Karistus illustratsioon3Hallis ilma igasuguste tunnusmärkideta kombinesoonis naine lükati tühja ruumi, kus kaks avarat ekraani näitasid vaadet avakosmosele, lähedal oleva tähe valgus peegeldus akende parempoolsel raamil. Ta tuhmblondid juuksed olid lühikesed ning sinistes silmades hirm ja segadus. Naisel oli vanust kolmkümmend kaks aastat, kuid nagu enamus inimesi 25. sajandil, nägi ta selles eas välja ligikaudu kakskümmend kolm.

„Pööra ümber,” käskis androidist – kuigi pealtnäha täiesti inimsarnane – valvur ning vang täitis korraldust. (Kunagi oli tehtud mahukas uuring ja leitud, et inimsarnastele androididele alluvad vangid palju meelsamini kui robotlikele. Inimesi enam sellise musta töö peale ei pandud.) Tema kuklal paiknes raudhall tätoveering 91-532-11-EM.

„Programm initsieeritud.” Kohtusaalist olid nad siia saabunud jalgsi, kuid nüüd kadusid androidvalvurid teleportatsiooniteel.

Uuel ajal oli kuritegude tõendamine ja kohtuprotsess väga kiire. Sellel hetkel kui TäPo Ena Mari kõhuli surus, oli kõik juba põhimõtteliselt läbi. Tema mäss kosmoselaeva Siniviir kapteni vastu oli kokku kestnud seitseteist minutit ja kolmkümmend kaks sekundit. Süü ja motivatsioon skaneeriti tema ajust kinnivõtmise ajal, põlv kaelal, maas lamades, ise vastates TäPo küsimusele: „Mis on teie nimi?” Ena oli kunagi holofilmidest näinud, et see on ainus asi, mida kurjategija saab üldse enda heaks teha. Kui sa vastasid nimeküsimusele korrektselt, kergendas see vähemalt natukenegi karistust, valetamine lõi „jätkuva allumatuse fooni” ja raskendas seda. Ülejäänud võeti juba skanneriga tema mälust; subjekt ise vaid hektiliste piltidena ja emotsioonidena võetavat läbi elamas.

Karistus illustratsioon1

Lapsest saati rahulolematus Täheliidu korraldusega, mille märkisid ära juba koolipsühholoogid. Kuigi kõik oli hästi ja ideaalseks optimeeritud, tahtis tema ikka midagi muud. Mässata, teadmata isegi, mille vastu või muutmiseks. Aga kogu tema ülejäänud elu ei realiseerunud see iseloomujoon kunagi rohkemas kui harvades ja tugevates ärritushoogudes, mille vallandasid pealtnäha väikesed stiimulid. Sellele lisaks esmapilgul paradoksaalne tahe liituda tähelaevastiku distsiplineeritud armeega. Ta igatses seda rangemat korda, kus enesedistsipliini raskuse võttis endale selge reeglistik ja hierarhia. Piloodiharidus. F-astme ohvitseri auaste – mis enamikul laevadel tähendas kaptenist järgmist –, kuhu ta jõudis tänu oma julgusele ja südikusele ning sellestsamast mässumeelsusest tulnud vähenenud tungile alati õigesti käituda, mis paljud teised liiga rigiidseks ja otsustusvõimetuks muutis. Kuid kogu selle efektiivsuse pööras pea peale asjaolu, et ta tõstis relva kapteni vastu ja kuulutas laeva ülevõetuks. Õigustades seda absurdse väitega, et kapten on loonud olukorra, kus laeva madruskond oli deisikustatud tasemeni, et neid võis vastupanuta juhtida ka otse musta auku. See joovastus, mida ta tundis! ÜVK hüpe kohe kolme valgusaasta kaugusele, randomiseeritud asupaik, et ükski heuristik jälile ei jõuaks. Lokatsioon osutus küll edukaks täiesti tühjaks galaktikasektsiooniks (oli väike võimalus sattuda tihedalt asustatud kohta otse TäPo süles), kuid relvatoru ees põlvitava kapteni tumepruunides mandlisilmades nägi ta etteheitele lisaks haletsust. Ja mitte hirmu. Ena viskas kaptenile isegi kommentaari teemal, et sa veel hakkad hirmu tundma.

TäPo oli kohal pärast üheksat minutit. Läbirääkimised kestsid neli minutit ning üksteist sekundit ja sel üürikesel hetkel arvas Ena Mar, et omab tõelist võimu. Ta ähvardas, et laseb kapteni maha, kui TäPo ei tagane. Läbirääkija aga nägi läbi, et ta ei suuda tegelikult inimest tappa; ta polnud seda kunagi teinud ja ka nüüd ei jätkunud tal selleks vajalikku verejanulist indu. Ja siis võttis TäPo laeva üle, kamandas ta kõhuli, päästis kapteni ja tema kuklasse lükati koos relvatoruga mõtteskanner. Ühtlasi pandi ta kuklale ka staatuskoodiga kurjategija tätoveering, initsiaalidega lõpus.

Skaneeringuanalüüs, mis oli tund aega hiljem toimuvaks kohtuprotsessiks juba valmis, leidis, et deisikustamisteooria – kuigi loogiliselt valiidne – oli Ena Mari sügavamal psühholoogilisel tasemel vaid ettekääne. Ta ei uskunud tegelikult, et kapten nad päriselt musta auku juhiks. Ta tahtis lihtsalt mässata mässamise pärast, see oligi tema sügavaim motivatsioon, nagu näitas psühholoogia täppisanalüüs.

Kohtukontroll – moodne ligikaudne ekvivalent iidsetele advokaatidele – oli viimane pärisinimene, keda ta nägi. Androidkohtunik ja valvurid tuvastasid tema süü ja motivatsioonid vägagi kiiresti ja esitasid need nii talle kui kohtukontrollile.

„Kas sul on küsimusi?” küsis kohtukontroll, laiade tumepruunide lokkidega naine, välimuselt ligi modifitseerimata vanuse kahekümne viiene (seega vanuselt nelikümmend viis kuni kuuskümmend).

„Kas ma ei ole siis mitte süsteemi praak, kui mu mässumeelsus juba nii varasest lapsepõlvest tuvastati?! Kas süsteem siis ei määranud mind valesti ja pole tõeline süüdlane?”

„See ei ole relevantne küsimus sinu süüasjas, kuid meile on ka teada, et sa oled filosoofiaga päris hästi kursis. Kuid ei. Seadused jätavad ruumi vabaks tahteks, selleks, mille olemasolu sa siin laeval ei uskunud olevat – kuid ka deisikustumine on vaba tahte akt. See ei ole mitte süsteemi praak, vaid usk inimeste võimesse teha valikuid. Sina aga vedasid seda alt.”

„Kuidas saab deisikustumine vaba tahte akt olla? Miks peaks isik tahtma olla mitteisik?”

„Sest see tagab rahu ja õnne ning mis peamine: efektiivsuse.”

„Aga kes ütles, et efektiivsus on kõrgeim eesmärk?”

„Ma ei ole siin selleks, et süüdimõistetutega vaielda ja filosoofia jäägu ikkagi akadeemikute pärusmaaks. Kuigi kui minu käest küsida, on filosoofia mõttetu ajaraisk.”

Ena oli seda nägu, et surub alla tahte solvangu peale teravalt vastata ja küsis hoopis viimase lootusega: „Kas ma saan üldse midagi teha, et oma karistust leevendada?”

„Enam mitte. Õnneks ka mitte hullemaks teha.”

„Sa oled inimesest kontroll. Sa peaksid mind ju kaitsma!”

„Ma kaitsengi sind süsteemivigade eest. Aga ma ei näe siin ühtegi, kõik on väga selgelt ja loogiliselt paigas.”

„Mis must saab? Mis te minuga teete?” Tema hääletoon tõusis ja käed hakkasid värisema.

„Mina isiklikult – mitte midagi. Kuna korrektsiooniprotsess on iseõppiv süsteem, siis selle kulg sõltub sinu edasisest käitumisest ja inimese täpset käitumist ei saa me jätkuvalt ette ennustada.”

„Sa peaksid ometi teadma, millise aluspõhimõtte järgi korrektsiooniprotsess toimib!”

„Tean. Sellise, mis viib sinu metsistunud tungid loogilise lõpuni, pannes sind ennast nende ebaõigsust sügavuti mõistma.”

Ena vaatas kohtukontrolli pärani silmi, kulmud ülespoole kipras.

„Kas sa ei saa mind kuidagi aidata? Ma tean, et sa oled viimane inimene, keda ma näen üle väga pika aja, palun!?”

„Ma annan sulle nõu. Aita ennast ise.” Ta hääles olev haletsus meenutas kahtlaselt püssitoru ees olnud kaptenit, kuid nägu ei olnud isegi mitte etteheitev. Siis luges androidkohtunik otsuse ette: riigireetmise alla kvalifitseeruv mässukatse – kosmosekapteni elu ähvardamine. Motivatsioon: mässamine mässamise pärast kui raskendav asjaolu. Selle eest määratud: teadmataaegne korrektsiooniprotsess, teadmata intensiivsusastmega alla seitsme. Üks raskemaid võimalikke: sellest veel raskem oleks ainult sama karistus ilma täpsustuseta „alla seitsme.” Enam ei karistatud eluaegse vangistusega, kuigi võib-olla mõne jaoks see seda kestis. Tänapäeval karistati teadmatusega nii vangistuse pikkusest kui protsessi olemusest. Mida karmim karistus, seda suurem teadmatus. Täpsustus „alla seitsme” küll ei öelnud kodanikule praktiliselt midagi, kuid süsteemile omas see tähendust ja oli ainus infokilluke, mis Ena karistust kergendas.

Pisaraid nägid ainult androidvalvurid.

Nüüd seisis Ena selles vangikongis, mis meenutas kahtlaselt mõnda ruumi tema endises laevas. Tema ainus lootus oli, et ta suudab karistust genereerivas algoritmis mõne seaduspärasuse avastada, et sellest kinni haarata. Aga moodsad arvutid suutsid kitsastes valdkondades inimvõimekust kümnetes kordades ületada.

Ta kuulis korraga selja tagant häält, mis oli korraga väga tuttav ja võõras. Ta pööras ümber ning nägi iseennast, aga ohvitserimundris ja seesama relv käes, millega ta oli kaptenit ähvardanud.

„Ma ei luba endast teha alluvat vangi! Ma ei luba ennast deisikustada!” ütles tema ise talle.

„Ma hävitan valuga sinu, enesereeturi!”

„Ei, oota, palun!” anus ta hologramm-iseendalt.

Karistus illustratsioon3

„Värdjas, sa oled juba selle kohtu poolt deisikustatud!” Käis sähvatus, millele järgnes viivitusega väga madal pauk ja Ena tundis, kuidas relvalaeg tema sisikonna segamini lõi, kuigi see ei tohiks olla võimalik. Surmanuhtlus kaotati kogu maailmast juba kaks-kolmsada aastat tagasi… Aga ta vajus maha, uskumatus valus, ja oksendas verd, püüdes meeleheitlikult sinna vahele hingata, ja tõmbas verd ka kopsudesse. Ohvitserimundris tema seisis ta kõrval ja paistis nüüd siiralt jahmunud. See tegi veelgi rohkem haiget. Isegi jõhkardist hologramm-tema ei olnud õnnelik.

„Kõigi taevaste nimel, anna mulle andeks!” Ja hologramm tulistas endale pähe.

Kulus igavikuline aeg, kui ta lamas valudes, kõhus auk, kust voolav veri oli tume ja inetu. Seesama veri tema kurgus. Ta kõõksus ja oigas. Ja köhis verd. Ja nuttis. Viimaks, liigagi hilja, halastas ta teadvus ning kõik läks mustaks.


*


Ta ärkas valgete linade vahel ja kuulis, kuidas haigla töötaja – võimatu öelda, kas inimene või android – imestunult tema silmade avamise fakti kommenteeris (androididelegi progeti emotsioone).

„Kui kaua see siin on teadvuseta olnud? Ma mäletan teda oma esimesest tööpäevast!” ütles mees, kes paistis olevat koristaja, samuti hämmeldunult.

„Seitseteist aastat ja kolmkümmend kaks nädalat.”

Ta ei suutnud ennast liigutada. Ega midagi vastata. Ta oli oma kehasse lukustatud. Ainus, mida ta taipas, et ta keha on täiesti terve ja meelekohtadel olid elektroodid. Nüüd süstiti talle rahusteid.

Kui ta nädal aega hiljem piisavalt kontaktivõimeliseks muutus, et elektroodidesse saadetud ajuimplusside abil ekraanile tekste kirjutada, küsis ta esimese asjana eutanaasiat, igati legaalset ja kiiret protseduuri. Kuid talle seda ei võimaldatud. Süsteem tahtis tagada siiski tema ellujäämise, mis sest et – ei, eriti et – ta oli üks kõrgeima kategooria kurjategijaid. Tema juhtum aga andis tublisti uurimisvõimalust psühholoogidele ja meditsiinitöötajatele, sellest loodi holofilm. Lõppude lõpuks oli süsteem ju parimal võimalikul viisil optimeeritud ja kõiges leidus kasu.

Karistus illustratsioon2


Illustratsioonid: Kärt Mikli 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0392)