tõemasin illustratsioon tivoli-01Lõbustuspark oli kirev ja kärarohke. Jahedale pilvisele suvepäevale vaatamata olid vaid nädalaks linna saabunud atraktsioonid kohale meelitanud hulgaliselt rahvast. Sõitude hinnad olid kallid, õnnemängude sihtmärgid kättesaamatud ning vingemad sõidud lõppesid osalejatele sageli prügikasti kohal kõõksudes. See kõik aga ei takistanud inimestel sabadena oma järjekorda ootamast.

Kohe mobiilsete vetsude kõrval seisis väike tagasihoidliku välimusega putka. Selle lähedal ei üüranud ühtki kõlarit, samuti puudus abistav personal, miski selles polnud eriti pilkupüüdev. Putka hõbedakarva seinad olid kummaliselt mõlkis, justkui oleks keegi selle vastu jalgpalli tagunud, ukse kohalt võis rahulike siniste tähtedega kirjas lugeda “TÕEMASIN”.

“Issi, lähme veel sellele karussellile ka,” sikutas Roberti tütar teda varrukast. Tema nägu oli täis roosa suhkruvati kleepuvaid jälgi, kui ta silmade särades isale innukalt otsa vaatas.

Mees judistas õlgu. “Kullake, mina enam ei taha. Sa tead, et mul läheb nende peal süda pahaks.” Ta lükkas lapse õrnalt oma naise poole. “Mine koos emmega, ma korraks puhkan.”

“Olgu!” hõikas tüdruk ning hakkas ema atraktsiooni poole vedama. “Varsti näeme, issi!”

Robert vaatas hetke neile järele ning kõndis siis lähima pingi poole. Istet võtnud, lasi ta silmadel üle kogu selle melu käia, soovides, et võiks ometi kuhugi vaiksemasse paika pageda. Ta oleks pidanud oma naisel üksinda laskma Cathyga lõbustusparki tulla nagu tavaliselt, aga tüdruku sünnipäeval oleks see ilmselt olnud kohatu. Ühel hetkel jäi mehe pilk pidama temast vaid mõne meetri kaugusel seisval putkal. Ta tõusis ja astus ligemale.

“Huvitav,” ütles ta iseendale. “See tundub küll midagi teistsugust.”

Tükk aega otsis ta kohta elektroonse käepaela abil pileti ostmiseks, kuni leidis viimaks väikese sildi, mis teatas, et tõemasinasse sissepääs on tasuta. Uks avanes kerge lingivajutuse peale ning ta astus sisse. Suhteliselt väike ruum sisaldas vaid üht mugavat tooli, mis oli suunatud selle vastas seinal asuva suure peegli poole. Mingeid juhendeid atraktsiooni kasutamiseks Robert ei leidnud. Mees märkas, et väline müra oli sees suuresti summutatud, ning ta võttis rahulolevalt toolil istet.

“Eks vaatame, tõemasin, mida sa mulle siis ka rääkida oskad.” Tema parem suunurk kiskus üleolevasse muigesse, kui ta jätkas: “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?”

Ta võpatas, kui ootamatult kõlas tema ümbert malbe naisehääl. “Universaalsete ilustandardite kohaselt on hetkel maailma kauneim inimene ameerika modell Bella Hadid. Tuletan aga meelde, et ma ei ole sulle, Robert Arusoo, mingisugune otsingumootor. Kui sa midagi asjalikku tahad teada, pead ka asjalikult küsima.”

Mees vaatas segaduses enda ümber. “Kust sa tead, kes ma olen?”

Masinanaine mühatas. “Ma olen tõemasin. Mõtlesid, et see silt on seal ukse kohal nalja pärast või? Kas sul on mulle nüüd mõni küsimus ka?”

Robert sättis end toolil sirgemalt istuma. “Olgu, on küll. Kui sa tead, kes on maailma kauneim inimene, siis tead sa ka kindlasti, mis on selle linna edukaim firma.”

“Sa ise arvad muidugi, et sinu mööblifirma, kas pole?” Masina hääl ei kaotanud oma leebust, kuid tema sõnade mõte oli ühene.

“Muidugi!” kaitses Robert end. “Meie käive on juba viis aastat suurem kui ühelgi teisel siin linnas. Kuidas me siis edukaimad pole?”

Masin naksutas mehe jutu peale keelt. “Kas sa tõesti arvad, et firma käive on kõige tähtsam asi? Aga kuidas inimestega on? Nemad polegi tähtsad? Las jooksevad teisele tööle, kui tahavad, sul on ju saba ukse taga, mis? Ettevõte, kus töötajatest ei hoolita, ei saa pikemas perspektiivis edukaks jääda.”

Mees tundis, kuidas tema vererõhk selle jutu peale kerkis. “Nad tunnevad end hästi! Ma olen konsulteerinud parimate spetsialistidega, et anda oma töötajatele head tingimused! Ma olen teinud parimaid otsuseid!”

“Nüüd on mul sinule küsimus. Mis on tema nimi?” Masina hääl oli omandanud pisut jahedama tooni.

Peegel mehe ees muutus ekraaniks, millele ilmus pilt nooremapoolsest naisest, kes tundus Robertile pisut tuttav. Siiski pidi ta tunnistama: “Ma ei tea.”

“Aga tema?” jätkas masin uue fotoga, “või tema?”

Neljanda foto juures hüüdis mees: “Oota, teda ma tean - see on Karl, töötab pehme mööbliga.”

“Kas ta on abielus?” uuris masin.

Robert kehitas õlgu. “Mis tähtsust sellel on? Peaasi, et ta head tööd teeb.”

“Sulle pole jah tähtsust, aga sinu töötajatele on. Nad tunnetavad, et sa neist tegelikult ei hooli, teavad, et sulle on tähtsad rahanumbrid, mitte inimesed. Ja kuidas saaksid sa teha parimaid otsuseid inimeste jaoks, keda sa ei tunnegi? Kui tahad tõeliselt edukas olla, hooli ja huvitu oma töötajatest, siis on nad sulle alati lojaalsed.”

Robert kargas püsti. “Nüüd aitab! Tõemasin või mitte, sul on tõeline suhtumise probleem. Pole ime, et keegi siin käia ei taha, isegi tasuta mitte. Ma helistan selle tivoli juhile ja lasen su üleüldse kinni panna!”

Ta tormas uksest välja ning lõi selle enda selja taga kinni. “Lollakas masin!” karjus ta ning virutas putkale jalaga. Siis pööras ta kannapealt ringi ning marssis oma peret otsima.

tõemasin illustratsioon tivoli-01

Illustratsioon: Kärt Mikli 


Roosi jalad olid uutes kingades ringi trampimisest väsinud ja valusad. Kergelt longates astus ta paar viimast sammu leevendust lubava pingi poole ning võttis rahuoluohkega istet. Tivolisse tulek oli olnud nõme mõte, ega ta enam laps pole, et selliste asjadega tegeleda. Terve nädalavahetuse üksi kodus istuda ta aga ka ei soovinud. Ta võttis kingad ära ning lasi jalgadel hingata. Lähedalasuvate vetsude poolt heljus temani äratuntavat ebameeldivat lõhna, mis ajas tühja kõhu peale iiveldama.

Nina krimpsutades tõusis Roosi jälle püsti ning suskas jalad kingadesse. Hea meelega oleks ta veel puhanud, aga hais ei lasknud olla. Pilku tõstes nägi ta enda lähedal puude all kummalist väikest putkat. Huviga komberdas ta sellele lähemale.

Näinud, et atraktsioon on tasuta, astus Roosi julgelt sisse, lootuses, et saab seal haisuvinest eemal rahulikult puhata, enne kui kodu poole minema hakkab. Ta istus ainsale ruumis leiduvale toolile ning otsis pilguga masina käivitusnuppu.

“Kui sa otsid, kust mind tööle panna, siis raiskad aega,” sõnas naisehääl ootamatult, nii et Roosi võpatas, “ma käivitun nimelt automaatselt. Tere tulemast! Millega saan sulle kasulik olla?”

“Mida sa teed?” küsis naine uudishimulikult. “Ma pole sellist atraktsiooni lõbustuspargis varem näinud.”

“Sa silti ei lugenudki? Astusid niisama lõbu pärast sisse?” Masina hääletoonis kõlas vaevuaimatav pilge. “Ma olen tõemasin.”

Roosi sattus elevusse. “Ja räägidki mulle ainult tõtt, jah?”

Muidugi, ma olen programmeeritud vaid seda tegema.” Masina hääl kostus pisut tüdinult, nagu oleks ta seda küsimust juba sadu kordi kuulnud.

“Aga kust sa tõde tead - me pole ju varem kohtunud?”

“Uu, maagia ja salapära,” ütles masin sarkastiliselt. “See pole sinu asi. Sinu asi on küsimusi küsida ja minu asi neile ausalt vastata. No kas hakkad peale ka või?”

Roosi noogutas. “Mul on ainult üks küsimus - ma olen kakskümmend seitse, aga ma pole veel endale püsivat suhet leidnud. Mis mul viga on?”

“Sul on viga see, et sa oled juba kolm aastat järjest salaja oma bossi armunud ja seetõttu tõrjud eemale kõik potentsiaalsed asjalikud kosilased.” Masin kõlas nagu uudiseid lugev diktor.

Üle naise näo oli valgunud soe puna. “Ei ole!” protesteeris ta. “See on puha vale! Pealegi on ta abielus.”

“On jah,” kinnitas masin,” ja hoolimata sellest, kui palju ta sinuga kontoris ka flirdib, ei jäta ta oma naist ega lapsi kunagi maha. Nii et saa sellest juba ükskord üle ja anna endale võimalus.”

Roosi surus huuled trotslikult kokku ning põrnitses enda ette. Masinat ei paistnud tema tusatsemine üldse morjendavat.

“Ja kui sa juba vaevaks võtsid mind külastada,” jätkas masin, “siis ütlen sulle veel midagi. Sa oled arukas ja haritud noor naine, sinu arvamus loeb täpselt sama palju kui ühegi mehe oma. See jutt, mida sulle aastaid on pähe tambitud, et naine pole ilma meheta midagi väärt, on täielik jama. Heida see oma peast välja. Sa oled noor ja vallaline, naudi seda vabadust, et saad teha, mida soovid. Sinu väärtus ei sõltu sellest, kas oled suhtes või mitte. Mine ja rakenda oma potentsiaali ning ära lase end enam jalge alla talluda.”

Naise suu oli ikka veel kriipsuks surutud, kuid nüüd veeres mööda tema põske üksik pisar. Jupp aega ei öelnud ta midagi. Siis tõmbas ta ninaga ja pühkis põse kuivaks.

“Aitäh sulle!” ütles ta otsustavalt püsti tõustes. “Ma siis lähen.”


Masin vaid mõmises midagi tunnustavalt, kui Roosi välja astus.

Marek prantsatas lõbusalt mugavale toolile tõemasina südames. Mürasummutavad seinad suutsid peaaegu lämmatada tema kaaslaste ülemeeliku lärmamise teisel pool ust.

“Marek Veskiots, sa oled purjus!” kostis etteheitev naisehääl otse mehe kõrval.

Noormeest see ei heidutanud. “Võib-olla natuke. Nädalavahetus on ju, loomulik, et saab end pisut lõdvaks lasta.”

“Seda lõdvaks laskmist jagub sul korralikult nädala sisse ka,” torises tõemasin. “Vaata, et sa mind ära ei lagasta, muidu panen kõik, mis ma sulle siin räägin, internetti üles.”

Selle peale tõmbas noormees end pisut sirgemini istuma. “Üleüldse, kust sa mu nime tead?”

“Ma olen tõemasin, mu töö on su nime teada.”

Marekit see vastus ei rahuldanud. Ta tõusis püsti ning hakkas aeglaselt mööda ruumi kõndima. Lõpuks märkas ta üleval nurgas väikest hästi maskeeritud kaamerat.

“Ahhaa, biomeetria!” teatas ta võidukalt. “Seda ma arvasingi! Sa oled kindlasti riigi infosüsteemi ühendatud. Nii pole sinu jaoks mingi probleem meid puudutavale infole ligi pääseda. Oled ikka üks šarlatan küll.” Ta istus rahulolevalt tagasi tooli.

“Ah et šarlatan? Kas tõesti?” Masina hääl oli muutunud mesimagusaks. “Kas sa sildistad inetute nimedega kõiki naisi, kes su meele järele ei ole?”

Üle Mareki näo venis lai naeratus. “Sulle teadmiseks, et kõik naised poevad nahast välja, et mulle meeldida. Ma olen kena, võluv ja naljakas ning kontori lemmik.”

Tõemasina naer helises üle terve ruumi. “Seda sa arvad jah. Tegelikult räägid sa kogu aeg ainult endast ega võta kunagi aega teiste kuulamiseks. Naised on sinust sisse võetud täpselt selle hetkeni, kuni sa suu lahti teed, ning edasi pingutavad nad kõigest väest sinuga häid suhteid hoida lihtsalt selleks, et mitte head tööõhkkonda rikkuda. Kui tahad tõeliselt kellelegi meeldida, ürita endast lõpuks üle saada ning keskenduda kellelegi teisele peale iseenda. Ning lõpeta see juuksegeeliga mäkerdamine. See on nii läinud sajandi mood.”

Noormees oli tõemasina juttu kuulanud sõnatus jahmatuses. Nüüd aga registreerusid selle sõnad tema alkouimases ajus ülima solvanguna. Ta kargas püsti, haaras raske tooli, millel ta hetk tagasi istunud oli, ning virutas selle masina peeglisse. “Ah et sina arvad, et võid mulle siin oma tõde rääkima tulla! Ah et minu soeng on vanamoodne?” röökis ta, pekstes tooli järjest vastu kõiki masina seinu. “Kuula siis ise tõde, idiootne masin, - rohkem sa siin kunagi kedagi ei näe!”

Tõemasina purustatud kõlaritest kostis kriginat, kui Marek ukse lahti tõmbas ning laastamistööst eemale trampis, ehmunud sõbrad kannul kiirustamas.

Robert kiristas oma vaikselt nohiseva naise kõrval hambaid. Polnud midagi häirivamat sellest, kui inimene sinu kõrval magab õndsat ööund ajal, kui sina unetuna küljelt küljele pöörled. Lõpuks togis ta naist õrnalt küünarnukiga ribidesse.

“Kas sa magad?” sosistas ta. Naine ei teinud väljagi. Seekord sikutas mees teda juuksesalgust. “Kallis, kas sa magad?” Ka sel polnud soovitud mõju. Lõpuks võttis Robert kasutusele raskerelvastuse. “Ma kuulsin, et Cathy hõikas sind.”

Naise silmad avanesid peaaegu kuuldava plaksuga ja ta hüppas voodist välja. Minuti pärast oli ta tagasi ning heitis väsinud ohkega voodile. “Ta magab rahulikult. Võib-olla hüüdis läbi une. Nüüd läheb mul jälle tükk aega, et magama jääda.” Ta keeras Robertile selja ning tõmbas teki kurguni.

“Kallis, mis sa arvad, kas ma olen halb juht?” küsis mees teda tunde vaevanud küsimuse.

Naise hääl oli unehägune. “Minu meelest saad sa normaalselt hakkama. Teil läheb ju hästi. Miks sa sellest just öösel rääkida tahad?”

“Keegi ütles mulle täna, et ma ei hooli piisavalt oma töötajatest, nii et ma ei saa pikas perspektiivis edukas olla.”

“Ega inimestest huvitumine sul tükki küljest võtaks küll,” ühmatas naine ning kohendas enda asendit. “Jää nüüd kuss, ma tahan magada.”

Kongi kõva vooditaoline ese oli Mareki külje all ebameeldiv. Alkoholiuim oli lahtunud ning ta ei suutnud end ära kiruda, et oli vihahoos enda üle kontrolli kaotanud. Nüüd pidi ta lisaks ööpäevale arestikambris läbima veel kokkuleppemenetluse oma teo tagajärgede eest maksmiseks. Ülemus ei olnud seda lugu kuuldes sugugi õnnelik olnud, kuigi Marek oli üritanud seda nii palju pehmendada kui võimalik. Ning häbiplekk jääb talle alatiseks külge.

Aga kuidas keegi üldse saab midagi sellist kuhugi tivolisse panna ning nimetada seda atraktsiooniks? Ja mis õigusega nad inimeste kohta infot otsivad? Kindlasti kehtivad ka selliste asjade kohta isikuandmete kaitse seadused. Sellele punktile kavatses ta menetluse käigus ka tähelepanu juhtida. Tegelikult peaks olema ju tema see, kes valuraha saab! Kuidas tohivad nad tulla ja tema kohta valesid ning süüdistusi rääkida? Õnneks ei olnud kedagi juures, kui see tõemasin seda jama suust välja ajas.

Ta surus lõualuud otsustavalt kokku. Ta klaarib selle asja ära, maksku mis maksab, ning teeb neile selgeks, et inimeste selline kohtlemine on lubamatu. Ta veel näitab neile!

Värske hommikuõhk paitas Roosi õhetavaid palgeid. Ta oli öösel vähe maganud, kuid siiski reibas ning täis otsustavust. Tõemasina sõnad olid paljastanud tema varjatud küljed selleks, et teha teda tugevamaks inimeseks.

Hommikukohv juba ammu joodud ning kiire kirjavahetusega poole peal, vaatas Roosi ekraanilt üles just siis, kui Robert sisse astus. Naise süda jättis korraks löögi vahele ning hakkas siis topelt kiirusel põksuma. Ta sundis end sügavamalt hingama, et rahuneda.

Hetkeks tundus, et ülemus kõnnib temast sõnatult mööda, kuid naise lauast juba möödunud, jäi ta seisma ning astus sammu tagasi.

“Tere hommikust, Roosi!” Tema hääl oli tavapärasest tõsisem ja mõtlikum. “Kuidas sul viimasel ajal läinud on? Kas on midagi mida ma saaksin sinu heaks teha, et sul oleks siin parem töötada?”

Naine oli hetkeks sõnatu. Nad olid kolme aasta jooksul palju tööjuttu ajanud, kuid Robert polnud kunagi varem tema heaolu kohta pärinud. Esimese hooga tahtis ta kohe vastata, et kõik on hästi ning et tal pole millestki puudust. Kuid pingeasendist juba valusaks muutuma hakkavad õlad tõid talle meelde tõemasina sõnad. Ja tõesti, ka tema vajadused olid olulised!

“Tegelikult,” alustas ta pisut kahtlevalt, “olen mõelnud, et mul oleks vaja reguleeritavat lauda, sellist, mida saab ka seisulauaks muuta. Pidevalt ühes asendis istumine ei mõju tervisele hästi.”

Mees noogutas. “Kõlab mõistlikult. Ole hea, mine käi täna teiste kontoriinimeste juurest ka läbi ning küsi, kas kellelgi oleks veel soovi oma laud välja vahetada. Kui arvud koos, pane see tellitavate vahendite nimekirja.”

Roosi tundis, kuidas tema süda rõõmust ja armastusest paisus, kuid ta sai suurel tundel sabast kinni. Ole kuss, ütles ta sellele mõtteis, ja saa temast üle. “Suurepärane, saab tehtud. Aitäh!” ütles ta Robertile, kui mees minekule pöördus.

Pisut hiljem astus sisse grupp omavahel erutunult sädistavaid töökaaslasi tootmisosakonnast, kes suundusid kohvipausile kööginurka. Nad seisatasid Roosi laua juures.

“Hei, kas oled juba kuulnud, et Marek istub praegu kinni?” küsis Ann, kena pikkade blondide juustega sinisilm.

“Ei! Miks ometi?” küsis Roosi ehmunult, peast läbi käimas erinevad õudsed stsenaariumid.

“Ah, õnneks ei millegi eriti hullu pärast. Peksis eile joomase peaga tivolis ühe atraktsiooni segi,” sõnas Ann käega lüües. “Eks kõva pahandus tuli tal sellest küll. Kes teab, kas boss teda niimoodi isegi tööl edasi hoiab. Aga noh,” kehitas ta õlgu, “ega ta polegi mulle eriti meeldinud. Alalõpmata teeb mingeid imalaid nalju ning ootab, et kõik talle seepeale vasikasilmi teeksid. Mõtleb, et on Jumala kingitus naissoole. Viimane kord peaaegu juba käratasin talle, et jätku mind rahule.”

Roosi noogutas vaikides ning grupp võttis jälle suuna köögi poole. Vaid Mattis viivitas veel, jäädes teistest pisut maha.

“Roosi, me läheme õhtul seltskonnaga pubisse. Kas tahaksid ka tulla?”

Naine oli juba andmas oma tavapärast vabandust, kuid mõtles siis ümber. “Jah, miks ka mitte. Kas lähete siit otse?”

Tivoli muusika kostus üksildases parginurgas olevat pisut nukra kõlaga, justkui jätaks ta hüvasti väikelinnaga, kus ta selle nädalaga end juba koduselt tundma hakkas. Üksildases nurgakeses, vetsude vahetus läheduses, seisis väike putka, uksele riputatud silt, millel seisis suurte punaste trükitähtedega EI TÖÖTA. Putkast mõne sammu kaugusel seisva noore naise põsel veeres üksik pisar. Tema lootus veelkord kuulda elumuutvat tõde oli kustunud. Ta pöördus ohates ning lonkas ikka veel hõõruvates kingades tasapisi tagasi kodu poole.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0788)