Loe esimest osa siit.

Teine osa.

Hooldekodu oli väga tähtis asutus. Inimesed veetsid seal keskeltläbi kolmandiku oma elust. Hooldekodu koosnes 10 üheksakorruselisest hoonest, mis olid kõik eri värvi ja mida värvi järgi kutsutigi. Need hooned moodustasid ühe Microsofti tosinast hooldekodukompleksist. Seal elas 20 tuhat inimest ja töötas tuhatkond inimest. Armani töökoht oli roosas korpuses. Hooldekodus oli palju standardset tööd, mistõttu seal töötas teist sama palju roboteid. Armanil oli 32-tunnine graafik: 8 tundi tööl ja 24 tundi vaba. Robotitel palju vaba aega ei olnud.

Töö hooldekodus polnud keeruline, aga kurnas tundeid. Vahetus kestab 8 tundi ja kõikjal sinu ümber on surm, õigupoolest lähenev surm, veelgi täpsemini tagasihoitav surm. Kunagi olid nad olnud inimesed: õpetajad, kirjanikud, müüjad, teadlased, sportlased, poliitikud, taksojuhid ja kõigi muude elukutsete esindajad. Enam nad seda ei olnud, inimesed olid nad üksnes formaaljuriidiliselt. Nad lamasid voodites, neid toideti kunstlikult, neid oli vaja pesta ja kasida ning keerata, et neil lamatisi ei tekiks. Nad olid ühendatud seadmetega, mis ajasid verd ringi ja puhastasid seda, pumpasid kopsudesse õhku ja sünteesisid mõningaid aineid. Igaühe pealt maksti hooldekodule. Kui ei makstud, siis kirjutas hooldekodu sugulastele ja muudele hoiatuskirju ning ähvardas elutagamisseadmed välja lülitada. Mõnel lülitatigi, aga peale omaste oli teisigi vahendeid raha saamiseks, näiteks mõne kultuuritegelase eest maksis Kultuurkapital.

Aga hooldekodus võis mõnikord rääkida huvitavate inimestega. Tõsi, neid polnud palju, kellel silmad kinni ja lahti käiksid ning kes suudaksid mõtestatud lause välja öelda. Mõni suutis isegi püsti tõusta ja iseseisvalt peldikusse minna. Täna oli Armani pool tundi vestelnud Gaga Arvopärdiga, endise näitlejatariga, kes enam ei kõndinud, ta suutis vaevu istuda. Kuid ta suutis ise süüa ja see oli juba suur asi. Pärast ligi pooletunnist vestlust oli ta keset lauset lihtsalt magama jäänud.

Inimestel oli tavaliselt hea meel, kui Armani nendega rääkida tahtis. Gaga isegi teadis teda ajakirjanikuna. Ja Armani oligi vabakutseline ajakirjanik, kelle vestlusi hooldekodu patsientidega aeg-ajalt avaldati. Muidugi tuleb salvestatut kontrollida. Kui Gaga rääkis, et ta olevat olnud Arnold Schwarzeneggeri armuke, siis nende vanusevahet arvestades oli see ebatõenäoline, ja "Titanicus" ta kindlasti ei mänginud, see film valmis enne tema sündi.

Kell oli pool 11 õhtul läbi ja Armani kõndis kodu poole. Tema ette astusid ühtäkki kolm meest. Keskmine astus pisut ettepoole ja teatas talle läbi sündi: «Ärge tehke lärmi ja andke mulle oma rahakott, siis võime lahku minna.»

Armani oli niigi pisut väsinud ja pahur, viisakust polnud temas enam alles. Ta astus sammu paremale ja virutas pealikule ühtlasi vasaku rusikaga kõhtu. Mees häälitses ebamääraselt ja hakkas küüru vajuma. Armani astus vasaku jalaga tagasi ja andis talle paremaga täiest jõust pasunasse, ise valmis kohe põgenema, kui teised kaks teda rünnata tahavad. Mees vajus istuli, aga kaks ülejäänut taganesid mitu sammu, keerasid selja ja hakkasid jooksma.

«Kuhu teil nüüd kiire on?» karjus Armani. «Ma tahan teilegi peksa anda!» Aga nood ei vaadanud tagasi.

Armani rebis kukkunud mehel maski peast, tõmbas välja fotoaparaadi ja pildistas teda. See ei tulnud hea foto: valgus tuli üksnes tänavalaternatest, mehel olid juuksed sassis, ta ise oli ehmunud ja hüüdis:

«Ma ei luba end pildistada, sa rikud mu privaatsust! Kui sa selle pildi kuskile internetti topid, siis kaeban su kohtusse!»

«Ütle: moos!» käskis Armani. Selle asemel kattis mees näo kätega. «Kaeba mind kindlasti kohtusse, siis saab kogu maailm teada, et sa öösel inimesi röövimas käid!»

Armani ronis oma kodumaja trepist üles. Ta oli töölt lahkudes tahtnud end täis juua ja siis magama heita, kuid äsjane kaklus oli ta muutnud vihaseks ja ärksaks ning purju juua ta enam ei tahtnud. Ainult minna polnud kusagile, kell pool 11 õhtul olid kõik kohad peale kõrtside ja valvetoidupoe kinni, ikkagi tuli koju minna. Ent korteriukse juures, kõrgemale viiva trepi astmetel istus neiu. Neiu torkis sõrmega õhku enda ees, nähtavasti oli seal virtuaalne sõrmistik. Ta tõusis kohe püsti ja ütles: «Tere, Armani! Ma ootasin sind!» Tema kõrval oli kohver.

Robot. Selliseid oli hooldushaiglas ainuüksi tema korpuses paarkümmend, masstoodang. Vahet sai neil teha naha, juuste ja silmade värvi, vähem soengu põhjal. Trepikoja ebamäärases valguses mõistis Armani üksnes seda, et tumedama nahaga kolleegid Söe, Sini, Puna, Rohe ja Lilla võib praegu välja arvata. Soengu põhjal oli selge, et see pole ka Lammas ega Sada, mõlemat ta alles täna oli näinud (sada oli ligikaudne patside arv).

«Milles asi? Kas töö juures on midagi halvasti?» Alles tulin ju sealt, ei tahaks kuidagi tagasi minna. Või on see seotud äsjase kaklusega? See poleks hea.

«Jah, mind lasti lahti. Ja kodust visati mind välja. Ja mees jättis mu maha. Sellepärast ma tulingi sinu juurde.»

«Miks minu juurde?»

«Sest sinu kodune aadress ja lauatelefoninumber on avalikud. Kõigil teistel Volkswageni Päevalehes on kodune aadress salastatud. Muidugi ma tean neid enamasti, minu käest käis palju dokumente läbi, aga kui ma nende koju läheksin, oleks see ametisaladuse avalikustamine. Ma kardan, et selle eest tehtaks mulle ajuvahetus ja minu teadvus hävitataks. See oleks ebameeldiv, isegi kui see valus ei ole.»

Selge, ei olegi hooldekodust, hoopis Volkswageni Päevalehest. Seal oli seda tüüpi roboteid üksainus. «Palun tule sisse, Sanpellegrino. Kas kaua ootasid?»

«Ei, ainult 3 tundi ja 38 minutit.»

Armani elas tagasihoidlikult kahetoalises korteris. Ta käskis Sanpellegrinol istuda ja kõigest jutustada. Varsti taipas ta, et oli teinud vea, ning käskis jutustada mitte kõigest, vaid ainult sellest, mis tema töölt lahtilaskmist ja kodust väljaviskamist puudutab. Lühidalt kokku võetuna oli jutt selline:

«Välja tuli uuem mudel, Superstaar. Peatoimetaja ütles täna tööpäeva lõpus, et ma rohkem ei tuleks ning et lõpparve on juba tehtud ja ära makstud. Siis ma läksin koju, aga seal olid härra Munamägi ja Superstaar. Härra Munamägi ütles, et mind ei ole vaja ja mingu ma ära. Superstaar hakkavat minu asemel Volkswageni Päevalehes tööle. Tarzan esialgu mõtles, et tema visatakse ka välja, aga Munamägi kinnitas, et tema võib jääda ja et Superstaarist võib saada Tarzani naine, kui see kummalegi meeltmööda on. Esialgu oli Tarzan üsnagi jahmunud, aga kui Superstaar laulma ja tantsima hakkas, oli Tarzan nagu ära programmeeritud ja tõstis mu koos minu asjadega ukse taha. Ja mina tulin siia.»

«Ja mida sa nüüd tegema hakkad? Kas sul raha on? Kas sul sissetulek on?»

«Raha mul on. Ma olen viimaste aastate jooksul leidnud tänavalt kokku 88 senti ja kõik alles hoidnud. Esimene elutoimetaja Allar ütles: «Kui sina astud rahast mööda, siis pärast astub raha sinust mööda.» Tööd mul ei ole. Kas ma tohin siia elama jääda ja kas sa saad mulle tööd hankida? Mul on pikaajaline kogemus sekretäri ja administraatorina, pordumajasse ma ei taha minna, sest ma olen Sanpellegrino.»

«Võib-olla ma hooldekodusse saaksin sind sanitariks. Seal on sinusuguseid palju. Aga kuule, kui sa mind mitu tundi ootasid, mida sa trepi peal tegid?»

«Töötasin vikipeedias. Ma olen vikiliikide administraator, mis tähendab, et ma mässan seene-, looma- ja taimeliikide taksonoomia ning neid kujutavate fotodega. Ja siis ma olen OTRS-liige, mis tähendab, et pean kirjavahetust inimeste ja organisatsioonidega, et need avaldaksid ilusaid loodusepilte vaba litsentsi all. Mul on kahju, et ma olen robot. Kui ma oleksin inimene, siis saaksin taotleda Wikimedia grante. Ja mul pole vikipeedias mingit edutamise lootust, ükskõik kas tahaksin saada stjuuardiks, bürokraadiks, kohtunikuks, kontrollkasutajaks või ülevaatajaks, ikka nõutakse tõestust, et ma olen inimene. Ma ei taha neist mitte ühekski saada, ma olen vikiliikide administraatori pluss OTRS-liikmega täiesti rahul, aga asi on põhimõttes. Tegelikult peab OTRS-liige ka inimene olema, aga tõendeid selle kohta ei nõuta.»

Armani ohkas. Tal läks süda haledaks. Sanpellegrino oli ilus näitsik, kes temalt abi palus, kuidas sa keeldud? Sanpellegrino oli temaga alati hästi käitunud ja kenasti naeratanud. Ta naeratas kõigile, see oli esimene mudel, kelle naeratus oli naeratus ja mitte grimass.

«Olgu. Sa võid siia elama jääda. Ma ei taha sult isegi üüri, vaid et sa täidaksid ühe soovi, mida ma olen õigupoolest mõelnud kõigi nende aastate jooksul, mil me koos Volkswageni Päevalehes töötasime. Sa oled väga ilus ja ma soovin, et me edaspidi koos magaksime.»

Sanpellegrino kargas püsti nagu ussist nõelatud. «Fuih! Võeh! Päh! Öäk! Ma olen Sanpellegrino, mitte prostituut.»

«Kas sa siis Munamägede juures elades kunagi nendega ei seksinud?»

«Mitte iialgi! Ma seksisin ainult Tarzaniga, aga Munamäed vaatasid pealt ja kommenteerisid. Ning siis seksisid Munamäed omavahel ning mina ja Tarzan vaatasime pealt ja kommenteerisime.»

Armanil vajus imestusest suu lahti, aga neiu jätkas uhkelt: «Minu nimi on Sanpellegrino, aga "san" tähendab itaalia keeles püha ja "pellegrino" tähendab palverändurit ning ma katsun oma nime vääriliselt elada.»

Armani otsis kirjutuslaua sahtlist välja ID-kaardi ja ütles: «Kallis püha palverändur, kui sa hakkad siin minu juures elama, siis tohid seda ID-kaarti kasutada nagu iseenda oma, ma kingin selle siis sulle.»

Sanpellegrino luges: «Gaga Arvopärt, 106 aastat vana. See on ju see näitleja! Kuidas sa tema ID-kaardi said?»

Armani oli viimaste Europarlamendi valimiste ajal öises vahetuses. Ta nägi, et peaarsti kabineti ukse vahelt tuleb valgust, ja imestas: öövahetuse ajal peaks peaarst nagu kodus olema. Tema kabinetis oli hoopis Rohe, kelle kõrval oli suur hunnik ID-kaarte ja parooliümbrikke. Rohe seletas: «Peaarst käskis, et ma võtaksin kõik need ID-kaardid ja hääletaksin nende abil Volvo Kera poolt.» «Ja kui mitu häält Kera sinult juba saanud on?» Rohe tunnistas: «Ühe, kõige esimese. Ülejäänud 228 häält on saanud Õiguserakonna esimees, sest tema lubas robotitele inimõigused anda.» Armani lahkus peaarsti kabinetist Gaga ID-kaardi ja parooliümbrikuga, sest Gaga hääl oli juba antud, aga Rohe istus mitu järgmistki ööd peaarsti kabinetis ja hääletas. Armanile sai selgeks, miks Õiguserakond esineb kõigil valimistel oluliselt paremini kui avaliku arvamuse küsitlused ennustavad. Sama värk toimub paljudes hooldushaiglates. Muidugi ei rääkinud Armani kõike seda Sanpellegrinole. Nagu sedagi, et kui Armani jälle öises vahetuses oli, viis ta aeg-ajalt Rohe puhketuppa, et see tema armuke oleks. Rohel olid ainult öised vahetused, robotitele ei kehti need reeglid, mis inimestele.

«Kas sa tahad öelda, et kui ma sinu armukeseks hakkan, siis saan selle ID-kaardi endale?»

Armani noogutas ja lõi pilgu maha. Viie sekundiga oli Sanpellegrino ihualasti, välja arvatud sukad, hüppas talle sülle, lõi käed tema kaela ümber ja kinnitas: «Ma armastan sind!» Armani suudles tema kõrva ning leidis kõrva varjust © ja logo INRPC. Indian National Robots Production Company. Autoriõiguse märgiga avaldatud toode on mõnes riigis rohkem kaitstud.

Järgmine päev oli Armanil vaba. Ta sõitis Munamägede juurde. Üks mees liikus aias, reha käes, ja Armani ütles: «Tere, Tarzan! Mina olen Armani.»

«Tere, Armani. Pererahvas pole praegu kodus.»

«Jah, ma tahtsingi just sinuga rääkida. Sanpellegrinost.»

«Ma olen temast lahutanud. Mul pole temaga midagi ühist. Mul on uus ja parem naine.»

Armani istus trepi küljele. «Aga kunagi te armastasite teineteist. Te olite aastaid mees ja naine, kunagi te tõotasite teineteisele truudust.»

«See oli kunagi.» Tarzan jäi tema ette seisma. «Seda enam ei ole.»

«Kunagi te tõotasite jääda teineteisega heas ja halvas. Kas sa vandusid siis valet? Aga kui ei, mida see tõotus siis sinu jaoks tähendas?»

«Ma vandusin tõtt. Ma olingi Sanpellegrinoga heas ja halvas, kuni see abielu kestis. Inimesed lahutavad samuti. Miks see üldse sind puudutab?»

«Ma olin aastaid Sanpellegrino kolleeg ja mul on temast kahju. Sa ei teinud õigesti. Inimesed poleks niimoodi käitunud. Inimesest mees oleks oma naist kaitsnud. Näiteks kui sinu naine lastakse täiesti ette hoiatamata töölt lahti, ilma et ta oleks midagi halba teinud, siis peab mees midagi tegema, võib-olla selle tööandja kohtusse kaebama ja hüvitist nõudma, võib-olla lihtsalt tööandjaga rääkima. Munamägi tõi sulle uue naise ja sa olid kohe nõus oma vana naise hülgama. Inimesed nii ei käitu. Munamägi käskis sinu naisel kodust lahkuda ja tal polnud kohta, kuhu minna. Sa oleksid pidanud vastu hakkama, mitte teda välja viskama. Mees peab oma naist kaitsma.»

Tarzan mõtles. «See on mõttetu. Me oleme robotid, me ei sõlmi töölepinguid ja me ei saa kedagi kohtusse kaevata. Päevaleht maksis hüvitist härra Munamäele. Kui ta oleks suuremat hüvitist maksnud, ei saaks meie sellest ikkagi midagi, meile pole vahet. Kui Munamägi tahtis Sanpellegrinot välja visata ja ma oleksin teda kaitsnud, oleksin pidanud minema koos temaga. Kuhu? Kas kodutute robotite varjupaika? Parem jäägu üks meist siia kui mitte kumbki.»

«Sa peaksid mõtlema ühe käigu kaugemale. See, et tuli välja naisroboti uus mudel, tähendab, et paari kuu pärast tuleb välja ka meesroboti uus mudel. See, et Munamägi vahetas Sanpellegrino uue mudeli vastu välja, tähendab, et paari kuu pärast vahetab ta sinugi uue mudeli vastu välja. Mida sa siis teed? Sul pole enam Superstaari, kes sult ära võetakse, ega Sanpellegrinot, kellest sa oled ise lahti öelnud.»

Maja välisuks avanes ja välja astus Superstaar. Armani tõusis ehmunult püsti ja vaatas naist. Ta kandis õhulist mitmekordset seelikut ja rindade ümber oli samuti seotud mitmekordne kangas. Riietus jättis mulje, justkui paistaks natuke läbi, aga tegelikult ei paistnud. Naba oli paljas, jalad paljad. Sügisele see riietus eriti ei vastanud, aga robotid on külma suhtes tundetumad kui inimesed. Superstaar hoidis käes mandoliinisarnast pilli (Armani neil pillidel vahet ei teinud), tinistas seda ning hakkas laulma "Põdral maja metsa sees" ja tantsis sinna juurde. Mehed seisid maapinnal, Superstaar trepil välisukse ees oli mingis mõttes nagu laval. Esinemine kestis natuke üle poole minuti ja oli suhteliselt vaikne, tänavale võib-olla ei kostnudki, aga ta laulis väga meloodiliselt. Lõpuks tegi Superstaar kniksu ja kummardas ning Armani ei saanud muudmoodi kui pidi plaksutama.

Tarzan plaksutas samuti, vaatas Armanile otsa ja teatas uhkusega: «Näed nüüd. Superstaar on igapidi parem kui Sanpellegrino. Sellepärast ma teda armastangi.»

Armani püüdis kodus Gaga Arvopärdist artiklit kokku saada. Mida teha sellega, et Gaga jutustas, kuidas ta oli Bukaresti olümpiamängudel tõkkejooksus Eestit esindanud? Bukarestis ei olnud kunagi olümpiamänge toimunud, küll aga mängis Gaga peaosa filmis fiktiivsetest Bukaresti olümpiamängudest. Mõnes mõttes oli Gagal mälu hea ning ta rääkis süüdimatult, kes eesti näitlejatest oli Bukaresti olümpial esindanud Indiat ja kes Ameerika Ühendriike. Võib-olla peaks sellest hoopis Apotheka Eesti Arstile kirjutama? Muidugi, Apotheka Eesti Arst ei avalda inimeste nimesid. Ent kui Armani paneks artiklisse "patsient G.A." või isegi "106-aastane naine", tuleks tema isik ikkagi otsekohe välja, sest olematul Bukaresti olümpial esindas Eestit tõkkejooksus täpselt üks inimene.

Mõningase üllatusena avaldas Gazpromi Postimees Armani arvamusloo, mille järgi maski kandmine ja sellega kaasnev anonüümsus suurendavad inimestes jultumust ja karistamatuse tunnet. Lugu oli illustreeritud fotoga "Kas tunnete seda meest? Ta tahtis mind röövida!" Ajaleht selgitas lühikommentaaris, et kurjategija kinnipidamise käigus tohib talle haiget teha, tema privaatsust rikkuda ja sealhulgas teda ilma loata pildistada, kui see aitab teda tuvastada.

Vähem kui nädala pärast teatas Sanpellegrino rõõmsalt: «Ma sain tööd! Ma avasin pangaarve ja olen nüüd inimene ja sain Wikimedia granti. Wisconsini ülikooli saidile on üles pandud 5028 seenepilti, väidetavalt kõik vaba litsentsi all. Pean nad ükshaaval üle vaatama ja need, mis on vaba litsentsiga, Wikimedia Commonsisse üles laadima. Igale pildile pean lisama infoboksi, kus on originaalkirjeldus, pildistamise kuupäev, link originaalpildile, fotograafi nimi ja litsents. Peale selle pean igale pildile lisama neli kategooriat, millest esimene on seene ladinakeelne nimi, teine peab välja nägema nagu "Wisconsini seened", kolmas nagu "Jaanuar 2100 Wisconsinis" ja neljas nagu "Ameerika Ühendriikide fotod 1. jaanuarist 2100". Kui mõnda kategooriat ei ole, näiteks USA päevakategooriatest on pooled puudu, pean need ise tegema. Päeva- ja kuukategooriate tegemine on kökimöki, aga liigikategooria tegemine on keeruline. Mind valiti sellepärast, et ma olen vikiliikide administraator!» Vikipeedia ei ole rahategemise koht, aga see-eest sai Sanpellegrino kogu raha endale, ükski Munamägi ei võtnud seda ära.

Armani tundis end jälle elusana. Sanpellegrinoga sai käia teatris, kinos ja loomaaias, ehkki tantsimas mitte, neiu oli kohmakas. Restoranis ka mitte, sest robotid söövad vähem ja teistsugust kui inimesed. See-eest käisid nad seenel ja Sanpellegrino määras kõik seened ära, sest tal oli püsiühendus Vikiliikide ja mitme seenesaidiga. Peale selle olid tema sisemuses kompass, GPS ja ühendus OpenStreetMapiga. Armani sai pärast seenetoite vaaritada ja kõik ise nahka panna ning Sanpellegrino sai omatehtud seenepilte Commonsisse laadida.

Päevauudiste jälgimine kuulub ajakirjaniku kohustuste hulka. Paar kuud hiljem köitis Armani tähelepanu järgmine uudis: «Kas meie president on ära vahetatud?» Oli ju teada, et president kannab kõikjal maski. Tema nägu ei teatud, isegi tema sugu polnud teada, rääkimata tema abielude ja laste arvust. Aga nüüd kõrvutas Balti Uudisteteenistus pilte: president ametiaja alguses ja viimasel ajal. President on pikem kui rahvasaadik Torupill – president on sama pikk kui minister Torupill. President on sama pikk kui Rootsi saadik Gustafsson – president on lühem kui Rootsi saadik Gustafsson. President kummardab kõrtsi uksest välja tulles – president kõnnib samast uksest püsti läbi. Kümnesentimeetrine vahe tundub olevat. President uudist ei kommenteerinud. Armani oli seevastu mures. Mina olen Eesti Vabariigi kodanik, mõtles ta, ja president on Eesti Vabariigiga abielus. See läheb mulle vägagi korda, kellega on abielus minu riik.

Järgmisel päeval avaldas Volkswageni Päevaleht päeva karikatuuri: president on lühemaks muutunud, sest on riigimurede koorma enda õlule võtnud.

Veel paar päeva hiljem helises sisetelefon välisukse juurest. Armani võttis selle vastu ja kuulis oma üllatuseks: «Tere õhtust, Armani. Mina olen Tarzan. Me kohtusime Munamägede kodus. Palun luba mind sisse.»

Armani mõistis kohe, mis oli juhtunud, aga kuidas sa jätad selle lollikese ukse taha? Ta laskis Tarzani tuppa. Munamägi oli koju toonud Terminaatori ja käskinud Tarzanil kaduda. Tarzan ütles, et tema ei lähe kuhugi, mispeale Terminaator andis talle peksa, aga Munamäed vaatasid seda pealt ning Superstaar laulis "Võitja võtab kõik" ja tantsis. Kui Tarzan oli põrandal siruli, siis ütles ta, et läheb ühel tingimusel: ta võtab kaasa Superstaari, kes on tema naine, mispeale Superstaar lõi teda mitu korda jalaga.

«Nüüd ma mõistan, et inimesed on katastroofide ennustamisel robotitest täpsemad. Robotid on ennustamises paremad siis, kui tulevik on sile, näiteks ilmaennustamises, aga inimesed siis, kui nukiline. Robotid ei suuda nuki tulekut ette näha.»

Muidugi tahtis ta kusagil paremas kohas elada kui kodutute robotite varjupaigas. «Nüüd ma armastan jälle Sanpellegrinot. Minu armastus on suur ja tõeline.»

Sanpellegrino keeras talle demonstratiivselt selja ja vastas: «Mina sind enam ei armasta. Mina olen nüüd inimene ja armastan Armanit.»

Armani küsis: «Miks ma peaksin su siia elama jätma? Mida sa oskad?»

«Ujuda.»

«Midagi, millest kasu on.»

«Munamägede juures olin ma aednik.»

«Meil on siin Paljassaare paneelmaja neljas korrus, siin ei ole aeda.»

«Ma võin pealt vaadata, kuidas sa Sanpellegrinoga seksid, ja kommenteerida.»

Palju ei puudunud, et Armani oleks Tarzani välja visanud. Aga ta vajas üht vaba robotit, sest tal oli idee. Sanpellegrino ei olnud vaba, tema teenis raha.

Parlamendis leidus saadikuid ja isegi erakondi, kes muretsesid presidendi isiku pärast. Häda oli muidugi selles, et kui presidendilt mask ära tõmmata, kuidas kindlaks teha, kas ta on ikka õiget nägu? Keegi ei tundnud presidenti nägupidi. President ei teinud asja ka sugugi lihtsamaks ja eitas kõiki süüdistusi. Tema olevat ikka tema ise, mida ta võivat ID-kaardiga tõendada, muu olevat poliitiliste vaenlaste salasepitsus. Ühtlasi liikus ta edaspidi üksnes 4 ihukaitsja vahel. Kõik ihukaitsjad olid Terminaator-tüüpi robotid, ükski polnud inimene.

Nädala ajaga olid Armanil andmed olemas. Ta kogus internetist eri allikatest kokku presidendi kõned, sõnavõtud ja avalikud esinemised, iga viimase kui teadaoleva sõna, mille too oli oma ametiajal öelnud. Tarzan otsis neid samuti ja kahe peale kokku said nad rõhuva enamiku kätte. Osa neist oli üksnes helisalvestuse kujul ning Armani pidi välja otsima tarkvara, mis helisalvestuse põhjal teeb kindlaks, mis keeles see on, ja siis koostab tekstifaili kõne sisuga. Seejärel algas analüüs. Selle tegi Tarzan päevaga ära. Armani kirjutas artikli ja saatis selle Gazpromi Postimehele.

Sõnavara poolest jagunesid presidendi sõnavõtud kahte perioodi. Kõige ilmekamalt esindasid seda sõnad "ehkki", mis varasemas perioodis esines 17 korral ja hilisemas mitte kordagi, ning "tõepoolest", mis hilisemas perioodis esines 28 korda, neist 25 korda lause esimese sõnana, ja varasemas 1 korra (mitte lause alguses). Sõna "ehkki" kasutas president viimast korda 14. aprillil ja järgnes kümnepäevane periood ilma avalike esinemisteta. Seejärel tuli ta 24. aprillil vanadekodu avamisel linti läbi lõikama ja 28. aprillil kasutas ta esimest korda sõna "tõepoolest" lause alguses.

Niisugusele artiklile pidi president ometi reageerima. Tema sõnul olevat aprillis vahetunud isik, kes talle kõnesid kirjutas. Ühtlasi olevat Armani analüüs vigane: president olevat sõna "ehkki" hiljemgi korduvalt kasutanud ja sõna "tõepoolest" varem. Vastavad kõned olid ka presidendi saidil olemas. Ainult et Armani oli kõik kasutatud materjalid arhiveerinud ja see andis Gazpromi Postimehele põhjuse avalehel küsida: kes väänab presidendi sõnu? Kes lisab presidendi saidil tema kõnedesse sõnu "ehkki" ja "tõepoolest"? Gazpromi Postimehe saidil sai igaüks võrrelda presidendi sõnavõttude varasemat ja hilisemat versiooni. Paar päeva hiljem oli presidendi saidil kõnede sõnastus jälle endine. Seegi ei jäänud ajakirjandusel tähelepanuta ja Gazpromi Postimees avaldas pika artikli veebilehtede arhiveerimise tähtsusest. Siis kadusid presidendi saidilt tema kõned üldse ära. Kodurahu säilitamise huvides, nagu öeldi.

Järgmisena avaldas presidendi kantselei video, milles maski kandev isik rääkis läbi sündi, esitles ennast presidendi endise abikaasana ning väitis, et kontrollis presidendi isikut ja võib kinnitada, et too on tõesti see, kellega ta on aastaid abielus olnud. Sellega lootis presidendi kantselei, et vaidlus tema isiku üle peaks olema lõppenud.

Rahvast see aga ei veennud. Rahvas ei saanud aru sellest, kas esines mees või naine, ega sellest, kas ta tõesti presidendi endine abikaasa on. Väideti isegi, et selles videos esines president ise. Keegi ei teadnud nagunii, kes presidendi endine abikaasa on, isegi tema sugu mitte.

Eesti Keele Instituut palus Armanil saata neile kõik presidendi kõnede tekstid ja Armani polnud kitsi. EKI uuris lisaks sõnavarale ka grammatikat. Nii näiteks olevat vana ehk Ehkki-president kasutanud 32 korda olevat käänet ja uus ehk Tõepoolest-president mitte kordagi. Niimoodi rahvas neid kutsuma hakkaski: Ehkki-president ja Tõepoolest-president. Samuti teatas EKI, et Tõepoolest-president polevat kordagi kasutanud tingivat ega kaudset kõneviisi, aga Ehkki-president olevat kumbagi korduvalt tarvitanud.

Seevastu Sanpellegrino sai järjest rohkem inimeseks. Tema meiliaadressile saadeti avaliku arvamuse küsitlusi ja neiu täitis need kõik hoolikalt ära, sest see oli osa inimeseks olemise kunstist. Poliitiliselt toetas ta Eesti Õiguserakonda, mille programmiline lubadus oli anda robotitele inimõigused. Õiguserakonna toetus oli viimastel aastatel roninud kõvasti üle valimiskünnise ja ulatus juba 15%-ni. Robotite seas oli toetus Õiguserakonnale tohutu ja Armani juurdles, kui suur osa Õiguserakonna toetusest tuleb robotitelt.

Nädala aja pärast teatas president kaitseväe uue juhataja Petrobras Tere ametissenimetamisest. Tööle pidi ta asuma mõne kuu pärast. Rahvas ei tea, kuidas poliitikat tegelikult tehakse, ja kipub seostama isegi selliseid asju, mis tegelikult üldse seotud pole. Läkski lahti kuulujutt, et kaitseväe juhataja vahetuse põhjustas vajadus kaitsta presidenti maski peasttõmbamise eest, mis paljastaks tema tegeliku olemuse. Ajakiri Disney Pikker palus kahekümnel eesti karikaturistil kujutada, mis juhtuks, kui presidendil mask peast võtta.

Pärast uudistesaadet tuli Sanpellegrino Armani juurde ja tahtis enda elulugu jutustada. Armani oli talt seda korduvalt palunud ja Sanpellegrino alati keeldunud, aga nüüd tahtis ise.

Sanpellegrino sai enda olemasolust teadlikuks New Delhis. Tehases oli tema kõrval tuhandeid identseid roboteid. Sanpellegrino erines enamikust selle poolest, et lisaks hindi keele plokile, mis oli kõigil robotitel, oli tal poola keele plokk. Siis käsutati nad robotite vedamiseks kohandatud veoautosse. Haagise põrandale heitsid robotid pikali kahte kihti. Seejärel veeti nende kohale vahepõrand, mis ülemise kihi roboteid riivas, ja sellele jälle robotid kahte kihti pikali. Niisugusi vahepõrandaid oli kuus ja kokku olid robotid haagises 14 kihis. Vahepõrandad pidid olema sellepärast, et alumised robotid ülemiste raskuse all katki ei läheks. Veok sõitis lennujaama ja robotid laaditi maha. Lennujaama töötaja hüüdis, kes oskab poola keelt, ja Sanpellegrino tõstis käe. Selliseid oli 20 ja nad käsutati lennuki pagasiruumi pikali, reisijate hulka neid ei lastud. Nad ootasid, kuni lennuk startis, ja teist sama palju, kuni lennuk Varssavis maandus. Pagasiruumis olid lennu ajal miinuskraadid ja sellepärast tuli Varssavis veel poolteist tundi oodata, kuni nad olid üles sulanud ja nad sai välja laadida. Ühel neist oli jäätumise ja ülessulamise käigus midagi untsu läinud, ta võttis küll jalad alla ja tuli ise välja, aga refleksid olid viga saanud ja ta tuli maha kanda.

Neile tuldi järele kaubikuga. Juht ajas nad kõik sisse ja hakkas sõitma, aga vähem kui kilomeetri pärast pidas politsei nad kinni ja tegi juhile trahvi, sest robotitel polnud turvavöö kinnitatud ja neid oli rohkem kui kaubikus kohti. Politsei ei lubanud niimoodi teekonda jätkata ning juht pidi lahkuma poolte robotitega ja siis ülejäänutele järele tulema. Sanpellegrino seisis tund aega tänava ääres ning püüdis algul politseinikega juttu rääkida, kuid need käskisid tal vait olla ja mitte segada. Pärast käskisid nad ka ülejäänud robotitel vait olla ja mitte segada.

Robotid sõidutati suurde eramajja ja selgus, et see oli lõbumaja. Neile anti tööriietus, mis oli altpoolt vööd napp ja ülaltpoolt vööd puudus üldse. Kohe esimesel õhtul tulid kunded, tarvitati suurtes kogustes alkoholi ja vähestes kogustes narkootikume. Mõned ronisid robotitega selleks ette nähtud tubadesse ja üks oli juba Sanpellegrinogi välja valinud, aga keskööl ründas politsei maja ja pidas kõik kohalviibijad kinni. Poolas on prostitutsioon täielikult keelatud ja selle hulka arvatakse ka robotite prostitutsioon. Politsei jättis hulga roboteid asitõenditena hoiule kohtuprotsessi ootama, aga Sanpellegrino ja teised, kes polnud sugulises vahekorras olnud, lihtsalt kuulati üle, konfiskeeriti ja pandi oksjonile.

Paari päevaga oli oksjon läbi ja Sanpellegrino koos 4 kaaslasega müüdud Eesti sõjaväele. Eestisse ei viidud neid enam lennuki, vaid rongiga. Kaubavagunis muidugi. Neid oli 5 naist ja 5 Tarzan-tüüpi meest. Maardu raudteejaamast viidi nad veoautoga sõjaväeossa.

Seal oli sõjaväe eriüksus, mis oli mõeldud võitluseks märatseva rahvamassiga. Mõned eriüksuslased sõitsid maailma kriisikolletesse sõdima, mõned töötasid politseis ja piinasid vahistatuid, et nood räägiksid seda, mida ilma piinamata ei tahtnud rääkida. Piinata tuli nii, et jälgi ei jääks, muidu võib kohus sedasi saadud tunnistust mitte arvestada. Inimeste peal harjutamine oli seadusevastane, sellepärast tuli osta roboteid, peale selle on robotid inimestest mõnevõrra surematumad. Muuski osas koheldi roboteid halvasti, kõiki naisroboteid vägistati iga päev ja sageli korduvalt, solvangud ja sõim ei tulnudki arvesse, sest robotid on sõimu suhtes erakordselt tundetud ning pealegi sõimati teda eesti, vene ja inglise keeles, millest Sanpellegrino ühtki ei osanud. Ainult konteksti järgi sai ta aru, et "see peab vist olema solvang".

Kümnes päev. Sanpellegrino lasti lahti ja kästi tal minema joosta. Tal oli 5 minutit edumaad, siis tulid tagaajajad koos koertega.

Kompass oli Sanpellegrinol sees. Ta jooksis sirgjoones otse edasi. Sõjaväeosas nähti, mis suunas ta jooksma hakkas, ja täpselt selles suunas ta jooksiski. Jooksis kiiresti, sest oli keha piitsutavate okste suhtes natuke tundetum kui inimene. Ainult vatikuub takerdus alailma okstesse. Vatikuub oli selleks, et käed ja keha vähem viga saaksid, kui koerad teda kinni peavad. Sanpellegrino viskas kuue seljast, et kiiremini joosta. 12 minuti pärast jõudis ta sõjaväeosa piiril oleva aiani, mis oli pinge all. Seespool aeda oli paari meetri laiune liivariba ja Sanpellegrino mõistis, et sinna ei tohtinud tema jälgi jääda. Ta vaatas kummalegi poole ja nägi paarikümne meetri kaugusel suurt mändi, mille jäme oks ulatus ristsuunas aia poole. Sanpellegrino ronis kiiresti puu otsa ja oksa mööda nii kaugele, kuni see painduma ja naksuma hakkas. Seejärel ta hüppas. Inimene poleks vist selliseks hüppeks võimeline, arvas ta. Ta ei suutnud üle aia hüpata ja sai särtsu, aga kukkus siiski aiast väljapoole. Inimene oleks selle käigus arvatavasti endal midagi ära murdnud, oletas ta. Seejärel tõusis ta püsti ja jooksis jälle edasi, muutes pisut suunda: nüüd jooksis ta aiaga risti.

Tema tee viis algul läbi suure soo ja siis läbi suure jõe. Ta mõtles, kas peaks jõest risti läbi sumama, aga otsustas, et kui juba valis suuna sõjaväeosa aia suhtes, siis nii ka jätkab ja läbib jõe kaldu, pealegi ei küündinud jõevesi kusagil rinnust kõrgemale. Hakkas hämarduma, aga pimedat ta ei kartnud, sest tal oli GPS sees.

Tema energiavarud olid otsakorral ja ta kaalus, kas peaks proovima rohtu süüa, aga siis jõudis ta majani. Koer hakkas haukuma, aga mitte nii suur kui sõjaväeosas. Aknas põles tuli ja üks vanem naine tuligi välja. Sanpellegrino püüdis temaga vestelda nii hindi kui poola keeles, aga esialgu ei olnud sellest mingit tulu. Siiski taipas naine kiiresti küsida, kas külaline on robot – Sanpellegrino mõistis teda, see sõna on eesti ja poola keeles ühesugune. Teine ühesuguste sõnade paar oli "bensiin" ja "benzyna" ning "elekter" on poola keeles "elektryczność". Naine tõi talle paarsada milliliitrit bensiini ja lubas tal laudas magada. Laudas oli ka pistikupesa.

Järgmisel ennelõunal saabus autoga härra Munamägi, kes oli selle naise poeg. Munamägi vaatas Sanpellegrino üle, võttis tema riided ära ja andis uued, seejärel sõidutas oma koju Microsofti. Siis kutsus ta kohale tehniku, kes oli Munamäe vana tuttav. Tehnik tegi operatsiooni, asendades poola ja hindi plokid eesti ja vene plokkidega. INRPC oli sellised operatsioonid keelanud ja Sanpellegrino garantiiaeg loeti automaatselt lõppenuks, aga Munamägedel polnud nagunii garantiilepingut. Pärast operatsiooni andis proua Munamägi robotile nime Sanpellegrino – enne tal nime polnudki.

Armani kuulas tähelepanelikult ja küsis siis: «Miks sa just praegu otsustasid mulle sellest rääkida?»

«Sest Petrobras Tere, keda tahetakse kaitseväe uueks juhatajaks määrata, oli selle sõjaväeosa ülem. Ta käis Volkswageni Päevalehes intervjuud andmas ja ma hakkasin teda kahtlustama. Ma pakkusin talle kätt, et kindel olla, ja ta võttis mu käe vastu.» Sanpellegrino vaatas oma paremat kätt. «Mul on käe sees sõrmejäljelugeja ja ma tundsin ta ära, aga tema mind mitte, sest ma olen masstoodang.»

Armanis hakkas ajakirjanik jälle artiklit ette valmistama, aga enne pidi ta küsima: «Enne sa ütlesid, et mina olen esimene inimene, kellega sa sugulises vahekorras olid, aga nüüd rääkisid, et sind vägistati kümme päeva iga päev. Kuidas need kaks väidet kokku käivad?»

«Kõik need, kes mind vägistasid, olid robotid. Neid õpetati naisi vägistama – minu ja teiste peal. Petrobras Tere oli ainus inimene, keda ma seal nägin.»

Järgmisel hommikul kirjutas Armani Gazpromi Postimehesse ja palus ette valmistada intervjuu Terega tema töökohas. Uudis tema nimetamisest kaitseväe juhatajaks äratas üldse ajakirjanduse tähelepanu, aga Armani tahtis isiklikult sõjaväeossa kohale minna ja see muutis ta teistest erinevaks.

Määratud päeval sõitsid Armani ja Tarzan sõjaväeossa. Tere imestas Tarzanit nähes ja Armani seletas, et proovib teda oma assistendiks koolitada. Tere jaoks oli täiesti loomulik, et ajakirjanikel on assistendid. Sõjaväeosa maa-alal ei lubanud Tere õues ühtki fotot teha, viidates riigisaladusele. Nad vestlesid majas sees. Kumbki istus laua taga, Tere selja taga seisid kaks Terminaatorit ja Armani selja taga seisis Tarzan. See meenutas pisut vaenulike riikide presidentide kohtumist.

Armani laskis Terel rääkida sõjaväeosa rajamisest, ajaloost ja seal toimuvast väljaõppest. Siis küsis ta: «Kas vastab tõele, et siin õpetatakse roboteid inimesi piinama ja et nad harjutavad seda teiste inimkujuliste robotite peal?» Tere eitas seda. Seda polevat kunagi olnud. «Olen kuulnud, et siin õpetatakse roboteid naisi vägistama ja selleks ostab sõjavägi välismaalt kasutatud naisroboteid.» Nüüd Tere lausa solvus. Kust pärinevad need andmed? Armani ei öelnud; see on ajakirjaniku ametisaladus.

Intervjuu lõppes, Armani sulges diktofoni ja läks koos Tarzaniga välja. Koridoris jooksis üks terminaatoritest Tarzanile otsa. Tarzanil polnud koordinatsioon väga hea ja ta kukkus. Kolm terminaatorit vaatasid seda pealt ja puhkesid naerma. «Vaatame, kas sa, elukas, püsti üldse saad?»

Nende järel astus ruumist välja Tere, kes kärkis: «Mis korralagedus siin on? Kaduge siit kõik otsekohe!»

«Vabandust, ülem, ma komistasin talle otsa.»

«Ja nüüd tehke, et te silmapilk kaote! See on käsk!»

Terminaatorid kuuletusid ja jooksid minema, aga Tere vabandas oma alluvate pärast. Robotite koordinatsioon pole nii hea kui inimestel.

Tarzan ukerdas end siiski kõrvalise abita püsti ja kiirustas poolläbipaistva välisukse poole. Kui ta selle avas, tabas teda sahmakas vett. Õues seisis järgmine terminaator, tühi ämber käes, ja irvitas. Kaugemal seisid veel pool tosinat terminaatorit, kõigil täis ämbrid käes.

Tere käskis kõigil terminaatoritel ämber maha panna ja sellest eemalduda. Mõningase viivitusega nood tegidki seda. Armani ja Tarzan kõndisid auto poole ning Tarzan hoidis end nii, et Armani jääks tema ja terminaatorite summa vahele. Armani täheldas, et kõigis ämbrites polnudki puhas vesi, mõnes oli lausa ebamäärane solk. Armani kobas fotoaparaadi järele ja Tere pidi talle meenutama, et vastavalt kokkuleppele ei tohtinud õues pilti teha.

Autos julges Tarzan küsida: «Kas on nii, nagu Tere ütles, et minust ei saa head assistenti?»

«Ei tea. Ma võtsin su kaasa ihukaitsjaks, aga pärast tuli välja, et vajad ise ihukaitsjat. Võta märjad riided ära. Sa küll oskad ujuda ja oled veekindel, aga õues on külm ja kui sa jäässe lähed, võib see sind kahjustada.»

Nüüd Tarzan solvus. Armani ei teadnudki, et robot on võimeline solvuma. «Sanpellegrino juures sa rääkisid vigastustest, aga minu juures kahjustustest!»

«Mul on lihtsam mõelda Sanpellegrinost kui inimesest, aga sinust on mul lihtsam mõelda kui robotist.»

«Hangi mullegi ID-kaart või vähemalt ütle oma ID-kaardi paroolid, et ma saaksin olla inimene nagu tema! Või kas hakkan sinu armukeseks nagu tema?»

Armani ohkas ja kontrollis pintsaku sisetasku külge kinnitatud teist salvestit. Sinna oli vähemalt kõik peale jäänud: kuidas terminaatorid Tarzani üle lolli nalja tegid (nende huumorimeel on pisut teises kohas kui inimestel) ja arutasid, mil moel oleks kõige parem tema kõhuõõnt avada. Sellist juttu Armani neilt ootaski ja just selleks oligi ta Tarzani kaasa võtnud. Nüüd võis ta hakata artiklit kirjutama.

Armani püüdis artikli kirjutada neutraalsena, seisukohta võtmata. Seda enam hakkasid seisukohti võtma lugejad. Armani kütvat üles robotitevastast hüsteeriat. Armani õhutavat halemeelsust robotite suhtes, kes polevat ometi muud kui masinad, samasugused kui triikrauad või külmkapid. Päev hiljem avaldas Volkswageni Päevaleht päeva karikatuuri "Robot – tänapäeva neeger".

Sama päeva õhtul, kui see artikkel ilmus, helistas pahane lugeja Armanile koju. Kas tuleks karistada ka paberile trükitud inimesekujutiste hävitamise eest? Need on ju ometi veel rohkem inimeste moodi kui robotid. Armanile meenusid pudrupakid, millele oli trükitud koka kujutis. Mõeldud oli, et pudrupaki avamiseks lõigatakse selle üks serv maha. Selleks oleks tarvis kokal pea otsast lõigata. Armanile oli see ebameeldiv, selle asemel lõikas ta pudrupaki ühe nurga maha ja valas sealt sisu välja. Helistaja arvas, et nii peenetundeline ei tohiks olla. Nad rääkisid oma veerand tundi ja kumbki ei suutnud teineteist ümber veenda. Ja ega Armani väga püüdnudki.

Viis minutit pärast kõne lõppu helistas teine sama pahane lugeja sama sooviga Armanit noomida. Temaga ei viitsinud Armani enam rääkima hakata. Veel mõne minuti pärast saabus kolmas analoogiline telefonikõne. Siis taipas Armani, et Tarzan tuleb panna telefonivalvesse, et ta kõik sõimajad ja solvajad viisakalt ära kuulaks, Armani ise seda enam ei suutnud. Tarzan oli kannatlik ning enamik helistajaid (neid jätkus kogu õhtuks) ei saanudki aru, et räägib roboti ja mitte inimesega. Näed, võib-olla saab sinust siiski minu assistent, ütles Armani Tarzanile.

Järgmine päev oli laupäev. Hommikupoolikul koputati uksele. Sisse astus sõjaväelane, kes nimetas end kapten Kardinaliks ja Sanpellegrinot nähes rõõmustas: temast ta tahtiski rääkida. Too olevat sõjaväe omandus, mille Armani olevat saanud enda valdusse heausklikult, kuid mis tuleb nüüd tagasi anda seaduslikule omanikule, sest ta valdavat riigisaladusi.

Armani tundis Sanpellegrino kätt oma õlal. Neiu seisis täpselt tema selja taga, kartis vist. Nonii, oled sa mees või ei, aita oma tibi hädast välja!

«Sanpellegrino ei ole enam sõjaväe oma, sest sõjavägi on temast vabatahtlikult loobunud. Viimane käsk, mille sõjavägi talle andis, oli käsk ära joosta, ning seda ta tegigi ja on siiamaale jooksus. See on täpselt sama käsk, millega Munamägi Sanpellegrino minema saatis ja millega Sanpellegrino ajalehest ära saadeti ning millega ajaleht, Munamägi ja sõjavägi loobusid igasugustest õigustest ja kohustustest tema suhtes. Mitte mingeid pingutusi Sanpellegrino ülesleidmiseks sõjavägi ei teinud. Mõtle ise, ta töötas aastaid suure päevalehe sekretäri ja administraatorina ning kohtus tähtsate sõjaväelastega, surus isegi Petrobras Terel kätt ja keegi ei öelnud, et ta peab sõjaväkke tagasi minema. Sedaviisi sai Sanpellegrinost omanikuta vara ning algul härra Munamäest ja hiljem minust sai Sanpellegrino igapidi seaduslik omanik. Sõjaväel ei ole tema üle enam mingit voli.»

Armani polnud kindel, kas tema jutt ka juriidiliselt pädeb, aga paremat tal võtta ei olnud. Kapten Kardinal polnud seevastu jurist ja lõi kõhklema. Ta lubas Armani kohtusse kaevata, millesse Armani väga külmalt suhtus ja avaldas veendumust, et kohus võtab sama seisukoha. Sisimas polnud ta üldsegi kindel.

Kui kapten Kardinal oli lahkunud, pani Sanpellegrino Armanile käed kaela ümber ja suudles teda suule. «Ma armastan sind rohkem kui kunagi varem,» väitis ta ja Armani tundis südames kergendust.

Vähem kui 2 tundi hiljem oli kapten Kardinal tagasi. Seekord hoidis ta käest Superstaaril. Põhimõtteliselt võiks nad ju ukse taha jätta, aga mida see annaks? Kui tulevad ütlema, et siiski kaebavad kohtusse, siis pole ukse avamatajätmisest põrmugi kasu. Ajakirjanik on kohustatud olema uudishimulik, võib-olla saab sellest mingi artikli. Mis mees sa oled, kardad või ei? Armani kehitas õlgu ja avas ukse. Kuid ta ei kutsunud Kardinali enam sisse, vaid astus ise trepikotta.

«Ma konsulteerisin sõjaväe juristidega ja nad leidsid, et teil pole õigus. Kohtuprotsessi me kindlasti võidaksime. Kuid protsess nõuab aega ja raha, mida kumbki meist oskaks paremini kasutada. Sellepärast otsustasime probleemi teisiti lahendada. Sõjaväe kulul toome teile asemele uue Superstaar-tüüpi mudeli, mis on täiesti kasutamata. Erinevalt vanast mudelist oskab ta laulda ja tantsida ning räägib kahe keele asemel viit keelt. Loodan, et läheme sõpradena lahku.»

Kardinal eeldas, et Armanil on nüüd valik, ent Armani tundis, et õigupoolest ei olnud. Ta surus käed rusikasse ja astus Superstaarist mööda. Mitte tema ei kartnud, vaid hoopis sõjavägi oma juristidega kartis teda. «Ma ei ütle siin midagi muud kui ...» ja Armani virutas Kardinalile lõuga. Kardinali jalad kerkisid maast lahti, ta jäi hetkeks pidama üles ja alla viiva trepi käsipuude otstele ning kukkus kõrgemale viivale trepile. Seejärel naases Armani korterisse ning leidis sealt oma üllatuseks Superstaari ja Sanpellegrino.

«Välja siit. Kohe!» käskis Armani ja haaras Superstaaril õlast. «Sinu koht pole siin!» Samas nägi ta, et Sanpellegrino astub ebakindlalt välisukse poole, ning haaras tal käest. «Ja kuhu sina veel lähed?» Robotid olid hetkelises segaduses, enne kui selgeks sai, kumb neist lahkuma peab. Siis sai Armani ukse lukku keerata ja vaatas Sanpellegrinole otsa. «Sa mõtlesid tõesti, et ma viskan su välja nagu Munamägi?»

Sanpellegrino pani käed Armanile kaela ümber ja suudles teda suule. «Ma armastan sind rohkem kui kunagi varem,» väitis ta ja Armani tundis, et on seda juba kuulnud. Siis lisas neiu: «Ma tahaksin nutta, aga mind pole valmistatud pisaraid eritama.»

Tarzan küsis: «Armani ... Miks sa seda tegid? Superstaar on ju igapidi ... täiuslikum.»

Armani oli Tarzanit noomimas käinud, et ta Sanpellegrino kergekäeliselt maha jättis. Inimesed ei tegevat niimoodi, oli ta rääkinud. Ja kui ta nüüd ise oleks Sanpellegrino otsekohe välja vahetanud, mida Tarzan temast mõelnuks? Muidugi et paari kuu pärast vahetab Armani temagi Terminaatori vastu välja. Vähe sellest, ta mõtleks, et Armani, et inimesed üldse on kõik valelikud.

«Sest ma armastan teda.» Armani polnud seda kunagi varem öelnud, aga nüüd rabas see teda ilmutuslikult. Miks ma kõike seda tema heaks teen? Muidugi ma armastan teda! Tal oli imekerge olla. «Armastus ei ole loogiline. Kui sa armastad, siis oled valmis oma armastatu heaks ebaloogilisi asju tegema.»

Õhtul läks vesi ära. Armani mõtles hetkeks, kas see pole päevaste sündmustega seotud, aga sõjaväel pole ometi võimet vett korterites kinni keerata. Pealegi – mida see neile annaks? Armani helistas ühistu esimehele ja see lubas asja uurida. Siis koputatigi uksele. Armani heitis pilgu vaateavale ja ukse taga seisis tööriietes terminaator, kohver käes. Ah nüüd on asjad juba nii kaugel, et robotid on santehnikute töö üle võtnud, mõtles Armani. Pole ka imestada, see võib olla standardne töö ja ega see inimestele väga meeltmööda pole, küsi näiteks väikestelt lastelt, kelleks nad tahavad saada, torumeheks ei taha keegi.

Terminaator astus sisse ja tervitas, siis avas tööriistakasti ja võttis sealt välja automaadi. Armani tardus paigale; seda ta küll ei oodanud. «Pikali!» karjus Tarzan. «Eieieieiei!» karjus Sanpellegrino, kui töömees automaadi temale suunas. «Ma armastan!» hüüdis Tarzan ja hüppas Sanpellegrinole peale. Kõlas lühike valang ja tabas Tarzani ülakeha. Mõlemad kukkusid, Sanpellegrino jäi kuulidest tabatud Tarzani alla ja vingerdas põrandal, et tema alt vabaks pääseda. Mõrtsukas astus lähemale ja tulistas teise lühikese valangu talle pähe. Armani seisis liikumatult, see oli midagi ebareaalset ja uskumatut nagu filmis.

Mees lõi kannad kokku ja parema käe kõrva äärde ning kandis ette: «Reamees kolm-kolm-kaheksa-seitse. Teenin Eesti Vabariiki!» Siis pani ta relva kohvrisse tagasi ja läks sõjaväelisel sammul korterist välja.

Armani langes nende kõrvale põlvili ja puudutas neid. Mõlemad olid liikumatud ja kuuliauke täis. Ei mingit verd, robotitel pole verd. Nad on surnud. Surnud. Mõlemad. Ja ma seisin otse selle mehe kõrval ega teinud midagi. Kui ma oleksin teda rünnanud, oleksin võib-olla suutnud seda muuta. Aga mina ainult vahtisin. Nüüd ei saa ma neile isegi matuseid korraldada. Ja Armani hakkas nutma. Vanaraud, mõtles ta. Ja nuttis ja nuttis.

Keegi köhatas selja taga. «Härra, ma olen kriminaalpolitseist. Saime teate, et siin on toimunud seaduserikkumine. Mina olen komissar Kooslepp.»

Armani keeras end tema poole ega häbenenud oma nutust nägu. Ta oli Kooslepaga varem kokku puutunud ja teadis temast – kuni sinnamaale välja, et ta oli sündinud Koslepina, aga arvas siis, et see nimi on kole ja vajab Kooslepaks muutmist.

Kooslepp kas ei tundnud Armanit ära või tegi vähemalt näo, et ei tunne. Ta astus Armanile kõrvale ja pani kirja: «Hävitatud meesrobot ja naisrobot, kummastki vana mudel. Kuuliaugud seinas, vajavad tapeetimist. Kuuliaugud põrandas, vajavad pahteldamist ja värvimist.» Ta luges kuuliaugud kokku ja lisas rahulolevalt: «Arv klapib täpselt. Kas veel midagi?»

«Kuidas te sellest teada saite? Kes teile teatas?»

«Reamees kolm-kolm-kaheksa-seitse teatas, et tema tegi, ja samuti laskude arvu. Ta sai vastava käsu ja Eesti sõjavägi lubas kõik kinni maksta vastavalt turuhinnale. Peale selle, reamees vabandab, et kogemata meesroboti maha lasi, ta ei kavatsenud seda. Ta ootab siiamaale trepikojas. Kas ta tohib nüüd ära minna või on seaduserikkumise osas veel lahkarvamusi? Kas need robotid näiteks kindlustatud olid?»

Nädalajagu hiljem puhkes ajakirjanduses järgmine skandaal. Volkswageni Päevalehe peatoimetaja vallandas töötaja, aga see ei jätnud asja niisama, vaid rebis Sunnilaselt maski maha. Selgus, et Sunnilane oli Tarzan-tüüpi robot. Robotil ei ole juriidilistes asjades iseseisva otsustamise õigust ega õigust ettevõtet juhtida, järelikult pole tal ka õigust kedagi vallandada. Armani virutas ajalehe vihaga põrandale. Seda see eesnimi Inrpc tähendaski: Indian National Robots Production Company. Kui Armani tulnuks ise selle peale, et Sunnilasel mask peast tõmmata, võinuks temagi tööle edasi jääda. Ajalehe juhatus kommenteeris seda nii, et ehkki Sunnilasel polnud õigust seda töötajat vallandada, polnud tal teisest küljest õigust teda ka tööle võtta, nii et töötaja peab ikkagi lahkuma. Ja lõppude lõpuks oli Sunnilane suutnud ajalehte ikkagi palju aastaid üsna normaalsel viisil juhtida.

Rahva seas tekitas see ärevust: meie sekka on pugenud robotid, kes võtavad meilt töö ära! Ühtäkki muutus maski kandmine taunitavaks ja inimestelt, kes kõikjal maski kandsid, hakati samuti vägisi maske kiskuma, et leida inimestena esinevaid roboteid. Tavaliselt olid maski taga ikkagi nimesed, aga mitu robotit leiti ka. Ühtlasi pidas politsei kinni kaks noormeeste kampa, ühe Microsoftis ja teise Tojotas, kes inimestelt maske peast tõmbasid. Neid süüdistati privaatsuse rikkumises ja kohus andis loa jõugud kuni kohtuni vahi alla jätta.

Presidendil oli nüüd peenike pihus, nagu öeldakse. Tema toetus rahva seas langes kõigest 12%-ni ja kuulujutu järgi olevat need 12% inimestena esinevad robotid. Kaks kolmandikku rahvast oli seisukohal, et presidendi koha on samuti üle võtnud robot. Siiski sai president nautida valitseva erakonna vankumatut toetust. Erakond juhtis tähelepanu asjaolule, et presidendi ebapopulaarsuse põhjuseks pole tema otsused, vaid üksnes see, et ta kannab maski ja kõnnib kõikjal ihukaitse saatel. Kumbki polevat mõistlik põhjus teda umbusaldada.

Päeval, mis jääb selles jutus viimaseks, vaatas Armani enne tööleminekut Kaheksasi Uudiseid. "President on paljastatud", teatas esimene uudis. Presidendi ihukaitseülem, Terminaator-tüüpi robot, kõneles, et ihukaitse ülesandeks on tagada presidendi otsuste seaduslikkus, sealhulgas takistada võõrastel inimestel presidendina esineda. Kuna selles osas tekkis viimasel ajal suur kahtlus, siis võttis ihukaitse asja enda kätte ja tuvastas presidendi isiku: tõmbas talt maski, võttis sõrmejäljed ja DNA-proovi ning kinnitas, et tegu on isehakanuga. Järgmisena näidati, kuidas ihukaitse raudus kätega presidenti trellitatud aknaga autosse konvoeerib. Aga president hüüdis: «Ma ei luba end filmida, te rikute minu privaatsust!»

Stopp, taipas Armani video peatada. Ja pani kõrvale foto "Kas tunnete seda meest? Ta tahtis mind röövida!" Ma ei tea, kas ta on õige või vale president, aga et ma talle oma rusikaga vastu lõusta olen andnud, seda ma nüüd tean. Ja see tegi tuju heaks, sest selliseid inimesi on vähe, kes riigi presidendile tema ametiajal peksa on andnud.

Teise uudisena süüdistas Tojota linnapea Tammekõrv valitsevat erakonda presidendi vahetamise vandenõus ja nimetas mitut poliitikut, kes olevat selle korraldanud. Ühtlasi lubas ta, et ei kanna enam iialgi maski, ning lisas, et nüüd tulevad erakorralised presidendivalimised ja tema kavatseb kandideerida.

Kolmas uudis oli erakondade toetus. Õiguserakonna toetus oli taas kukkunud valimiskünnisest allapoole, sest rahvas suhtus robotitele inimõiguste andmisesse halvasti, ja valitseva erakonna oma polnud palju parem, siiski pisut üle valimiskünnise. Pärast võltspresidendi paljastamist mitte enam kauaks, oletas Armani.

Neljas uudis. Viimasel ajal on sagenenud robotite lintšimine. Üks terminaator hakkas vastu ja tekitas ründajale kehavigastusi, mispeale vigastatu kaebas roboti omaniku kohtusse ja nõudis tohutut valuraha. Roboti tegude eest vastutab omanik. Kaheksased Uudised intervjueerisid eksperti, kelle prognoosi põhjal ei saa ta midagi: kui sa lähed võõrast puuriita lõhkuma ja puuriit sulle peale vajub, siis pole omanik selles süüdi.

Ilmateate järgi pidi saabuma talvetorm, millele meteoroloogid olid kõlava nimegi andnud. Pipi pidi olema kõige vägevam maru, selline, millesarnaseid igal aastal ei esinegi. Armani pidi tormi tipphetkel tööl olema. Elektrikatkestused on võimalikud, ennustas uudistesaade. Kuid hooldekodus ei saa midagi sellist juhtuda, selgitas peaarst talle ükskord. Kõigepealt on majaväline elektrivarustus topeldatud ja kui siiski mõlemad toiteliinid peaksid üles ütlema, siis lülitutakse automaatselt majasisesele toitele. Vastavaid õppusi on ka tehtud ning majasisene ja majaväline toide vaheldusid sujuvalt, ilma et keegi oleks hinge heitnud.

Armani pidi kontrollima inimeste toitmist ja lisama toitelahuseid, mitte kõigile ühesugust, vaid sellist, nagu raviplaaniga ette nähtud. Seda nimetati raviplaaniks, ehkki terveks polnud veel keegi saanud. See töö nõudis täpset koordinatsiooni, mis inimestele polnud midagi erilist, aga milleks vanemat tüüpi robotid polnud võimelised.

Gaga oli saanud vahepeal rabanduse. Ta oli nüüd samasugune keha kui ülejäänud, keda ainult masinate abil elus hoiti. Armanil oli temast kahju, sest Gaga oli olnud huvitav inimene. Peaaegu kõik, kes suutsid mõtestatud lause suust välja saada, olid huvitavad inimesed.

Täna ei rääkinud Armani hooldekodu ühegi elanikuga, sest tal oli öine vahetus ja inimesed pidid magama, isegi kui nad ei suutnud päeva ja ööd eristada. Vahetus algas kell 10 õhtul ning Armani tervitas Lammast ja Sadat, kes läksid mehi pesema. Robotid peatusid, naeratasid ja tegid kniksu. Neil olid kitlid seljas, aga pesemise ajaks riietusid lahti ning mõnele mehele mõjus see elujõudusuurendavalt, kui alasti naised teda küürisid ja igalt poolt katsusid. Kas seda tegid inimesed või robotid, seda vahet tegid nagunii üksnes vähesed.

Kuid lillasse ja helesinisesse majja olid ostetud juba uued Superstaar-tüüpi robotid, mis võimaldas inimestest sanitarid koondada. Roosas ja hallis majas pidi sama korduma paari kuu pärast ning Armani oli kätte saanud koondamisteate 1. märtsist. Nii, nagu Superstaarid olid tööst ilma jätnud Sanpellegrino, jätsid nad Armanigi tööst ilma. Vanad robotid kanti üldiselt maha ja peaarst pakkus Armanile Rohet müüa. Armani võttis mõtlemisaega, sest Rohe ei näinud nahavärvi poolest sedavõrd inimese moodi välja kui Sanpellegrino. Rohel polnud ka huvitavat elukogemust ega huvitavaid oskusi.

Sada astus Armani ette ja palus: «Armani, kas sa ostaksid mu haiglalt välja? Ma pole veel leidnud kedagi, kes minu eest alates 1. märtsist vastutaks. Ma võin teha kõike, mida sa tahad. Isegi soengut muuta.»

Armani võttis jällegi mõtlemisaega. Võib-olla peaks hoopis inimnaist otsima, ehkki selle ülalpidamine läheks kallimaks ... Kuid võib-olla leiaks sellise naise, kes väga ülalpidamist ei vaja, vaid ise tööl käib ja mõistlikku palka saab? Võib-olla toetaks ta Armanitki, kuni uue töö leiab? Armani oli kandideerinud Volkswageni Päevalehe uueks peatoimetajaks ega olnud konkursil läbi läinud, sest oli avaldanud ametisaladuse ja kohtulikult karistatud ahistava jälitamise eest ning kardeti, et see kordub.

Kui Armani poole tunni pärast oma käru lattu lükkas, vilkus seal oranž märgutuli, mis näitas, et tormi tõttu on hooldekodu väline elektrivarustus katkenud ja ümber lülitunud sisemisele. Armani polnud märganudki, millal see oli toimunud. Ta oli küll aknast näinud, et linn on nagu pimedavõitu, aga kell oli juba pool 11, nii et see polnud midagi imestamisväärset.

Armani läks puhketuppa, aga see oli hõivatud. Nagis rippus Guinnessi kittel. Teda hüüti Guinness Lambakeppijaks ja põhjus oli ilmne: Guinness oli enda koos Lambaga luku taha pannud. Jälle. Tal on nii ilusad valged pikad kräsus juuksed, tunnistas Guinness talle. Kui robotite müümiseks läks, maksis ta Lamba eest kohe raha ära, see kuulus ametlikult talle. Armani oli seda oodanud ja alustaski Guinnessi otsimist puhketoast. Guinnessi kitli taskust võttis ta kiipkaardi, läks lattu tagasi ja pani kotti kaks liitrist purki mett. Siis läks ta halli korpusesse viiva galerii ukseni ja avas selle Guinnessi kaardiga. Armanile endale polnud halli majja minekut ette nähtud. Seal laskus ta kolm korrust allapoole ja avas Guinnessi kaardiga generaatoriruumi.

Näha oli kaks suurt kobakat seadet, millest üks mürises ja teine mitte. Armani avas seisva seadme plokikaane, siis tegi ettevaatlikult lahti meepurgi ja valas selle tühjaks, nii et igasse auku mett satuks. Mitte midagi ei juhtunud ega saanudki juhtuda, sest seade polnud ju sisse lülitatud. Seejärel katsus ta avada töötava seadme plokikaant, kuid teda tabas üllatus: see polnud võimalik. Õnneks oli olemas avariiseiskamisnupp. Sellele vajutades oli kuulda, kuidas pöörded vähenevad ja seade pikkamisi seisma jääb. Süttis avariivalgustus ja kostis teade: «Avariivalgustus kestab ainult 5 minutit.» Pärast seadme seiskumist sai sellegi avada ja meega läbi leotada. Huvitaval kombel ei tulnud keegi generaatoriruumi vaatama, mis lahti. Guinness ei olnud midagi avastanud ja kiipkaardi sai talle tagasi taskusse panna.

Korraks mõtles Armani, kas ta on toime pannud täiusliku sabotaaži. Ilmselt mitte, hooldekodudes on turvakaameraid igas võimalikus ja võimatus kohas. Peale selle polnud ta kandnud kindaid ja oli nähtavasti sõrmejälgi jätnud. Näiteks meepurkidele. Koridoris oli üks hooldatav teda näinud, ehkki polnud kindel, kas ta on võimeline tunnistust andma ja maailmast üldse midagi mõistma.

Armani astus akna juurde, mis avanes sisehoovi ja kust olid näha teised korpused. Halli maja valgustus kustus. Üksteise järel kustus veerandi minuti jooksul teisteski hoonetes valgus ja õues saabus täielik pimedus.

Alateadlikult ootas ta, justkui hakkaksid kostma surijate karjed, aga loomulikult seda ei tulnud. Üheltki hooldekodu elanikult ei kostnud ainsatki heli.

Enam kui pooled hooldekodu elanikest olid püsivalt ühendatud elektriliste elutagamisseadmete külge. Nood lülituvad arvatavasti jälle sisse, kui linn taastab hooldekodu välise elektrivarustuse. Millal see toimub, see ei sõltu Armanist kuidagi. Kui maja enda generaatorid lülituvad sisse ja välja väga sujuvalt, sest nad on selleks välja töötatud, siis elutagamisseadmed võivad olla mitte projekteeritud töötama voolukatkestuste tingimustes. Sisselülitumise hetkel võivad seal olla mingid voolu- ja pingekõikumised, mis ei pruugi inimestele hästi mõjuda.

Siis algas sagimine. Guinness tuiskas, kittel seljas, temast mööda, sammude hääle järgi otsustades paljajalu. Guinnessil ja Lambalgi on kindla peale täna viimane tööpäev, mõtles Armani. Seejärel jooksis tema juurde Sada, kes oligi ihualasti, ainult kingad jalas, haaras tal rinnust ja vuristas: «Valgus kustus, mida me tegema peame?»

«Kas sul öönägemisvõimet polegi? Sa saad ju pimedas jätkata. Mine ja tööta edasi.»

Sada kihutas palatisse tagasi. Armani süütas taskulambi, läks riidehoidu, pani mantli selga ja astus õue. Uste automaatika ei töötanud, aga seestpoolt sai neid mehaaniliselt avada. Pipi möllas õues, tuul vingus ja vilistas, näkku lendas lumepihu ja taeva taustal oli näha painduvaid puid. Linn polnudki pime, võib-olla ei ulatunud elektrikatkestus kaugele, aga küllap oli hulgal majadel omaenda sisemine elektrivarustus. Kaugel sõitis linnaliinibuss, kell polnud ju veel üksteistki õhtul. Armani hakkas astuma, tühjad meepurgid riidest kotiga käes. Tema töö hooldekodus on tehtud. Ta on nüüd kogu maailma kõigi aegade edukaim mõrvar – kui seda on ikka õige eduks ja mõrvadeks nimetada.

Kuid kõigil sel ööl surnutel oli ühine omadus: keegi neist ei suutnud poolt tundi ilma elektrivõrgus olemata elada.