Selleaastane Mängudeöö, millega ühtlasi tähistati mänguelu-saidi Level1 kümnendat sünnipäeva, toimus 25. septembril Tallinnas Ülemiste Apollo kinos. Reaktor oli kutsutud ulmeteemadel kõnelema, samuti panime püsti väikse raamatumüügipunkti. Suurem osa muljetest on kirja saanud sealsamas kohapeal - põlve otsas ja paberile.

Laupäev algas mängulises võtmes juba ammu enne öö saabumist. Hommikupooliku veetsin futuroloogilisel lainel Tartu kirjanikemaja hostel-konverents-dekadents-üritusel, kus kinnitasin mängu-personalile, et viibin vaid läbisõidul ning et õhtul ootab ees veel ludoloogiline konverents.

Õhtul viis rong mind ühes Lummuri raamatukohvriga Ülemistele, kus järgemööda õnnestus üles leida nii kolleeg Ene kui loengusaali koordinaator Aleksandr.

Kui olime tagala-saalis veidi aega parajaks teinud, hakkasime asjalikuks, andsime üle ettekande materjali ja otsisime loomingulist nurgakest raamatumüügi-punkti ülespanekuks. Reaktori saatkonna asupaigaks sai valitud nurk Arvutimuuseumi ja Tekken3 mängupesa vahel, sest naabrid tundusid toredad ja tagala (vabatahtlike saal) ning loengusaal jäid mugavalt käeulatusse.

Tagala

Vahepeal oli üritus avatuks kuulutatud ja raamatuleti juurde ilmusid esimesed uudistajad. Tegime hoolega reklaami nii Reaktorile kui raamatutele.

Pildistas Ene Koppelmann

Muuhulgas püüdsin käigu pealt tuvastada, missuguseid Lummuri raamatuid on e-väljaandena saada - ja kustkohast. Esimene ostja sai endale Laevakaitsjad, lisaks tuli juurde huvilisi, kellel sularaha käepärast ei olnud või siis ei praktiseeritud paberraamatute lugemist. Nende peal harjutasime hoopis usinat misjonitööd eesti ulmest (nagu üldse) ja kutsusime kell üksteist ettekannet kuulama.

Korduvalt käis ingliskeeles juttu vestmas Peadar, kes kõrvalruumis oma platvormimängu esitles. Jutu sekka sai näha veidike mustkunsti punaste ja siniste kaartidega ning vilkuvate pöidlatulukestega. Pöidlatriki peale pärisin mina kohe häbematult, mis saab siis, kui pöidlatuluke tagumikku pista. Katse näitas, et siis tuleb teine tuluke ninast välja. Esitlemise-teostuse võtmes oli oluline muidugi ajastus ja kahe käe kokkumäng, aga tõsisemas võtmes kommenteeris Peadar, et mustkunsti põhirõhk seisneb tema jaoks hoopis jutustamisoskusel. Ses mõttes aitavad väiksed trikid näiteks rollimängusessiooni elavdada - või siis kinokoridoris võõrastega jutu peale saada. Kui Peadar järjekordsele juturingile tuli, ärisime talle maha ühe Reaktori järjehoidja. Tähendab siis, meie kinkisime talle järjehoidja ja tema kinkis meile vastu šeigi pildiga suure raha.

Pildistas Ene Koppelmann

Loenguaja lähenedes tekkis ka raamatuleti-huvilisi juurde. Teiste seas õnnestus kätt suruda Getteril, kelle juttu „Karistus” saate lugeda siinsamas septembrinumbris. Kõigile külastajatele reklaamisin muidugi hooga peatselt algavat ettekannet. Otsepromo põhjal ootasin umbes nelja kuulajat, aga tegelikult oli publikut isegi rohkem.

Jutu käigus selgus ka üsna ruttu, et ettekannet olid kuulama tulnud täiskasvanud inimesed, kes teavad väga hästi, misasi on raamat ja kellele ei pea seletama, et mitmed raamatud-mängusarjad on omavahel seotud. Samuti selgus, et ma ei oska eriti hästi oma tähelepanu kahe ekraani vahel jagada, nii et ettevalmistatud märkme-jutt läks sujuvalt puusalt-puristatud loenguks üle.

Et nõnda hulk materjali vahele jäi, tegin Level1 inimestele vallatu pakkumise märkmed nende saidile crossover-postituseks vormistada. (See siin oli nüüd iseendale salakaval meelespea!)

Ettekandelt: sõnapilv ulme mõiste piiride kompamiseks

Lõpetuseks soovisin Level1-le Reaktori poolt palju õnne ja kinkisin paar Lummuri raamatut.

Pärast ettekannet jõudis raamatuleti juurde juba päris palju huvilisi. Kõigile sai peetud sütitavaid kõnesid Reaktorist ja Teisest Reedest, ning sõnad strateegiliste koordinaatidega peale loetud. Huviliste hulgas oli põnev kohata inimesi, kes loevad ulmet mõnuga ja on suured mängusõbrad, kuid nii Reaktorist kui Level1-st kuulevad esimest korda - täpselt nagu ma ise kõigest neli aastat tagasi!

Öö edenedes kerkis teravalt esile strateegiline küsimus peldiku asukohast. Raskustes tunned koostööd - seal, kus me ise suuna-abi andmisel hätta jäime, tulid vahepeal uute teadmistega rikastatud külastajad ringiga meie juurde tagasi väärt luureinfot jagama. Selgus, et sihtpunkt on õkva nurga taga, vähem kui kümme sammu astuda.

Neoonkumalises kinokeskkonnas ei olnud eriti muret, mis kell võiks olla – panime vaid ühel hetkel tähele, kuidas keel kipub sõlme. Nagu kiuste avanes just siis kõige rohkem võimalusi seletada, kustkohast võib leida eesti ulmet, kus peidavad end kohalikud e-raamatud ja muud põnevat.

Vahepeal otsustasin pidada jutu käigus antud lubadust: külastasin naabertoas Peadari demonurgakest ja proovisin tema arendatud mängu - pudrukeelses seisundis mitte ehk kõige mõistlikum otsus. Nimelt pidi seal täpse käega tähti trükkides endale hüppeplatvormid moodustama, samal ajal olukorda jälgides ja õige ajastusega õiges suunas hüppeid sooritades. Tasub mainimist, et kõik need tegevused kuuluvad minu mitte-tugevuste hulka, samuti tean, et platvormikate ligi ei maksa mul (mõne üksiku erandiga) nina toppida. Ootuspäraselt ei jõudnud ma isegi teisest tasemest läbi.

Tervist ja jõudu õnnestus siiski juurde laadida. Tagala-saalis leidus toiduvarusid, külm õlu aga jalutas lausa ise sülle.

Kellele Pühaste, kellele Tanker!

Tervisepunktid kulusid ära, sest vahepeal tuli korraldajatele kogemusi ja elamusi jagada. Samuti sattus meie nurgakesse aina enam sõbralikult purjakil rahvast, kes said teele kaasa püha missiooni: “Loe Reaktorit!”

Ja siis ootamatult oli kell kole palju ning tarvis teele asutada. Kokkuvõtteks tuleb nentida ulmeklassikute kombel: loomi kogusime vähe, aga sõpru saime palju.

Aitäh külla kutsumast ja järgmiste kohtumisteni!