Tema raskus imbub mu luudesse läbi kivise, tihke ja savise maa jõekallast palistavate puude all. Ta tuleb siis, kui kuu on noor. Viirastusena öises taevas. Et eelmist võitu nautides valmistada oma vaimu ette tulevaseks jahiks.
Tema pärast olen ma ikka veel siin. Klammerdudes selle paiga külge, kuhu ta mind tõi. Kus ta mind võitis, pigistades mu kõri, kuni kopsudes enam ei kõrvetanud.
Ma olin neliteist. Ma polnud kunagi suudelnud, kunagi armastanud. Ta võttis selle minult. Rebis mu eemale kõigest, mis elu mulle pakkuda oleks võinud. Aga minu tulevik on viimane, mille ta võtab. Selle eest kannan ma hoolt.Tõukan end üles, sõeludes läbi pinnase, valmis järgnema. Kui ta oma ohvri leiab, olen ma kohal. Selleks, et neile kõrva sosistada, nende peale karjuda, anuda neid, et nad jookseksid. Nad teevad seda alati. Kes ei jookseks, kui hääl pimedusest sind kummitama tuleb.
Viimane ohver longib mööda vaikset tänavat, käed taskus. Kõrvaklapid hoiavad maailma hääled ja minu hoiatused temast eemal.Kütt irvitab varjudes ja ma sööstan alla. Jaheda ööõhuna paitan kitsaid poisiõlgu.
„Jookse,“ sosistan ma kõditades ta kõrva.Ta tõmbab taskust telefoni ja viipab selle tööle. Roheline ja sinine valgus mängleb ta näol, valgustades viltust naeratust, kui sõrmed ekraanil askeldavad.
Ta on neliteist nagu mina. Aga tema on kangekaelset tõugu. Pimeduse kartmiseks liiga täiskasvanu. Tõstan ta näolt oma suitsust sõrmedega ühe juuksesalgu, kuid ta vaid kehitab õlgu ja kõnnib edasi.„Jookse!“ kajab mu karje, aga keegi ei kuule.
Kütt astub tänavale. Ma soovin, et poiss põgeneks, et ta mind kuuleks*
See on kõik, mis mulle jäänud on. Üks asi ja sellegagi ei saanud ma hakkama. Nüüd oleme mõlemad siin kinni. Igaveseks neljateistkümnesed.
Mees matab poisi minu kontide lähedale. Kõrvaklapid ja telefon jäävad külma ja kange keha alla. Muld katab silmad, mis enam ei näe, määrib valged tossud ja heledad teksad. Ta tõuseb uduna halli taeva taustale ja seda ei näe keegi peale minu. Tema läbilõikavad karjed läbistavad idast tõusva koidu. Nüüd on juba hilja. Ta oleks pidanud mind kuulda võtma.
Poiss vaikib ja pöördub minu poole: „Mis toimub?“„Ei midagi. Enam mitte. Meie jaoks.“
*
Kui kuu on kahanenud, tuleb mees tagasi. Silmad pimeduses helkimas, istub ta rätsepaistes meie vahel. „Kas sulle meeldib su uus sõber?“
Poisi kuju ilmub tema laguneva keha kohale, kahvatu ja udune. „Mida see peaks tähendama?“Kaks paari silmi jõllitavad minu poole. Üks paar tahkeid ja teine läbipaistvaid.
„Ma ei tea.“ Tuul kannab mu sosina minema. Silmi põletab mälestus pisaratest.„Mul võttis päris kaua aega, et sulle seltsilist leida, nii et ma loodan, et ta meeldib sulle.“ Mees niheleb. Tema kulmukortsutus süvendab veelgi silme all olevaid tumedaid varje. „Ma proovin täna veel.“
„Proovid mida?“ Poisi hääl murdub. Sellest ei kasva ta nüüd enam kunagi välja.„Järgmist ohvrit leida.“ Tõmbun tagasi, kui mees minu poole vaatab. Mitte minust läbi, vaid mind. Meie pilgud kohtuvad.
„Vabandust, ma ainult...“Mees pöörab pilgu ära ja vaatab oma käsi. „Sa olid nii õrn, nii puhas. Suureks kasvamine oleks sind kalestanud. Ära rikkunud.“
Pööran eemale. Soovin, et suudaksin joosta, aga ma tean, et see ei viiks mind temast eemale. Eemale sellest, mis ta mulle tegi. See ei aidanud mind ka siis, kui ma tema saak olin, läbi metsa sööstes, jalad valusad, hing kinni, süda pekslemas.Tema kehasoojus, tema elu soojus voogab läbi minu, kui ma vaatan üles tähtede poole, sinna musta tühimiku poole, millest hakkab kasvama uus kuu. Tema hääl järgneb mulle. „Ma tegin, mis vaja, et sind hoida. Aga ma ei tahtnud, et sa nii üksildane oleksid.“
„Lõpeta,“ sosistan ma. Tema käed enam minuni ei ulata, aga võim on tal minu üle ikka.„Aga ma teen kõik paremaks. Ma leian sulle palju sõpru. Sinusugune kaunis olend peab alati olema sõprade keskel.“
„Lõpeta!“ Sõna rebib end mu kõrist välja ja peegeldub veel. Nahkhiired lendavad puude vahelt läbi. Nemad kuulevad mind, kuid mu mõrvar mitte.„Ma hoolitsen selle eest, et sa neid kätte ei saaks.“ Sulgen silmad ja kujutlen end laskuvat läbi kivi ja mudase maa. Kui ma suudaksin, siis põimuksin jälle oma luudega ühte ja laseks oma hingel ühes nendega vaikselt hääbuda, kui kõdunemine mu säilmeid järab. Aga ma ei oska seda teha. „Ma ei lase sul veel ühelt lapselt tulevikku röövida!“
Aga ükskõik, kui palju ma ei prooviks, ebaõnnestun ma jälle. Varem või hiljem suudab ta järgmise kätte saada. Ta ei peatu kunagi.Mu käsi suriseb äkki ja ma avan silmad. Poiss seisab mu kõrval. „See pole sinu süü. Ta on koletis.“
Noogutan. „Mida me teeme. Me ei saa lasta sel juhtuda.“„Küll leiame viisi“
Meie taga sahiseb rohi. Mees tõuseb ja läheb jahile. Me pöördume ja järgneme talle. Täna ta ei tapa. Poiss tabab mu pilgu ja noogutab, kulm tõsiselt kortsus.*
Uued kuud tulevad ja lähevad. Meie poisiga oleme seni suutnud kõik ohvrid ära hoida.Istume jõekaldal ja ootame päikese loojumist. „Peab olema mingi muu moodus,“ ütlen ma.
Vesi lainetab ja heidab õhku valguses sädelevaid piisku. Kõik need kuuta öödel toimuvad jahid jäävad alatiseks minu süüks.„Ta teeb seda sinu pärast.“ Poiss püüab maast rohukõrt tõmmata, aga ta sõrmed lähevad sellest läbi. „Äkki suudad teda veenda, et ta lõpetaks.“
„Ta ei kuula.“ Raputan pead. „Ta ei taha seda kuulda.“„Siis ütle talle midagi, mida ta kuulab,“ ütleb poiss.
Kui päike vajub silmapiiri taha ja vesi jões muutub tintjaks, tuleb puude vahelt udust mees. Ta võtab sisse koha meie haudade vahel ja hõõrub pead kallutades käsi kokku. „Täna õnnestub. Ma kohe tunnen seda.“„Ta ei tohi,“ ütleb poiss. „Tee midagi.“
Vaatan talle üle mehe õla otsa: „Mida?“„Ükskõik mida. Räägi temaga. Ütle, et ta lõpetaks.“
Noogutan ja hõljun mehele lähemale. Taban ta pilgu. „Palun ära tee seda!“„Uue sõbra üle elevil, mu linnuke?“ Tema naeratus on hell, varjates silmade taga luuravat koletist. „Ühel päeval tulen ma sinu juurde ja siis saame lõpuks koos olla.“
Mälestus sapist tõuseb mööda mu kõri üles ja ma kõõksun selle kibeduse illusioonist. Mu meeled lollitavad end endiselt mõttega, et mul on keha, klammerdudes selle vanasse vormi nagu tarretis.Mehe pilk puurib minu omasse. „Mis viga?“
Raputan pead. „Palun. Lõpeta.“„Ma soovin, et kuuleksin sind.“ Ta kallutab pead ja kissitab silmi. „Ma mäletan su häält. Kähedam kui sulle eakohane. Ja see võrratu, õige natuke susisev ess.“
Ta vaatab üles ja naeratus kustub. „Ah. Aeg minna. Soovi mulle edu?“ Ta ajab end urahtusega jalule.Me järgneme talle läbi magava linna. Mööda asfaltiga ääristatud vaikset kanalit. Ta peidab end varjudesse ja valmistub pikaks ootuseks. Muusika tuikab läbi õhu. Rasked bassirütmid meenutavad mulle, et mul oli kunagi pulss.
Kanaliäärsel aasal väriseb tsirkusetelk naerust, vilkuvast valgusest ja tantsivatest kehadest. On ainult aja küsimus, mil keegi pidutsejatest kodu poole suunduma hakkab.Telgist väljub kõikuvail jalgel tüdruk, ronib jalgratta selga ja sõidab meie poole. Üks ratastest kriiksub ebarütmiliselt. Selle saatjaks sõitja lõõtsutav hingamine.
Hõljume poisiga lähemale, sosistades ta kõrvu hoiatusi, kuid ta raputab lokkide lehvides pead ja vajutab tugevamini pedaalidele.*
Nüüd on jõe kaldal kolmas haud. Tüdruk vahib meid, kui sellest üle hõljub. Tema õlad on pinges ja käed rusikasse surutud.
„Mul on kahju,“ ütlenMinu kõrval kallutab poiss pead: „Me püüdsime sind hoiatada.“
„Ma tean,“ ohkab tüdruk. „Mis teie nimed on?“Nimed on elavate jaoks. Olen püüdnud enda oma unustada. Minu kõrval raputab poiss pead. „Pole tähtis. Enam mitte.“
„Miski pole enam tähtis,“ ütlen.Tüdruk sulgeb silmad ja tema kuju ühineb maast tõusva uduga.
*
Enne järgmist kuud olen ma valmis.
Mees tuleb ja istub enne jahti meie juurde. Hoian püüdlikult oma näol laia naeratust, vaadates ta silmi, aga vältides ta pilku iga kord, kui ta minu poole vaatab. Nihkun talle vaikselt lähemale ja lähemale, kuni tema jalg paneb minu oma pidevalt surisema.Kui mu käsi tema oma kohale tõuseb, hingab ta järsult sisse ja tõmbub eemale. „Hakkan parem pihta,“ ütleb ta.
Järgneme talle, poiss minu kõrval. „Mida sa plaanid?“„Küll näed,“ vastan. „Aga tähtsamad asjad kõigepealt.“
Kaks korda leiab mees saagi. Kaks korda ajame me selle ära, sosistades kõrva hoiatusi pimedusest ja ohust.Nina alla pomisedes pöördub mees kõrvale ja hakkab tõusva koidu kumas kõndima. Poiss suundub jõe poole, aga peatub, kui näeb, et ma talle ei järgne.
„Mine,“ ütlen talle ja lähen mehele järele.Ikka veel pomisedes läheb mees läbi unise linna. Pagaritöökojas süttivad tuled ja värskete saiade ning kookide lõhn peaks olema vaimustav. Aga lõhnad pole kummituste jaoks. Lõhnad ja maitsed on meie jaoks vaid lahjad mälestused.
Mees istub bussipeatuses ja ma hõljun ta kohal, püüdes vaateväljast eemale jääda. Buss viib meid ära, läbi väikese linna, selle räämas äärele.Buss peatub sünge moega viadukti all ja mees astub tänavale. Väike, kooruva värviga maja ootab teda. Ta keerab ukse lukust lahti ja astub beeži tuppa, kus iga ese on pedantselt omal kohal ja kõik pinnad säravad puhtusest.
Siin ei ela kedagi. Nad võivad siin viibida, aga nii steriilses ja surnud kohas e l a m i n e tundub võimatu. Aga samas, mida tean mina elamisest? Ainus, mida mina oma elus saavutasin, oli kiskja tähelepanu äratamine ja tema käte vahel suremine.Ta käib duši all ja ronib kitsasse voodisse.
Kui ta silmalaud liikuma hakkavad, hõljun talle lähemale. Otse ta näo kohal. „Ma igatsen sind,“ sosistan ma. „Tule minu juurde.“*
Ma tean nüüd, kus ta magab. Käin tal igal ööl külas. Magades tundub ta mind kuulvat. Ta viskleb ja pöörleb siis oma raske teki all.
Uus kuu tuleb ja ta istub meiega, vaadates, kuidas ma talle naeratan ja suitsuseid ripsmeid volksutan. Poiss pööritab silmi, aga ei ütle midagi.
Kui pool ööd on möödas, läheb mees jahile, aga naaseb ka seekord tühjade kätega.*
Järgmine uus kuu ja mees istub rätsepaistes ja mind vaadates jõekaldal. Poiss seisab mehe selja taga ja ma pööran pilgu tema poole.
„Lase lahti,“ ütlen ma. „On aeg.“Poiss raputab pead. „Ma ei tea, kuidas.“
„Lokkidega tüdruk ju tegi seda.“ Naeratan talle. „Kui raske see ikka olla saab. Proovi.“„Me peame jääma,“ ütleb poiss. „Et me saaks ta peatada.“
Mees vaatab mind ja ma hõljun talle lähemale. Teen liigutuse, nagu paitaksin ta karust põske, ja vaatan poisile üle mehe õla otsa. „See on varsti läbi. Kõik on korras.“Poiss sulgeb silmad, ohkab ja muutub üha rohkem läbipaistvamaks.
„Mu väike linnuke,“ ütleb mees pead küljele kallutades. „Mida sa teed?“„Saadan ta ära.“ Tõstan käe ja hellitan ta põske, hoolimata surinast, mis mu käe tõmblema paneb. Hõljun tagasi ja sirutan käed tema poole. Ta tõuseb ja astub veepiirile. „Ma ei vaja teda. Ma vajan sind.“ Naeratades lasen end allapoole veepinda vajuda.
Ta vaatab mind. Väikesed lained panevad ta näo võbelema. Tõmban käega läbi juuste ja hammustan huulde, hoides temaga silmsidet. Kohe-kohe näeb ta mu haletsusväärsed püüded läbi ja kõnnib minema.Siis, aeglaste ja kaalutletud sammudega astub ta vette.
Kui viimased õhumullid ta huultelt tõusevad, silitab mu põske varjukäsi, söövitades sinna ühtaegu põletava ja jäise jälje. Püüan eemale tõmbuda, kujuteldav pulss kõris tukslemas. Seekord pole tema eest pääsu.„Lõpuks ometi koos, mu armas väike linnuke.“ Ta sõrmed sulguvad mu kõri ümber, kui ta mind alla surub ja tema nägu minu oma kohale tõuseb. Ta huuled hõõruvad minu omade vastu. Kõrvetab, kõrvetab, kõrvetab...
Tema väärastunud kinnisidee süttib, muutudes käegakatsutavaks leegiks, mis möllab tema silmade taga ja neelab kõik, mis ma olen.Raputan pead ja vaatan talle silma, kui ta keha jõepõhja vajub. Ta on nüüd surnud. Külm ja kange. Vaid liha ja mälestused, ei midagi rohkemat. Nimetu nagu minagi. Igavesti kolmkümmend kolm. „Käi perse.“
Sulgen silmad ja annan jõe tõmbele järele, lastes end voolus lahustuda.Kuuldemänguna saavad seda juttu kuulata Tumedad Tunnid Podcasti toetajad siin: https://www.patreon.com/posts/56621108
