koer ja kui supikeetja elutuppa läks, pidi ta poolel teel peaaegu tollele otsa komistama, misjärel tõi kuuldavale värvika sõnadevalingu.

Elutuppa jõudnud, keeras ta raadio helitugevust kõvasti väiksemaks ning karjus siis ise üle maja: „Ellen! Söök on valmis!“ Aga selleks ajaks, kui teiselt korruselt – või õieti rõdult – vastati „Mida!?“, oli tarmukas vanadaam heli uuesti valjuks kruttinud ja elutuba täitis taas kantrimuusika. Ometi olid daami kõrvad midagi kinni püüdnud ja veel üks kord vaikis rõõmsakõlaline bandžo. „Mis sa ütlesid!?“ Õnneks oli Ellen nõuks võtnud asja uurima tulla: oranž pesukauss käes, nikerdatud taimeornamentidega käsipuu teise all, laskus ta mööda treppi elutuppa. „Sa tahtsid öelda, et toit on valmis?“

„Ei. Ma ütlesingi seda. Kas mu poeg on ikka koos selle postiljoniga metsas?“

„Ja koos Helenega. Nad peaksid küll iga hetk tagasi jõudma. Muuseas, postiljonil on nimi ka.“

„Ärme lasku detailidesse. Otsi oma õde üles. Ma lähen vaatan, kuhu see tüdruk jääb.“ Ja ta keeras muusika uuesti talumatult valjuks.

„See tüdruk“ oli just keldrist kastitäie vanu rohelisest klaasist pudeleid välja toonud ning murule asetanud. Ta kandis suvise moega helesinist jakki ja pikki velvetpükse. „Hei, Ida!“

Vanadaam noogutas vastuseks. Neiu jätkas: „Ma just mõtlesin, mida nendega teha. Kuidagi peaks ju klaasikildusid kasutada saama...“

Ida võttis ühe pudeli kätte ja vaatles seda. Siis osutas ta läheduses oleva kaltsuhunniku poole. „Kui me leiaksime midagi sobivat, milles neid immutada, oleksid meil suurepärased materjalid Molotovi kokteilide valmistamiseks. Lihtsalt üks mõte.“

Neiu vaatles teda imetlusega. „Kust sina küll selliseid asju tead?“

„Ah, elu jooksul jõuab nii mõndagi juhtuda,“ rehmas Ida ebamääraselt käega. „Tule nüüd sööma, Margaret.“ Ta pani pudeli tagasi teiste juurde.

Taamalt, lageda rohumaa veerelt võis näha kolme kogu lähenemas. Margaret lehvitas neile. „Oli ka aeg,“ sõnas vanadaam ja läks tagasi tuppa.


* * *


Kümne minuti pärast istus kogu seltskond söögitoas suure ovaalse laua taga ja lürpis suppi. Õigupoolest peaaegu kogu seltskond, sest suur segavereline koer lamas laua all ning väikese Helene jaoks oli supp veel liiga tuline. Või oli seal liiga ohtralt peterselli.

Robert, Helene isa, võttis suure sõõmu oma piimaklaasist. „Alma, kas sul on nüüd mingi selgem ettekujutus tekkinud?“

„Mul on mõtteid,“ vastas ennist midagi kirjutuslaua taga visandanud naine talle. „Aga ma tahaksin esmalt teada, kuidas teil metsas läks.“

Sinises triiksärgis Herbert naeratas nukralt ja haukas tüki rukkileiba. Äkitselt Helene elavnes. „Meil läks hästi, metsas oli tore!“

„Kuidas saapad olid?“ küsis Alma.

„Ma ei tea, mida me ilma sinu riieteta peale hakkaksime. Number suuremad, ent sobisid talle imehästi. Aga puudega on kehvasti.“ Roberti nägu oli jälle tõsine.

„Ma mõtlesin mingite plankude peale…“

Robert ajas pipratoosi ümber. „Näed kuskil siin saeveskit või?“ Ta tõstis toosi uuesti püsti. „Vabandust. Kui natuke küttematerjali saame, siis on ka hästi. Bensiin on otsas.“

Ellen ohkas ja võttis sarvraamidega prillid ninalt. „Kui väga vaja, saame ju vana küüni ära lammutada, eks, Alma? Selle hiilgeaeg oli juba siis möödas, kui me lapsed olime, aga samas, puit on immutatud.“

„Tänapäeval nii ei immutata,“ noogutas Alma ja tema hobusesaba lainetas kaasa.

„Kas sulle ei maitse?“ küsis Ida Helenelt, kes lusikaga supis sonkis ja sepiku kallal näkitses. Kõnetatu hakkas vastumeelselt sööma, kuid iseendagi üllatuseks leidis peale paari ampsu, et tegemist polegi väljakannatamatu solgiga.

„Minu plaan on lühidalt selline, et me ehitame väiksema tara, mis oleks võimalikult vastupidav. Kanala ja kuur jääksid sisse, samuti kaev. Laut ja küün on eemal ja jääksid seetõttu välja.“ Alma lasi äraootavalt pilgul üle lauasistujate käia.

„Aga mis vanast tarast saab, ema?“ päris seni rahulikult suppi söönud Margaret.

„See on liiga suur, me ei jõuaks seda ealeski täies ulatuses ära kindlustada ja valvata. Ja meil on materjalidest puudus.“ Alma tõusis püsti, et endale pajast uus kausitäis suppi ammutada. „Mida sa keldrist leidsid?“

Neiu jäi laua taga mõtlikuks. „Palju pahna. Ma pean silmas kahte portselanserviisi, jalgrattakumme, plastmassist aiamööblit, lõhkiseid presendilapakaid, tomatikastet, kaltse ja mida kõike veel. Paljust saab barrikaade laduda küll. Seina äärest leidsin arutul hulgal mingeid raame, mida pannakse vist mesitarudesse ning… Ahjaa, nurgast, nurgast ma leidsin klarneti. Täiesti korraliku klarneti.“

Laua ümber sigines vaikus. Kummalisel kombel ei osanud mitte keegi selle avalduse peale midagi kosta. Söödi edasi. Viimaks avas Ida suu: „Mida on meil õigupoolest peale hakata klarnetiga? Keegi meist seda mängida niikuinii ei oska.“ Ta vaatas väljakutsuva pilguga toas ringi. „Ma ei saa aru, miks sa selle klarnetiasja nõndaviisi eraldi välja pidid tooma?“

Kõigile üllatuseks ütles Herbert: „Noorena õppisin ma oboed mängima.“

„Noh, näed siis,“ sõnas vanadaami rahulolematusest mõnevõrra heitunud Margaret rõõmsalt.

„Ma vihkasin neid tunde,“ jätkas Herbert mälestustesse süüvides. „Iga jumala kolmapäev sunniti mind seal käima. Õnneks jäi õpetaja ühel hetkel haigeks ja suri.“

„Issand...“ pääses vaevukuuldavalt Elleni huultelt. Ka teised lõunastajad paistsid kohkunud. Ehkki selles seltskonnas tundsid kõik Herbertit vaid väga lühikest aega, ei olnud keegi tema poolt sellist lauset oodanud. Üksnes väike Helene säilitas oma muretu oleku, ta nimelt tõstis supist ükshaaval herneid kausiservale.

„Või kolis ta teise linna. Igatahes tunnid lõppesid,“ lõpetas Herbert oma meenutused. „Sa ütlesid, et pill on korralik? Huulikud, klapid ja kogu kupatus?“

„Jaa, mulle tundus küll.“ Margaret pühkis salvrätiga innukalt suud. „Sa võiksid mõnel õhtul proovida mängida.“

Herbert lubas seda kaaluda.

Enamik olid söömise lõpetanud, Robert tänas, tõusis püsti ja hakkas nõusid kraanikaussi tõstma. „Ema, kas täna mingeid uudiseid tuli?“ küsis ta Idalt.

„Kust mina tean. Mul kästi ju söögiajaks raadio kinni panna,“ vastas too pahuralt ja piidles Almat pilgul, millest poleks ka suurema tahtmise korral võinud välja lugeda heakskiitu.

„Eile ei olnud ka ühtegi teadet,“ sõnas Ellen ja tõusis samuti lauast. „Lasevad muusikat.“

Robert võttis nurgast mahuka ämbri ja läks vett tooma. Avaras söögitoas valitses pahaendeline vaikus. Otsekui soovist see välja lasta tegi Alma akna lahti. „Taraehitamine ei ole minu ainuke plaan. Õige varsti tuleb meil autoga pikem retk ette võtta. Vaja on toitu, ravimeid, kütust, isegi tikke. Kuidas meil naeltega on? Keldris või kuuris või kusagil vist…?“ Ta vaatas oma tütrele otsa.

Margaret noogutas. „Ma leidsin mitu pilgeni täis laegast. Naelad võib esialgu nimekirjast välja jätta.“

„Hästi, aga ma kujutan ette, et lähiajal olukord just ei parane. Mida varem sõita, seda parem.“

„Muidugi tuleb seejuures ülimalt ettevaatlik olla,“ ütles Ellen. Oli näha, et mõte taolisest väljasõidust talle just ülemäära ei meeldinud.

„Muidugi. Ma lähen vaatan nüüd küüni üle. Kes tahab, tulgu kaasa. Ja sa võid oma raadio uuesti käima panna.“ Alma naeratas Idale ning väljus toast, koer järgnes talle.


* * *


Helene kiikus pilvise taeva all ja tuul lükkas talle hoogu. Seda pärastlõunat nautis ta täiel rinnal. Eemal, küüni sissekäigu juures seisid Margaret, Ellen ja Alma. Viimane neist silus parajasti peopesaga küüni välisseina karmiks kulunud lauda ja seletas teistele: „Selle lobudikuga on tegelikult sama lugu nagu meie taristuga. Senikaua, kuni ta rahule jäetakse, seisab ta kindlalt kui kalju. Aga kohe, kui keegi talle täiest jõust raudvasaraga virutab, kukub kogu asi kokku.“

„Meil pole vist vasarat võtta kusagilt,“ sõnas Margaret ja kiikas küüni hämaravõitu sisemusse.

„Ja ega see materjalile hästi ka ei mõjuks. Aga põhimõte on sama.“

Ellen oli ebamäärast värvi puitseina vahepeal ligemalt uurinud. „Ma arvan, et meil on kaks võimalust selle asjaga edasi talitada. Kas me katsume ükshaaval laudadest naelad välja kangutada või saeme seintest suuremad ristkülikukujulised tükid välja. Võibolla on mõlemad rumalad mõtted – isa oleks kohe teadnud, mida teha.“

„Vähe sellest, tal oleks kogu asi juba valmis. Ta rüüpaks oma portselantassist teed ja imestaks meie saamatuse üle.“ Soe naeratus puhkas Alma huultel. „Ma tahaks, et ema oleks siin. Sa ütled, et ta on väljaspool ohtu?“

„Ma väga loodan. Praegu pole miski kindel, aga tal on head šansid. Mäletad, kuidas me teda pilkasime, kui ta taudi esimestel päevadel 100 kilo konserve ja kuivaineid tellis?“

Alma muheles. „Oo, jaa. Tagantjärgi tundub see ikka ülima idiootsusena.“

„Kuidas te vanaema kutsusite?“ küsis Margaret.

„Kõrsikuvardjaks. Tal oli umbes kakskümmend pakki kõrsikuid.“

Kaugemalt kostis tuhm mütsatus. Helene oli nähtavasti suure hoo pealt kiigelt maha hüpanud ja tuli nüüd joostes teiste juurde. „Kas te nägite?! Kas te nägite?!“

Keegi kolmest naisest polnud otsustaval hetkel tüdruku poole vaadanud, aga keegi ei tahtnud ka tema elevust kahandada. Niisiis, viimases hädas ütles Margaret: „Toto kindlasti nägi sinu trikki.“

Kõigi pilgud pöördusid murul lebava suure segaverelise koera poole. Too oli ilmselt väga sügavas unes ja sestap sedavõrd osavõtmatus poosis, et koera mitte tundev inimene oleks võinud puhtast teadmatusest asuda näiliselt parematele jahimaadele lahkunule ennatlikult viimast austust avaldama.

„Oled sa selles kindel?“ Väike Helene ei paistnud üdini veendunud.

Enne kui Margaret oli lõplikult selgusele jõudnud, kas tegemist oli olnud retoorilise küsimusega või mitte, haaras tema ema jutujärje lausudes: „Peaksime tuppa minema. Läheb vist vihmale.“


* * *


Almal polnud õigus. Õhtul, peale õhtusööki ja unejuttu voodis lamades võis Helene oma uue toa aknast silmata selge tähise taeva lappe. Ta ootas und ja mõtles viimase paari nädala sündmuste peale. Suvi oli möödunud küllaltki üksluiselt: tal lubati ainult aias mängida, ei mingit linnaskäimist (vanemad olid talle öelnud, et kino on suletud, aga päriselt Helene neid ei uskunud) ega isegi naabrilastega mängimist. Kõik, mis talle oli jäänud, oli vana kassetimängija viie kassetiga, posu üsna lihtsakoelist suvist kohustuslikku kirjandust ning teise klassi mineku ootus. Aga koolilektüüriga sai ta juba juunis ühele poole, kogu aeg samade kassetide kuulamine tüütas ära ning ainsaks lootuskiireks jäigi õppeaasta algus, milleks Helene ka pidevalt ettevalmistusi tegi. Ta oli parajasti istunud köögilaua taga ning oma värvilisi pliiatseid teritanud, kui ema tema juurde tuli ja ütles, et nüüd on vaja asjad kokku pakkida. See oli tüdruku täitnud – ja hiljem selgus, et mitte ilma põhjuseta – rõõmsa ootusärevusega.

Helene pööras külge. Alumiselt korruselt kostis vaikset katkendlikku jutuvada. Tüdrukutirts mõtles sooja teki all tolle õhtuse autosõidu peale. Vanemad olid olnud küll kohutavalt kidakeelsed, aga tühje tänavaid oli põnev jälgida ja muidugi oli tore üle pika aja vanaemaga kohtuda. Vanaema Ida oli veel ütelnud midagi taolist, et kui ta peaks iseenese teadmata nakatunud olema, saavad nad kõik selle niikuinii varsti kätte. Kohe peale seda kallistas ta Helenet ja siis sõideti linnast välja. Üsna igava vestluse käigus oli keegi suurtest poetanud lause, et nüüd jääb kooliminek küll kindlasti ära. Tüdruk ärritus ja pinnis seejärel isalt, emalt ja vanaemalt välja tohutul hulgal infot taudi olemuse ja leviku kohta, mis teda varemalt peaaegu täiesti külmaks oli jätnud. Hoomamatult suured numbrid tähendasid talle vähe, aga nende kuulmine rahustas ja varsti peale seda jäi Helene magama.

Järgmine kord oli ta silmad avanud alles hommikul ning avastanud end sellestsamast voodist, kus ta praegugi lamas. Ema sõnul oli tüdruk kunagi tädi talus käinud, aga nii ammu, et Helene sellest midagi ei mäletanud. Võõras tuba oli alguses mõjunud heidutavalt, ometi võttis ta julguse kokku, tõmbas õhukese kampsuni selga ja suundus otsima temani kanduva meeldiva kohvilõhna algupära. Köögist leidis ta oma nõo Margareti, keda Helene polnud mitu aastat näinud, nad said jutule ja too tegi noorele sugulasele Mägrakihva maadel varahommikuse ringkäigu. Õige pea jõudis Helene järeldusele, et ümbruskonnas on väga palju uudistamisväärset ja mure koolitee katkemise pärast jäi sellest hetkest alates tagaplaanile.

Viimaste päevade jooksul oli nii palju juhtunud. Unetu tüdruk tundis vajadust tähtsamad seigad oma peas õigesse järjekorda seada. Selgesti mäletas ta, kui ebausaldusväärsed olid olnud täiskasvanud nondel esimestel päevadel. Nendest õhkus mingit hajameelsust ja närvilisust, mis üheskoos kannustasid lakkamatult pidama äravahetamiseni sarnaseid surmigavaid arutelusid päevakajalistel teemadel. Ka kuulasid nad raadiot, siis tuli sealt veel uudiseid. Ja kas ei olnudki mitte ühe sellise raadiokuulamise ajal, kui Herbert maja ukse taha ilmus ja kella lasi? Helene mäletas neid suuri silmi ja ärevaid nägusid, mis kellahelinale järgnesid. Suured olid otsekui kangestunud ja nii läks tema ust avama. Polnud ju viisakas külalisel oodata lasta. Helene mõtles pahaselt selle peale, kuidas isa oli temaga hiljem seepärast kurjustanud.

Selle leebelt naeratava postiljoni vormirõivais mehe väljanägemist, kes ukse taga seisis, ta küll niipea ei unusta. Helene itsitas tasakesi pimedas toas. Herbert oli kombekalt hoidnud mitmemeetrist distantsi ning küsinud imestunult: „Preili, ega te ometi selles suures majas üksi ei ela?“ Tüdruk polnud veel jõudnud vastatagi, kui isa juba uksele tormas ning külalise ägeda küsimusterahega üle külvas. Herberti alandlikest vastustest selgus, et ta veab viimaste nädalate jooksul väga harvaks jäänud posti laiali ja tahtis vaid teed küsida. Kuna aga parasjagu kanti raadiost üle mingeid väga olulisi sõnumeid, siis otsustati pealtnäha viisakas ja terve mees korraks sisse kutsuda ja lasti ka tal – aupaklikust kaugusest mõistagi – kuulata.

Raadios räägiti ühenduste katkemisest, võrgustike lagunemisest, õnnetustest, vandaalitsevatest jõukudest linnades ning valitsuse võimetusest asju ohjeldada. Diktori hääl oli olnud murest murtud ning kui ülekanne lõppes, valdas kõiki elutoas viibijaid muserdatud meeleolu. Ka Helene tundis sel hetkel rasket lootusetuse tunnet, mis lähtus rohkem vanemate lohututest ilmetest kui kuuldud uudistest, aga hoolimata sellest suutis ta tähele panna, kuidas tühja pilguga postiljon viipas jõuetult käega ja läks tagasi välja, kus ta tõstis oma jalgratta uuesti püsti ja lihtsalt seisis sissesõiduteel. Isegi 7-aastasele tüdrukule oli selge, et üksikute, raskete olude tõttu kokku kuivanud ajalehenumbrite laialivedamisel pole enam suuremat mõtet. Viimaks tõusis Alma püsti, läks Herberti juurde ja rääkis temaga natuke aega, misjärel too ratta käekõrval maja taha viis. Paar esimest päeva elas Herbert laudas ja veetis nendevahelised soojad suveööd pehmel õlgkotil lehma seltsis, hiljem kolis ta suurde majja ning sõbrunes kiiresti kõigiga, kui vahest Ida välja arvata, kes suhtus uustulnukasse esialgu loomupärase umbusuga.

Sellele esmakohtumise päevale mõtlemine muutis Helene kurvaks, ta otsustas nüüd tõepoolest magama jääda. Homme pidi tulema järjekordne teguderohke ja huvitav päev. Ta surus silmad kinni.


* * *


Järgmine hommik möödus taraehitamise tähe all. Ellen, Alma ja Margaret olid ametis küüni lahtimonteerimisega, väike Helene täitis seejuures jooksupoisi kohuseid: toimetas tööriistu ühest kohast teise, andis sõnumeid edasi ja tundis end igati tähtsa ja vajalikuna. Ida oli kusagilt hankinud paar tolmunud potsikut erinevate õlidega ja tegi pilvise taeva all katseid kaltsude immutamisega. Ta kandis kummastava väljanägemisega mäesuusaprille, millel oli nokataoline eenduv ninakaitse ja mis sestap tekitasid mõningaid assotsiatsioone katkutohtri näomaskiga, olgugi et märgiline kübar ja rüü olid puudu. Suusaprillid kaitsesid vanadaami aeg-ajalt põlemasüüdatud kaltsudest üles lahvatavate leekide eest. Ida vahetus läheduses muru sees mängis raadio, kust kostus parajasti muretuid bossarütme. Robert ja Herbert olid juba õhtul langetatud puud ja nende oksaräga autoga metsaservast Mägrakihva talu hoovi peale toonud, nüüd proovisid nad sellest küttematerjalist mingit enam-vähem korrapärast virna moodustada. Päriselt see neil korda ei läinud.

„Kuidas sul auto kütusevarudega on?“ küsis Herbert äkki peale järjekordset tulutut katset jämedamatest oksajuppidest kuuri seina äärde riita luua.

„Üle poole paagist on veel täis. Selle eest ma hoolitsesin aegsasti,“ sõnas Robert. „Miks sa küsid?“

„Vaata, mulle tuli vahepeal mõte, et me võiksime proovida osa bensiini kuidagi välja pumbata, seda,“ ta osutas Ida ja tema potsikute poole, „mootoriõliga segada ja siis saepaaki valada. Saaksime ehk need tüved ikkagi halgudeks teha.“

„Kahjuks pole see võimalik. Ja mitmel põhjusel,“ vastas Robert talle tõsiselt. „Esiteks puudub meil hea lahendus ilma suuremate kadudeta kütuse paagist väljasaamiseks ja samas ei ole mul piisavalt teadmisi sae jaoks sobiva bensiini ja õli suhte kohta segus.“

Herbert naeratas kavalalt. „Mul on ideid, kumbki neist ei tohiks olla ületamatu probleem.“

Roberti ilme oli endiselt sünge. „Ahjaa, üks asi veel. See on diiselmootoriga auto.“

„Sa jätsid selle meelega viimaseks!“

„Võib-olla.“ Robert astus kuuri seinast kaugemale ja vaatles üpris korrapäratut oksahunnikut. „Ma arvan, et meist pole siin eriti kasu.“

Herbert tõi nõustumise märgiks kuuldavale mühatuse, mehed pöörasid näoga küüni poole. Sealt kostis kilkamist. Helene kõlkus lakapealsele viiva redeli küljes ja õrritas enda all seisvat koera.

„Roni üles, saad maiust!“ hüüdis ta Totole ja viibutas peibutavalt oma kokkusurutud rusikaga. „Noh, tule üles! Miks sa ei roni? Ei taha maiust või?“ Kõige selle juures oli tal tükk tegemist, et naerma puhkemast hoiduda.

Suur koer oli väga segaduses, ta vaatas üles ja alguses turtsus närviliselt, siis aga hakkas kimbatusest haukuma.

„Rumal kutsa,“ lausus Helene pahaselt. Ta avas oma rusika ning pahvakas peent heledat saepuru langes alla. „Säh!“ Tüdruk laskus mööda redelit küüni kuivale muldpõrandale ja sattus kohe peale ümberkeeramist silmitsi oma isaga.

„Käitu Totoga viisakalt, Hel,“ noomis Robert teda koera pruunihallikirjut karva silitades. „Olgem sõbrad.“

Tüdruk kirtsutas nina ega vastanud midagi, misjärel jooksis teisele poole küüni Alma juurde. Mehed käisid ringi ja vaatasid vana hoonet erinevate nurkade alt, ajuti vaikseid märkuseid tehes. Lõpuks ronis Robert üles lakka.

„Ellen!“ hüüdis ta eelviimaselt redelipulgalt. „Mulle tundub, et teile kuluksid mõned nõuanded ära.“

Ellen ja Margaret olid ametis küüni külgseinas oleva aknaraami saagimisega. Nimetatu pani sae käest ja saatis läbi sarvraamidega prillide oma abikaasa poole põrnitseva pilgu. „Nüüd sa tuled meile ütlema, et meil pole oskuseid, õigeid töövõtteid ega teadmisi, kas pole?“ sõnas ta irooniavarjundiga hääles. „Teadagi.“

Robertit valdas kerge hämming. „Nojah, need on ka puudu... Aga mis ma tahtsin öelda, on see, et teil pole süsteemi. Te saete siin üleval mingit suvalist tükki, Alma teeb sama all. Kui te nii jätkate, siis ühel hetkel kukub kogu see ehitis lihtsalt kokku. Muuseas,“ mehe pilk peatus Margareti tööriistal, „see on vineerisaag, siin pole sellega midagi teha.“

Neiu libistas sõrmega mõtlikult üle nüri saelehe.

„Noh, härra kõiketeadja, kuidas sina siis seda asja ajaksid?“ küsis Ellen teravalt.

„Tegutseda tuleb plaanipäraselt. Herbert pani ette, et me peaksime alustama katuse mahavõtmisest ja ma kipun temaga nõustuma. Sealt edasi saaksime juba näiteks liikuda ühe külgseina juurde. Ja kuna need saed on näinud ka paremaid päevi, siis tuleks ilmselt töötada vahetustega.“

„Nüri töö on see küll,“ nõustus Margaret. Sellega oligi asi justkui otsustatud. „Hästi, eks sa juhi vägesid,“ sõnas Ellen leebe resignatsiooniga Robertile.

„Almaga peaks ka asja läbi arutama. Herbert aitab mul maja seina äärest selle pika redeli tuua, ma usun, et see ulatub katuseni. Margaret, kas siin kusagil mõnda sõrgkangi võiks leiduda?“

„Kuuris on üpris eeskujulik tööriistakast, ma võin sealt vaadata,“ vastas neiu.

Redel küündis tõepoolest katuseni ning töö sujus. Selgus, et lisaks mõningatele roovlattidele ja sarikatele andis taraloomisel kasutada ka mitmes kohas katust katnud poolroostes plekkplaate. Kõrgelt pehastunud katusesõrestiku vahelt saatis Robert tükati murelikke pilke inimtühjale maanteele ja kaugemal asuvatele söötis põldudele. Enne lõunat oli suurem osa vana küüni lakka varjavatest materjalikihtidest eemaldatud, alla heidetud, sorteeritud ja muist teenisid juba uue tara – mis kerkis Elleni ja Margareti hoolsa töö tulemusel kanala äärde – komponentidena. Helene oli läinud koos tädiga lehma ja kanu toitma.


* * *


Lõunasöögiks soojendati eilset suppi ning kõrvale krõmpsutati näkileiba. Alma tegi kõigile selgeks, et edaspidi tuleb toiduvarudega veelgi kokkuhoidlikumalt ümber käia. „Kui asjad kahtlaseks läksid, siis vedasime siia päris palju igasugust kraami kokku, aga kumbki meist polnud vist piisavalt pessimistlik.“

Margaret silus oma velvetpükste sääri. „Võib-olla on nii tegelikult paremgi.“

„Mida sa silmas pead?“

Neiu vaatas emale otsa. „Pessimismist ei ole lõppkokkuvõttes eriti abi. Temas puudub... kosutus. Mina arvan, et küünilisust ei maksa segamini ajada tarkusega.“

„Korraga tark ja lootusrikas, see on küll ilus mõte,“ sõnas Herbert lusikat kaussi sukeldades.

Alma suu oli kriipsuks tõmbunud. „Jah, aga süüa võiks meil ikka oluliselt rohkem olla. Rääkimata siis…“

„Miks te lihtsalt poodi minna ei võiks?“ katkestas väike Helene tädi jutu.

„Poodi! Einoh, tõepoolest.“ Alma raputas rahulolematult pead. „Mina arvan, et üks sõit tuleb teha. Ja seda juba homme.“

„Kas poleks parem oodata seni, kuni meil korralik tara valmis on?“ küsis Ellen õelt.

Pikalt vaikinud Ida avas suu: „Kui te teisel pool maja selle taraga toimetasite, siis tuli raadiost üks teade.“

Kõik vaatasid üllatunult vanadaami poole.

„Ei, ei olnud uudised.“ Miski Ida hääles andis tunnistust sügavast rahutusest. „Keegi, üks meesterahvas, oli ilmselt stuudiosse varjule läinud. Ta oli hirmul ja palus abi. Tema jutt oli üsna segane, aga niipalju sain ma aru, et ta kartis mingeid rüüstajaid. Lõpuks kirjeldas vaeseke oma asukohta ja andis täpsed juhised, kuidas temani jõuda. Ta tegi seda korduvalt, lootuses, et keegi kuuleb.“ Mõne hetke pärast lisas vanadaam: „Siis jätkus muusika, täpselt sama muusika, mis eile samal ajal. See kordab ühte tsüklit nagu vinüül, millega on kehvasti ümber käidud.“

„Loodame, et ta peab vastu,“ tegi Ellen süngele vaikusele lõpu. „Alma, küllap on sul õigus. Olgu siis juba homme.“

Ka teised ei laitnud Alma ideed maha. Üksnes Helene ei saanud rahu. „Ma ikkagi ei taipa, mis poeskäimisel viga on?“

Ellen ja Robert vaatasid üksteisele otsa, teadmata, kuidas tütrele asja seletada. Seejärel suunasid nad oma pilgud Helene poole ning märkasid esimest korda, et too oli vahepeal jõudnud lauale püstitada näkileivatükkidest maja. Ehitusmeister ei mallanud aga oodata. „Te mõtlete, et kui mingi haigus lahti pääseb, siis pannakse kohe kõik poed kinni? Seda ma küll ei usu, neid on ju nii palju.“ Tüdruku näol oli kahtlustav ilme. „Võib-olla ei taha te lihtsalt raha kulutada.“

Alma naeratas. „See tuletab meelde, et vähem kui kuu aega tagasi käisin ma siit kümnekonna kilomeetri kaugusel ühe taluniku käest liha ostmas. Ma maksin selle eest rahaga.“ Tema silmis mängles lõbus helk. „Loodetavasti on temaga praegu kõik korras. Aga sa oled nutikas tüdruk, Helene. Kuigi sul pole meie olukorrast täit ülevaadet.“

Helene kohendas äraolevalt oma kampsunivarrukaid. „Eks sina ole ka mõnikord päris taiplik. Kas ma võin nüüd kiikuma minna?


* * *


Järgmisel hommikul koguneti maja ette auto juurde. Kaasa pidid minema Alma (sest tema tundis kõige paremini ümbruskonda), Robert (sest temal olid ainsana juhiload) ning Herbert (sest tema tahtis abiks olla ja omas selle eesmärgi täitmiseks nii vaimselt kui füüsiliselt ka küllalt häid eeldusi). Otsustati võtta kaasa võimalikult vähe varustust, et mitte liigselt kütust raisata. Pagasiruumi jõudsid valitud tööriistad, kott meditsiinitarvetega, väike proviandilaegas ning üht-teist muud vajalikku. Tibutas, kui retkelised peale hüvastijätmist autouksed kinni tõmbasid. Kaalutletud mürinal eemaldus sõiduk seejärel sirelilillast hoonest ja keegi ei lehvitanud.

„Kas sõrgkang ikka sai kaasa?“ paiskas Ida järsku õhku küsimuse. Vanadaami olekus oli midagi ebatavaliselt kindlusetut, koguni jõuetut.

„Jah, ära muretse,“ rahustas teda Margaret. „Nad on kolmekesi ja siinkandis ei ela palju rahvast.“

„Ja nad kindlasti võtsid sõrgkangi kaasa?“

Margaret naeratas. „Nägin oma silmaga. Kas te teate, mis päev täna on?“

„Kolmapäev,“ sõnas Ellen, raskemeelne pilk endiselt auto kaugenevatel tagatuledel. „Nagu ka siis, kui me saabusime.“

„Noh, kalender ütleb, et on pühapäev,“ laiutas neiu käsi. „Mina mõtlesin, et meil võiks üks õige pühapäevahommik olla. Ema jõudis enne minekut lüpsmas ära käia ja nüüd on meil sooja värsket piima. Mitte küll palju, aga kõik saaksid klaasikese.“

Sooja piima!? Võeh!“ hüüatas Helene.

„See ongi see õige kraam. Sa ei tea mis on hea,“ ütles vahepeal elavnenud Ida. „Vanasti me muud ei joonudki.“

„Siis võiksime veel kaminasse tule teha ja tugitoolid kokku tarida,“ jätkas Margaret.

„Aga kas me ei peaks hoopis taraga tegelema?“ küsis Ellen murelikult.

„Ma sain aru, et suurem osa vabast materjalist sai teil eile otsa. Mina küll ilma meesteta uue seina kallale ei läheks,“ lausus Ida. „Ja eks ilm ole vilets ka,“ lisas ta mõne hetke pärast.

Ellenil tuli temaga nõustuda. Mindi sisse. Üsna varsti istusid kõik elutoas vanades pastelseks pleekinud tugitoolides ja vaatasid vastläidetud heledalt pragisevaid halgusid. Enamik neist rüüpasid ka piima, mille Margaret oli kõrgetesse klaasidesse valanud.

„Mis pühapäevahommik see on, kui ma ei saa lehte lugeda?“ kuulutas Ida ühtäkki.

„Ma võin sulle tuua,“ pakkus väike Helene.

„Ei tea, kust küll?“ jõudis vanadaam veel küsida, aga tüdrukutirts oli juba teise tuppa kadunud. Varsti naasis ta suure tumesinise paunaga. Selgus, et tegemist oli Herberti kotiga ning see oli laialikandmata ajalehti täis, kusjuures viimne kui üks neist kandis sama kuupäeva ja oli ka muidu teistega identne.

Helene jagas lehti laiali ning võttis ka endale ühe.

„Naljakas mõelda, aga need vist ongi kõige värskemad,“ sõnas Ida, kui oli enda numbri kätte saanud.

Ruumi sigines vaikus, mida ainult aeg-ajalt läbistasid taolised repliigid nagu: „Vaadake seda reklaami kolmandal leheküljel. Küll neil pildipangainimestel on ikka lõbu laialt.“; „Kui nad vaid oleksid teadnud…“ ja „Aga näete, ilmaennustus läks täppi!“. Seejuures ei pidanud keegi oma lehelt pilku tõstma, et mõista, millest jutt käib.

Nõnda möödus hommikupoolik. Sadu tihenes ja piiskade rütmiline rabin vastu elutoa vitraažakent andis tunnistust igasuguste töiste plaanide luhtumisest. Kõige üheseltmõistetavamalt väljendas seda vahest Ida, kes ütles: „Arvake, mis tahate, aga toas Molotovide valmistamine oleks sulaselge rumalus.“

Helene lasi Margaretil endale maja raamaturiiulid kätte näidata. Ehkki lasteraamatuid seal nappis, valis ta mitu huvitavat teost välja ning veetis nende seltsis kolmandal korrusel pikki tunde.

Teised toimetasid samal ajal all. Söögitoa seinal rippuva suure pendelkella osutid näitasid juba tublisti üle kolme, kui väljast taas automürinat kostus. Õigupoolest oli kell juba aastaid tagasi töötamast lakanud ning sestap oldi harjunud, et tunniseier kolme ja nelja vahel puhkab, tegelik aeg oli retkeliste saabumisel märksa hilisem. Tasapisi hakkas koguni hämarduma.

Ellen, Ida ja Margaret jälgisid ukse pealt, kuidas Robert vihmamärga autot parkis. Roberti kõrval istuvat Almat võis lävelt kergesti eristada, aga tagauste klaasid olid toonitud ning läbi nende oli raske näha. Alma viipas õele tervituseks, aga tema ilme oli väga tõsine. Ei olnud midagi lustlikku ka Roberti silmis, kui ta mootori seiskas ning sõidukist välja ronis. Sõnatu rahutus laotas ennast üle majasviibinute.

Kusagilt autosisemusest kostis kopsimist. Roberti silmis peegeldus põgus ärevus. „Pagan, Herbert ei saa välja.“ Ta läks ja seadistas midagi armatuurlaua juures, misjärel avanes üks tagumistest ustest ning sealt astus välja pealtnäha täiesti terve Herbert.

„Vabandust, vahel viskab lasteluku peale,“ ütles Robert talle.

„Pole hullu.“

Alma avas pagasiruumi ja kolmekesi kandsid nad sealt kiirustades läbi vihma mõned kompsud tuppa. Peale seda juhatati saabunud elutuppa, kus vahepeal hingitsema jäänud kaminatuli uute puude lisamisega uuesti ellu äratati. Siis ujutati Herbert, Robert ning Alma küsimustega üle.

Aga enne kellegi uudishimu rahuldamist küsis Robert: „Kus Hel on?“


* * *


Helene oli kolmandal korrusel, raamat põlvedel, tukkuma jäänud. Nüüd virgus ta võpatades, äigas käega üle unerähmaste silmade ning sättis poolelijäänud teose riiulisse tagasi. Tüdruk kuulis alt tasaseid tuttavaid hääli ning tema sees kihvatas elevusest. Magamise ajal kehasse pugenud soojuse säilitamiseks läks ta oma tuppa, võttis sealt takuse pleedi ja mähkis end sellesse. Pehme kookon ümber, hiilis Helene häälte suunas alla ning – avastanud, et keskustelu peetakse elutoas – jäi trepi ülemistele astmetele kükitades kuulama.

„...uivanud vereplekid. Ja nõgesed olid läheduses mitme meetri raadiuses maha tallatud. Sütest õhkus veel õrnalt kuuma.“ See oli Alma hääl.

„Sealt polnud midagi võtta?“ Küsijaks oli Ellen.

„Ei. Siis see oligi, kui me otsustasime minna ja kaupluse üle vaadata. Sõitsime kohale ja leidsime, et eesuks on lukus.“ Eile ei paistnud ta minu poodimineku mõttest just vaimustunud, aga nüüd jutustab sellest, nagu oleks see algusest peale tema idee olnud, arutles Helene omaette hääletus hukkamõistus pead raputades.

„Sees polnud mingit liikumist näha,“ lisandas Robert. „Tegelikult oli akna peale isegi silt kleebitud, et müüja haigestumise tõttu on kauplus reede-laupäev suletud. Ilmselt enne kõike seda.“

Nüüd kuulis tüdruk, kuidas nõbu Margaret midagi ütlema hakkas, ent Alma jõudis temast ette: „Jah, ja Herbert pakkus välja, et peaksime enne lõhkuma hakkamist tagaust ka kontrollima. Maja taga asfaldil lebas palju klaasikilde, aga uks oli lahti. Õigemini lahti murtud.“

Alma tegi oma jutus pausi, mille kestel võis kuulda lõõmavate halgude praksumist kamina sisemuses.

„Kauplus ise oli tühi,“ jätkas naine. „Ma mõtlen inimtühi. Toidukaupu oli seal veel küll, kuigi suur osa nendest oli silmnähtavalt ka kaasa viidud. Üht teist vajalikku saime. Näiteks puu- ja juurviljade lett ei näinud enam väga hea välja, aga seal oli üks täiesti korralik arbuus.“

„Helene kindlasti rõõmustab.“ Polnud kahtlustki, et tegemist oli Elleniga. Tüdruk muheles endamisi väänlevate ilustistega trepikäsipuu rindvõre varjus. Selles oli emal tuline õigus.

„Ravimeid muidugi sellise koha peal eriti pole võtta.“ See oli Herberti madal tämber.

„Veidraks läksid asjad alles peale kauplusest väljumist,“ haaras Robert kõnejärje. „Kui ma uuesti maja ette jõudsin, et kraami auto peale laadida, siis silmasin kauguses teeäärsete puude vahel kahte kogu. Teised nägid neid samuti.“

„Nad lihtsalt seisid seal. Ja jõllitasid.“ Nüüd kõlas jälle Alma hääl. „Sellele mõtlemine toob mulle praegugi kananaha ihule.“

„Võõrad inimesed?“ Pärija pidi olema Margaret.

„Ma arvan küll. Samas on seda raske öelda, nende näod olid nagu millegagi tumedaks maalitud. Võigas vaatepilt. Tekkis tunne, nagu oleksime nende territooriumile tunginud.“

„Ühel neist oli mingi relv käes,“ ütles Robert sekka. „See meenutas ambu. Ambu! Nad ajasid mulle hirmu nahka.“

„Kas nad ei öelnud midagi?“ kuulis Helene Idat küsivat.

„Ainult vaatasid vaikides.“ Tüdruk ei mäletanud, et oleks isa häält sel moel värisemas kuulnud. „Me pakkisime saagi ruttu kokku ja panime ajama. Kui Herbert tagasi vaatas, siis olid nad kadunud.“

„Meil ei tulnud isegi pähe ringiga sõita, läksime mööda kõige otsemat teed.“ Jälle Alma. „Kurat, oleks meil see tara ometi valmis.“

Elutoas viibijatest ei öelnud keegi midagi, kummatigi peegeldus nende nägudel õhus rippuv rusuv pinge. Helene vaateväljast jäi see muidugi välja ning mõistnud, et põnev lugu on läbi saanud, tõusis ta püsti ja ütles selge ning kõlava häälega „Tere!“, mille peale kõik võpatasid. Tüdruk püüdis hakata kiirelt trepist alla tulema, ent pleedikookon takistas selle operatsiooni läbiviimist. Tulemus oli midagi kekslemise ja visklemise vahepealset. Ometi ta ei komistanud.

„Kui kaua sa seal olnud oled?!“ küsis Ellen pahaselt.

Helene kummardus, et teha pai koerale, kelle karmikarvalist röötsakil kogu polnud ta kamina ees tugitoolide vahel enne märganud. „Mõnda aega. Kas ma jäin millestki olulisest ilma?“


* * *


Väljas ladistas endiselt vihma ning videviku hämarus andis teed pimedusele. Ellen ja Robert olid Mägrakihva ainsad vihmamantlid ülle tõmmanud ning Totoga õhtusele jalutuskäigule läinud. Herbert istus jälle ühes pleekinud katteriidega tugitoolidest ja keerutas mõtlikult käes väikest augurauda. Kaugemal tõmbas keegi pauguga ukse kinni, mees kikitas kõrvu, pani auguraua käest ja küünitas tuletangide järele, et kaminas puid kohendada. Peagi astus elutuppa Margaret, kelle natuke sassis juustel pärlendasid vihmapiisad. „Siin sa oledki.“ Neiul oli tumeroheline kohver käes.

„Nii…?“ Herbert piidles kohvrit vidukil silmi.

„Siin on klarnet. Mäletad, sa lubasid proovida?“

„Ahjaa. Näib, et sa oled mu nurka surunud.“ Mees krimpsutas demonstratiivselt nägu. „Või äkki ei ole veel hilja mainida, et reedeõhtuti kimbutab mind üks haruldane troopiline kopsuhaigus. Sellest ka needhh...“ Ta aimas üpriski tõetruult järele hinge kinnijäämist ja siis läkastas. „...hhingamissraskusedhh.“

Margaret mängis kaasa: „Sellest on küll kahju. Ma polnudki varem tähele pannud. Küll on ikka hea, et täna on pühapäev.“

„Ah! Sisshe lhanghesin.“ Herbert võttis kohvri vastu ning tegi selle lahti. Pehmel voodril lebasid tuhmkuldsete metalldetailidega kirjatud mustast puidust pilliosad. „Käsitöö,“ noogutas Herbert tunnustavalt peaga. Kohvris oli ka karbike luitunud trostidega. Mees asus pilli kokku panema. Varsti läikles kaminatule soe kuma juba kogupikkuses majesteetliku klarneti tumedal puidul.

„Raske uskuda, et ma leidsin ta keldrinurgast muu risu alt,“ sõnas Margaret.

Herbert puhastas pilli huulikut vastu oma sinise triiksärgi rinda, seejärel sättis sinna külge ühe trostidest ning proovis puhuda. „Mõnevõrra häälest ära,“ oli mees sunnitud nentima. „Ajame korda.“

Elutuba köögiga ühendavast koridorist tuli Helene. „Alma tahab teada, kes arbuusi soovivad. Ta nõustus selle lahti teg…“ Järsku märkas tüdruk pilli. „Ohoo, kas sa hakkad tõesti mängima, Herbu? Oodake mind ka ära!“ Ja ta tuiskas tagasi kööki.

„Herbu?“ Mees vahetas Margaretiga pilke. Viivu pärast puhkesid mõlemad naerma.

„Ta ei oodanudki ära meie vastust arbuusi osas,“ ütles neiu õige pisut nördinult.

„Õnneks on see praegu meie kõige väiksem mure.“ Herbert tegi katseid pilli häälde saada.

Margaret kõndis kõrge vitraažakna juurde ning silmitses vihmamärga pimedust. „Ma läksin keldrisse klarneti järele, sest mulle tundus, et just täna on seda tarvis. Tarvis mõtteid mujale juhtida, tuska hajutada.“

Herbert mühatas nõustumise märgiks. Ninaga akna poole pargitud auto kojamehe vahel oli üksik koltunud vahtraleht. Lõpuni ehitamata kaitsvat tara, mis pidi plaanikohaselt kogu maja ümbritsema, polnud sellest aknast isegi näha.

Samal ajal süütas Ida köögis ettevaatlikult vana ja sihvaka petrooliumilambi tahti. „Oota!“ kähvas Alma hobusesaba jõnksatades kramplikult taldrikut hoidvale ning ühelt jalalt teisele tammuvale Helenele. „Kas sa pole kuulnud, et kunagi ei ole hea mõte ärritada inimest, kellel on nuga käes?“ Naine lõikas parajasti ühe paksu küünla valgel suurt arbuusi pooleks.

„Ma vajan vaikust,“ lausus Ida pilku lambilt pööramata.

„Ruttu, ruttu,“ sosistas Helene tädile.

Väike algul sinine leek nilpsas lambitahi ülemist serva, arbuusipooled vajusid kolksatusega kahele poole laiali. Võrguke leegi kohal hakkas õrnalt hõõguma, roosakat mahla nõrgus lõikelauale. Ida tõstis ülima ettevaatlikkusega lambile katteklaasi peale, Alma saagis vilja ühest poolkerast peent sektorit välja.

„Nad peaksid juba tagasi olema,“ ütles vanadaam murelikult köögiaknast välja vaadates. „On nii pime.“

„Ulata oma taldrik,“ ütles Alma. „Ole lahke. Teised ei tahtnud arbuusi?“

Tüdruk raputas innukalt pead ja tõttas minema. „Ära midagi ära määri!“ hüüdis Alma veel talle järele.

„Vähemalt on neil nüüd, mille abil teed leida,“ pomises Ida ja tõstis aegamööda eredamaks muutuva valgusti hellalt aknalauale.

Kui Helene tagasi elutuppa jõudis, oli Herbert juba häälestamisele käega löönud. Tüdruk potsatas Margareti kõrvale tugitooli istuma ning sirutas jalad kamina poole. „Lase aga tulla,“ lausus ta rahulolevalt nagu äsja ovatsioonide saatel läbi saali jalutanud maestro.

„Ma pole aastaid mänginud. Ja ma õppisin oboed, mitte klarnetit.“ See kõlas Herberti suust kuidagi vabandavalt.

„Ah, pole sul häda midagi.“ Helene võttis esimese ampsu oma arbuusiviilust. See oli küps ja magus. Tüdruk mõmises naudingust.

„Mängi,“ julgustas ka Margaret.

Herbert tõstis pilli huulile ja kumedad helid voogasid läbi ruumi, harmoneerudes omapärasel üleval moel tulepraginaga toas ja vihmasabinaga väljas. Klarneti hääl haaras Helene endasse, ta sulges silmad ja korraga tundis, et tal on nii hea. Võimalik, et parem kui kunagi varem.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0800)