Käesolev ettekanne sai esmakordselt ette kantud Prima Vista raames toimunud Futuroloogilisel kongressil 25. septembril.

Stanisław Lem on mu absoluutne lemmikautor ning üheks paljudest põhjustest selleks on kahtlemata ta suurepärane fantaasia, millega ta kujutab võõraid eluvorme. Lemi tulnukad pole nimelt mitte kunagi lihtsalt naljaka aktsendi või haldjakõrvadega rohelised humanoidid, vaid midagi täiesti võõrast ja arusaamatut. Koos sellega esitab Lem enamasti ka küsimuse, et kas sedalaadi tulnukaga on üldse kontakt võimalik, millele vastab muidugi kohe kindlalt ei.

Just sellega eristub Lemi looming ka ülejäänud ulmekirjandusest, kus valdav enamus autoreid üritavad huvitava loo saavutamiseks kujutleda tulnukat, kellega saaks adekvaatselt suhelda. Mistõttu ei saa see tulnukas ka olla lihtsalt planeeditäis roosat lima või mingi veider biotehnoloogiaga läbipõimunud taim. Gardner Dozois on seda dilemmat selgitanud tabavalt romaani „Põgenemine“ järelsõnas, öeldes seal järgnevat: „Kõige raskem oli teha tulnukad selliseks, et nad on inimestest võimalikult erinevad, ent samas oleks humanoidil nendega võimalik rääkida ja suhelda. Enjed (romaanis esinevad tulnukad) on ju põhimõtteliselt suured kamakad, aga nad söövad ja joovad, nii et bioloogilises mõttes on sarnasus olemas. Kardan, et kui me üldse kunagi avastame kusagil maavälist elu, on see meist nii palju erinev, et me ei suuda nendega arusaadavalt suhelda. Sellest pole palju abi, kui tahad millestki sellisest kirjutada, nii et ma pidin kompromissi leidma. Ma pidin tegema neist olendid, kellega me saaksime suhelda, aga samas mitte lihtsalt olevusi, kel on laubal väljaulatuvad kühmud."

Joel Jans räägib luhtunud kontaktist. Foto: Olari Pilnik

Lem sedalaadi kompromissile aga ei lähe, mistõttu jäävad tema tulnukad peaaegu alati mõistetamatuteks olevusteks. Kui nendega isegi suudetakse mingi dialoog algatada (nagu näiteks tulnukaga Eedenis) ei lahenda see mitte ühtegi küsimust, vaid tekitab pigem juurde. Loomulikult on leidunud veel teisigi autoreid, kes on üritanud jätta tulnukad võimalikult võõrikuteks – üheks selliseks heaks ja kõigile tuntud näiteks on kahtlemata Arthur C. Clarke ja tema romaan „2001: kosmoseodüsseia“. Kuid Clarke üritabki jätta Kuult leitud musta monoliidi (vähemalt esimestes teostes) Kazimir Malevitši musta ruudu sarnaseks absoluutselt võõrikuks objektiks. Lem aga laskub võõra kirjeldustes sageli detailidesse. Kuid need detailid ei aita meil tulnukaid sugugi rohkem mõista, vaid pigem suurendavad võõriklikkust.

Igal juhul võib üsna kindlalt öelda, et võõra kujutamine on Lemi kirjanduses läbiv teema ja seda leiab nii Ijon Tichy lugudest kui ka „Küberiaadist“ ning „Robotite muinasjuttudest“. Kõige paremateks näideteks on kahtlemata tema viis romaani: „Solaris“, „Eeden“, „Alistamatu“, „Fiasko“ ning „Tema isanda hääl“. Ma ise nimetan neid sageli luhtunud kontakti tsükliks ja neist kõige tuntum on kahtlemata „Solaris“ mis algab psühholoog Kelvini saabumisega kosmosejaama, mis tiirleb ümber Solarise nimelise planeedi. Viimast katab tervenisti elus ookean, mis üritab suhelda jaama pardal olevate teaduritega, aga mil moel või millise eesmärgiga, jääb selgusetuks. Nagu ka see, kuidas ookeanile vastata. Mistõttu Kelvin leiab, et kontakt on võimatu ja inimene on võimeline mõistma vaid teist inimest.

Eesti keeles on „Solaris“ ilmunud koos Lemi teise romaaniga „Eeden“, mis meeldib mulle isiklikult isegi rohkem. Just seal on Lem peapeale pööranud veel kaks ulmekirjandusele tavapärast troopi. Klassikalises ulmes jääb inimkond tehnoloogiliselt sageli võõrrassile alla, kuid mõistab neid samas täielikult. „Eedenis“ on aga kosmilise õnnetuse tõttu alla kukkunud kosmonaudid võrreldes kohaliku rassiga koheselt eelisseisundis. Nende tuumatehnoloogia, keemia ja küberneetika on võrreldamatult kaugemale arenenud, kuid kahe liigi vahelist arusaamist ei teki sellest hoolimata.

„Solarisele“ ja „Eedenile“ järgnev „Alistamatu“ on mitmes mõttes väga „Eedenit“ meenutav lugu, kus hädasignaali peale maandub ühele planeedile kosmoselaev ning avastab sealt seninägematu tsivilisatsiooni. Kuid „Eedeniga võrreldes on eluvorm siin veelgi võõrikum. Tegemist on mingitlaadi isepaljunevate Von Neumanni masinate sülemiga, kelle puhul oletavad tegelased, et tegemist võib olla mingi hävinud võõra rassi seadmestikuga, mis jäänud miljoniteks aastateks omapäi. Sarnaselt „Eedenile“ on ka siin tähelepanuväärne see, kuidas Lem kujutab inimeste käitumist. Mõlema kosmoselaeva meeskonda võib mõnes mõttes nimetada inimkonna koondportreeks – nad on optimistlikud, kohutavalt teadmishimulised, aga samas räpakad ja äärmiselt üldistavad. Nende kavatsused pole kunagi halvad, kuid sageli tegutsetakse vildakate eelduste najal, mistõttu tulemuseks on pea alati katastroof.

Näiteks „Eedenis“ lõpeb esimene kontakt tulnuka tapmise, tuhastamise, tema sõiduvahendi ärandamise ja selle puruks sõitmisega. Samuti kujutab Lem mõlemas raamatus tabavalt inimeste tüüpilist käitumist, kui see kohtub millegi tundmatuga. Ehk nähtut üritatakse võimalikult harjumuspärastesse raamidesse suruda ning inimmõistusele sobivate terminitega selgitada. Seda ilmestab hästi samuti „Eedenist“ pärinev stseen, kus kosmonaudid leiavad veidra masinate süsteemi, mille nad ristivad koheselt tehaseks ja asuvad seda õhinal uurima. Nad kõnnivad kogu niinimetatud tehase läbi ja kõik, mida nad selle käigus näevad, vaid suurendab nende enesekindlust, kinnitades, et nad on asjast õigesti aru saanud. Kuid olles viimaks tehase lõppu jõudnud, selgub, et sealne toodang heidetakse lihtsalt prügimäele ja sellega koos varisevad kokku ka kõik varasemad teooriad.

Ka „Alistamatus“ jõuavad romaani peategelased ühes punktis arusaamisele, et nad teavad sülemorganismist juba kõike, kuid siis teeb see midagi täiesti ootamatut ja kosmonaudid lahkuvad sealt ebasõbralikult planeedilt sama targalt kui sinna tulles.

Luhtunud kontakti tsükli neljandaks või kronoloogiliselt viiendaks teoseks on „Fiasko“. Tegemist on Lemi viimase romaaniga ning see on ühtlasi ka kogu antud tsükli kõige depressiivsem teos, kus keeratakse varasemates teostes esitatud mõtetele lisavint otsa.

Inimkond on saavutanud sealses maailmas oma tehnoloogilise tipu ning mõistnud, kui üksi nad tegelikult universumis on. Seega, olles avastanud, et kuskil loendamatute valgusaastate kaugusel leidub siiski veel üks mõistuslik eluvorm, on nad valmis kontakti saavutamiseks välja panema ükskõik kui suured ressursid. Õnnetuseks selgub aga tõsiasi, et võõras rass mitte ainult ei näita üles vähimatki huvi inimkonnaga suhtluseks vaid on pigem valmis ennem surema kui kontakti astuma. Mistõttu alustavad inimesed üsna jälki väljapressimist. Põhimõtteliselt võiks seda võrrelda olukorraga, kus röövel paneb sulle tänaval noa kõrile ja lubab su ellu jätta juhul kui oled valmis tema sõbraks hakkama.

Lisaks nimetatud neljale võib luhtunud kontakti tsüklisse kuuluvaks nimetada ka romaani „Tema isanda hääl“, kus otsest füüsilist kontakti ei toimugi. Peategelasteks on seal teadlased, kes analüüsivad kosmosest saabunud veidrat signaali. Neil õnnestub selle info alusel sünteesida isegi kummaliste omadustega, kuid tundmatu otstarbega, ainet. Kuid selle uurimine jookseb ummikusse ning ajaks, mil projekt lõpeb, pole nad isegi kindlad, kas signaal on  saadetud intelligentsete olendite poolt või on tegemist mingi loodusliku fenomeniga. Võrreldes ülejäänud nelja raamatuga on tegemist kõige filosoofilisema teosega, kus suurema osa ruumist võtavad filosoofilised arutlused ning tegevust toimub vägagi vähe.

Kuid nagu juba ka selle ettekande alguses ütlesin, siis võib luhtunud kontakti viiteid leida pea kõigis Lemi lugudes. Hästi huvitavad on siinjuures näiteks ka Golemi lood või „Robotite muinasjutud“, kus Lem on kogu kontakti teema teatud mõttes peapeale pööranud. Ehk kogu tegevust vaadeldakse võõrmõistuse seisukohast, üritades leida vastust küsimusele, kuidas võiks inimesi mõista näiteks sõjalisel otstarbel loodud tehisintellekt või siis robotite ühiskond.

Minu arvates üritab Lem nendes näidata, kui üksik võib inimkond tegelikult universumis olla. Ehk erinevalt populaarsetest ulmefilmidest (kus meid ümbritsevad sajad sõbralikud suhtlemisaltid rassid) võib reaalsus olla selline, et isegi kui me leiame mõne mõistusliku eluvormi, siis on ta sedavõrd erinev, et kontakt pole võimalik.

Samuti võib nende kultuur ja bioloogia olla inimlikust vaates suisa jälk, meenutades otse H. R. Gigeri või Zdzisław Beksiński maalidel ellu ärganud võikuseid ning see tunne on ka vastastikune. Seetõttu on inimkond suure tõenäosusega mõistetud igavesse isolatsiooni, kus pole võimalik loota kosmiliste vendade abile ning samuti ei ole meile määratud astuda galaktilisse föderatsiooni või mingisse sarnasesse kommunistlikku liitu nagu Jefremovi „Andromeeda udukogus“. Teise asjana naeruvääristab Lem ka nende lugudega inimlikku enesekindlust, mis paneb eeldama, et see, mille kosmosest leiame, allub meie ratsionaalsetele seletustele ning oletab, et inimliku tunnetusvõime ulatusel võib olla selge piir, mida ületada pole võimalik. Isiklikult oleks mul hea meel, kui kõik need Lemi poolt maalitud pessimistlikud kujutused ei osutuks tõeks, aga kui me vaatame, kuivõrd üksteist mõistmatuteks suudavad kasvada kasvõi inimeste ühiskonnad vaid tühiste ajavahemike jooksul või kui raske on sageli kontakt isegi kahe sama keelt ja kultuuriruumi rääkiva inimese vahel, siis kipun ka ise kartma, et Lemi ettekujutus võimalikust kontaktist võib osutuda hirmuäratavalt täpseks.