Vahel asjad lihtsalt toimivad. Muidugi saab hiljem teha näo, et kõik oligi täpselt nii planeeritud ja kindlasti on ka mõni küünik, kes saab põlastavalt pillata, et joppas. Vahel aga polegi vaja võibolla väga põhjalikult süveneda, et kuidas asjad paika jooksid vaid nautida lihtsalt vilju. Hammer Film Productions asutati aastal 1934, Terence Fisher lavastas oma esimese filmi aastal 1948. Filmiajaloo mõistes oluliseks muutusid mõlemad aastal 1957 kui linastus „The Curse of Frankenstein".

The Curse of Frankenstein

Ma ei oska siin praegu öelda, kui põhjalikult ja millises mahus Hammer Universali Monsters Universe taaselustamist ette planeeris. Pigem on aga mulje, et üleilmne edu tuli neile üksjagu ootamatult, näiteks „Dracula“ (1957) litsentsilepinguid koostati igatahes veel pärast seda, kui film ise juba purgis oli. Tõenäoliselt mõeldi lihtsalt, et teeme ühe värvilise õudusfilmi ja vaatame, mis saama hakkab. Kuna aga raha väga ei olnud, tuli olla nutikas. Eestätt kajastus see selles, et välisvõtted tõmmati miinimumi. Televisioonist kutsuti hullu doktorit mängima Peter Cushing ja tema loominguna kooberdas ringi Christopher Lee, kel muuseas rollist tulenevalt ei ole ainsatki rida teksti. Lavastajatoolile valiti Fisher, kelle reputatsioon stuudios oli „mees, kes saab asjad tehtud“. Ja nii see nelik kokku sai ja õudusfilmide ajalugu muutma asus.

Dracula

Ka Dracula on Fisheri lavastatud ning samuti uustöötlused „The Mummy“ (1959), „The Curse of the Werewolf“ (1961) ja „Phantom of the Opera“ (1962) aga ka algupärasemad „The Gorgon“ (1964) ja „The Devil Rides Out“ (1968). Ainuüksi Frankenstein ja Dracula said endale kahepeale kokku rohkem kui kümme järge, neist mitmegi juures veel Fisher tegev. Ja sellest nimekirjast vaid kaks on sellised, kus kas Cushing või Lee või mõlemad kaasa ei löö. Kusjuures Cushingu tüüproll maniakaalse doktorina oli algusest peale põhimõtteliselt paigas, aga huvitav oli jälgida Lee tegelaste arengukõverat mörisevast koletisest, keebiga krahv Draculani, sealt praktilise olekuga teadlaseni, kes Medusat taltsutada aitab ja lõpuks kindlameelse liidrini, kes juhib oma rühma võitluses vanakurja käsilaste vastu.

Mummy
Werewolf

Ühe erandiga toodud nimekirjas on kõik need filmid tehtud nii nappide vahenditega kui vähegi võimalik. Ainult Ooperifantoom võeti suurejoonelisemalt ette. Seega jah, vaadates on aru saada, et lossi sissekäik on päris, mägede taustal kõrguvad lossimüürid aga maalitud, et see kivist uks, mida kangelane kogu jõudu pingutades liigutada üritab on halliks värvitud papist kokku kleebitud, et need siuglema mõeldud maod on nõks liiga jäigast kummist. No ja need surmaratsu tiivad...

Stiililiselt liigituvad need filmid enamikus gooti õuduseks. Gooti õudus on aga juba oma olemuselt romantilisevõitu. Nõuab teatavat leplikust. See on täiesti eraldiseisev maailm, omade reeglitega. Uhked lossid ja peened kostüümid. Naised, kes kiljatavad ja siis minestusse vajuvad. Kui sa vaatajana juba neid žanri erireegleid suudad aktsepteerida, siis mingid kohmakad eriefektid sind häirima ei hakka.

Fisheri filmides on samavõrra oluline sellega, mis toimub, see, kus toimub. Näiteks üks Dracula järjeosadest, mis ei ole Terence lavastatud, leiab aset tänapäeval ja see tundus juba treileri põhjal täiesti vale. Mets, kus kasvavad ainult jändrikud puud, mille maad mööda roomavad juured ainult seda ootavadki, et kellegi jalg nende taha kinni jääks. Selle metsa keskel natuke unarusse jäetud ilmega loss, mille sisehoovis purskkaevud, mis ammu enam ei purska, mida vee asemel täidavad mullused lehed. Kunagised uhked aknamosaiigid on maetud tolmukihi ja peente ämblikuvõrkude alla. Sellises kohas võib elutseda Frankenstein või Dracula või Gorgon. See on nende loomulik elupaik. Kuskil mujal on nad kohatud.

Üks minu silmis väga selge eelis, mis on ühel gooti õudusfilmil tavalise rümbarebu ees, on vaataja vales suunas juhatamine. Džentelmen ei lõika ju lihtsalt sirbiga mehel pead maha, sest talle tundub, et see sobib täpselt tema laboris oleva torso otsa. Selliseid sigadusi teevad ainult räpastes keldrites elavad degenerandid või ristsigivad perekonnad, kelle metsamajakest ümbritsevad poodud nukkudega ehitud puud. Vaatajal on sedasi minu arvates aga liiga lihtne, kurjus on selgesti äratuntav, välditav, sest mida muud sellistest ikka oodata on. Fisheri filmides tekib dissonants. Haritud inimesed ju nii ei tee, sabakuues härrasmehed ju sedasi ei käitu. Nii uhkes elamises ei saa end mingi verejanuline vereimeja peita, lossides elavad ikka printsid ja printsessid. Ehk et ma olen vaatajana juba eos õrnalt tasakaalust välja löödud. Ma ei saa lihtsalt looga vabakäigul kaasa kulgeda. Ma pean leidma mingi pidepunkti, millele toetudes asjad uuesti paika loksutada.

Gorgon

Fisheri enda taust on muide selline, et enamikes filmides on tegelaste jaoks selleks pidepunktiks usk. Kõige selgemalt tuleb see välja filmist „The Devil Rides Out“. Tegemist on väga selgelt hea ja kurja vahelise võitlusega noore mehe hinge pärast, kus mõlema poole eestvõitlejad väärivad üksteist ja kurjus oma vägevuses ähvardab nii mõnelgi puhul headusest jagu saada, aga valguse poole kindlameelsus aitab nad lõpuks ikkagi võidule. Filmis on stseen, kus satanistliku atribuutikaga ehitud võlvkambris peaaegu ohverdatakse laps, siis aga sisuliselt deus ex machina, kõik see sodi läheb põlema ja põleb nii puhtalt ära, et alles jääb ainult heledasti vagustatud ruum ja meie kangelased ja seinal rippuv rist. Teiste näidetena on krutsifiksid olulisel kohal Draculates ja doktor Frankensteini tegude jumalavallatust rõhutatakse samuti igas filmis.

Devil risdes out

Enne „Frankensteini needust“ vägivalda sellisel kujul ja värvilisena kinodes ei näidatud. Veri oli senini olnud must, nüüd aga pritsis ja voolas see värvilisena. Ja maailm pani seda tähele. Roger Corman väntas mitmed E. A. Poe teostest inspireeritud gooti õudusfilmid. Mario Bava alustas mustvalgelt, aga liikus kiiresti värvifilmide juurde. Herschell Gordon Lewis kulutas kohe esimese filmiga sama palju punast värvi kui mõni väiksem trükikoda terve aastaga. Ning ei läinud sugugi kaua aega, et varasemalt mõeldamatu murraks end peavoolu. „Bonnie and Clyde“ linastus aastal 1967, „Wild Bunch“ 1969.

Ja sellega oligi ring täis saanud. Nüüd püüdis Fisher üldiste arengutega kaasas püsida. „Frankenstein Must Be Destroyed“ (1969) sisaldab vägistamisstseeni. Minu valimi põhjal esmakordselt kujutas Fisher ekraanil seksuaalset vägivalda sellisel kujul. Laboris reservuaaris hulpivast kehast ja kolba lahti saagimisest enam ei piisanud. Vaja oli midagi teravamat. Aga nii nagu tunduks metrooga sõitev Frankenstein kohatu, tundus ka see teravus ebasobiv. Idee oli näidata kui kuri ja mäda doktor on, aga selle stseeni väljalõikamisest ei oleks mitte midagi juhtunud. Ilma selle stseenita oleks klassikaline Fisher, nüüd aga illustreeris ilmekalt, et ajad on muutunud. Pärast seda filmi jõudis Terence lavastada veel ühe filmi. Aga kümne aasta jooksul tegi ta filme, mis panid vaatajaid pikalt järele mõtlema, kui keegi tuli välja ideega, et võiks suvel kuskile Moraavia mägedesse vanade lossidega tutvuma sõitma.

Terence Fisher


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0651)