tõnis

Nõnda, sügis on juba täies hoos, nende ridade kirjutamishetkeks on suvi isegi ametlikult läbi, ja sellega kaasneb minugi jaoks uue kooliaasta algus. Otsustasin seekord olla veidi truum oma ametikohustustele ja leida oma ilukirjanduslikele ambitsioonidele rakenduse hoopis draamaõpetajana algklassidele. Mingid asjad on valmis kirjutatud ja saan ka pidevat tagasisidet – tuleb välja, et 2.B klass on palju teravama keelega kui Reaktori toimetajad, kes on pigem tänulikud, et proovitakse uusi asju ja katsetatakse jaburustega. Lastel on ikka, et miks see nii pikk on, koguni 3 lk, ja milleks me seda teeme ja millal tund läbi saab ja kas pissile võib minna. Võtan seda kui võimalust areneda kirjanikuna, et lõpuks oskaksin lugejais tekitada sisemist veendumust, et jah… võib küll pissile minna. Ühesõnaga, edaspidi piirdun siin jutumuljetustega. (And there was much rejoicing.)


Tehisinimene!

Karmo Talts

Süžee poolest klassikaline Frankensteini-lugu, stiili ja žanri poolest üle vindi keeratud paroodia.

See tekst pani lugedes tõstatama küsimust huumori kohta tekstides. Lugedes oli tunne, et siinsed naljad ei mõjunud eriti kuidagi (kentsakad mängud neljanda seinaga, liikuvate piltidega mehed Holy Woodi kandist ja mida veel), aga äkki töötaks see ette lugemisel? Peaks oma õpilaste peal katsetama...

Ei, siiski, lugedes tundsin, et huumor on otsekui vahend või võte, mille kasutamiseks tekstis peaks olema täidetud mingid eeltingimused või eelnõuded, vähemalt olukorras, kus lugu on teise- või kolmandajärguline ja huumor on esiplaanil. Nagu siin, kus koomika tühistab kogu tekstireaalsuse, on mõeldud teksti kandma kõige muu kiuste.

Ma nagu ei tahaks ka öelda, et eeltingimusi on vaid üks - ole naljakas. Siin nagu oleks mingeid naljakusi kah - ehk rikub asja kontekst? Mis puhkudel huumor üldse töötab kirjatükkides - Brandon Sandersonil on näiteks täiega huumorit, aga see on tegelastevaheline lõõpimine, see peaaegu et polegi mõeldud olema naljakas (kuigi tuleb nentida, et ka pime kana leiab tera - "Tormivalguse arhiivi" seni ilmunud ca 5000 lehekülje jooksul olen isegi täitsa mitu korda valjusti naernud).

Eelkõige nõuab see head maitset. Ja minu jaoks see tekst lihtsalt polnud maitsekalt teostatud humoorikus. Maitsetu huumor võiks ka töötada, aga siin… ei.


Mul on ilus nägu (I)

Taivo Rist

Mitte niivõrd jutt, kuivõrd pikk ja põhjalik düstoopne maailmaloome ning kirjeldused ühe mehe raskustest kõigi selles ühiskonnas elavate inimeste ebamõistlikkuse suhtes.

Tegu on täpselt sellise tekstiga, mida loeks ulmevihkaja, et saada kinnitust sellest, miks ta ulmet vihkab. Või mille võtab kätte ulmevõõras, kes lugemise järel nendib: “Tjah, see ulmevärk tõesti pole mulle.” Või ei, küsimus pole ulmes kui sellises - siin pole ju teadusulmet, on vaid mingi düstoopne liialdus, mingi ühiskonnasatiiri parodeerimine. Nii et laisk ulme. Või ei, see oleks žanri mahategemine - ei ole mingit “düstoopia = laisk ulme”üldistust. Pigemini et tegemist on ühe veidra tekstiga, mis opereerib ulmežanri teatavate tüüpvõtetega (düstoopne maailm) ja tüüpideedega (“korporatsioonid on iivil!”) sel määral, et mõjuda pesueht ulmena. Ja ikkagi muretsesin kujuteldava ulmekauge lugeja pärast, kes loeb ja arvab, et selline ongi Eesti ulme seis - kohmakad düstoopiad, mis justkui püüaks ka naljakad olla, aga on hoopis naeruväärsed.

Sealjuures pole ma kindel, mil määral on autor mõelnud seda žanri enese paroodiana, mil määral otsustanud osutada nüüdisaegses ühiskonnas täheldatavatele nähtustele ja püüdnud näidata seda, mida peab naeruväärseks. Hullult tahaks, et see oleks ikkagi žanriteadlik düstoopiate üle ironiseerimine, mingi teatava ajaloolise naeruväärsuse või metoodilise jaburuse rõhutamine. See oleks ju kontseptuaalselt peen ettevõtmine autori poolt. Tõepoolest, hullult tahaks seda loota, ehkki isegi siis poleks see ettevõtmine läbini õnnestunud. Tõenäolisem on siiski, et tegemist ongi tühipaljalt “maskikandjate terror on NÕMEEE!”-idee treimisega mingiks vohavaks tüütuseks.

Ja ärgu võetagu mu kriitikat üksnes sellena, et ma pole autori poliitiliste hoiakutega nõus, mistõttu pean teksti juba eos ebaveenvaks. Mingite ideede veenvus võib ju lihtsalt viidata dialoogi mittetoimimisele autori ja lugeja vahel. Mul on vist lihtsalt häda, et kui tekstis on kõigi tegelaste nimed korporatsioonide nimed, kõikide kohtade nimed, jõgede ja muugi, siis hakkab see vastu umbes sama tugevalt kui (jube naljakatena mõeldud) tegelastenimed nagu “Džäksõn” ja “Maikel”. Idee on edastatud, aga manitseva näpuga on viibutatud nii tugevalt, et torkas silma, valus on.

Juba ainuüksi üle võlli nimede värk võtab ülejäänult mingigi tõsiseltvõetavuse. Nii juhtub, et ühelt poolt on kogu tekst trafaretne jaburdamine, teisalt proovib ta olla ühiskonnakriitiline. Need asjad ei toimi üheskoos. Viimane nõuab mumst mingitki tõsiseltvõetavat kandepinda, muidu õõnestad seda, mida oled püüdnud tekstiga väljendada.

Kõige lõpus ajas silmi pööritama neljanda seina mahatirimine ja autoripoolne nentimine: “Ja nüüd siis minu viimane sõna. Küll ma hakkama saan. Sõnadega olen ma alati osav olnud.”

Tekst on kirjatehniliselt okei, süžee kulges oma düstoopiaparoodilises võtmes küllaltki sujuvalt, dialoogid olid kah okeid. Kui võtan alumiseks latiks mõned asjad, mida on siin või seal nähtud, siis ei, tekst igatahes ületab selle, no polnud lauspiin lugeda. Võib-olla kirjutaks ta mõnda mõistlikku asja täitsa hästi. See lihtsalt polnud mõistlik asi.


Unelejad

Ander Skarp

Vanamees - niimoodi suurtähega - tegeleb nendega, kes osutuvad Unelejateks. Lugu algab ühe seitsmeaastase tüdruku matmisega - misjärel Vanamees läheb sellesama tüdruku juurde. Laps joonistab üle reaalsust, maalides silmaga nähtavat tegelikkust lapsikult võimatuks, mis tekitab kahe maailma vahel aina laiemaks käriseva avause või aina laiemaks sirutuva silla. Mida teeb Vanamees, et hoida lahus Uneilma ja meie maailma?

Lugesin seda esimest korda kohe jutuvõistluse järel, kui Ander Skarp selle mulle saatis, nentides, et see oli vägagi otseses mõttes viimase minuti paanikaga valmis trükitud mõne tunniga ja ära saadetud, mis ei tekitanud minus suuri eelootusi. Minu enda tänavune märtsikuu kulus suuresti selle tähe all, et ma nokitsesin oma kolme võistlusele saadetavat teksti. Jutuvõistluse tähtaeg - 31. märts - terendas mul kalendris hüüumärgistatult. Kui mõni aasta möödub see kuupäev pea vaevumärgatavalt (vaid korraks annab endast märku kahetsus tegevusetusest, mis ent ununeb kiiresti, nagu üldse noorpõlveunistused suurest eneseteostusest jne), siis see aasta tahtsin ikkagi osaleda, kogu täiega. Mistõttu see kolme tunniga viimasel päeval kokkuvorpimine ei tekitanud suuri ootusi.

Kui aga lugesin, üllatusin. Terviklikult välja kujunenud ja minu meelest parajalt originaalselt mõjuv ulmeelement, mille kirjeldamisel ei eksita loo kulgemist tõkestavate seletuslõikude taha, kirjeldatava maailma kogemise tehti avastusteeks. Sealjuures üllatas, et tekst oli üllatavalt poeetilise ilmega. Ehk tekitavad seda tunnet paar-kolm looduskirjeldust ja väikenegi sisuline vihjelisus, aga ka kunstilembesusest õhkuv ulmeelement (maailma ülejoonistamine ja suhteliselt sürrealistlikena mõjuvad kirjeldused lapsikutest sirgeldustest, mis saavad tõeks). Mitte siis lauspoeetilisus, aga mingi üldine poeetilisusse kalduv tundmus. Veidi oli tunne, et oleks ise tahtnud selle teksti kirjutada.

Mida võiks siis ette heita (sest midagi võiks ikka ette heita, muidu jääb mulje, nagu ma oleks hullult nördinud, et see ei pääsenud võidutööde hulka) - tekst on küll huvitavalt vihjeline, aga jääb siiski veidi lühikeseks. See küll otseselt ei ilmuta kiirustamise märke (lõpp ei ole kokku soperdatud märul ega midagi, on täiesti korrektselt välja mängitud), aga ikkagi paistab, et tekstiamps jääb väikseks. Samas on väga lühikeste tekstidega ennegi võistlustel silma paistetud. Noil puhkudel lõppevad lood võimsama puändiga, millegi raputavaga, siin pole midagi sellist. Tõtt-öelda on siinne emotsionaalne nivoo kuidagi kitsas - maailma näidatakse ja lugu lõppeb suht rahulikult, kõik tegutsevad mõistlikult. Äkki võinuks tüdruk surra? Äkki võinuks Uneilm lõplikult põimuda meie maailmaga? Ehk oleks mingi taoline asi andnud loole suurema raputuse, praegu lugeja kulgeb kenasti lõpuni ja muud ei juhtu suurt midagi.


Putked

Jana Raidma

Leo on tõeline taimearmastaja. Võiks ehk öelda, et ta armastab taimi rohkemgi kui inimesi. Tema taimed elavad ja hingitsevad, need on ka mõnevõrra teadvuslikud. Lugu algabki ühe orhidee karjumisest seepeale, et potis olev havisaba ta (või selle?) aknalaua pealt maha lõi. Lugu saab oma tegeliku alguse aga sellest, et Leo korteriomanik, üks ebameeldiv mammi, tuleb ta korterisse ja siseneb tema "keelatud tuppa" - lihasööjataimede ruumi.  Eelduspäraselt viib üks asi teiseni, järgnevad Leo ja tema sõbra Helduri katsed tagajärgi likvideerida.

Ulmejutuvõistluste tulemuste väljakuulutamisel ütles Andri Riid, et pidas seda teksti Manfred Kalmsteni kirjutatuks. See tekitas eelhäälestuse ja lugemisel tabasin end korraks Andriga nõustuvat. Eelkõige tulenes mulje sellest, et mängitakse kuidagi huvitavalt bioloogilise keskkonnaga. Kalmsteni novellis “Raske vihm” tõuseb esile seeneliikide põnev ja veidi tulnukalik võõrapärasus, siinses elustatakse potililled ja -taimed.

“Putkede” algus oli kõige mõjusam, sest kõik oli alles avastamisfaasis - see on siis see magus ebaselgus, mille lõpunihoidmine teksti viimaste sõnadeni vaimustab mõnda ja tüütab teisi. Taimed suhtlevad - miks ja kuidas? Kuidas mõjutab see maailma? Kas kõik taimed? Milliseid žanrilisi võimalusi pakub selline element!

Sealt edasi läks kergelt liiga märuliks minu maitsele - edasi-tagasi karglemine, eesmärgiga lahendada probleem: algul see, mida teha korteriomaniku laibaga, hiljem aga, et mida teha laipadega. See läks veidi tobedakski - kellegi südamerabandus olnuks nagu tiritud mõnest tobedast komöödiast, ehkki lugu ise ei mõjunud õigupoolest kuskilt kuigi naljakalt. Või on mul lihtsalt see kuu häda huumorisoonega, ma lihtsalt ei saa naljadele pihta… Või teate, ehk oleks õigem öelda, et selle teksti naljadele sai pihta küll, aga teksti tugevus lasus pigem huvitavas nihestatud maailmas selle hingitsevate taimedega. Sestap oligi kuidagi kahju, kui teksti fookuseks jäid näiliselt kogemata surevad inimesed ning jantiv sebimine.

Teksti algust lugesin teadmisega, et veidigi teise tähtede seisuga oleks minu jutt jäänud teise kümnesse ning hoopis Jana tekst pääsenud esikümnesse (punktivahe oli ju suhteliselt tühine) - ja loo algust lugesin mõttega, et sellisele põnevale ilmekalt elavate taimede ideele polnud mul ju suurt midagi vastu panna. Loed ja lased tahes-tahtmata tekkida mingil alaväärsuskompleksil. Teksti edasi lugedes ei saanud ma niivõrd kinnitust omaenese “suurepärasest talendist”, kuivõrd selle teksti vääratamisest tooni või meeleolu loomisel. Selline vahe oli minu jaoks loo algusel ja lõpul.

Siinkohal ma vist loon kipaka hierarhia, milles tiheda tegevusega ja huumorit sisaldav tekst oleks justkui madalamal pulgal juttudest, milles luuakse müstiline meeleolu. Mõlemat saab hästi teha - aga mul on tunne, et seda eelnimetatut on raskem teha nii, et tegemist poleks nn möödaminnes-tekstiga või näpuharjutuse või kirjutusharjumuse kinnistamisega. Raske teha nõnda, et see olekski antud ulmeidee parim väljund.


Hiline Lõikus 0: Instituut - Nuki meenutused

Tim Hornet

Õigupoolest mitte esitletud Reaktori lugejale kui „juttu”, aga ometi, aga ometi... Ülevaade ühest LARPimisest, kirjutatuna ühe mängija poolt, esitatud kui tema tegelase kogemusi sellest konkreetsest seiklusest.

Tehase sõdur Nuki läheb oma meeskonnaga Instituudi aladele. Järgneb märul.

Tavaliselt loen ma arvustatavaid Reaktori-jutte korra kuu alguses, lasen üldmuljel laagerduda ja kuu lõpus sirvin üle, et teada täpsemalt, millele keskenduda. Tõtt-öelda taipasin käesolevat lugeda alles viimasel minutil - peatoimetaja toonitas, et tegemist on ikkagi piisavalt novelliliku ülevaatega noist sündmustest, et sellele võiks ka nõnda läheneda, võiks lugeda. Praegu tulistan seegaüldmulje põhjal.

Süžeesse ma kuigivõrd sisse ei elanudki - ma ei tea, kas oli viga minus või oli siin natuke seda, et mõnevõrra tundus see olevat kirjutatud kõigile neile, kes selles osalesid, et neilegi jääks midagi käegakatsutavat lisaks piltidele. Umbes nagu personaalne ja väga subjektiivne kroonika maailmast, millesse ühiselt laskuti. Seetõttu keskendun siinkohal eelkõige stiilile ja maailmaloomele.

Lugedes jäin mõtlema, et kuna siin on suuresti tegemist "isikliku läbielamisega", ehk aitas seegi ära hoida teatavaid klišeesid. Või noh, aitas muuta mingeid süžeelisi klišeid mõeldamatuks. Näide, mis lugedes pähe tuli, aga mis ei tarvitse läbini pädeda - kui peategelasel on naistuttav, ei tarvitse siin olla mingitki romantilist allhoovust. See teema ei kerkigi, jutustaja isegi ei nendi, et see või too "on naine", aga "ma ei võta teda sellisena". Kui kirjutad tuttavast inimesest ja mängust, oleks sellise vihjegi sissetoomine kuidagi peaaegu et perversne. Kui tegelased oleks läbini ilukirjanduslikud ja kogu tekst vaid katse kirjutada üht tavapärast postapot, siis äkitselt võib sellise asja toonitamine tunduda enesestmõistetav.

Ühesõnaga, LARPimise kontekst aitas välistada umbes selliste lausete kirjutamist nagu "Ta on naine, aga nii professionaalne, et ma ei näe temas naist." See pole siinkohal mingi ironiseerimine Tim Horneti tavapärase stiili suhtes, pigemini oli see konkreetse kirjutusvormi - ilukirjanduslike täiendustega meenutuste - element, mida arvasin täheldavat. Konkreetse teksti usutavustaotlus (või "mingid asjad on mõeldamatud"-arusaam või milleks seda nimetada) võiks ehk anda mingi hea kirjutushoiaku ka puhtakujulisema ilukirjanduse viljelemiseks. Mingine "Kui ma oleks tegelikult seal"-tundmus. Või kas või „kui see tegelane seda loeks, mida ta minuga teeks?”

Maailmaloomelise poole pealt jagan kiidusõnu, jagan neid ohtralt, aga ma ei kujutagi ette, mil määral Tim Hornetile, mil määral kõigile Hilise Lõikuse korraldajatele (lehvitan õemehele Paganale! Kuigi vaevalt, et ta seda satub lugema...). „Rooste” ja selle tuletised kui põhiline vandesõna – väga hea! Kiibitehnoloogiad ja biod ja eri osapooled nende keeruliste omavaheliste poliitiliste kääridega –ülikhuul! Ma kuidagi kasvasin mööda „Fallouti”-mängudest, kui ma noor olin, ja ma ei tea, mil määral on siinnegi maailm kombineeritud tollest (oli ju sealgi, erinevalt Mad Maxist, üks tehnoloogiliselt üliarenenud poliitiline jõud, nagu siinne Instituut – mis pole siiski mõeldud minupoolse süüdistusena kujutlusvõimevaesuses, pigem ehk homage’i tunnistamises). Esmalugemisel jääb „Fallout” siiski tahaplaanile, pigem mõjutab lugemiskogemust „Stalker” (no see ju Eestis filmitud).

Nagu öeldud, süžee jäi natuke segaseks minu jaoks. Vähemalt veidi kiirustades ühekordseks lugemiseks. Osapooled sai välja toodud, aga nendevahelised suhted või näiteks võimuhierarhia jäi tiba hämaraks. Lõpumärul ja pöörded ja muu olid ehk truud LARPile, aga tekstina praegu ei mõjunud. Lahingustseen ei andnud seda kulminatsioonitunnet, mis kuidagi nagu süžeest aimub, eriti nähes, mis mõjud sel lahingul olid.

Asjast mitte osa saanud inimesena tundsin veidi, et oleks tahtnud, et asju tehtaks veidi rohkem puust ette ja punaseks. Mõni teine võib tunda, et see rikuks teksti stiili, võtab näiteks vähemaks hämarust vms – aga käesolev tekst ei opereeri selle „magusa ebakindluse” peal, millele viitasin mujal, mistõttu võinuks ehk laadnamalt lahti kirjutada. Ent see polnudki vist eesmärk – vähemalt mitte siis, kui tegemist oligi pigem isiklike (ilukirjanduslike) meenutustega suuresti nende jaoks, kellega seda ühiselt kogeti.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0864)